Jalamehe põli on läbiiiii!

Paar päeva tagasi oli lõpuks see õnnis päev, kui saime taas autoomanikeks. Joppenpuhh, kui hiiglama suur kopp oli mul ees siin kodus passimisest ja/või bussiga rändamisest. Kolme lapsega on auto asendamatu! Nüüd saab lõpuks ometi lastega jälle normaalselt trenni, ratsutama, ujuma, võimlema, Annu saab lauluringi jne. Ei pea enam genereerima mis kell ma nüüd bussi peale pean astuma, selleks, et arsti juurde jõuda või mitu sajandit pean ma lastega linnas mölutama, et koju tagasi saada. Vabadus!

Autoks on muidugi ikka vana hea Chrysler Grand Voyager, sest ”suurperena” ma alla selle lihtsalt ei vaatagi midagi. Chrissu on parim! Mahutan sinna mugavalt ära kõik oma tited ja saab veel tohhujaa manti ka kaasa võtta. Suvel läksime ju vana Chrissuga puhkamagi nii, et meil oli autos neli täiskasvanut ja kolm last, kellest kaks SSS turvatoolides (no ja Madli ujus veel emakas, seega teoreetiliselt neli last). Lisaks oli meil kaasas kahe-kolme nädala varu riideid (igaks ilmaks), matkavarustus, mänguasju jpm.

Kuna ma tean, et te niikuinii küsite, ütlen juba praegu ära, et meie ”uus” auto on 2007a oma. Pole ”uus-uus” nagu mõni ehk mõtles, aga meie jaoks siiski hetkel piisav. Meie pere värsketel autojuhtidel kah hea sõitu harjutada. :D Ja no arvestades seda, et tuttuute autodega pead iga väiksemagi asja pärast esindusse sõitma, läheks sellise isendi ülal pidamine meile vist kulukamaks, kui veidi vanemat, aga hästi hoitud autot ise vajadusel putitada. Meil on auto siiski tarbeese, mitte ”ma olen naabrist parem” trofee (okei, naliii). :D

Uus Chrissu on muidugi sada kümme korda ilusam, uuem ja mugavam, kui meie 99’a ”pann”. Ei, ärge saage valesti aru – ma armastasin seda autot! Ta oli mu esimene ratsu ja ma ei unusta teda kunagi (kuidas ma saaksingi, kui see mulle iga päev sauna tagant vastu vahib), aga meie jäägitu sõprus lõppes siis, kui ta mind korduvalt rändom kohtades teele jättis, mind ära mürgitada üritas ja lõpuks veel ka terve linna valgesse tomusse mattis… Aga esimeseks autoks oli ta ideaalne, sest mu polnud kahju tema peal ”kätt harjutada”. :D

Uus Chrissu on aga samm edasi. Sel on isegi nupuvajutusega avatavad uksed ja pagassiluuk. Jumala mugav on poekottidega tulla ja siis juba eemalt, ühe nupuvajutusega pagass lahti teha. Enamike jaoks on see ilmselt so yesterday, aga arvestades, et mu eelmisel autol polnud isegi (isegi, fa-fa-fa fäänsi) kesklukustust ja selleks, et kõik uksed lukku saada, pidin ma seest poolt kõigil ustel nupud ükshaaval alla vajutama ning pagassi käis vapsee ainult võtmega, on isegi istmesoojendus mulle uudne ja tore ”üllatus”, sest noh… lõpuks polnud meil vanas autos enam isegi kliimat! Too läks läbi juba suvel, st me sõitsime selle kuumalaine ajal aknad lahti, et oleks üldse midagigi hingata. Lisaks läksid sel aknad KOGUAEG uduseks ning sõitmise ajal oli rääkimine võimatu, sest automüra kostis lihtsalt niiiiii rämedalt sisse. Ja nüüd – uuel Chrissu on istmesoojendus ja elektrilised uksed jms, nagu wat eksole. :D

120334100

Ma ei pea enam mitte üks kord kah tegelema sellega, et kellegi rops on istmesse imbunud, ma ei pea nuputama kas see kollane ollus siin turvatooli all on kummikomm või.., sest nahkistmed – jah, aitäh! Hästi hea on ka see, et istmed saab põranda sisse klappida. See muidugi tähendab, et sss toolidega on keeruline, sest tugijalaga tooli ei tohi laeka peale panna… Õnneks hetkel saan teha nii, et Annu ja Joel on oma Wolmaxidega tagumises reas (klapitavad taha, st jalgade all ei ole auku) ja Madli turvahälliga keskmises. Sõbrants saatis mingiaeg vist ühe lingi ka, kust sai seda jalapikendust osta, et jalaga tool ulataks laeka põhja, peangi järgi uurima.

hqdefault

Automaatkastiga sõitma õppimine võttis küll 5 minutit aega ja aeg-ajalt otsib käsi ikka veel käigukangi taga, aga vähemalt saan ma jälle liikuma, jeee!

Lõpetuseks näitan teile oma tukka kah. Mulle meeldib, sest see varjab ära mu gigantse lauba, mis piltide peal minust muidu kiilaneva vanamehe mulje jättis.

50275108_1979254955525554_2535087292364619776_o

Nanotehnoloogia päästis eile mu diivani!

1_1_40028486

Me ostsime eelmisel aastal uue diivani. On teine selline suur ja ilus, heledam hall. Ma nägin juba diivanit ostes vaimusilmas kuidas Joel tudisedes piimaklaas käes köögist elutuppa siblib ja siis diivanile prantsatab, nii, et kogu piim mööda mu uhiuut diivanit laiali lendab. Ja siis pärast veel see tore roiskunud piima lõhn, mmmm. Aga fear no more – olemas on ideaalne vahend, et kaitsta oma kallist vara väikeste röpaööbikut eeest! GoGoNano kaitsevahendiga muutsin ma meie diivani veekindlaks, st ükskõik mida need lapsed mul sinna peale ajavad, jääb see piiskadena materjali pinnale ja ei imbu kangasse, st ei jäta plekke!

wpid-20190114_154831.jpg

GoGoNano tekstiili- ja nahakaitsevahend moodustab materjaliga kokkupuutel nii eseme pinnale kui ka selle sisekiududele tugeva nähtamatu kaitsekihi, mis kestab kuni 18 kuud ning hoiab materjali märgumise, määrdumise ning pleekimise eest, sealjuures muutmata materjali hingavust, värvi ega tekstuuri. Loe nanotehnoloogiast veelgi täpsemalt SIIT!

Kahe pudelitäiega sain diivani kenasti üle tehtud ja natuke jäi veel järgigi, et ka laste kombekad üle käia. Nüüd on lastel hea nende kombekatega kasvõi porilombis hüpata, sest muda ei jää riiete külge, vaid voolab lihtsalt maha, jättes kanga puhtaks ja kuivaks.

Eile olin ma kohe eriti tänulik, et seda vahendit proovida otsustasin! Nimelt tulevad Madlil vist esimesed hambad ja tal on väike kõhuhäda. Igatahes, tegin ma eile siis sellise vea, et võtsin KORRAKS sülle palja beebi ja nagu Murphy seadus – see ”kõhuhäda” voolas mööda mu jalgu otse diivani peale. Ma olin ikka väga rõõmus, kui kraam piiskadena diivanile jäi ja ma selle sealt koheselt lapiga lihtsalt ära pühkida sain. Ugh. Kõige ehedam näide emadusest. :D

Aga lõpetuseks teile siia ka üks test. Diivan + vesi = ↓

 

Kas te olete kunagi neid kaitsevahendeid proovinud?

 

Mähkmejuttu

Hei sõbrad, ma olen elus veel! Kes märkas, kes ei märganud, aga ma siin tegin väikse pausi. Mitte küll meelega, aga mul polnud lihtsalt tuju kirjutada. Mingit ümmargust mulli ma ka ajama ei hakanud, et ikka ”pildis püsida”, seega pigem vaikisin. Aga nüüd olen tagasi. Vist. Lapsed läksid täna üle kuu aja jälle lasteaeda, seega oleks vist paslik taas ”tööle” hakata.

Igatahes, vahepeal olen sukeldunud peadpidi riidest mähkmete maailma avastamisse. Kuna mu viimane kk mähkmete post sai nii palju tagasisidet just selles osas, et kallimate brändide mähkmed on ikka nii palju paremad, kui need minu praegused ”Hiinakad”, siis tekkis mul lõpuks endal ka huvi neid katsetada ja ütleme nii, et läks kergelt lappama. Kõige esimesena ostsin pisarsilmi 15.95 (+ post!) maksva Bababoo. Mõttes arvutasin, et AlvaBaby mähkmeid oleks ma selle eest saanud 3 tk… Jõudis siis see mähe kohale ja no ma sain aru küll MIKS see mähe kallim on (õiglaselt makstud palk, korrektselt kontrollitud kangas jne), aga kui jätta kõrvale kõik see, siis võin ma oma AlvaBabyde ja Bababoo vahel välja tuua vaid kaks erinevust:

  • Bababoo sisepind, mis jääb lapse naha vastu, on pehmem ja venivam, kui Alval. Bababoo taskusse on kergem imusid toppida, sest see kangas venib rohkem (mitte, et Alva mähkmesse oleks seda sisu kuidagi keeruline sisse saada, BB’l on see lihtsalt veeeeel kergem). Samas on mul see Bababoo kanga pehmus juba paari pesuga kadunud, st enam ei ole see seest niiii mõnus käe all katsudes, kui päris uuel mähkmel ja nüüd pole see pehmuse vahe BB’l ja Alval enam nii rängalt eristatav.
  • Bababool on naba juures ”tagasi pööratud” kangas, st sama kangas, mis on mähkme välimisel pinnal, ulatub ka mähkme sisse. See olevat hea selleks, et pluus naba juurest märjaks ei läheks, kui mähe veidi pahasti jalga jääb ja naba juurest nö ”rullima” hakkab. Siinkohal pean siiski mainima, et mul ei ole Alvadega MITTE KORDAGI niimoodi juhtunud, kuigi Alval seda tagasipööratud kangariba ei ole. Kui mähe on kohe alguses korralikult jalga pandud, ei tohiks see vöökoht ka kuidagi rullima hakata. Mul vähemalt ei ole ühegi lapsega seda probleemi olnud…

wpid-20190114_125558.jpg

Alumine on Bababoo ja ülemine Alvababy

Kasutusmugavuse poolest on nad siiski minu arvates samaväärsed. Bababoo pluss on veel see, et sellega tuleb kaasa bambussisu, mis on tõepoolest mikrofiiber sisuga võrreldes PALJU parem, aga ka Alval on bambussisud olemas ja jällegi – odavamad, kui BB omad ja kusjuures, käe all ja välimuselt TÄPSELT samasugused!

wpid-20190114_131517.jpg

All on uus Alvababy hele bambussisu ja peal on kasutatud BB bambussisu

On kaheldud ka selles, kui kvaliteetsed need Hiinakate kangad on ja kui hästi peavad nende trukid-krõpsud jne vastu. No ütleme nii, et minu käest on läbi käinud ca 70 AlvaBaby mähet ja käsi südamel – mitte ühel mähkmel ei ole olnud mingit viga. Õmblused on korralikud, kõik trukid peavad ilusti ja kangad kannatavad isegi 60c pesu, kuigi tootja soovitab mähkmeid pesta ainult 30c juures.

Minu jaoks on üks hiiigelsuur pluss Alvade puhul nende crossover snaps, ehk siis emakeelde tõlgitult tähendab see seda, et mähkme ”tiivad” saab panna üksteise peale. See on must have, kui teil on väga kõhna laps, kellele normaalses suuruses riided ja mähkmed on laiad. Meie kasutame seda võimalust aga hoopiski kakapommide kokku keeramisel. Ühekordsed mähkmed ju keerate kokku palliks, et mähkme sisu ei määriks ja seda oleks mugavam ära visata? AlvaBabydega saab samamoodi teha! Ainult, et noh, ära viskamise asemel saad seda mugavamalt hoiustada ja transportida (pesu ajaks tuleb see muidugi uuesti lahti tõmmata). Mina kasutan seda võimalust näiteks öösiti ja siis kui ma ei viitsi mähet kohe pesukotti viia. Nõnda kokku pakkides väldin ma seda, et keegi sinna sisse astub-istub-toetab. :D

wpid-20190114_135605.jpg

Neid paljukardetud mürke, mida väidetavalt Hiinakad sisaldada võivad, ei ole ma AlvaBabydega seni ka kuidagi karta osanud. H&M, Lindex, New Yorker jms kiirmoe ketid on minu arvates samaväärsed ”Hiinakad”, kes toodavad oma riided minimaalse raha eest, makstes oma olematutes tingimustes töötavatele töötajatele minimaalset palka. Ometigi ostavad ja kasutavad neid riideid vääääga paljud ja ka oma lastele panevad nad need selga. Aga kui jutt läheb samade inimestega Hiinakatest mähkmetele, vaadatakse mulle järsku justkui põlastavalt ülalt alla, et ”issaaaand, sa kasutad… HIINAKAID VÄ?!” Et nagu… kus see vahe nüüd on? Eriti naljakad on  minu jaoks veel need emmed, kes ise pole ühtegi Hiinakat näinudki, rääkimata käega katsumisest, aga niiiiii agaralt teevaid neid maha ja vaatavad kõigile, kes neid kasutavad, põlgusega ülalt alla.

Mina oma mõistusega mõtlen praegu, et kui need Alva mähkmed oleks mingeid kemikaale täis, siis oleks mu atoopikutest, ülitundliku nahaga lapsed ju sellele koheselt reageerinud? Kui ma panin Beebi-Annule alla Pampersi mähkme, siis oli ta tagumik 20 minutiga veripunane. Alvasid kasutasime ca poolteist aastat ja tal oli mähkmelöövet üliüliharva.

Samas päris Aliexpressi ja Ebay ”no name” mähkmeid ma tellida ei julgeks, sest neil reeglina tõesti pole kohe mitte kui midagi ette näidata. Alva puhul on siiski mingidki testid ja kvaliteedikontroll teostatud, kuigi need on ”Hiinakad”. Kirjutasin neile ka ja uurisin nende testide kohta ning nad ütlesid, et neil on olemas sgs sertifikaat. Kiire guugeldamine näitab, et see tähendab:

SGS Organic – rahvusvaheline sertifikatsiooniprogramm, mis keskendub orgaanilisele tootmisele ja käitlemisele. Programm on välja töötatud järgides mahepõllumajandusorganisatsioonide föderatsiooni (IFOAM-i) ja Euroopa Majandusühenduse (EEC) juhiseid.
http://www.sgs.com

Et ma nüüd ei teagi, sellised lood siis selle Alvaga igatahes. Kõike arvesse võttes on minu jaoks AlvaBaby mähkmed siiski hea kvaliteediga ja ostan neid ilmselt ka edaspidi. Ja mitte sellepärast, et mul oleks hirrrrmsasti mähkmeid juurde vaja, vaid sellepärast, et nende mustrid on lihtsalt niiiiiiiiiiiiii ilusad! Neil tuleb põhimõtteliselt iga nädal midagi uut välja ja no kuidas ma siis ei osta, ah?

Kui sul on mähkmevalikus ühekordsed versus Hiinakad, on igatepidi soodsam ja olenemata tootmisviisist ka kindlasti keskkonnasõbralikum valida Hiinakad. Kui sul on raha nagu ratsahobuse sitta ja sul on valikus Hiinakad versus Kallid-Brändimähkmed, vali Brändikad! ;)

Järgmisel korral räägin ma juba sellest kuidas ma mähkmemaailma täiesti ära uppusin ja ”kogemata” kvaliteetsete mähkmete peale pool emapalka magama panin.

Ideaalsed jõulud vs reaalsus

Teate mida mina endale ette kujutan, kui ma mõtlen ideaalsetest jõuludest?

Isa ja ema lähevad metsa jõulupuud tooma, lapsed riburadapidi, paksus lumes sumbates nende järgi. Koos valitakse puu välja, isa raiub puu maha ja viib selle seljas autoni, nagu Herakles. Koju jõudes sätib isa puu püsti, ema otsib välja kuusekarra ja kulinad, lapsed silkavad rõõmsalt siia-sinna, terve elamine on täis jõulumuusikat ja piparkoogilõhna. Kui puu on püsti saadud, ehib perekond selle koos ära.

Koos küpsetatakse ja kaunistatakse piparkooke, naerdakse, kallistatakse, tehakse nalja, tantsitakse ümber kuusepuu ja lauldakse jõululaule, seejuures on kõigil täiesti savi, et keegi neist eriti viisi ei pea.

24. detsembri hommikul avastavad lapsed kuuse alt kingitused. Jõuluvana on käinud! Nad on saanud jõuludeks täpselt selle, mida soovisid!

Ema küpsetab traditsioonilise, nullist ise tehtud jõuluõhtusöögi, mis saab muidugi i-me-line, sest teisiti ju ei saakski! Kõik söövad ja kiidavad. Kõik on õnnelikud ja tänulikud ja armastust täis.

Peale perekondlikku õhtusööki vaadatakse kaisus mõnda täiesti-absurdset-tüdimuseni-ära-leierdatud-jõulu-klassikat, aga keegi ei ulu, sest see on traditsioon. Süüakse head ja paremat, ning nauditakse teineteise seltskonda. Lapsed on üleval nii kaua, et kustuvad sinnasamma, diivanile…

Ühel neist imelistest jõulupäevadest on mõne sugulase maamajakeses ka suur suguvõsa kokkutulek, kuhu ei mida mitte sellepärast, et peab, vaid sellepärast, et tahetakse. Sellega ei kaasne mingit stressi, ala ”omg-mida-ma-sellele-põhimõtteliselt-täiesti-võõrale-näole-kingin? Ah-võtan-küünla-vähemalt-midagigi”.  Üheskoos on tore ja hea.

Vot midagi sellist. Aga mis on/oli reaalsus?

Ma pidin põhimõtteliselt kuuse müügimeest põlvili anuma, et ta mulle ühe puu koju kätte tooks, sest meil ikka veel pole autot. Aga vähemalt ikkagi saime kuuse ja veel päris kobeda. Üles seadsin ma selle põhimõtteliselt üksi. Ehtisin koos oma ema ja lastega.

Piparkoogid… Hmmm. Esimene laar tainast läks pekki. Teoreetiliselt ma isegi ei tea mida ma valesti tegin, aga lõppkokkuvõttes oli mul 4,5kg rullimatut ollust, mis lihtsalt mööda lauda laiali pudises… Kuna ma olin lastele juba piparkoogitegu lubanud ja uue taigna tegemise oleks olnud liiga ajakulukas, voolisime sellest samast pudisevat ollusest mingi imevalemiga siiski piparkooke meenutavad ”jõuluküpsised” välja (piparkoogimaitseainet sai vist naaaatukene liiga vähe, sest piparkoogi maitset neil igatahes polnud).

Teoreetiliselt sain linnukese kirja, sest lapsed said rullida ja voolida ja vorme täiesti rändom kohtadesse vajutada, kuigi ma üritasin juhendada, et nad võiks alustada taigna äärtest, et ma ei peaks seda ühte ja sama ”rullimatut, pudisevat ollust” 101 korda lahti rullida üritama, aga noooh, okei… Lõpuks said nad ”piparkooke” glasuurida ka tegelikult. Või noh, palju sellest nüüd piparkookidele jõudis ja palju otse suhu, see jäägu parem saladuseks. *Joel näiteks lasi hunniku glasuuri piparkoogile, lakkus selle sealt ära ja kordas tegevust*

Minu ”nullist tehtud” õhtusöök nägi igatahes välja nii, et 23.detsembril kõmpisin poodi nagu kõik ülejäänud Eestimaalasedki, nagu hiljem selgus ja ladusin korvi kõike, mis traditsioonilisel jõululaual on, aga võimalikult väikses versioonis, sest ma teadsin, et lõppkokkuvõttes on 100% tõenäosus, et ”keegi” nutab, et ta ei taha tegelikult süüa, ”keegi” ütleb, et ”talle ei maitse”, kuigi see ”keegi” ei vaevu isegi pakutut proovima ja ”keegi” ulub nutta, sest ”keegi” nuttis esimesena… Ütleme nii, et ennustus läks täide, sest hetkel on mul kapis purk hapukapsast, millel on kaas maha keeratud vaid selleks, et sealt umbes-täpselt üks kahvlitäis võtta ja seejärel see purk kinni tagasi keerata. Lisaks on mul kapis ”üleliigset” liha, verivorsti, pohlamoosi, sülti, ahjukartuleid ja põhimõtteliselt kõike muud, mille valmistamisele kulutasin ma meelega absoluutselt minimaalse aja, sest ma oleks ikka sittakanti tige, kui ma oleksin veetnud kolm nädalat kokates ainuüksi selleks, et ”keegi” saaks mulle jõululauas vingus näoga läbi hammaste ”see ei maitse mulle juuu” näkku iniseda. :D

10--300x210

”Vaatame kaisus mõnda lääget jõuluklassikat” päädis sellega, et mees kutsuti ööseks tööle ja ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiiii lähedal sellele, et saadan lapsed lihtsalt tuimalt magama ning korgin lahti (alkoholivaba) veini, et end kummuli juua. Esiteks. Mida kuradit on neil nolkidel viga, kes leiavad, et linna vahel on täiesti okei autoga kimada ja külg ees sõita, nagu kõvad mehed? Päriselt, ma lööks sellistel telliskiviga esiklaasi lihtsalt sisse. Üks selline ajudeta ”kõva mees” oleks peaaegu Madli kärule sisse pannud, kui JÕULUÕHTUL koera jalutamas käisin! Teiseks. Mis mu lastel viga on (*aka mida MINA valesti teen*) Miks nad iiiaaaalgiii ei kuula, kui ma räägin nendega normaalsel häälel?

i-got-an-idea-lets-drive-mom-bat-shit-crazy-so-she-tells-us-to-shut-up-and-watch-tv-until-dinner-mission-accomplished-and-no-studying-e4fb1

”Jaa kallis, ma saan aru, et sa tahaksid praegu kommi süües multikaid vaadata, aga emme ei saa põrandaid pesta, kui kõik su 104873 puslet on siin maas laiali.” *Korraga. Segamini. Kas ma juba ütlesin, et neid on umbes 104873?* ”Palun koristage ära. Ma lähen koristan nii kaua magamistoas, teie koristage siin.” 15 minti hiljem astun tuppa mis on VEEL HULLEM, kui enne…  Ma ei tea miks ma üldse lootsin, et nad midagigi ära panevad.
Allalaaditud failImeline jõuluõhtu, kas pole? Isa on tööl (või ”tööl”, aka oma salajase perekonna juures jõule tähistamas *nali ofc, kui keegi aru ei saanud*), ema karjub ja lapsed nutavad nurgas, sest emme sunnib neid oma jura kokku korjama. Jõuluõhtul peab ka koristama? MEELETU ülekohus. Aga mis peamine, lõpuks siiski sai mant kokku ja me vaatasime kaisus kuidas Artur jõulud päästis. Peale seda vaatasin mina üksinda veel mingit täiesti ajuvaba jõulu-õudukat, tänu millele ei julgenud ma enne hommikut vetsugi minna, sest mis siis, kui klouni näo ja piraaja lõugadega jõulu-tõuk tuleb ja mu lapsed alla neelab, ahh??

Ja teate mis veel on imeline? Kõige lähedasem ”suguvõsa kokkutulek” mida ma viimastel aastatel näinud olen, oli siis, kui mu onu naisel oli sünnipäev ja tol peol saime me ka olla umbes 20 minutit, enne kui Beebi-Annu rahvamassist ära flipis ja me temaga õue jalutama suundusime. Muide, ma olen üpris kindel, et vähemalt pooled mu sugulased ei tea isegi mu laste nimesid…

Ja see ongi üks põhjustest miks ma tahan ”nii palju” lapsi. Ühel päeval on mul see ”oma küla”, mida mul iial olnud pole ja muidu iial ka olema ei saaks. Ühel päeval olen mina see vanaema, kes sokki kududes põlve peal lapselapsi hüpitab ja nuiaga miniaid taga ajab, sest viimased tahavad mingeid ”oma jõulu-traditsioone teha”. Psõhh, hullud eided… Aga teile mu armsad, imelisi jõule! Tagantjärgi.

 

Jõulukingid erivajadusega laste vanematele – tehtud!

Ma sain pahandada, kui ütlesin ”puudega”. Ma sain pahandada, kui ütlesin ”eriline”. Ma sain pahandada, kui ütlesin ”erivajadusega”… Tõstan käed üles ja ütlen, et ma ausalt ei taha kedagi kuidagi solvata ega end pahasti tundma panna. Tahtsin vaid mõnda lapsevanemat rõõmustada, kel on ehk veidi keerulisem, kui meil ülejäänutel. Tunnistan ka seda, et kogu üritus oli mul üpris läbimõtlemata ja veidi ligadi-logadi, aga südames tahtsin ma vaid head…

Igatahes, mõne (väike)firma ja hunniku armsate blogilugejate abiga saime kingid tehtud! Kingisaajaid sai täitsa korralik ports ning üheskoos saime kingitused kõigile, kellest mulle kirjutati! Ma olen südamest tänulik kõigile, kes käed külge panid ja mul mõne ema-isa jõuluootuse mõnusamaks teha aitasid – te olete imelised!

Aitäh Caty Butiik, et kinkisid ühele emale soojad talvesaapad! Antud ema polevat 10a ühtegi kingitust saanud. Ta on südamest tänulik!
Aitäh ”Elumuutvad abistajad” grupi admin, Evelynile, kes aitas ühe armsa pere korterile korraliku koduukse ette! Perel on nüüd turvaline ja soe.
Aitäh armas Viire, et kinkisid edasi oma pulsikella! Uus omanik on ääretult õnnelik ja tänulik!
Aitäh Daisy, et tegid ühe ema jõuluootuse mõnusamaks massaaži kinkekaardiga!
Aitäh Maiken! Pere oli oma uue kohvimasina ja mänguasjade üle väga rõõmus.
Aitäh Mari, et rõõmustasid ühte vaprat ema kinkekaardiga, millega saab ta minna ja võtta ühe hetke ainult iseendale ning nautida massaaži!
Aitäh Pille! Antud pere ema-isa olid väga tänulikud, et saavad üle aastate taas minna ja lõõgastuda!
Aitäh Karin kinopiletite eest!
Aitäh Restoran Harmoonia, et võõrustate ühte imelist paari nende 7.aastapäeval!

Ma loodan, et ma nüüd kedagi ei unustanud, aga igal juhul, mu suurimad tänusõnad kõigile asjaosalistele!