Et polegi vähk vist… või siiski?

Holy shit, ma ütlen. Elu on ikka imelik. Teed plaane ja muretsed, aga lõpuks läheb ikka nii, nagu minema peab… Mina ausõna mõtlesin, et ma maha surema hakkan või vähemalt mingi ilge jama avastamise eel olen, sest see ei ole ju okei, et on päevad, siis on nädal vaikust, siis jälle veri ning seejärel ei ole päevadest kuu aega kippu, ega kõppu, kuigi rasedustest on negatiivne…

Kui ma nädal tagasi testi tegin, polnud see negatiivne vastus mulle eriline üllatus. Mõtlesin, et nooojah, see on siis kõik praeguseks. Ju see neljas peab siis seal munasarjas mul edasi loksuma, sest siit tõmban mina pidurit, et mitte raseda pallina abielluda. Ehk lähen isegi kooli või töötan veidi…

Reede õhtul koolituselt tulles mõtlesin, et võtaks uue rasedustesti, just in case, niikuinii on negatiivne, aga siis on vähemalt kindel, sest no mida kammi, et päevi pole ikka veel… Laupäeva hommikul oli mul kodust välja saamisega hullult kiire. Ärkasin 7.20 ja 7.40 pidin juba teiselpool linna olema… Madli röökis mul jala küljes, üritasin samal ajal testi teha, sest no ega ma ometi või ju veel ühte päeva oodata. Ikka kohe!

Koos kontrolljoonega ilmus koheselt ka korralik teine triip. Ma lihtsalt vaatasin seda testi  ja mõtlesin, et no täitsa pekkis, eiiii oleeee nii. Ma ei tundnud otseselt ei rõõmu ega hirmu, lihtsalt mõtlesin, et ”nojah siis, olgu siis nii, äge ju!”. Viibutasin seda korraks ka oma pooluimase mehe ees, aga ega sealt ka mingit erilist reaktsiooni tulnud. Me oleme neid teste ju näinud oiblää, kui palju… Nagu elu näitab, siis igast triibulisest testist ei saa veel last… Viskasin testi riiulisse ja panin kodust ajama. Jäin veel viis minutit hiljakski (hah, vähemalt mitte nädala)…

Õues mõtlesin aina edasisele. Naeratus kerkis näkku, elevus puges südamesse. Kannan endaga kaasas väikest ime ja keegi ei tea… Mõtlesin kodustele –  mida ütleb Annu? Kas Joel on sel korral juba nii palju ”inimene”, et ka asjast aru saada? Ja jeesuuus, Madli on ju nii tilluke veel, pealegi on ta hirrrrmus kade! Keegi ei või mind puutudagi, ilma, et tšikk kriisates kohale ei lendaks. Kuidas nad küll lepivad, et emmel on veeeel üks titt… Ja siis sain aru, et see üheksa kuud on niiiiiiiiiii pikk aeg. Selle ajaga muutub nii palju. Madlist saab selle ajaga juba peaaegu inimene, teised kasvavad veelgi rohkem, kõik on ok!

Kui see nüüd tõesti juhtub, siis pulmad tulevad mul igatahes huvitavad! Kuskil juuli lõpus-augusti alguses peaks mul tähtaeg olema. Maadšu saab oma teiseks sünnaks väikse venna või õe… Ja kuu hiljem pean ma põhimõtteliselt lapp püksis, valges kleidis altari ette astuma. Aidaa pulmareis ja muud hüved. Oiii mulle meeldib ikka enda elu keeruliseks elada. :D

Kleidi oleksin pidanud ma ära ostma umbes üleeile, sest täna olen ma juba ”liiga rase”. Reaalselt, nii, kui ma triipe näen, olen peast kah rase. Kohe käib klikk ära.

Aga, kui nüüd ausalt rääkida, siis tõenäoliselt pean jah kleidi ikkagi ära ostma hiljemalt jaanuaris, sest peale seda on mul ilmselt juba võimatu üldse kuhugi sisse mahtuda ja haiglast otse pulmasalongi ka nagu väga ei kipu… Kujutate seda muidu nagu üldse ette… Suuured sidemed all, võrkpüksid jalas, hargivahelt lööb tuld, tissid tilguvad piimast*, imik kaenlas ukerdan kuskil pruudisalongis… Ma tõmbaks end ilmselt esimese ettejuhtuva looriga lambikuplisse lihtsalt oksa.

*Ma just mõistsin, et ma pean pruutkleidis imetama. That’s gonna be fun… Piimarops kleidil, veri, piimanired ja piimapaisud… Kes mind selle 16h jooksul vähemalt 24x kleiti sisse ja välja aitab? Pean vist ikka pruutneitside osas ringi mõtlema hakkama! :D

Teine variant on minna nii nagu jumal mind loonud on, lihtne ligipääs

Ughh, hingame nüüd kõik koos kolm korda sisse ja välja… Kõik on ok. Kõik läheb hästi. Pulm ei jää pidamata, titt ei jää sündimata, ma saan ju kõik mis ma tahtsin! Kuigi ma võiiiibolla veristan kogemata oma pruutkleidi täis ja võin vajada back-up kleiti (või viite)…

Aga tegelikult ka. See oli suht ootamatu, sest ma andsin juba alla. Järgmisest nädalast olin plaaninud isegi vastavad meetmed kasutusele võtta ja puha… Ja nüüd, ba-baam, preggo!

Kui on ette nähtud, siis järgmisel aastal, samal ajal, olen mina juba nelja lapsega, aus abielunaine. Ütlen endale, et läheb nagu läheb, aga sisemuses kasvab aina suuremaks hirm, et äkki juhtub jälle midagi… ”Mõtle positiivselt” blaa-blaa-blaa, jajah, aga sa ei saa ju välja lülitada oma tundeid… Lappasin täna oma sõbranna tarbeks vastsündinu suuruses riidest mähkmeid kokku ja jäin neid vaatama, mõtlema, piilusin ka eelmise beebi tarbeks õhinal ostetud riideid… Nii väiksed ja armsad… Ma reaalselt ei ela seda enam üle, kui asi jälle pekki läheb…

Samas, sel korral ei ole mul sellist tunnet, et tahan seda vaid endale hoida ja kivi all elada. Misiganes lõppvaatlus ka ei oleks, tahan ma seda jagada. Koos rõõmudes ja muredes, eks? Et jahh, ma vist siiski ei sure vähki. Ühe vähi võin aga tuleval suvel sünnitada küll…

Ettevaatust, pulmamöla

Viimase kahe nädalaga on palju olulisi asju saanud paika. Olemas on peopaik (Tabani Puhketalu), fotograaf (Shutter Went Click), videograaf (Viirok Visuals), dekoraator-lilleseadja (Bloomful). Toitlustus tuleb ilmselt siiski Tabanist kohapealt, ühe tordimeistriga olen ka täpsemalt rääkinud, aga ma ei ole veel kindel kas mulle tema poolt pakutavad maitsed meeldivad…

Sõrmusekarbi lubas meile teha SigneSildid. Mulle vägaväga meeldivad tema tööd ja ka tema eesmärk. Nimelt on tal väga erilise sündroomiga laps ja kogu müüdud asjade tulu läheb lapse elu parandamiseks. Ta on teinud ka jube ägedaid puidust puslesid!

Puudu ja otsustamata on:

Kus teha registreerimine. Mulle meeldis mõte Vainupea Kabelist, aga lõpuks tundub see vist ikkagi too much. Lisaks kogu see uskliku teema, ala, et kui tahame seal abielluda, siis on vaja ikkagi leeritada jne. Kogu see teema on veidi segane selle kohaga… Võimalik, et saaks tellida sinna ka tavalise paaripanija, aga ma ei tea, siis kaob juba point nagu ära, kui pean veel kellegi eraldi kutsuma. Hetkel mõtleme kas teha siis registreerimine peokohas kohapeal või Rakvere perekonnaseisuameti valges saalis.

Peokohas ei pruugi olla selleks sobivat siseruumi (pole veel ise vaatama minna saanud). Väljas saaks teha küll, aga kui pole vastavat ilma, mis siis saab… Läbi häda vist ikkagi saaks, vajadusel jagaks laiali vihmavarjud jne. Oleks isegi kena ju. See eeldaks muidugi, et saan kuskilt umbes 20 ühesugust vihmavarju, just in case.

Valges saalis tehes on aga mureks aeg. Ma pole veel sinna helistanud, aga kodulehel on kirjas, et saal on meie käsutuses 50 minutit. Selle ajaga peaks siis saama dekoreeritud, registreeritud ja kõik kokku korjatud. Tehtav või? Tundub nagu mega kiirustamine ja paras porr. Ehk saab nendega läbi rääkida ja saab saali kauemaks, vms, aga see on selline õnne peale minek vist. Ilma dekoreerimata on see saal ka kuidagi tühi ja imelik ju. Kui keegi on seal abiellunud, rääkige palun mis, kuidas, millal! :D

Kogu see abiellumise ametlik osa tundub tegelikult paras segadus. Avaldused saab sisse viia 1-6k enne, aga pulmi tuleb planeerima hakata juba ca aasta ja rohkem enne ”tähtsat päeva”. Äkki ei saagi õigeks päevaks seda aega, mis siis teeb. Või peamegi täpselt 6k enne oma kuupäeva olema magamiskottidega perekonnaseisuameti uksetaga, et kindlustada soovitud kuupäev ja kellaaeg…? Või kui soovime paaripanija oma peokohta kutsuda, kuidas siis see avalduste asi on… Olen lugenud, et mõnel on juba enne ”käpp sees” ja omavahel kokku lepitud, aga no minul ei ole selliseid tutvusi ju.

Kleit. Ma tahan seda ”omg jaa, see on minu kleit” tunnet. Tahan proovida erinevaid lõikeid, materjale jne. Aga… ma pole just tavasuuruses mutt. Ikka ilgelt sitt oleks minna kuskile kohapeale ja avastada, et kõik kleidid on kuni s40 vms ja heal juhul 3tk on 40+ suurusi. Piinlik.

Mul soovitati kleite vaatama minna Riiga, seal olevat ka pekikuubikutele midagi. Mingi Julija pood olevat seal kuskil. Hea aeg olevat jaanuar-veebruar, sest siis olevat eelmise aasta kleidid megahea soodukaga (mis hinnad seal üldse on?). Aga mis siis, kui seal ka sellist kleiti ikkagi ei ole, nagu ma tahan. Nadi ju ühe poe pärast pool päeva sõita ja avastada, et kasu oli null. On seal lähedal veel neid pulmakleidi poode? Peab neisse enne minekut ajad ka broneerima, teab keegi? Mu lugejate seas on niikuinii neid, kes on selle komejandi läbi teinud ja oskavad kaasa rääkida…  Ja kui tõesti Riiast ei saagi, siis kuhu ja millal tasuks Eestis vaatama minna, kus oleks norm valik ka paksudele? :D

Mida rohkem ma kleidile mõtlen, seda suurema peavaluna see ka tundub. Mulle ei meeldi mu käed, st need võiks varrukatesse peita. Aga enamus varrukatega kleidid näevad nii veidrad välja… Oleks ma ometi normaalne inimene, võtaks lihtsalt 10-15kg alla ja olekski ok, krt. Aga eiii…

Ja ma olen tegelikult ju tatist saati unistanud ballikleidi laadsest pulmakleidist, aga ma olen lühike ja paks. Pärast olen nagu vahukomm seal kleidis ja ise arvan, et olen ilgelt kena…

Niii paljudel kleitidel on selg paljas või tiss pooleldi väljas. Nagu, c’ammoon, mul on sinna alla vaja põhimõtteliselt granny-bra peita eksole, sest muidu ripuvad mu tissid lihtsalt nabani (pole isegi naljakas). Mõni üksik kleit on varrukatega ka isegi päris kena, aga siis on jällegi õlad paljad ja no siis paistaksid ju rinnahoidja paelad välja. Tõmba või nunnarüü selga, siis on vähemalt kindel, et mingi jama kuskilt välja ei paista.

wtoo-14715-marnie-illusion-neckline-plus-size-wedding-dress-01.502

Ilus, aga no need tissiiiid. Oleks mul sellised, siis vb kannaks ka, aga mida ma oma ”jõekivid sokkides” tissidega sellise kleidiga teen, ahhh? Seeliku osa on nunnu igatahes.

Kutsed. Kutsete idee on mul silmade ees, aga päris kindel ma veel ei ole, kust ma need saan. Tänu lugejatele ja kommenteerijatele sain teada, et paljud käsitöölised tellivad toorikud Hiinast, Aliexpressist! Ja ka minu idee on Ali kraam… Suht pekkis äri see ikka. Tellid Alist 30-50 senti tk toorikud, kujundad lehe või kaks sinna vahele ja müüd mingi 7-8 euri tk edasi… Olen paari käsitöölisega rääkinud, et ehk tellin ise toorikud ja lasen kellelgi siis lehed sinna sisse teha. Nõnda tuleks kutse tükihinnaks paar-kolm euri. Aga mulle meelepäraseid kutseid müüakse ainult 50 tk pakis ja nii palju pole mul lihtsalt mõtet osta ega kulutada, sest selle raha eest saaksin ma juba need Ali põhjal ülehinnatud kutsed Eestistki, aga koos siselehtedega.

Ülikond, laste riided, jalanõud jms. Mehe saadan ilmselt ka Riiga shoppama, sealt pidi ülikonna ka poole soodsamalt saama (ca 200e komplekt). Tüdrukutele tahan samasuguseid kleite (õrnroosad, pitsilised), Joelile sebin kuskilt ilmselt ülikonna. Endale jalga tellin ilmselt barefoot Marianned, VarVikust. Teine variant on BeLenka valged baleriinad, sest BeLenka jalanõud sobivad mulle ideaalselt (just sain kätte talvesaapad ja need on niiiiiiiiiii mõnusad!.

Sõrmuseid käisime ka juba vaatamas ning leidsime, et reaalis on enamus sõrmused ikka palju lahjemad, kui kodulehel piltidel. Näiteks minu lemmik sõrmus oli reaalis suht mõttetu. Seega tõenäoliselt tellime lihtsalt traditsioonilised sõrmused, punasest kullast. Siis pole probleemi ka, et kas mul sobib seda kihlasõrmusega samas sõrmes kanda või ei. Ema andis mulle hunniku oma vanu kuldehteid, nendest saab sellised sõrmused, et hoia ja keela. Saab valmistamise raha eest ainult sellega jonksu. Mulle ilmselt tuleb 3.5mm ja mehele 6mm lai.

Meigi-soengu tegija ja asukoht on ka lahtine. Kõik oleneb jällegi sellest, kus tuleb registreerimine. Kui reg. peopaigas, saab ka ettevalmistused seal teha. Kui aga mujal, siis pean ilmselt bronnima hotellitoad vms, kui just ei uju kuskilt välja selline salong kus saaks teha kogu selle ettevalmistuse tralli ja pildistamise (ka peiu oma on vaja ju üles võtta!).

Õhtujuhti ja muusikat-valgustust meil ka ei ole veel ja ma ausalt ei tea mis sellega üldse saab. Vaatan seda ilmselt alles suvel, et kuidas raha kogumine läinud on. Hädapärast rendin lihtsalt kõlarid, teen oma pulma playlisti ja vsjo.

Ostmata-tellimata on ka pudi-padi, nagu näiteks torditopper, auto lindid, pruudi hommikumantel jms sodi. Äkki teeme kuskile fotonurga ka, siis sinna oleks vaja polaroid kaamerat ja pabereid. Siis võiks sinna tellida ka külalisteraamatu ja nänni, millega pilte teha. Külalistel hea pilte teha ja ehk ka mõni meile koos hea sooviga külalisteraamatusse kleepida.

Välja pean veel mõtlema kuidas tahan oma nime ära saata ja kui palju me üldse neid traditsioone jälgime (ala esimene ost jne). Milliseid tegevusi te pulmarongi käigus tegite?

Ühesõnaga, pulmaaad, fuck jeeah!

Tited, päevad, ovulatsioon ja teised eitede jutud, ehk ma olen 99% kindel, et ma olen suremas

See kuu oli viimane kuu, mil ma oleksin võinud rasedaks jääda nii, et laps oleks kindlasti ära sündinud enne pulmi… Enamik teist ilmselt mõtleb, et midapekki mul viga on, aga enamik teist vast ei tunne ka seda, mida tunnen mina. Iga päev. Mu sees on tühi koht, üks tuikavalt valus auk, mis iga kord mõnda titeuudist nähes leekidesse lööb. See on selline magushapu tunne – sa oled justkui nii siiralt rõõmus selle uudise ja nende inimeste üle, aga samas seesama auk su sees põleb nii valusalt.

Ehk on ebaaus selliseid tundeid tunda, sest mul juba on kolm last. Kolm väikest last. Kolm tervet, imelist last. Aga ma ei saa sinna mitte midagi parata. See neljas on puudu. Ja niiiiiii nõme on mõelda, et kui kõik oleks läinud kenasti, oleksin ma praegu kuuendat+ kuud rase. See mõte on pöörane, aga samas oleks see nii äge. Mul oleks siis talvebeebi, sügisbeebi, suvebeebi ja kevadbeebi.

Kuu kuu järel, negatiivne test negatiivse järel. Ma ei taha mõeldagi mida tunnevad veel need, kel pole õnnestunud kordagi testil triipe näha… See lihtsalt sakib. Kõvasti. Ja samas mõtlen ma, et kas jubedam on rasedaks jääda ja kaotada, või mitte üldse neid triipe näha. Ma arvan, et esimene on siiski hullem, vähemalt minu jaoks.

Septembris tegin testi. Negatiivne. Pettumus. Viskasin selle vannituppa korvi ja läksin mossitades kohvi jooma. Paar päeva hiljem otsisin midagi sealt korvist ja leidsin testi. Vaatan ja vaatan, no midapekki – positiivne ju. Mõtlen vaid, et no ei saa olla ju, elevuse värin tekkis juba südamesse… Järgmisel hommikul tegin uue ja… noup. Negatiivne. Ja negatiivseks ta ka jäi. Kaks päeva hiljem, kui mul justkui ”õigel ajal” päevad hakkasid, oli see endiselt negatiivne.

Captureg

Triip oli hele ja raskesti pildile püütav, aga olemas ta siiski oli ja ei, see ei olnud mingi suvaline vari või kuivamise triip. Kiskusin testi laiali isegi. Punakaks värvunud oli täpselt see osa, mis positiivse testi puhulgi. Aga kuidas seda nüüd võtta? Kas see läheb rasedusena arvesse… Selliseid ”justkui positiivne aga siis hakkavad ikkagi päevad” teste on mul olnud ikka joppakolla, kui palju. Neli-viis tk kindlasti. Pluss siis need kolm, mis on sitalt lõppenud ”hiljem” (ca 5-7ndl) ja need kolm, kes mul siin mingi ime läbi toas ringi jooksevad. Ma olen viie-kuue aasta jooksul rase olnud oma 10 korda. See on ju fucked up

Need ”liiga vara” testimised ongi tegelikult väärad, sest põhimõtteliselt pooled rasedused lõppevadki enne, kui naine teadagi saab, aga kui sa midagi ootad ja sulle on kättesaadavad ka ülivarajased testid, mida võibki teha juba 5-7p enne oodatavaid päevi (tundlikus 5, tavatestidel on see 10-25), siis on päris raske end taltsutada. Nüüd olen muidugi rohkem käega löönud ja minna lasknud, sest ma ei suuda enam. Teen selle neetud testi, kui päevad juba hilinevad. Ma ei kasuta mingeid ov teste, ega päevade lugemisi vms. Ma ei jaksa obsessida. Aga samas.. fuck nohh.

Ehk ei olegi mulle see hetkel siis ette nähtud. Äkki ma peaksingi ikkagi tegema vahepeale selle ”paar aastat oma elu elamise” faasi, käima koolis jne. Aga see on nii kahe otsaga vorst, sest üks osa minust tahab seda titte kohe ja praegu, teine osa minust aga on keskmiselt elevil ka mõtetest saavutada midagi väljaspool kodu…

Mul tulevad pulmad, ma ei taha seal ju mingi mega preggo ka olla. Tahaks ikka nautida ja pärast ilusaid pilte vaadata (mul mingi oma teema rasedana abiellujatega vist), aga kui ma kohe ikkagi ei jää, siis on see aeg jällegi triibupüüdmise mõttes justkui maha visatud, kui praegu pidurid peale tõmban. Tüüpiline mina – tahaks kõike ja korraga. Tahaks pulmi ja tahaks titte ja tahaks natuke ka seda ”oma elu”, aga noojahh.

Järgmine kuu lähen igatahes jälle arsti juurde, sest mul on vist midagi ikka viga. See ei ole ju okei, et päevade vahepeal ka veritseb. See kuu oli samamoodi. Olid päevad ja siis umbes sel ajal, kui oleks pidanud toimuma ov, oli mingi 5 päeva määrimist-veritsust. Ja praeguseni pole päevadest jälle haisugi. Mingi nädal juba vist ”hiljaks jäänud”. Et nagu… imetamine, hormoonid, mingi haigus… vähk? Mõtteid ja hirme tekitab see igatahes küll, sest varem pole mu keha selliseid trikke teinud. Samas ma kardan, et arst, kelle juurde ma lähen, ei viitsi isegi süveneda ja ütleb kohe, et tegu on imetamisest tuleneva värgiga. Ehk oskab keegi soovitada normaalset naistearsti Tartus? Et, kui see arst nüüd ootuspäraselt käitub, siis läheks ikkagi edasi selle teemaga…

*Ei, ma ei oota soovitusi stiilis ”saa see titt ikka kohe”  või ”oota mõni aasta”, sest lõppude lõpuks teen ma niikuinii ikkagi täpselt nii, nagu mina oma südames tahan (kui ma vaid otsustatud saan), ükskõik mis see mõistuse hääl mul seal üleval kaagutab.*

Kolmas laps, sama jama

Ma vist olen juba rääkinud, et ka Madlil on sama jama, mis Joelil ja Annemaial – atoopiline dermatiit. Joelil ja Annul mõlemal oli aastaselt ka muna ja piima allergia, st dermatiit ägenes, kui oli kokkupuude allergeeniga. Annul lisandus hiljem ka kass, koer ja kodutolm, aga mingil hetkel kadus õnneks muna ja piim siiski ära. Joeliga ei olegi ma nüüd rohkem käinud, kui toona aastaselt ja ka Annemaiaga pole ma juba aasta-paar kindlasti allergoloogide uksi kulutanud, sest alati olen ma sealt lahkunud negatiivse tundega – abi ei ole ja mina olen kõiges süüdi. Üks arst isegi nähvas mulle umbes, et ”teile on testid tehtud, mida sa veel siit tahad”…

Hetkel on asi ikkagi aktuaalne ja sügis-talvisel perioodil on kõik kolm mul igapäevase kreemitamise graafiku all. Vajadusel isegi mitu korda päevas. Joelil on minu arvates isegi hullemaks läinud, kui eelnevatel aastatel, sest varem tal ei tulnud painutuskohtadesse punaseid laike, oli lihtsalt kare ning paari kreemitamisega kadus seegi, aga nüüd on ikka küünarõndlad koguaeg punased. Annemaial on põhiliselt katki kratsitud põlveõndlad, aga hullemal ajal ka kaenlaaugud, kael, küünarõndlad ja reite siseküljed. Madlikesel lööb see jama välja just painutuskohtades, jalavoltide vahel ja kaelal. Kõige hullem on temal aga hoopiski jalalabade peal. Vahepeal laseb ta öösel küüntega niimoodi mööda oma jalgu, et ma ärkan selle hääle peale üles. Ta kratsib ikka nii, et veri taga ja isegi siis ei lõpeta… See on ikka igavene nuhtlus ja õudus, ausalt.

Nüüd lõpuks läksin ikkagi Madliga ka allergoloogi juurde, sest muna ja piima jätsin ma tal menüüst juba ammu välja, eeldades, et tal on sama asi, mis õel ja vennal samavanalt, aga tuleb välja, et ei olegi. Madlil ei tuvastatud mitte ühtegi allergiat. Testid tehti muna, piima, kassi, koera, küüliku, kodutolmu, porgandi, maapähkli ja nisuga. Madlil on lihtsalt dermatiit. Ma olin ikka väga üllatunud, kui aus olla, sest ma olin päris kindel, et seos on muna ja piima allergiaga.

Sel korral jäi mul sellest käigust aga väga positiivne tunne. Tavaliselt olen käinud lastega TÜ, Dr. Julge (vist) juures, või kesiganes seal pika koridori peal on. Eile aga sattusime Dr. Mari Kivivare juurde, kelle kabinet on seal mänguplatis kõrval, kus asub ka nõustamine. Kunagi käisin tema juures ka Annemaiaga ja juba siis jäi ta mulle meelde, kui väga positiivne ja mõistev arst, aga kahjuks unustasin ma tema nime ära ja kui järgmine kord aega broneerisin, sattusin taaskord halvema variandi otsa…

Aga vot, Dr Kivivare on hoopis teine tera, ausalt. Tõsiselt mõistev ja sõbralik arst. Kohe näha, et ta tõesti hoolib ja proovib kuulata ka lapsevanemat. Kui talle rääkisin kuidas mul teiste lastega olnud on ja mis ma sel korral märganud olen, ei hakanud ta mu mõtteid ja vaateid kohe mutta tampima, sest ”nii ei saa olla!”, nagu mõni teine teinud on. Jah, okei, sina oled arst, aga for fuck sake, kui mina olen aastaid oma laste AD diagnoosidega jauranud ja näinud kõrvalt mis reaalselt meie jaoks töötab, mis muudab seisundit hullemaks jne, siis kuidas saab keegi öelda, et see ei ole nii?

Teised arstid on vaid hormoonkreemide retsepte lajatanudja ja raiunud, et dermatiit ja allergiad ei ole seoses (what!?) või mulle siis näppu viibutanud, et ”vaata menüü üle, ei tohi seda, ei tohi toda, ei tohi kolmandat” ja on isegi öeldud, et ”kui sa ennast kokku ei võta, lapse menüüst allergeene ei eemalda, siis tuleb tal varsti astma – seda tahadki vä?” Läksin koju ja nutsin end iga jumala õhtu magama, sest Annu oli üleni punane, verine ja röökis valust, kui pidin teda kreemitama. Mitte miski ei paistnud aitavat, kuigi me olime mõlemad põhimõtteliselt tatra ja vee dieedil, et ta jumala eest ei saaks kuskilt ühtegi allergeeni. Siiani mäletan seda hingekriipivat süü- ja lootusetusetunnet. Ja hiljem tuli siis Dr. Kivivare juures poolkogemata* välja, et plikal oli hoopis ülitugev kodutolmuallergia. ”Vaata menüü üle” in my ass eksole! Ausalt, ma ei ole siiani enda vihast üle saanud. Laps piinles valudes, mina tundsin end kuude ja aastate viisi viimse sitana, sest ei suutnud lapse allergiast võitu saada ja siis, eksole… Üks vereproov lahendas kõik.

*Annule tehti toona see vereproov ka ainult sellepärast, et olin talle lolli peaga eelnevalt allergiarohtu ikkagi andnud ja siis ei saa triibuteste käele teha (nädal-kaks enne allergoloogi aega ei tohi rohtu anda).

Nii palju oli ka sellest visiidist kasu, et sain infot uute toodete kohta. Näiteks on vahepeal turule tulnud selline sos sprei, mida lased sügelevale kohale ja see peaks siis 60 sekundi jooksul sügeluse ära võtma. Ideaalne lahendus ka hormoonkreemid asemel, kui see aitama peaks. Olen seda spreid nüüd kaks ööd Madli peal katsetanud – ühel korral aitas, teisel korral mitte vist nii väga, aga rahulikumaks jäi küll. Meil on Bioderma sprei, aga üks taoline pidi veel olema, äkki Eucerini oma? Ja pesemiseks soovitas arst Babe õliseepi. Andis testri ka, tundub asjalik, nahk on palju pehmem peale pesu. Kreemitan ma lapsi Bioderma Atoderm Intensiivse kreemiga, see on imeline! Aga vahepeal, kui nahk ühe kreemiga liiga ära harjub, kasutame Dexeryli kreemi, see on ka väga hea.

Ühesõnaga, tegelikult tahtsingi kiita Dr. Kivivaret ja öelda, et kui ühe arsti juurest abi ei saa, siis ärge kantke kohe kõiki maha. Keegi kuskil ikka aitab või kasvõi mõistab, sest vahel on ka see väga oluline.

Emasüda teab, ehk momfidence

Täna öösel, kui Joel järjekordselt nutuga ärkas, mõtlesin ma, et no midaaa, jeesusmaria, jälle… Ohkasi väsinult, kui ta vaikselt nuuksudes jälle mulle voodisse puges… Siis aga tundsin kuidas tema väike keha mu kätevahel rahunes ja lõdvestus ning kergendusohke saatel uuesti unne vajus… Taipasin taaskord, et mina olen ju selle väikemehe turvalisus, tema kaitsja ja hoidja, tema maailm. Minu puudutus pühib ära halvad unenäod, minu musid võtavad ära valu. Kui paljud emad annaks oma elu, et kasvõi ühe korra veel tunda oma lapse soojust või kuulda tema häält…

Ja siis on need inimesed, kes pööritavad silmi, kui kuulevad, et su laps magab endiselt sinu kaisus ja aeg-ajalt teevad seda ehk kõik su lapsed. Eriti vahvad on need, kel kukub lõug põhimõtteliselt keldrisse, kui tuleb jutuks, et su pooleteiseaastane (või vanem) laps saab endiselt rinda ja sul pole veel plaaniski lõpetada… Sa ei pea end kellelegi õigustama, sest sinu emasüda teab paremini, mis on õige sinu lastele.

Kurb on aga vaadata, kuidas juba mõnekuuselt beebilt oodatakse ööläbi oma voodis magamist või kuidas kolmeaastasele seatakse mingid elusuured ootused. Nagu eesmärgiks oleks laps võimalikult varakult iseseisvasse ellu lükata. Beebi on kasvanud sinu sees üheksa kuud. See on kõik mida ta teab. Järsku sünnib ta siia võõrasse keskkonda ja temalt eeldatakse täiesti loomuvastast käitumist.

Kui laps nutab, siis ta ei manipuleeri. Ta väljendab oma vajadusi. Ka lähedusevajadus on oluline, täpselt samaoodi nagu toit ja õhk. See on tema inimõigus. Olgugi selleks kasvõi siis see, et ta tahab, et sa teda hoiaksid, või paitaksid tema pead, kuni ta uinub. See on talle psühholoogiliselt vajalik. See ei ole manipulatsioon.

Kui paljud teist on kuulnud mõne vanema sugulase poolt sarnast lauset: ”ära tassi teda koguaeg süles, sa hellitad ta ära”? Siia võiks liigitada ka ”issandjumal, sa ikka veel imetad?!” ja ”ta magab sul IKKA VEEL kaisus – ta ei õpigi niimoodi ju omapead magama!” ning ka ”sa peaksid talle unekooli tegema (st lase lapsel nutta, kuni ta ”ise magama jääb”)”… See kõik on bullshit. Nii suuuuur bullshit! Last ei saa armastuse ja lähedusega ära hellitada! Lapsed, kes on saanud piisavalt tähelepanu, lähedust ja armastust on ka edaspidises elus palju elutervemad, õnnelikumad, tugevamad ja enesekindlamad.

Siinkohal muidugi märgin, et ”armastus ja lähedus” ei tähenda pidevalt uusi mänguasju ja ammugi ei tähenda see seda, et laps võib teha mida heaks arvab.

Ma ei teagi miks ma jälle sel teemal kirjutan, aga ma loodan, et see annab ehk kellelegi jõudu vastu hakata või ignoreerida kõrvalist müra, mis käsib teil eirata oma instinkte. Ma siiralt loodan, et teie ümber on inimesed, kes teid toetavad ja innustavad, mitte ei ürita teie momfidence’i maaaluseid mutiauke uuristada. Kui sina tunned, et pole valmis veel oma last võõrutama, siis ära tee seda. Kui sina tunned, et mingi asi või otsus on just sulle ja sinu perele õige, võivad kõik kõrvalised isikud käia sinna, kus päike ei paista ja tuul ei puhu. Punkt.