Tited, päevad, ovulatsioon ja teised eitede jutud, ehk ma olen 99% kindel, et ma olen suremas

See kuu oli viimane kuu, mil ma oleksin võinud rasedaks jääda nii, et laps oleks kindlasti ära sündinud enne pulmi… Enamik teist ilmselt mõtleb, et midapekki mul viga on, aga enamik teist vast ei tunne ka seda, mida tunnen mina. Iga päev. Mu sees on tühi koht, üks tuikavalt valus auk, mis iga kord mõnda titeuudist nähes leekidesse lööb. See on selline magushapu tunne – sa oled justkui nii siiralt rõõmus selle uudise ja nende inimeste üle, aga samas seesama auk su sees põleb nii valusalt.

Ehk on ebaaus selliseid tundeid tunda, sest mul juba on kolm last. Kolm väikest last. Kolm tervet, imelist last. Aga ma ei saa sinna mitte midagi parata. See neljas on puudu. Ja niiiiiii nõme on mõelda, et kui kõik oleks läinud kenasti, oleksin ma praegu kuuendat+ kuud rase. See mõte on pöörane, aga samas oleks see nii äge. Mul oleks siis talvebeebi, sügisbeebi, suvebeebi ja kevadbeebi.

Kuu kuu järel, negatiivne test negatiivse järel. Ma ei taha mõeldagi mida tunnevad veel need, kel pole õnnestunud kordagi testil triipe näha… See lihtsalt sakib. Kõvasti. Ja samas mõtlen ma, et kas jubedam on rasedaks jääda ja kaotada, või mitte üldse neid triipe näha. Ma arvan, et esimene on siiski hullem, vähemalt minu jaoks.

Septembris tegin testi. Negatiivne. Pettumus. Viskasin selle vannituppa korvi ja läksin mossitades kohvi jooma. Paar päeva hiljem otsisin midagi sealt korvist ja leidsin testi. Vaatan ja vaatan, no midapekki – positiivne ju. Mõtlen vaid, et no ei saa olla ju, elevuse värin tekkis juba südamesse… Järgmisel hommikul tegin uue ja… noup. Negatiivne. Ja negatiivseks ta ka jäi. Kaks päeva hiljem, kui mul justkui ”õigel ajal” päevad hakkasid, oli see endiselt negatiivne.

Captureg

Triip oli hele ja raskesti pildile püütav, aga olemas ta siiski oli ja ei, see ei olnud mingi suvaline vari või kuivamise triip. Kiskusin testi laiali isegi. Punakaks värvunud oli täpselt see osa, mis positiivse testi puhulgi. Aga kuidas seda nüüd võtta? Kas see läheb rasedusena arvesse… Selliseid ”justkui positiivne aga siis hakkavad ikkagi päevad” teste on mul olnud ikka joppakolla, kui palju. Neli-viis tk kindlasti. Pluss siis need kolm, mis on sitalt lõppenud ”hiljem” (ca 5-7ndl) ja need kolm, kes mul siin mingi ime läbi toas ringi jooksevad. Ma olen viie-kuue aasta jooksul rase olnud oma 10 korda. See on ju fucked up

Need ”liiga vara” testimised ongi tegelikult väärad, sest põhimõtteliselt pooled rasedused lõppevadki enne, kui naine teadagi saab, aga kui sa midagi ootad ja sulle on kättesaadavad ka ülivarajased testid, mida võibki teha juba 5-7p enne oodatavaid päevi (tundlikus 5, tavatestidel on see 10-25), siis on päris raske end taltsutada. Nüüd olen muidugi rohkem käega löönud ja minna lasknud, sest ma ei suuda enam. Teen selle neetud testi, kui päevad juba hilinevad. Ma ei kasuta mingeid ov teste, ega päevade lugemisi vms. Ma ei jaksa obsessida. Aga samas.. fuck nohh.

Ehk ei olegi mulle see hetkel siis ette nähtud. Äkki ma peaksingi ikkagi tegema vahepeale selle ”paar aastat oma elu elamise” faasi, käima koolis jne. Aga see on nii kahe otsaga vorst, sest üks osa minust tahab seda titte kohe ja praegu, teine osa minust aga on keskmiselt elevil ka mõtetest saavutada midagi väljaspool kodu…

Mul tulevad pulmad, ma ei taha seal ju mingi mega preggo ka olla. Tahaks ikka nautida ja pärast ilusaid pilte vaadata (mul mingi oma teema rasedana abiellujatega vist), aga kui ma kohe ikkagi ei jää, siis on see aeg jällegi triibupüüdmise mõttes justkui maha visatud, kui praegu pidurid peale tõmban. Tüüpiline mina – tahaks kõike ja korraga. Tahaks pulmi ja tahaks titte ja tahaks natuke ka seda ”oma elu”, aga noojahh.

Järgmine kuu lähen igatahes jälle arsti juurde, sest mul on vist midagi ikka viga. See ei ole ju okei, et päevade vahepeal ka veritseb. See kuu oli samamoodi. Olid päevad ja siis umbes sel ajal, kui oleks pidanud toimuma ov, oli mingi 5 päeva määrimist-veritsust. Ja praeguseni pole päevadest jälle haisugi. Mingi nädal juba vist ”hiljaks jäänud”. Et nagu… imetamine, hormoonid, mingi haigus… vähk? Mõtteid ja hirme tekitab see igatahes küll, sest varem pole mu keha selliseid trikke teinud. Samas ma kardan, et arst, kelle juurde ma lähen, ei viitsi isegi süveneda ja ütleb kohe, et tegu on imetamisest tuleneva värgiga. Ehk oskab keegi soovitada normaalset naistearsti Tartus? Et, kui see arst nüüd ootuspäraselt käitub, siis läheks ikkagi edasi selle teemaga…

*Ei, ma ei oota soovitusi stiilis ”saa see titt ikka kohe”  või ”oota mõni aasta”, sest lõppude lõpuks teen ma niikuinii ikkagi täpselt nii, nagu mina oma südames tahan (kui ma vaid otsustatud saan), ükskõik mis see mõistuse hääl mul seal üleval kaagutab.*