Enesesüüdistuse faas

Maru imelik on hakata nüüd jälle lambist muu elu postitusi kirjutama. Selline kohatu tunne… Igatahes, üleeile sain haiglast koju. Enesetunne on enam-vähem, nüüd olen juba nagu inimene, mitte kõndiv laip. Füüsiliselt.

Vahepeal läbisin (läbin), ikkagi seda ‘miks’ perioodi. Kust see neetud põletik tuli ja miks? Mida ma valesti tegin. Kurat.

Kui ma eelmise esmaspäeva õhtul koju sõitsin, mõtlesin, et küll mul on vedanud, ma ei ole ühtegi looma alla ajanud. Teisipäeva lõuna ajal sõitsin otsa linnule, kes mulle täpselt auto ette lendas. Mul ei olnud mitte midagi teha, sest ta lendas nii kõrvalt mulle ette, et ma ei oleks isegi teelt välja sõita jõudnud (mitte, et ma seda meelega üldse teinud oleksin, arvestades, et mul oli autos kolm last)… Kas see juhtus sellepärast, et võtsin tolle linnu elu? Või tajus laps mu tugevat soovi saada poeg, ning kuna tema seda ehk ei olnud… Kas see oli minu lolli soovi süü? Või ehk tundis laps, et olen juba praegu väsinud… Lihtsalt, ma soovin, et ma teaksin konkreetset vastust.

Kõige tõenäolisem on ikkagi see, et rasedus peetus ja ei hakanud ise kohe ära katkema, seega tekkis emakas põletik. Ja siis juhtuski kõik see… Peetumine olevat reeglina ikkagi see nö ”looduse valik” (ala lapsel on midagi viga), katkemine pigem mõne hormonaalse vms füüsilise teguri tagajärg.

Järgmiseks kuuks oli mul niikuinii pandud ühe targema ämmaka juurde aeg. Ma arvan, et ma ei ütle seda ära ja lähen ikkagi kohale, ning ehk nad tahavad uurida miks minuga koguaeg sellised asjad juhtuvad. Äkki mul ongi reaalselt midagi VIGA.

Ja teie, kes te mulle üritate nina alla hõõruda ”issand, kas sa ei saa aru, et su keha ei saa sellega hakkama” – käige p****. Viimane asi, mida ma praegu vajan, on see, et võhivõõras, kel pole aimugi mida kõike mina ja mu keha tegelikult veel oleme pidanud üle elama, ütleks mulle mida MINU keha suudab või ei suuda. Olin siis enne Annut ka ilmselt väga kurnatud, sest ka toona, mu kõige esimene rasedus, peetus ja katkes. Teiesuguste pärast ei tahagi ma siin enam mitte midagi isiklikku jagada. Aga, nagu lollakas, teen seda ikkagi, sest ma tean, et ükskord aitavad need lood kedagi ja see kaalub üles kõik teie öeldud jura.

Aga mis siis, kui mu emakas tõmmatakse pahupidi, nagu tutimüts

Et ma nüüd räägin siis sellest jubedusest, et te teaks… Hommikul ei jõutud kohe ära oodatagi, mil Madlike minema viidaks (kuigi jutt oli, et arst tuleb 8.15-9.00 vahel ja kell oli tol hetkel alles 08.02, aga okkk). Madlike läinud, kiirustati mind ultrahelisse. Ja läkski täpselt nii nagu oli oodata – emakas oli jura täis ja mulle oli vaja teha narkoosis vaakumpuhastus. Juba see protseduuri nimi kõlab hirmsalt, mis siis veel selle läbi elamisest rääkida… Aga mis teha, pean ju hakkama saama.

Mõni minut hiljem veeretati mind juba voodiga opisaali poole. Silmade eest vilksasid läbi vaid koledad, tuhmunud laeplaadid ja valgustid, ning mööda mu põsesarnu voolasid suured pisarad, otse mulle kõrvaauku. Ma ei teagi miks ma nutsin. Ehk hirmust, et ei talu sel korral narkoosi ja ma ei näe enam iial oma lapsi, ning nad peavad ilma minuta üles kasvama. Või ehk sellepärast, et kartsin seda protseduuri, nagu tuld. Või hoopiski sellepärast, et see tõmbab kõigele lõpliku kriipsu alla – ta on läinud. Või äkki hoopis kõigi nende asjade pärast kokku… Aga võimatu oli ka pisaraid peatada.

Opisaal oli külm ja rahvast täis. Ikka maru rõve on poolele tosinale oma verist jalgevahet hargitada. Lootsin vaid, et ma ometi ruttu kustuksin. Kogu see tunne ja protsess oli lihtsalt…kohutav. Pole võimalik kirjapildis edasi anda.

Tundsin, kuidas see narkoosi värk mulle veenidesse jõudis ja mul oli tunne nagu ma oleksin oma silmad sulgenud maksimaalselt viieks sekundiks, kui keegi juba mu nime hüüdis. Mõtlesin, et no mida sa tahad, miks see paganama narkoos juba ei mõju, kaua võib… Aga kõik oli juba läbi. Sama hääl palus mul nutta niuksumise lõpetada… Kõrvalt kuulsin, kuidas üks teine hääl ütles, et ”las nutab, see on ju normaalne emotsioon sellise läbielamise peale”… Ja siis veeretati mind juba tagasi palati poole. Ma olin nagu puuga pähe saanud.

Pooleldi koomas olles mõtlesin kõigele sellele, mida olen oma neetud elu jooksul pidanud juba läbi elama ja nutsin seal palatis nii, et üks padja külg ligunes läbimärjaks… Kõik lihtsalt sakib. See on nii kohutavalt nõme ja ma vihkan praegu kõike… Ja siis tuli mingi neetud mõrd veel minu kallal saagima. See sama, kes ka siis minuga pragas, kui Madlike mul kodus sündis ja see sama, kes mul niutsumise lõpetada käskis… Ma täpselt ei mäleta, sest ma olin umbes kolm minutit tagasi narkoosist ärganud, eksole, aga mäletan, et ta ajas mind endast väga välja oma jutuga ja peale tema lahkumist lahistasin veel päris pikalt nutta. Muudkui saagis seal, et miks ma VAREM ei tulnud, kas ma tahan maha surra, kas ma tahan, et mu lapsed emata kasvaksid, kes neid siis kasvatab, kas ma ÜLDSE plaanisin tulla, kas ma ei saanud siis aru, et mul on verejooks ja rasedus katkeb ja ma ei tea misasja kõike veel. No ma ei tea, kas ma olen taun, või mis, aga ma tõesti ei teadnud, et tavalise katkemisega peaks kohe haiglasse galopeerima. Ja mis ajast on see värk, mis mul oli, verejooks. Selle mõttega peaks ma siis iga kuu 13. kuupäeval siin tal uksetaga olema nagu miška, sest omg, mul on ju verejooks! Agh, ausalt. Andke padruneid.

Mõnel arstil on raske vist lihtsalt mõista, et arsti jaoks on see vaid üks protseduur, üks töökohustus, mille saab nimekirjast maha kriipsutada. Naise jaoks on see aga kaotus, shokk, pettumus ja valu. Ja sellepärast ma aina enam kindel olengi, et tulevikus võiks minust saada sünnitoetaja või miski selline tegelane, kes aitab ja lohutab raseduse katkemise järel… sest ma olen ju seda kõike teinud ja kogenud ka omal nahal.

Aga kõik ok. Kui nad mind just igavesti vigaseks ei teinud, siis peaks peagi kõik normaliseeruma. Mul pole isegi valuvaigisteid praegu vaja olnud… Homme vast saan koju ja saan selle õuduse järjekordselt seljataha jätta.

 

Edit: Nüüd on kolm päeva möödas ja otsustasin igaks juhuks lisada, et tegelikult on see palju kiirem ja valutum valik, kui ntk tabletiabort. Valusid oli peale protseduuri minimaalselt ja ka veritsus on väga väike. Tablettidega oli asi ikka tunduvalt jõhkram.

Vahel ma vihkan oma keha ja oma elu ja lihtsalt… kõike.

Pikk jutt, s*** jutt, nagu öeldakse, seega mis siin ikka keerutada. Ma olin rase. Jah, olin. Enam ei ole. Ma ei varjanud meelega, aga ma lihtsalt ei suutnud veel end kätte võtta, et diilida teiste inimeste reaktsioonidega, et ma jälle rase olen, sest no halloo, mis mul ometi arus on, eksole. Seega palun, mitte mingeid kommentaare selle kohta. Ma tean juba kõike niigi ise ka.

Ühesõnaga. Hõljusin oma roosas rõõmumullis kolm nädalat, kuni teisipäevaõhtul tekkis mul ootamatult väga kõrge palavik ja metsikud külmavärinad. Värisesin kolme teki all nii, et hambad ka plaksusid. Öösel suutsin end kuidagimoodi vetsu vinnata ja avastasin, et mul määrib. Palvetasin mõttes kõrgemate jõudude poole, et see oleks kõigest samasugune määrimine, nagu mul pea iga hästi lõppenud rasedusegagi on olnud – umbes 8ndal täitudes, vähekene ja sellest ei ole midagi hullu olnud. Aga ei…

Mul oli vist nii kõrge palavik, et ma isegi ei saanud esmalt aru, et see reaalsus on – olen neid õudusunenägusid ennegi näinud ja siis suure kergendusega ärganud. Oi, kuidas ma sooviksin, et see praegugi oleks kõigest järjekordne õudusunenägu ja ma ärkaksin kohe oma soojas voodis, õnnelikult rasedana.

Kolmapäeva hommikul, kui endale jalad alla suutsin ajada, üritasin oma emakohustusi täita, aga poole hommikusöögi pealt tundsin, et midagi on väga valesti ja vetsu poole tormates tuli mulle juba heledat verd lahinal püksi. Kui potile sain, täitus see kiirelt helepunase vere ja klompidega…

Järgnevate tundide jooksul seda muudkui tuli ja tuli ja tuli… Ja mida teeb ema, kel pole kodus sidemeid? Kasutab sidemena lapse nr 1 ühekordseid mähkmeid!

Õhtul tõusis taas palavik, 38.5. Kuigi enesetunne oli talutav, oli palavik ikkagi päris märgatav. Kui mul oli selline palavik sellise enesetundega, siis ma ei kujuta hästi ettegi, mis mul veel teisipäeva öösel olla võis…

Pikali olles oli üsna normaalne olla, palavik ka vaibus 37 peale, aga niipea, kui üritasin koristada või midagi asjalikku teha, hakkas mul halb, tekkisid külma-kuuma hood ja taltsutamatud külmavärinad. Isegi raamatu lugemine võttis läbi. Selline jõuetus, et külgegi keerata on raske. Pidevalt oli niiiiiiii külm!

Neljapäeva hommikul, kui mees töölt tuli, käsutasin kõik autosse ja sõitsime haiglasse, sest nüüd oli mulle selge, et selline enesetunne ei kaasne kohe kindlasti mitte raseduse katkemisega. Midagi on valesti.

Esmalt jäi mees lastega autosse ootama. Lootsin, et annan paar vereproovi ja sõidan koju tagasi aga eiii. Arst mõõtis vererõhku, esitas sada erinevat küsimust ja ütles, et enne õhtut ma siit niikuinii ei liigu – saatku ma mees lastega parem kohe koju. Veab tal, ööläbi tööl ja siis veel terve päev kolme lapsega kodus…

Mind suunati palatisse pikutama ja arsti ootama. Kell 11 ta tuligi ja viis mind ultrahelisse. Pilt oli oodatav – rasedus oli läinud. Ega kui sul vetsupott verd täis valgub, ei saagi sealt midagi muud oodata, seega polnud ma üllatunud. Üllatav oli aga see, et emakas on ikka veel kraami, mis seal enam olema ei peaks. Kui palju ühest kaheksanädalasest rasedusest ometi seda kraami veel tulla saab…

Kui vereproovide vastused tulid, lendasid mulle sama kiirelt palatisse ka tilgutid. Põletiku näit olla 216. Norm olevat alla 9. Lähiajal koju saamise lootusele tõmmati julmalt kriips peale. Ma saan mitut erinevat sort antibiootikume ja valuvaigisteid ning mul olevat isegi vedelikupuudus, seega sain ka selle tilga all päris üks tundi tiksuda…

Kuna emakas ei ole end päris ära tühjendanud, pani arst mulle paar aborditabletti sisse – jeee, sest mulle nii meeldis see kogemus eelmisel korral! Aga see ei teinud suurt midagi, seega homme (või siis juba täna, arvestades, et kell on kohe üks ööse), ootab mind ees ilmselt narkoosis vaakumpuhastus. Kõlab nagu suurepärane kogemus, millest kohe üldseee ei taha ilma jääda, eks.

Aga vähemalt on mul see väike ”küla”, kes mul kõige suuremas hädas siiski hakkama saada aitavad (tnx mussud!). Kuna Madlike on alles tilluke rinnalaps, karjuks ta end ilmselt banaaniks, kui peaks ootamatult mitu päeva ilma minuta olema, sõidutas sõbranna ta ööseks minu juurde. Hommikul tuleb ta talle jälle järgi ja viib koju teiste juurde tagasi. Õhtul toob jälle keegi ta mulle siia. Ta võiks siin päeval ka olla, aga arvestades, et ta on energiline põngerjas ja tal pole siin midagi teha, süüa saab talle harjumatutel aegadel, ning ta üritas mul juba 10 minuti jooksul viissada korda tilgutit veenist välja rebida, on kõigile parem, kui ta päeval kodus teiste juures on.

Tegin enne Annuga videokõnet. Vaene põnn, talle mõjus see ootamatu emme kadumine ka rängalt, kuigi ta on ”juba” neljane. Ta ei saa aru miks ma haiglasse pidin jääma ja miks ma koju ei tule…

Kogu see protsess on lihtsalt rõve. Ja nõme. Ja ma ei taha enam. Mis mul ometi viga on, et ma olen mingi 8 korda (reaalselt, ma kaotasin järje) rase olnud ja mul on vaid 3 last? Vaid kolm, kõlab nagu hullumeelse jutt, ma tean. Aga lihtsalt… see sakib sajaga ja ma vihkan seda.

Aga ma pean vastu. Ma olen sel korral jälle palju tugevam. Ma olen vaid paar korda nutnud. Ilmselt nutan veel paar korda ja siis veel mõned korrad, kui koju lähen ja neid tibatillukesi riideid vaatan, mis ma nii rõõmsalt meie uuele põnnile just ostnud olin… See tundub lihtsalt nii ebaaus, et ma jälle selles seisus olen, kuigi selle valjult välja ütlemine on jällegi ebaaus tuhandete naiste vastu, kel ehk pole veel õnnestunud ühtegi last saada. Ja mul on juba kolm. Kuigi suurte pingutuste, metsikute valude ja kaotuste tagajärjel, aga siiski, kolm. Kolm tervet ja maailma kõige ägedamat last. Ja mina pole ikka veel rahul! Samas ei vähenda see teadmine minu valu ja pettumust, eksole.

Ja palun teid, ma ei vaja haletsust, see ajab mind vaid nutma ja ma ei suuda enam nutta.

Ma tegin midagi metsikut

Juba paar nädalat tagasi otsustasin, et ükspäev võtan kätte ja teen isekalt päris enda päeva, sest muidu lähen ma tõesti peast segi siin nelja seina ja kolme lapse vahel. Mitteeeee kedagi ei võta kaasa! Enne hommikusööki löön kodutolmu jalgadelt ja enne õhtusööki tagasi ei tule!

Veidi muretsesin küll, et kuidas Madlike hakkama saab, sest ta on harjunud ka päevasel ajal rinda saama ja me pole ju selle üheteistkümne kuu jooksul põhimõtteliselt hetkegi lahus olnud, nüüd aga peab ta järsku 12 tundi ilma minuta olema. Kuna ta on oma isaga ka ikkagi väga lähedane, siis uskusin, et küllap nad ikka hakkama saavad.

Ühesõnaga, esmaspäeval ma selle nalja ära tegingi! Hommikul 8.30 tegin musid-kallid ja panin oma miniväänile hääled sisse. Keerasin mussi nii valjuks, kui kõrvad vähegi kannatasid ning röökisin lauluga kaasa, nagu lõõrike, kellele on elevant kõri peale astunud.

Jõudsin Tartusse veidi enne poolt kümmet ja avastasin, et ohhoo, kõik avatakse alles kell kümme! Nagu… missssassja, kas te ei tahagi raha teenida? Aga okk, vahtisin üle poole tunni autos youtube, nagu mingi imelik, ning kalpsasin siis omal jalgu otsast shoppama.

Jõudsin pooleteise tunniga käia täpselt kahes poes ja ühes neist kohtasin ka lugejat, kes minuga julgelt juttu puhuma tuli. Minu jaoks oli see ikka maru awkward alguses. Ma ei taju vist, et siin käib reaalselt tuhandeid inimesi… Aga igatahes, omamoodi tore ego-boost, et keegi tunneb ära ja tuleb sind kiitma selle eest, et jagad maailmaga seda, kui soojaks sa peast läinud oled. :D

Igatahes, siis käisin veel kiirel lõunal – mismõttes ma sain süüa sooja sööki, keegi ei kiljunud mulle kõrva, ega tirinud laua all mul susse jalast või kerjanud ampsu asjast, mis tal endalgi taldrikul on…

giphy

Seejärel ostsin endale kinopileti ”Preilid Petised” filmile (päris äge oli!), ühe väääga ülehinnatud pudelivee (2.50 vee eest, päriselt?) ja ühe popkorni, ning suundusin oma staaritooli mõnnama, nagu lebokunn!

Peale filmi suundusin Lõunakasse, et oma shopingud seal lõpetada. Umbes poole kuueks olin läbi uidanud kõik soovitud kohad, kuigi kõiki asju, mida plaanisin osta, ma ei leidnudki. Seega suundusin tagasi auto juurde ja hakkasin telefonis shoppama, et saada ka puuduolevad asjad, aga see ajas mul juba esimese viie minutiga harja punaseks, ning ma oleks võinud oma parema jala ohverdada, et mul ometi läpakas kaasas oleks… Lõpuks lõin shoppamisele käega, aga ma ei saa ju nii vara koju minna, mida teha? Seega tegin seda, mida iga täie mõistuse juures olev ema teeb, kui ta on võtnud endale vaba päeva – vahtisin nutuklomp kurgus pool tundi telefonist laste pilte ja sõitsin varem koju. Halleluuja….

Ausalt, see lasteta olek oli niiiiiiiiiiiiiii veider! Iga kord, kui kuulsin mõnda last nutmas, arvas mu aju automaatselt, et see on üks minu omadest ja tekkis kerge paanika. Hetk peale seda, kui mõistsin, et oot, minu omad on ju kodus, naersin kergendatult ja tundsin igatsust. See emadus on ikka nii veider…

Aga reaalsus on see, et üks korralikult magatud öö ei võta ära viie aasta jagu magamatust, samamoodi nagu üks puhkepäev ei kaota ära kogu stressi, väsimust ja tüdimust. Koju jõuad, siis läheb kõik ikka samamoodi edasi ja on tunne nagu sa polekski kuskil ära käinud… Aga ikkagi oli tore üksi olla, omi mõtteid mõelda ja asju vaadata ilma, et ma peaksin lapsi mööda linna karjatama, nagu lehmi ja pidevalt üle poe kellegi peale karjuma. :D

 

Ideaalne ema, ideaalses maailmas, ideaalse perekonnaga

 

Teate kust mul tuli juba lapsena mõte, et minul saab olema neli last – kaks poissi, kaks tüdrukut? Kui mul oleks näiteks vaid poiss ja tüdruk, siis tüdruku lastel poleks ju tulevikus tädi, ning poisi lastel poleks onu – no mis elu see veel siis oleks, ah? Seega peab olema kaks ja kaks, siis on kõigil mu tulevastel lastelastel onud ja tädid! Kujutage nüüd ette 5-aastast, kes mõtleb oma tulevastele lastelastele ja sellele, kui kurvad nad oleksid, kui neil poleks onu/tädi…

Peale Joeli sündi olin ma täiesti kindel, et lähimate aastate jooksul ma rohkem lapsi ei saa – las olla kaks nüüd ja kaks maeitea, mõne kuni kümne aasta pärast. Aga noh, kuus kuud hiljem tuli emakas koputades ja ütles, et ta tunneb end tühjana. Käis ja koputas ikka mitu kuud, kuni ma nägin ühes blogis loosi Lukcy Laika suuretele, raamitud piltidele ja otsustasin osaleda. Valisin välja pildi ”Suur pesa, suur pere” ja ütlesin endale, et kui ma võidan, on see märk sellest, et peaksime kolmanda lapse kohe saama. Ja mina, kes ma iial midagi ei võida, võitsin. Peale mõningasi takistusi, sündiski lõpuks meie Madlike. Teha suuri otsuseid mingi loosi alusel, igati adekvaatne ju! :D

Ma olen alati unistanud, et ühel päeval saab minust ema. Maailma parim ema. Ema, kes annab endast oma lastele kõik ja rohkemgi veel. Ema kes kokkab imemaitsvaid roogi. Ema, kes pakub oma lastele elamusi. Ema, kes on olemas. Ema, kes mängib oma lastega tunde. Ema kes ei karju iial. Ema, kel on alati kõik kontrolli all. Ema, kes nähes mingit mega-sigadust, läheneb asjale külma kõhuga ja lahendab asjad ühe käeviibutusega. Ema, kes loob oma perekonnale tõelise kodu.

Ma mõtlesin, et minu perekonnast saab täpselt selline perekond, kellest mina ise lapsena unistasin – isa ja ema, kes jumaldavad teineteist maailmalõppu ja tagasi, tõelised hingesugulased. Lapsed, kes kaklevad ja lepivad, aga hoiavad alati kokku. Umbes nagu seriaalis ”parenthood”. Ma vaatasin seda seriaali pisar silmas, sest see on täpselt see, millest mina alati olen unistanud ja mida mina olen oma perekonda ”luues” silmas pidanud. Miks peab olema suur perekond? Ikka selleks, et oleks inimesi kes on sunnitud sinuga leppima! :D

Aga reaalsus on see, et peale kolme lapse jutti saamist olen ma lihtsalt üks tühjaks pigistatud sidrun, kel pole endast enam midagi anda. Ma tahaks lihtsalt segamatult lapiti lamada ja mitteeeee midagi kuulda ega teha – eriti veel kell viis hommikul ”emmee, kakaaaa”… Ma olin ideaalne ema, kuni sain lapsed, hah. Nad söövad mul hinge seest ja nad on minust välja imenud iga viimse kui raasu eluisu.

Minu emal ei olnud aega minuga mängida, sest ta oli alati kas tööl, või liiga väsinud. Mul polnud ka enam-vähemgi samaealist õde-venda, seega olingi ma valdava osa oma lapsepõlvest üksinda. Teate kui kurb on üksinda mängida? Teate, kui kurb on üksinda laduda lumememme, või üksinda kiikuda… Ja ka see on põhjus miks lendab minust välja lapsi palju ja tihti – vähemalt ei pea nad iial tundma üksindust.

Ma tahtsin tegelikult oma jutuga jõuda sinna, et ma pole täna kohe mitte üks raas selle ema moodi, kes ma plaanisin olla – ma olen närvihaige, ma tõesõna lihtsalt ei suuda mängida üle viie korra ühte ja sama mängu, ning mis puudutab mingigi kontrolli omamisse, siis see rong sõitis juba umbes kolm last tagasi teadmata suunas minema. Kuidas teised naised hakkama saavad, ahh?