Käisime seiklemas, vol1

Issanda rist, kui hea on lõpuks kodus olla! Ma pole vist iialgi kodust nii kaua ära olnud, kui seekord… Pea kaks ja pool nädalat võõraid ning ebamugavaid magamisasemeid tegi ikka sulaselgeks, kui mõnus ja hea mu enda voodi ja kodu on. Jama, mis mind tavaliselt oma kodu juures häirib, tundus nii tühine. :D

Juba koduuksest sisse astumine oli selline kergendus, et kuku pikali. Enne ära minekut lõin kõik siin läikima, vahetasin voodipesud jne, et oleks hea koju tulla ja ei peaks kohe küürima hakkama. Parim otsus ever!

Lahti pakkimine oli ainult üks paras keberniit. Asju kotti toppida on lihtne, isegi kolme lapse jaoks, aga vot asjade tagasi kappi lappamine…õõõgh. Ma omast arust pesin enne koju tulekut külapeal kõik oma kontsud ära, aga kui koduuksest sisse sadasime, oli mul ikka mustapesu kott pilgeni täis…nagu, kuidas ja miks? :D

Igatahes, puhkuse esimese nädala veetsime mu ema juures palvetades, et vihm ja sombune ilm ometi mööduksid. Ühtlasi tegime seal korda ka sauna, grillisime ja tegime ühe ”proovi kütmise”. Mõelda vaid, ma elasin seal kuusteist aastat ja kogu selle aja jooksul ei mäleta ma mitte ühtegi korda, mil keegi oleks seal sauna teinud…

Annu õppis ilma abiratasteta sõitma ka. Mees põhimõtteliselt lihtsalt lükkas talle hoo sisse ja tšikk sõitis, nagu oleks seda alati teinud. Selle kirjutan küll julgelt jooksuratta arvele!

Lapsed said lehmi näha ja neid niimoodi taga ajada, et sitt lirtsus varvaste vahel – täpselt nagu mina lapsepõlves. Ühtlasi meenutas see mulle miks ma lapsena endale lubasin, et talus võin ma ju elada (lõpuks nkn elan ka!), aga selliseid elukaid ei hakka ma ise iial pidama. Koguaeg on nendega mingi peavalu…

Niipea, kui päike end ilmutas, süstisime Kiviõli seikluskeskuse poole. Piletihinnad olid küll üpris retsid – 25 euri nägu, eelmüügis 23 euri nägu – aga üldse ei kahetse! Seal oli ikka ülivägev ja tegevusi jagus nii suurtele, kui ka väikestele. Soovitan teil ka nii minna, et täiskasvanuid on rohkem kaasas, et ka ema-isa saaksid omapead mõnes kohas käia.

DSC_0018

Paadisõit oli meeldejääv. Annu ja Joel läksid ühte paati mehe venna ja tolle naisega, meie mehe ja Madliga läksime teise paati. Olime vaevu kaldast eemale saanud, kui Annu ja Joel lõugama pistsid, et nad lähevad põhja ja upuvad ära. Üritasime siis oma paati mehe venna oma kõrvale saada, et lapsi lohutada, aga hästi ei õnnestunud, seega mees ja mehe vend üritasid paate kätest kinni võttes üksteise kõrvale tõmmata, aga tänu sellele kaldusid paadid küljele ja no, kui aus olla, siis see tibatillukese paadiga veekogu peal seilamine ei olnud mulle ka mingi meeltmööda asi, aga kuna lapsed nii tahtsid siis… Ühesõnaga, paadid olid kaldus, mina röökisin, lapsed röökisid ja asi sai kiire lõpu. :D

20190810_170011

Mind üllatas veidi see, et inimesed, kes peaksid tagama paatidel ohutuse, ei oska inimestele päästeveste selga panna. Osadel vestidel olid need jalaaugud, et vest vees olles inimesel üle pea ei läheks, aga nende rihmade eesmärki ja õiget kasutusviisi see inimene seal küll seletada ei osanud… (jah, ma tean, et mul on eest klamber lahti, ma plaanisin Madlikesele paadis tissi anda, et ta maha rahuneks, aga ta sai enne oma hüsteeriast üle, kui mina selle vesti eest lahti ja noh, siis unustasin klambri kinni panna).

DSC_0055

Põlevate majade kustutamine oli ka mega fun! Käisime seal lausa mitu korda. 

Käisime, tegime ja nägime kõike, kuhu vähegi sai. Mees, mehe vend ja venna naine käisid õhtupoole seda eritasulist autosõitu ka tegemas, kuni mina lastega kohvikus jäätist sõin. Btw, toit oli hea ja üpris okei hinnaga. 100g maksis miski 1.75 vms – laod oma taldriku kraami täis ja siis kaalutakse see ära, ning vastavalt sellele siis maksad. Sai normaalset sooja toitu, salatit, liha jne, mitte vaid mingeid friikaid ja burkse, nagu paljudes teistes kohtades. Lõuna paiku oli üks toiduvalik ja õhtupoole teine.

DSC_0005

Kohale jõudsime sinna keskusesse 11.15 ja välja astusime surmväsinuna kolm minutit enne sulgemist. Lapsed olid täitsa SODIKS. Niipea, kui nad autosse aheldasin, oli kuulda vaid ühtset nohinat. Sellest hoolimata kasutasime juhust ja käisime veel Valaste juga vaatamas. Alla ei hakanud neid unekotte vedama, sest Joel oli autos juba nii kutu-piilu, et kui ma ta põski patsutasin ja küsisin kas ta merd tahab näha, ei reageerinud ta üldse. :D

Koledamatel päevadel käisime Aquas ja Politseimuuseumis. Aquas oli lastel lahe, aga jällegi, sellise lastehunnikuga minnes oleks tore rohkem täiskasvanuid kaasa võtta, sest mina hoidsin küll vahepeal hinge kinni, et keegi kuskil ära ei upuks. Lihtsalt ei jõua kõigil silma peal hoida (meil oli kaasas meie kolm ja mehe õe tütar). Annu õppis nüüd ujuma ja on ikka vääääga julgeks läinud jälle. Ta on vist juba unustanud, kuidas ta paar kuud tagasi peaaegu ära uppunud oleks oma uljaspäisuse pärast… Igatahes, paar tundi tegime seal parajaks, käisime saunades ja söömas, ning läksime mehe õe juurde magama – kõik olid kutupiilu ja isegi kümneaastane tegi lõunauinaku. :D

Politseimuuseumisse sattusime ka. Tegevust on seal max kolmeks tunniks, kui kõik ikka vääääga hoolega läbi teha ja lugeda. Meil läks veidi üle kahe tunni. Sisse saime perepiletiga, mis maksis 18 euri, seega vahelduse mõttes täitsa soodne tegutsemine. Pärast sõid lapsed veel jäätist ka. Lastele väga meeldis ja kõike tehti korduvalt läbi. Sai turnida, joosta, sõita, nuputada jne. Näpujälgi tegime ja uurisime ka, see oli lahe!

DSC_0125

Ühel õhtul käisime Eismal grillimas. Ma juba ennetavalt võtsin rätikud kaasa ja vahetusriided olid meil ka niikuinii pagassis hunnikus sellest trippimisest. Ma isegi ei lootnud, et nad vette ei lähe ja märjaks ei saa, aga, et see nii kiiresti käib, ei osanud ma ka oodata. Ma ei olnud veel autostki õieti välja saanud, kui Joel juba persetpidi vette kukkus… Lõppkokkuvõttes olid minu omad trussikute väel meres ja mehe õe laps oli talvejope ja paksude dressidega kaldal… Sellest sai hea pildi, mida ma muidugi arusaadavatel põhjustel siin ei jaga. :D

Ühtlasi kinnitas see õhtu (ja üleüldse need nädalad) mulle, et minu soov saada pigem suurem perekond, kui väiksem, on meie jaoks väga õige. Ma vaatasin oma meest ja tema perekonda kohati pisar kurgus, sest see on täpselt see, mida mina oma lastele tulevikus soovin – suur, kokku hoidev ja armastust täis kogukond, kes on teineteisele alati toeks ja abiks. Nii äge oli vaadata kuidas mees oma õdede ja vendadega lollitas ja tegutses, kui tore neil kõigil tegelikult koos oli, kuidas meie lasteparved koos möllasid jne… Olla osa sellisest kogukonnast, on lihtsalt vägev!

*seiklus jätkub*