Ma olen terve selle kuu näinud neid postitusi ja see tabab mind alati nagu kotitäis kive, sest ma tean ja tunnen seda valu.

Hiljuti juhtusin rääkima ka ühe naisega, kes kaotas väga varajases staadiumis raseduse mida ta ei olnud isegi planeerinud ega soovinud, aga näha oli, kui väga see teda muserdas. Mina mõistsin teda täielikult – ta kaotas midagi, mida ta ei osanud isegi tahta… aga see ei tee seda vähem valusaks.

Olen näinud naiste häbistamist, kui nad julgevad oma tundeid ja valu näidata. Mitte kellelgi, ma rõhutan mitte kellelgi, ei ole õigust sulle öelda mida sa tunda võid. See on sinu valu, sinu kaotus, sinu keha peab selle üle elama, sinu mõistus peab sellega tegelema ja leppima. Ja see leppimiseni jõudmine ei ole kerge. Mina olin pikalt vihane, niii paganama vihane. Ma isegi ei tea kelle või mille peale, aga see viha pressis lihtsalt igast august välja.

Raseduse katkemine on teema, mida mõistavad täielikult vaid need, kes on selle ise läbi teinud. Kõrvaltvaataja ei adu, kui väga see haiget teeb, kui katki see sind teeb, millise augu see su hinge jätab. Sa võid ju mõelda, et mis see siis nii väga on – ”laps” oli ju kõigest mooniseemne suurune, justkui lihtne rakkude kogum, see ei olnud veel ju ”laps”. Aga naise jaoks on see laps, päris laps. Laps keda ta ootas, kelle tulekuks ta valmistuma hakkas, laps kes oli tema mõtetes juba osa perekonnast. Tal olid selle lapsega seoses juba kujunenud mingid ideed, unistused, mälestused, plaanid. Naise jaoks oli see laps juba päris. Mis siis, et mooniseemne suurune.

See on teema millest nii väga ei räägita, see ei tule lihtsalt jutuks. Nüüd, viimastel aastatel on see minu arvates rohkem pilt tulnud, ka ajakirjanduses. See ei ole enam tabu ja naised ei pea sellega üksi toime tulema, seda ei pea maha vaikima, aga see on siiski hell teema, isiklik teema. Minu kõige lähemas sõbrannade ringis on näiteks kaotuse läbi elanud viiest naisest kolm. Seda on väga palju! See ei ole teema millest me nüüd tihti räägiks, aga on oluline, et me teame üksteise lugusid ja kogemust. See aitab teatud asju mõista.

Aga mida teha või öelda, kui sa tead, et su lähedane on läbi elanud kaotuse? Ega sa väga palju teha ei saagi ja kui sa ei oska midagi öelda, ole parem vait, sest valesid asju, mida sa saad öelda on niiiiiiiiiii palju… Kuigi sa mõtled hästi, siis usu mind, kui ütlen, et mitte ühtegi ema ei aita see, kui sa lähed teda lohutama sõnadega: ”ta on nüüd paremas kohas”  või ”pole hullu, sa oled veel noor, proovite uuesti”.

Ma mäletan oma esimest katkemist. See oli aasta enne seda, kui Annemaia, oma vanima lapse ootele jäin. See oli minu jaoks täielik šhokk. Ma olin toona siis veel roosade prillidega lapsuke. Ma langesin depressiooni. Ma ei käinud aasta aega põhimõtteliselt mitte kuskil, ma ei teinud mitte midagi. Ainult nutsin salaja, kuulasin masendavaid lugusid ja nutsin veel. Ma tahtsingi seda valu, ma tahtsingi nutta. Ma ei proovinudki sellest kuidagi üle saada ja ma ei lasknud end ka kuidagi aidata. Ma võtsin pea 30kg juurde, ma olin alkoholismist vist vaid sõrmenipsu kaugusel. Täiesti tavaline oli see, et kui mees õhtul töölt tuli, oli minul juba veinipudel lahti keeratud, vahel juba mitmeski…

See aasta mööduski juues ja nuttes. Kuni lõpuks tuli otsus, et me peame uuesti proovima. Kaks nädalat hiljem oli mu testl punased triibud ja see oli justkui päikesetõus, mis salaja tuppa hiilib ning siis kogu toa särama lööb. Tunne oli täpselt selline. Ei olnud enam veini, ei olnud enam nuttu, ei olnud enam maseka muusikat. Oli vaid uus ootus ja uus lootus.

Ja nüüd, seitse aastat ja umbes 12 rasedust hiljem on mul kolm last, neljas tulemas. Annemaia sai kuu alguses kuueseks, Joel on neli, Madli sai suvel juba kaheseks ja viimane beebipoiss peaks sündima nüüd kuskil veebruari alguses. Kui pikk rada on meil käidud, et see perekond kokku panna. Kui palju pisaraid olen ma valanud, kui palju valu olen ma tundnud… Aga mina ei ole ainus, kes on neist kaotustest osa pidanud saama. Ka mu mees, kes on alati olnud mu kõrval, on ju need üle pidanud elama. Ta on pidanud olema minu kivi. Ja ka lapsed on saanud aimu meie pereks kasvamise saagast, sest, kui emme on haiglas ja järsku enam pole tema kõhus titat, siis mida muud sa neile ütled, kui, et ”tita läks taevasse tagasi”. Suvel oli meil selline südantsoojendav olukord, et lapsed ostsid laadalt õhupalle ja kodus lendas neil üks kogemata minema. Annemaia siis ütles, et see läheb nüüd pilve peale, väikse venna juurde… Nii siiras ja ehe ja ma lihtsalt nutan…

Kõige hullem on see, et seda valu ja tühjust ei võta sinust mitte miski mitte kunagi ära, sa õpid sellega lihtsalt elama ja olema. Ainus ravim, mis teeb selle natukenegi talutavamaks, on uus rõõm – uus rasedus, uus beebi. Aga seegi tuleb naise vaimse tervise arvelt, sest peale kaotust ei ole sul enam neid roosasid prille ees, et ”see juhtub vaid teistega”. Sa kardad nii meeletult, et äkki juhtub see taas.

Ma tean õnneks vaid suhteliselt varajaste raseduste kaotamise valu, aga kõik mu beebid on vikerkaarebeebid, st laps peale kaotust. Ma ei kujuta aga ettegi valu, mida tunneb ema, kes on sünnitanud vaikse beebi, või kaotanud suurema lapse. See on ebareelne, ettekujutlematu, ennekuulmatu, ebaõiglane…

Nüüd, kui ma olen ise ema, mõistan ma tunduvat paremini ka oma vanaema. Ma mõistan miks ta oli selline, nagu ta oli. Miks täitusid tema silmad iga jumala kord pisaratega, kui ta rääkis oma kaotatud Jürist. Ka kuuskümmend aastat hiljem…

Ma tabasin end täna hommikul Janele mõtlemas ja tundsin tema üle suurt rõõmu. Nimelt täitus tal eile instas 10 000 followeri. Okei, see kõlab nagu 21. sajandi ”õnn”, aga ma mõtlen selle all pigem seda, et näha oli, et ta oli siiralt rõõmus, ta ootas seda, ta töötas selle nimel ja ma olin kade. Kade, sest kunagi tundsin ka mina taolisi tundeid asjade üle, mida mina olin saavutanud. Aga nüüd… millal ma üldse viimati siirast rõõmu tundsin? Ja see omakorda pani mind mõtlema, et mis on muutunud? Mis on muutunud selle viimase kuue kuu, kuni aasta jooksul, et ma end iga jumala päev tunnen kui tükk sitta.

Pealtnäha on kõik ju lausa idüll, eks? Peale 10a ”ideaalset” kooselu abiellusime lõpuks (jutumärgid, sest kes või mis on üldse kunagi ideaalne?), ma olen lõpuks jälle rase (mis siis sellest, et see on mul juba umbes 12. rasedus 7a jooksul – issand, ma reaalselt ei suuda enam isegi järge pidada mitmes!). Meil on kolm tervet ja väga tubli last. Meil on päris oma maja ja auto mille eest ei võlgne me enam mitte kellelegi mitte midagi. Kõik on justkui hästi, kõik on ju nii, nagu ma alati olen unistanud. Aga miks on mul siis ikkagi pidevalt tunne, et ma justkui upun?

Miks ma ei suuda end paljudel hommikutel voodist enne välja ajada, kui mõni lastest on mu enda ”vingumisega” nii viimase piirini viinud, et ma lihtsalt vihasena voodist välja lendan, kui rakett? Ainus põhjus miks ma vist koguaeg voodis ei vedele, ongi need väiksed inimesed siin – nad lihtsalt ei lase. Ma olen pidevalt nii viimase piirini viidud, et mul on tunne, et ma lihtsalt plahvatan. Või absoluutne vastant – ma olen juba nii tühi, et mul on kõigest lihtsalt suva.

Kui keegi kuuleb, et me saame neljanda lapse, on eranditult nende kõigi esimene reaktsioon ”oooo, ma ei kujuta ette, kuidas sa seda teed”…  kui ma teada saan, siis ütlen sulle ka, eks. Seni aga naeratan nagu imbetsill ja lihtsalt noogutan kaasa.

Ma olen nii väsinud ja tüdinenud ja ma tahaks enamus ajast lihtsalt kuhugile ära joosta. Ma ei jaksa enam kuulata kuidas ”emme, tema lõi mind! Aga emme, tema hammustas mind esimesena.” Nagu… appiiiii, kui raske on teineteist mitte taguda ja olla normaalne inimene! Kasvõi 20 minutit nii, et keegi ei uluks mulle kõrva, kuidas keegi kedagi lõi ja kui ebaõiglane elu ikka on, pliiiis.

Ka selle kirjutamise kõrvalt pean ma lahendama mingeid mõttetuid draamasid, kedagi pesema, kellelegi midagi tooma-ulatama-seletama ja ma lihtsalt ei jaksaaaaa enam. Mu enda tass on nii tühi. Kõik muudkui tulevad ja tahavad minust midagi, aga mul ei ole enam mitte midagi mitte kellelegi endast anda.

Ja ma tunnen end nii süüdi, sest ega see laste süü ole, et nende ema on end lolliks poeginud ja ei suuda nüüd oma karja hallata. Ma tunnen end süüdi, sest ma ei suuda olla chill ja rahumeelne ema.

Oeh, te ei kujuta ette kui raske on seda kirja panna ja ma olen enam, kui kindel, et enamus teist mõtleb, et nuinahhui ma siis üldse neljanda lapse hakkama panin, kui ma nende kolmegagi hakkama ei saa (”me ju ütlesime sulle!”). Seda on raske  seletada ja teil ilmselt veel raskemgi mõista, aga ta on lihtsalt siit puudu. Ta on meie puuduolev pusletükk. Kui see pusletükk kolme kuni nelja kuu pärast välja libiseb, teeb see küll mõneks ajaks kõik veelgi raskemaks, aga eks see siis ole üks järjekordseid asju, millega ma lihtsalt pean hakkama saama. Praegu on raske, aga hiljem ei kujutaks elu enam teisiti ju ettegi.

Ja ma taipasin lõpuks mis on see üks suur asi, mis on viimase aasta (või isegi paari?) jooksul muutunud. Ma ei kirjuta enam! Kirjutamine on alati olnud minu teraapia, minu väljendus. Aga viimasel ajal olen ma oma hala kõik välja kirjutanud hoopiski messingeri äppi, oma sõbrannadele või need tunded lihtsalt alla neelanud ja endasse matnud. Vanasti, kui ma nii intensiivselt veel nendega ei suhelnud, haarasin ma iga suurema emotsiooni peale läpaka ja valasin kõik siia, nüüd aga avan ma selle asemel sõbrannade grupi tsäti. Või olen vait ja lähen pesen nõud ära. Aga see ei tööta.

Ka seda postitust kirjutades tahtsin ma lehe vähemalt 15 korda lihtsalt kinni klõpsata ja hoopis facebooki või kuhugi kaduda, sest keda ikka huvitab. Nõud on pesemata, ahjud kütmata, lapsed vahivad mingeid nõmedaid multikaid etv pealt ja mina hoopis blogin mingist mõttetust halast. Mida mul nii väga ikka öelda on. Mul on ju isegi raseduse algusest postitusi avaldamata. Ma pole lihtsalt viitsinud või jaksanud nendega tegeleda, sest keda see mu neljas titt ikka nii väga huvitab, peale mu enda. Ma olen ju alati öelnud, et kui ma pean endast neid sõnu välja kiskuma, siis ei ole asjal mõtet. Aga tundub, et vahel ma lihtsalt pean end sundima, et taas reele saada. Mu enda tassi täitmise eesmärgil.