Ca neli kuud tagasi:
Mul peaks homme saama kuus nädalat. Ja las ma nüüd ütlen teile. Laske mind lihtsalt maha, pliis. Okei, max dramaatiline, aga mul on koguaeg sees selline õõnes tunne ja nii raske on niimoodi funktsioneerida. Eriti veel kolme väikelapse kõrvalt, kes lihtsalt nonstop midagi tahavad. Mees on ka hetkel puhkuse lainel ja no ikka tahaks käia ja olla ja teha, aga iga kord, kui ma kuulen, et nad tahavad kuhugi minna, olen ma sisimas nagu… pliis ei, lihtsalt… ei. Aga no, kui me ei lähe, siis vinguvad need lapsed mulle pealuusse, ”emmeee, tule mängime!” ”emmmeee, igaaav on” ”emmmeeee, lähme mänguväljakule-jalutama-poodi-rattaga sõitma” ja siis ma olen nagu… laske mul lihtsalt surraaaaa, gaaaad. :D
Ma tean, et saaks tuhat korda hullem olla ja ma olen raudpolt kindel, et see möödub mul max kahe nädalaga, nagu tavaliselt, aga no rõveee on ollaaaaa. Tahaks lihtsalt lapiti lamada, spraiti juua ja sitta näost sisse ajada, sest see on põhimõtteliselt ainus, mis üldse selle iivelduse vastu aitab… Koguag peab suu peas käima, muidu hakkab iiveldama.
Ja ma olen niii väsinud. Ainult hullu sundimisega saan kuidagigi siin midagi tehtud, aga kui ma ei peaks midagi otseselt tegema, siis ma lihtsalt lamaks voodis, vaataks sarju ja magaks… Samas, kui end tegutsema sunnin, siis saan ju hakkama ja pärast on hea meel ka, et päris palju sai tehtud. Eile tegin näiteks mingi 15l rabarberimahla. Samal ajal rohisin aiamaad ja tegin ühe peenrakasti juurde, sest mul jäi kurke-tomateid-arbuuse kasvuhoonest üle ja ma peaks peast päris põrunud olema, kui ma nii kobedad taimed kompostihunnikusse viskaks, seega tuli midagi leiutada. St panin laste õuemänguasjade kasti tuuri, tassisin selle aiamaale, puurisin selle põhja paarkümmend auku ja tassisin selle mulda täis, taimed sisse ning olemas! Ise olin endaga küll jube rahul.
Täna käisime Tartus shoppamas, sest suvepuhkus alles tuleb (lähme vist Riiga!) ja selga pole kellelgi midagi nagu panna. Mul tuli juba kodus nutt peale, sest ma tunnen end täna nagu vaal. See on minu jaoks nii veider, sest tavaliselt olen ma raseduse ajal (vähemalt omast arust) täielik jumalanna. See ei ole ju võimalik, et apelsiniseemne suurune laps lööb kõhu ette? Ju ma olen siis ikka koguaeg selline fat fuck olnud! Johhaidii, ma peaks ikka midagi ette võtma, aga noo… kus sa siis saad, kui mees tassib ülepäeviti Geishat ja Rafaellot koju. Ta vist meelega toidab mind, et ma ikka siin kodus vaal edasi oleksin… Proovikabiinide uksi kulutades oli ka selline tunne, et no ausõna, milleks ma siia üldse tulin? Kõik näeb mu seljas välja selline, nagu ma oleksin juba 5 kuud rase, mitte 5 nädalat. Masendus tuleb peale.
Aga ma ei jõuaaaa ära oodata millal ma saan kraami kokku ostma hakata! Mitte, et mul oleks eriti midagi vaja, aga sel korral tahan ma kindlasti turvahällile (cybex aton 5) eraldi rattaid alla saada (ntk quinny zapp vms kerget ja väikest), BR Indiele pean korvi ostma, sest tähtaeg on mul veebruaris ja siis ma vast beebit niisama sinna istumisossa nss ei pane, nagu Madliga keset suve teha sai. Lisaks veel nipet-näpet asju, nagu tema oma tekk ja lutt, mõned riided jne. Aga no ma olen niiiii-niiii elevil. Tahaks juba teada, kumb tuleb! Mõtlen, et ehk peaks selle niptify testi ka tegema. Pagan, et ma ca kuu aega varem rasedaks ei jäänud, oleks selle testi ilma rahata saanud! Nüüd maksa kolm sotti. Aga fuck jeaaah, ma olen edukalt prego! Mis siis, et fat fuck, aga prego ikkagi ka!
