Viiulisse kõik

Mul on mõnikord selline tunne nagu ma oleksin kellegi hüpiknukk. Nagu vahepeal mingi vend kuskil avastaks ehmatusega, et ohhhh sa kurat – tal läheb liiga hästi, keerame selle perse. Ta pühib suunurgad saiapurust puhtaks, vajutab mingit nuppu ja kabuum, kõik on jälle ptsis… ning siis vaatab rahulolust mõmisedes kuidas ma oma elu kokku lappima hakkan.

Ärkasin täna keset ööd vereloigus. See vist ütleb kõik.

Jälle. Tahaks lihtsalt karjuda ja kellelegi molli anda. Tegelikult ka, see on lihtsalt niiiiiiiiiiiiii haigelt ptsis jama, et ma kohe ei tea. Pettumus. Viha. Kurbus… Peamiselt siiski viha.

Selline tunne nagu keegi istuks mu rinnal, hoiaks mu südant enda peos ja lihtsalt suruks ja suruks ja suruks… See on nagu mingi värdjas unenägu või nali, mis aina kordub ja kordub. ”Anname talle midagi head… Ja siis võtame talt raipelt selle ära, las kannatab!”

Neljapäeval pidin niikuinii arsti juurde minema. Eks siis ole näha mis on, mis ei ole ja mis edasi saab… Annaks vaid jumal niigi palju, et ma ei pea jälle mingit puhastust läbi elama (raudselt pean).

See on lihtsalt nii fucked up pask. Ja daipohh, kui arstid midagi uurima ja tegema ei hakka… Mul endal on vähemalt kaks teooriat. Esimene on see hormoonide tasakaalu värk, sest miks mul muidu on vahepeal ”päevad” kaks korda kuus (aitäh kõigile neile sund-abortidele, mida ma tegema olen pidanud). Või siis jah, surengi maha. Mingi emaka-, munasarja- või trateabmis vähk…

Vahepeal käisin ühel ägedal koolitusel, millest plaanisin ka pikemalt kirjutada, aga noh… Igatahes, seal koolitusel tutvusin ühe naisega ja tema rääkis, et tal avastati poole raseduse pealt, et laps on nii sügeva puudega, et ei elaks isegi sünnitust üle. Põhjus olevat olnud siis selles, et lapsel oli hapnikupuudus vms, sest sel naisel oli ninavahesein kõver. Mul on ka! Kohe ikka nii kõver, et kui ma ühe poole kinni vajutan, siis teise poolega ma põhimõtteliselt hingata ei saagi. Öösiti ka vahepeal ärkan selle peale üles, et hingata on raske.

Olen kõrva, nina, kurguarsti juures loomulikult juba käinud. Tema ütles, et kui ma olen ükskord selle poegimise ja imetamise lõpetanud, tuleksin tagasi ja siis nad taovad mul tuimestuse all selle seina sirgeks. Kõlab nagu vahva asi, ei suuda ära oodatagi kohe. AGA, daipohh, kui see nüüd ongi põhjus miks ma olen niiiiiiiii palju rasedusi kaotanud… Samas seda seina on kergem parandada, kui kõike muud…

Ühesõnaga, tramaeivõi, mis elu see selline on!!!!!!!!!!!!!