Kui 2 nädala AINUS vihmane, tuuline ja tormine päev on sinu pulmapäev

Fotod: Egle Paas, Paas Foto

Kuna meie elu ja meie lugu on muinasjutust sama kaugel, kui Ott Tänak iluuisutamisest, siis ei hakka ma siia laduma mingeid läägeid romaane. Ma vahel imestan ise ka kuidas me teineteist selle aja peale juba maha tapnud pole, aga noh… ei ole ja selle aasta 17.septembril täitus meil 10 aastat kooselu, mille lõppude lõpuks ka ametlikult kirja pandud saime. Ei mingeid Nirgi nalju enam!

Ma värisesin juba mitu nädalat enne tähtsat päeva, et oleks ometi normaalne ilm! Millegi muu pärast ma muret ei tundnudki. Ainult see neetud ilm! Ma tahtsin nii väga ilusaid pilte õues, ma tahtsin päikeseloojangupilte järve kaldal, ma tahtsin idülli. Ja loomulikult saime me sel päeval hoopis tuule, vihma ja tormihoiatuse. Viimase kahe nädala AINUS päev ja õhtu, kus sadas ja tormas. Kõik ülejäänud õhtud on olnud imeilusad, ideaalsed…

Hommik oli isegi paljulubav – hommikukohvid jõime värisevate kätega päikesepaistelises köögis. Aga juba registreerima sõites hakkas vihma tulema. Ema muidugi lohutas, et äkki ikka läheb ilusaks. Ja vahepeal nagu isegi oli ilus…

Tegin endale esimese meigi ja soengu ise. Riided vahetasime kohapeal, sest noh, mu lapsed on põrsad. Kell 11 oli meil aeg, jõudsime tsipake varem kohale ja 11.04 olid meil juba allkirjad antud. Kokku umbes 15 minutit ilusat juttu ja 20 minutiga olime kabinetist väljas juba ametlikult mehe ja naisena.

Ma pean ütlema, et ikka maru veider oli seda ilusat juttu kuulata. Nagu ka ema poolt tehtud videost paistab, siis ei osanud ma kuidagi olla, kuhugi vaadata ega midagi teha, seega silitasin ma lihtsalt 99% ajast mõnda oma präänikutest… selle lõigu lõppu sobiks ideaalselt üks korralik facepalm emoji.

Uuesti autosse istudes kiskus mul tuju ikka korralikult nulli poole, sest ilm oli juba totaalselt pekkis. Tuul puhus nii, et mine või lendu ja vihmahood olid kohati nii tugevad, et kojamehed ei suutnud neid piisavalt kiirelt äragi pühkida. Aga siis pani mees raadiost röökima mingi uue loo, ”Maakas”, väitis mulle, et see on nüüd uus MEIE laul ning lõõritas kõvasti ja valesti kaasa kuidas ta käib Konsumist läbi ja toob mulle külakosti, et mind endale saada. ”Tibu on ilus, aga sündinud lakas. Pepu on kõrvits ja aju on kapsas”… jää siis sellise lollaka kõrval mossitama, eksole. On ikka elu, oma pulmapäeval ka ei või mossitada… Aga tegelikult on see ju mehe üks kõige väärtuslikemast omadustest – kui ta suudab oma naise naerma ajada, on kõik hää.

Kurat, nüüd jääb see lugu mulle alatiseks meenutama mu pulmapäeva! :D

Veetsime pea kaks tundi kodus, sõime ja puhkasime veidi, ning suundusime siis Võrru, kus pidi toimuma ka meie pildistamine. Meie emaga läksime meiki ja soengusse, Annu võtsime ka kaasa, sest talle tahtsin ma ka lasta patsid punuda, et ta päris Karva-Mari ei oleks. Mees jäi väiksemate, magavate pudinatega, autosse ootama, ning tuli mõne aja pärast nendega meile järgi. Nii kaua kuni Annu ja Joel kokku ei saa, on seltskond talutav, aga niipea, kui need kokku saavad, hakkab üks jama piht! No selline kisa ja möll, et ei tea kuhu silmi ja kõrvu peita. Ühel hetkel reaalselt üks neist jooksis lihtsalt ühe sirmi niimoodi pikali, et sai omale muhu otsaette! No aamen, 2h enne pildistamist end sodiks joosta, aitäh! Mul oli lõpuks lihtsalt selline tunne, et pliis pooge mind sinnasamma, kasvõi lambikupli külge, üles. Mees vähemalt oleks ametlikult leseks jäänud, mitte suvaliseks vallasisaks (kas mehed on ka lesed või on see naiste ”sõna”, issand)…

Ühesõnaga, ma ei tea miks see mind siiamaani üllatab, et mu lapsed  on kui huntide poolt kasvatatud mustlaste kari. Nendega kuskil jalutamine on sama hea kui keset linna lehmakarja karjatamine, ausalt. Aga noh, lõpuks saime emaga ikka meigid näkku,soengud pähe ja kui Annule patse tegema hakati, lippasin mina oma pruudikimbu järgi. Ja sain sellise laraka vihma kaela selle 20 sekundiga, mis ma autost poeni ja poest autoni jooksin, et meikar pidi mulle paar uut lokki keerama, kui oma mustlaskarja järgi tagasi läksin.

Peale seda, kui olime inimesteks saanud, suundusime fotograafi juurde ja no loomulikult ei leidnud ma kohe õiget ustki üles, vaid jooksutasin kõiki vihma ja tuule käes ümber hiiiiiiglasliku maja. Nii mina! Kuna ilm oli pekkis, pidi fotograaf meile sos korras oma stuudios, millest ta parasjagu üldse välja kolis, ühe nurga puhtaks lööma, et me midagigi tehtud saaksime. Lendasime sinna sisse, nagu oma koju, vahetasime jälle riideid ja hakkasime tööle. You gotta do what you gotta do… :D

Poolteist tundi hiljem istusime surmväsinuna autosse ja lootsime, et Egle teeb imesid ning me saame midagigi sellest päevast mälestuseks, sest see mis seal stuudios toimus… Ausalt. Ma parem ei hakka. Loomaaed.

Mõned kiired pildid saime õnneks kahekesi ka õues teha, enne kui pimedaks läks ja need on mulle just need kõige südamelähedasemad. Küllap varsti taipate ka miks.

Ma võiks ju unnata, et pagana koroona rikkus mu imelise pulmaplaani, neetud ilm keeras pekki mu pulmapildid ja need lapsed, ugh! Aga see ei muuda fakti, et lõpuks sai ikkagi päris hea, armas ja täpselt meie moodi kaootiline päev. Teretulemast hullumajja peaks olema mu uus blogi nimi või vähemalt meie uksel rippuv silt, sest siit edasi läheb see elu ja seltskond vaid aina ”hullemaks”. ❤️

DSC_5836 (2)

Vahel on siiski unistustel kombeks ka täituda. #veebruaribeebipoiss2021

Teeme nüüd näo, et ma pole just kolm kuud blogipausi pidanud…

Minust saab nelja päeva pärast Proua Kirss… Teeme vaid kabinetis registreerimise ja hiljem pildistamise, aga närv on ikka korralik sees, sest… olete te õue vaadanud? Ma tahaks talvejope selga tõmmata, mitte õhulise valge kleidiga kuskile kooserdama minna. Annu ja Madli peavad ka ju kleitides külmetama, poistel veel on pikad riidedki seljas, aga no, appiii… Just enne vaatasin ilmateadet ja lubab kuni kolmapäevani sooja, kolmapäeval lausa 21 kraadi. Neljapäevast aga on vaid laussadu! Nagu…jeee.

Angry Hate GIF

Kui juba ainuüksi pildistamine mind nii tundma paneb, siis ma ausalt ei taha teadagi, mis veel siis saanud oleks, kui me oleks ikkagi need mitme tonnised pulmad teinud. Võib-olla on see nüüd see koht, kus ma peaks koroonale hoopis aitäh ütlema… et noh, need viimsedki närvirakud, mida lapsed ei ole veel suutnud selle seitsme koroona-kuu jooksul ära hävitada, jäävad vähemalt selle arvelt säilitamisele edaspidiseks fuckeriks.

Ma olen viimase nädala jooksul juba kaks korda küüntega hoolduses käinud, sest minu sisemine ocd maniakk ei suutnud leppida, et küüntel oleks mingigi väljakasv näha (reaalselt o,3mm vb) või kuskiltki mingi kulumine vms ehk paista võiks. Nüüd istun ainult käed süles ja kõige peale, mis vähekenegi käte kasutamist eeldab, ütlen nagu viimane tibi: ”ei, ei ma ei saa, mul on KÜÜNED!” (ärge küsige, prg toksin ninaga klaviatuuri teate, sest, omg, mu küüned!)

Reaalne foto minu mehest, kui see jama ükskord läbi saab

Aga isegi, kui ilm otsustab meile halastada, on umbes 99 protsendine tõenäosus, et minu fantaasia sellest maagilisest pildistamisest on mokas, sest keegi niikuinii koperdab juba hommikul autost välja astudes oma riided sitaseks ja kulmud rulli. See ”keegi” võin väga vabalt ka mina olla, just saying….

Ma olen niigi viimased kolm nädalat hinge kinni hoidnud, et keegi end siin väga puruks ei kukuks. Ma pidin peaaegu südari saama, kui Joel ükspäev õuest tuppa tuli, endal üks põsk punaseid jutte täis. Kui küsisin, et kust ta need sai, vastati mulle vaid pool-suvaliselt õlgu kehitades, et tema ei tea. Et, nooojahh siis! Aga mis ma ise parem olen. Kobisen siin lastega, aga ise mädanen näost nagu kärnkonn. Edu.ee sellele meikarile, et minust inimene teha…

wpid-wp-16000267511861469840327527027757.jpg

Ja nagu minu näost veel vähe oleks, šaboteerin ma meie abiellumise plaani ikka korralikult igal rindel. Ma kaotasin Saaremaal, kuskile Mustjala kaare alla, oma rahakoti ära. Rahakoti, kus sees oli ka minu ID-kaart. ID-kaart, mida on mul vaja selleks, et ma üldse saaksin abielluda… Aga mul joppas tohutult, sest selle leidsid ausad, normaalsed inimesed, kes minuga fb teel ühendust võtsid, ning ma sain oma asjad kenasti tagasi. Ma olen siiamaani üllatunud ja niii siiralt tänulik!

A ja seda te vist ka veel ei tea (kui te end just mu instasse nihverdanud ei ole!), et Mann otsustas 2k enne pulmi omale tuka asemele kolmnurga lõigata. Ma olin seda nähes nagu…täiega jee. Kellel seda tukka ikka vaja on, psõhh!!!

Ja kui ma ta siin nüüd kuu alguses juuksurisse viisin, oli ta ikka äärmiselt pettunud, sest mismõttes nullitakse kogu tema vaev ära, ahh?

wpid-img_20200904_160327477239404736126705.jpg

Mokk oli terve aja lihtsalt niiiiiiiiiiiiiii töllis, nagu kaneelisaiake istus mul seal tooli peal. Samas kui temaga uksest välja astusin, hakkas ta hoopiski karjuma: ”ei, tahan veel!”… et saa siis nüüd aru neist 2aastastest.

Ühesõnaga, rääkida oleks tegelikult ju nagu küll ja veel (ntk meie 2 nädalat kestnud tripist, mille jooksul sõitsime maha üle 2000km ja tegime Eestile põhimõtteliselt ringi ka peale või hoopis selle suve aia jama kokkuvõte, vms) aga no mul pole enam kuidagi seda ‘tunnet’, et ohh, tahan jagada! Samas, kui kirjutama hakkan, siis jutt ju nagu jookseb, aga no…ma ei teagi. Saan oma halamised vist sõbrannadele ära halatud ja siia lihtsalt ei jätku. Aga samas ma ju igatsen ka seda tunnet, mis tekib siis, kui saan vajutada ”avalda” nuppu…

Igatahes, pulmad…hehee, no saagu mis saab siis. Tulgu sealt taevast siis pussnuge või laskugu peaingel ise maale, aga tehtud see saab ja lõpuks läheb kõik niikuinii ikkagi täpselt nii nagu mina tahan. ?