Esimesed sõidud peale avariid

Eelmise nädala alguses saime lõpuks auto jälle töökorda ja ma pidin peale pooleaastast pausi esimest korda jälle rooli istuma. Ütlen ausalt, et ma ei kartnud, sest ma teadsin, et ma ei lase enda tähelepanul enam iial nõnda hajuda, nagu tol korral. Aga väga halb tunne oli küll sees ja kui mees veel kõrval avariid meenutas, siis tekkis klomp kurku küll. See avarii oli nii kohutav. Loll viga. Viga mida ma oleksin saanud ära hoida. Ei lähe päevagi mööda, kui ma sellele ei mõtleks… Ma vist ei suuda endale iial andestada, et oleksin peaaegu meid kõiki tapnud. Okei… Et mitte siin nüüd nutma hakata, räägin parem kuhu ja miks me sõitsime, sest see on kohe palju rõõmsam teema.

Eelmisel kuul otsustasime, et me võtame oma perre veel ühe pisikese jänku. Ei läinudki palju aega mööda, kui leidsin sobiva ja saime ta koju tuua. Saage tuttavaks, see väike vahva tegelane on Joosep.

20171213_2007561984608543.jpg

Pilt pole küll ideaalse kvaliteediga ega midagi, aga minu arust on niii armas kuidas Annu teda kallistab – nii hellalt, et vaevu puudutab. Joosep on tõesti tibatilluke, kuigi on juba nelja ja poole kuune. Ta mahub mulle põhimõtteliselt ühte pihupessa ära! Kui ma paar päeva tagasi teda kaalusin, siis oli ta kõigest 600g raske. Tõuomaduste poolest on ta segavereline – ema on tal hermeliin ja isa lõvilakk. Emalt sai ta oma tibatillukese kasvu ja isalt vahva lõvi laka, kuigi noh, tema puhul on see nö ”lakk” kõigest paar pikemat karvatutti kõrvade vahel.  :D

20171215_152433.jpg

20171208_1404232006703751.jpg

Minu arust on ta värvilahendus ka väga äge. Nina, saba ja käpad on mustad, ning ülejäänud keha on tal valge. Teised arvavad, et ta punased silmad on hirmuäratavad, aga ma ei tea, mind ei häiri. Mul olid lapsena mitmed rotid ka punaste silmadega.

 

Kuna tema tuli meile üksinda, siis on tal veidi raskem ka kohaneda, sest absoluutselt kõik on talle võõras. Teiste jänkudega saab ta igatahes juba hästi läbi, ning veedab nendega meeleldi aega. Aga pole hullu, küll ta meiega ka harjub. Puurist välja ta veel ei kipu, aga no see 120cm puur on talle ka hetkel rohkem kui küll, kuna ta ise nii tibatilluke on. Reaalselt, ma ei saa üle sellest kui väike ta on! Nagu mängujänes…

Igatahes, sõit selle jänku järgi oli küll üks pikk retk. Me saime alles tund aega hiljem minema, kui olin plaaninud, sest ma ei mäletanud enam üldse kuidas need turvatoolid autosse käivad. Pusisin nendega ikka päris jupp aega. Aga no kui lõpuks hakkama sain ja teele asusime, ilmus järgmine probleem – aknad ei läinud puhtaks! Autosse on niiii palju niiskust kogunenud, et aknad tõmbasid koguaeg uduseks ja no tee mis tahad, puhtaks ei saa. Vana auto ka ja noh, mis teha. Sõitsin siis põhimõtteliselt kael kõveras ja vaatasin keskelt välja, et üldse midagigi näha! See talu oli ka mingi mitukümmend kilomeetrit kuskile pärapõrgusse, metsa sisse. Teed olid lükatud nii, et ei saanud aru kas on tee või kraavi äär. Ja lisaks sellele oli tee veel väga käänuline ka, seega täielik tuleproov. Aga oeh, ellu jäime ja pärale me jõudsime!

Kui tagasi hakkasime sõitma, siis otsustasid lapsed, et neil on kopp ees ja oksendasid kõiiiiiiiik kohad täis. Reaalselt, see oli niiiiii räme! Mõlemad, korraga öökisid seal taga, auto oli ropsi haisu täis ja ma mõtlesin, et joppenpuhh küll – ma pean turvatoolide katteid nüüd pesema hakkama, aga ma alles sain ju need toolid paika… :D

Pikk jutt lühidalt – kraamisin suurema osa kokku, kodus pesin lapsed puhtaks ja unustasin need toolid täiesti ära. Järgmisel hommikul oli muidugi kõik jääs. Mmmmmm, jääs rops. :D

Ühesõnaga jaaaamh. See esimene sõit oli igati fun. Järgnevatel kordadel olin targem – enne sõitu lastele süüa ei andnud ja autos ka mingit näksimist ei ole. Aga lastest on ikkagi kahju. Uurisin küll apteegist, et kas pole midagi neile iivelduse vastu anda, aga alla 12-aastastele ilma retseptita ei olevat midagi pakkuda ja rääkigu ma oma muret perearstile…

Nüüd oleme veel käinud mitu korda Põlvas, korra Tartus ja korra jõudsime ka Värskasse ujuma. Ütleme nii, et enesekindlus tuleb vaikselt tagasi, aga üle 80km/h ma siiski sõita ei julge. Eriti veel siis kui maas mingi lumeläga on. Ma kujutan ette, et teised juhid on mu peale päris tigedad, kui ma neil oma laevaga ees kooberdan, aga no mis teha. Ma ei hakka üle oma võimete hüppama ja riskima, et mitte neid häirida. Ja no isegi kui ma 90ga sõitsin, panid enamus minust mööda, nagu maniakid, sest psõhh, kellel ikka on vaja piiranguid jälgida, eks…

Kuidas teiega, kes te avarii kunagi läbi elanud olete – kui kiiresti uuesti rooli julgesite minna ja kui kaua läks, et enesekindlus tagasi tuleks?

Mida meie lapsed jõuludeks saavad

Ma ükspäev vaatasin youtubest videoid, et mida keegi väljamaal siis ka oma lastele jõuludeks kingib. Eranditult igaüks neist külvas lapsed kinkideega üle. Näiteks üks naine rääkis, et neil on määratud iga lapse kohta nii: 150 dollari eest ema-isa poolt, 150 dollari eest jõuluvana poolt ja lisaks veel suur jõulususs, mis täidetakse ninni ja nänniga (ala mullitajad, kommid, jms väikesed mänguasjad). Ja nende peres on kolm last! See teeb 900 dollari eest mänguasju (+ veel jõulususside sisu!). See on minu arust täiesti absurdne.

Okei, ma saaksin võibolla aru, kui see olekski kõik, mida need lapsed jõuludeks saavad, aga lisaks sellele mida vanemad neile kokku on krahmanud, saavad nad veel sugulastelt ju ka kingitusi. Minu jaoks on see ehe näide täielikust ületarbimisest. Ja oleks need asjad siis, mida ta seal näitas, vähemalt olnud mingid kallid ja kvaliteetsed mänguasjad, mis kestavad aastaid, aga ei, üks peenike plassmassipuru kõik.

Ma saan aru, et tahetakse lapsi rõõmustada, aga minu arust liiga palju kinke ajab lapse hoopiski segadusse ja ta ei saa nagu mitte millestki siis õiget rõõmu tunda. Asju on lihtsalt korraga liiga palju! Ma olen seda enda omade pealt ka näinud. Annu sai sünnaks nuku, nukuvoodi, nukutarbed (mähkmed, luti, lutipudeli), rongiteedele erinevaid jullasi ja veel paar asja. Need asjad ei maksnud küll palju, aga neid oli korraga liiiiigaaa palju! Ta oli segaduses ja ei osanud mitte midagi teha. Avas kinke, korra oli ohoo ja vau-vau, aga mis oli lõpptulemus? Nad mängisid KOLM NÄDALAT selle kastiga, milles tuli mulle zooplussist loomade toit ja tarbed. Oleks veel edasi ka mänginud, aga no see mängiti nii ära, et sellest ei jäänud midagi lõpuks järgi enam.

Ühesõnaga, selle aasta jõuludeks otsustasime neile tellida ühe suure kingi ja siis paar pisemat, et oleks ikka midagi, mida nad kuuse all lahti ka pakkida saavad. Kuna meie lapsed on nii väikse vanusevahega, siis on neil ka ühised mängud ja huvid, ning kõik kingid tulevad ka neil ühised.

Suureks kingiks saavad nad elektrilise maasturi, mille jaoks me juba ammu raha kõrvale oleme pannud. Hea kõrge, läheb kõigest läbi. Kahe istmega, seega pole kaklemist, et kelle kord sõita on. Lisaks on sel kaks võimalust – kas lapsed sõidavad ise või juhin mina autot puldiga. Ma juba kujutan ette kui mõnus meil sellega poes käia saab olema! Null draamat selle üle, et üks vend ei taha käia, teine ei taha istuda jne.

Ma ei jõua nende nägusi ära oodata, kui nad seda näevad! Ma tean, et selle üle on nad kindlasti ülisillas, sest neil on juba mitu odavamat atv laadset asja olnud, mis me soovist paarikümne euroga saanud oleme. Aga no need on odavad ja aeglased, õues nad nendega sõita ei viitsi. Selle suurega aga sõidavad kuhu ja millal tahavad! Pole takistuseks vallid, pole takistuseks kraav. Sõidavad üksteisest ka ilmselt üle. :D

Peale seda kui ma nägin, et Marimell näitas naguuus.ee poe mänguasjavalikut, läksin ka kaema, et mis neil siis pakkuda on. Kohe märkasin, et seal on hinnad üsna mõistlikud ja mõne teise poega võrreldes lausa poole odavamad. Ma mõtlesin küll, et ei tea kus see konks on, aga tuleb välja, et hinnad on neil nii palju soodsamad vaid sellepärast, et asjade pakendid võivad olla veidi viga saanud ja sellepärast ka selline hinnaalandus. Minul isiklikult on suva kakssada millised need pakendid on, peaasi, et asi sees terve on. Näiteks liumäed – naguuues maksavad 29 euri, teistes poodides on samasugused umbes 50 euri. Absurd ju! Ühesõnaga, mina valisin sealt oma lastele ”väikesteks” kingitusteks liumäe ja tööriistadega töölaua.

20171215_092153-1-70521232.jpg

Lastele kindlasti see meeldib, sest nad tahavad koguaeg issiga koos remonti teha. Ükspäev just parandasid siin tükk aega diivanit, endal sellised näod ees, nagu nad oleks aasta heateoga hakkama saanud. Kindlasti meeldib neile ka see, et trell hakkab nupule vajutades tööle – nagu päris! Minu arust on need tööriistad üsna paksust plastmassist, seega peavad ilmselt paremini vastu ka, kui mingid suvalised paarieurised tööriista-käkid, mis meil enne olnud on. See töölaud ise on minu arust küll veidi nikats, otsa sinna igatahes keegi ronida ei tohi, muidu vist murduvad jalad alt ära, aga no mis sa plastmassist ikka tahad, kui rahakott puidule peale ei hakka. :D

20171215_092246-969219691.jpgKuigi meil on õues suur liumägi, siis näen ma pidevalt kuidas lapsed otsivad võimalusi ka toas liugu lasta. Nühivad koguaeg mööda diivani käetugesi ja kui juhtub toas mõni kast olema, siis üritavad ka selle pealt väikest liugu teha. Seega tundub mulle, et see liumäekene läheb neile täitsa asja ette.

Lisaks tahtsin neile veel legosi tellida, sest hetkel on neil vaid üks väike duplo komplekt, millest midagi meeletult suurt kahjuks ehitada ei saa, aga ma ei tea kas hakkan praegu tellima. Läheb ka muidu ehk paljuks ja olen ka see mõttetu ületarbija. :D

Mida teie lapsed sel aastal jõuludeks saavad?

 

Viibrik – seadeldis mis annab su vaagnapõhjalihastele elektrit

Suvel kirjutas mulle Fifi butiik ja pakkus koostöö võimalust. Mõtlesin alguses sellega nõustuda ja valida vaagnapõhjalihaste treenimisvahendi, nimega Viibrik. Siis aga mõtlesin ümber, sest kuidas mina, va pereblogija, hakkan reklaami tegema mõnele erootika kaupu müüvale poele. Mulle tundus see kuidagi imelik, kohatu isegi. Seega ütlesin neile ära.

Aga sügisel, peale seda kui olin kirjutanud tupekuulidest ja menstruaaltopsikust ning see postitus võeti väga hästi vastu, mõtlesin, et mida mul põdeda on? See kõik on ju igati normaalne osa iga täiskasvanu elust, seega miks mitte. Seda enam, et tegelikult peab Fifi end eelkõige seksuaalse heaolu butiigiks… Ühesõnaga, võtsin siis kätte ja kirjutasin ise uuesti Fifi butiigile ja uurisin kas nad oleksid ehk endiselt huvitatud minuga koostöö tegemisest ja mul läkski õnnek. Seega saadetigi mulle katsetamiseks selline aparaat, nagu seda on vaagnapõhjalihaste treenija Viibrik.

Pilt: Fifi

Tegu on siis vaagnapõhjalihaseid treeniva aparaadiga, nagu aru võite saada ja töötab see patareidega. See valge kumer julla käib tuppe ja puldi pealt saab valida erinevaid programme, ning muuta aega ja tugevust. 

Viibrikut kasutatakse:

– vaagnapõhjalihaste treenimiseks ja tundlikkuse tõstmiseks.

– vaagnavalu leevendamiseks.

– uriinipidamatuse leevendamiseks ja raviks.

Põhimõtteliselt treenib see su lihaseid sulle pisikesi elektrilööke andes. Kõlab hirmutavalt, ma tean, aga ma vannun, et kui valid enda jaoks õige tugevuse, pole asi üldsegi nii hull, kui hetkel paistab. Töötab see siis nii: aparaat annab sulle tillukesi elektrilööke, mis su lihased korraks kokku tõmbavad. Kui sa ise oma vaagnapõhjalihaseid pingutad, siis tunned sarnast asja, ainult selle vahega, et Viibrikut kasutades ei pea sina ise üldse vaeva nägema ja aparaat teeb kõik sinu eest. Sina võid rahumeeli sel ajal telekat vaadata või raamatut lugeda.

Võrreldes tupekuulide kasutamist Viibrikuga, on viimase puhul tulemused palju kiiremad ja efektiivsemad. Tupekuulidega pead sa ikka päris mitu kuud trenni tegema, et muutusi näha, aga Viibrikut kasutades peaksid sa erinevusi märkama juba kolme-nelja nädalaga.

Lisainfo Fifi kodulehelt:

Seadmel on 4 kliiniliselt testitud programmi. Seadme otsik edastab vaagnapõhjalihastele õrna stimulatsiooni, treenides lihaseid Sinu eest, suurendades samal ajal Sinu teadlikkust lihastest ning kontrolli nende üle.

Programm 1 – Stressinkontinents: kui aevastamisel, köhimisel, äkiliste liigutuste korral vmt lekib uriini. See on enam levinud naistel ning avaldub siis, kui kusepõiekael ja/või teised uriini kinnihoidmise mehhanismid ei toimi korralikult. Seda võib mõjutada rasedus, ülekaal, ületreenimine, elustiil, vanus jmt.

Programm 2 – Sundinkontinents: üliaktiivse põie sündroom. Kui tualetti on vaja külastada ebamugavalt sageli või kui tung külastada tualetti on nii ootamatu, et ei pruugi õigel ajal jõuda. Seda võib mõjutada suhkrutõbi, kuseteede infektsioon, insult, Alzheimeri tõbi, hulgiskleroos, traumad ja ülepinges närvisüsteem. Mõnel juhul võib see olla põievähi varaseks nähuks.

Programm 3 – Segatüüpi inkontinents on segu stress- ja sundinkontinentsist.

Programm 4 – Krooniline vaagnavalu. Seda võivad põhjustada nt vulvodüünia, sümfüüsise valud, põiepõletik (tsüstiit)

Tasemeid/tugevusi on kokku 99 ja üks nö ‘ravikuur’ peaks kestma 12 nädalat, ehk kolm kuud. Viibrikut on soovitatav kasutada 4-5x nädalas 20 minuti kaupa. Peale kolme kuu pikkust treeningut, võiks Viibrikut kasutama jääda korra nädalas, ‘tone’ programmiga, et säilitada lihaste tugevus.

Pilt: Fifi

Seadmega kaasas on ka patareid ja kotike, et oleks seda mugav hoiustada.

Ise olen ma Viibrikut vaid korra proovida saanud, sest mul on tervislik seisund, mille ajal ma ei tohi seda kasutada, seega andsin seadme hoopiski sõbrannale katsetada ja kirjutan edaspidi hoopiski tema kogemusest (neid sisse käivaid otsasi saab eraldi juurde ka osta, seega no worries).

Aga alustuseks räägin siis ikkagi sellest ühest korrast, kui mina ise seda katsetada sain. Esimese hooga ma ei saanud üldse aru, et mida ja kuidas ma tegema pean või mis tugevus valida. Panin poolkogemata tugevuseks mingi 12 ja ei tundnud absoluutselt mitte midagi. Mõtlesin, et okeii, see on küll imelik ja veetsin hea 10 minutit leiutades kuidas seadmel näpulukk maha käib, sest kasutusjuhendis ma veel selle kohani jõudnud ei olnud. Lõpuks siis selgus, et lukk tuleb maha imelihtsalt – vajuta vaid alla suunatud noolt ja voilaa.

Panin siis tugevust veidi juurde (21. tasemeni) – just täpselt nii palju, et üldse midagi tundma hakkaksin. Üsna pea aga kadus see tunne ära, seega panin tugevust veelgi juurde. Jõudsin 35. tasemeni, siis juba oli päris okei ja kokkutõmbed ilusti tuntavad. Mõne minuti pärast aga mõtlesin, et panen veel juurde ja vaatan palju kannatan – sain 50 või isegi 55 sisse panna, rohkem ei kannatanud tol korral, sest tekkis selline väga ebameeldiv ja kohati isegi valus tunne. Aga 50-55 oli minu jaoks täitsa okei. See oli veider, aga mitte valus.

Kuna selleks hetkeks, kui ma lõpuks aru sain kuidas seade töötab ja mis tase on minu jaoks õige, sai aeg juba otsa, siis tegin kohe teise ringi veel. Valisin sel korral programmiks ‘tone’ ja tugevuseks 50, ning veetsin 20 minutit maailma kõige veidramat trenni tehes. Pärast oli natuke tunda isegi, et seal all on nagu teistmoodi ja lihased olid väsinud.

Kokkuvõttes ütlen, et kuigi alguses tundus hirmutav, siis tegelikult on tegu päris põneva aparaadiga ja ma siiralt usun, et kui mul oleks võimalik hetkel seda edasi kasutada, oleks mul varsti sellised vaagnapõhjalihased, et ma võiksin oma vuuhas pähkleid purustada. :D

Järgmises Viibriku teemalises postituses räägin juba sellest mida mu sõbranna sellest arvab ja kuidas temal trenniga läheb. Minu arust oleks Viibrik päris lahe kingitus iseendale või mõnele lähedasele sõbrannale. Miks mitte Viibrikut jõuludeks ka mehelt küsida. ;)

Kui teil tekkis nüüd huvi Fifi kaupade vastu, siis on mul teile ka pisikene sooduskood. Koodiga ”LIPSUKE” saate fifiboutique.com lehel -6% soodustust kõigelt. Kood kehtib 13.detsembrini (k.a.). Julgelt võib lisada ostukorvi ka kingituse pakkimise teenuse, sest ka see on selle koodiga täitsa tasuta. Ka transport on Fifi poest tellides tasuta, ning valikus on ka kullerteenus, seega haarake võimalusest!

Jõuluvärgi-tunne

Ma vaatan, et paljud on juba kuused tuppa toonud. Alguses ma mõtlesin, et no see on küll veidi varakult, aga seda kõigest sellepärast, et minul endal näiteks viskab see kuuse-jant max paari nädalaga juba üle. Meil on alati päris kuusk ja teadagi, et päris kuusk ajab okkaid ja siis on neid okkaid sul diivani peal, all, küljes, vetsus, voodis, koridoris, trussikutes ja sokkide vahel ka. Jaanipäevani püsib oht, et astud omale mõne jalga, saad mingi jalamädaniku ja jääd jalutuks. 

AGA nüüd, viimased paar-kolm päeva, on minulgi selline mõnus jõulune tunne peal olnud, et tooks kohe kuuse tuppa ja kiirustaks õige veidi jõule tagant. Täna oli üldse nii mõnus päev tegelikult*. Tegime lastega piparkooke, akna taga sadas paksu valget lund, küünlad põlesid, ahjus praksus tuli – nagu päris kohe. Nii mõnus jõulune tunne tuli sisse.

*Miinus see, et Annu lõikas omal pooled juuksed maha ja nüüd on tal pmt poisipea (instagramis on video ka).

Ma nii kardan, et õigeks ajaks pole sellest mõnusast jõulutundest, ega ka lumest enam haisugi järel, nagu viimastel aastatel juba kombeks on kujunenud. Ja no mis jõulud need on, kui lund pole. Seega ehk on kuuse varajane toomine ja jõulude justkui ette ära pidamine hoopis geniaalne? Äkki peakski hakkama jõule 20 päeva enne õiget aega pidama, et ikka oleks jõulutunne ka. :D

Sel aastal mõtlen esimest korda elus ka sellele, et mõelda vaid kui hea oleks tegelikult kunstkuusk. Pole mingeid okkaid ja too tuppa millal tahad – püsib jõuludeni nii ehk naa. Järgmiseks aastaks ehk peakski hoopis kunstkuuse muretsema…

Kas teil on juba jõulud südames ja kuusk püsti? Kas teil on päris- või kunstkuusk? Kui teil veel kuuske toas ei ole, siis millal on plaan see tuua?


Minu esimene aktiivsusmonitor

Ma olen juba iidamast-aadamast mõelnud, et tahaks endale aktiivsusmonitori vms, mis loeks samme, näitaks läbitud vahemaad jne. Aga no kuna enam-vähem ainus nimi, mida ma tean, on Polar ja need maksavad ikka 150+ euro kanti, siis pole ma seda endale kunagi osta raatsinud. Alati on olnud midagi, mida on rohkem vaja olnud või mis on lihtsalt mõistlikum tundunud. Kui mulle aga kirjutas reset.ee ja pakkus, et ma saaksin nende poest midagi valida, otsustasin lõpuks ka endale midagi lubada, mitte võtta midagi, mida tegelikult vaja oleks (näiteks korralik triiklaud) ja valisin aktiivsusmonitori. Valituks sai siis MyKronoz ZeCircle 2.

wpid-20171130_133908.jpg

Alguses valisin küll SELLISE väheke tagasihoidlikuma ja hoopiski musta värvi isendi, aga pakki avades leidsin sealt endalegi üllatuseks hoopiski valge, swarovski kristallidega kella, mis näeb minu meelest ikka väga kena välja. Pigem nagu aksessuaar, kui aktiivsusmonitor. Ma olen nagu harjunud nägema, et need aktiivsusmonitorid on pigem koledad lätakad, kui kaunid aksessuaarid.

Kui nüüd aga rääkida selle kella funktsioonidest, siis see:

  • Näitab aega
  • Kontaktivabad maksed
  • Helistaja nimi
  • Värviline puuteekraan
  • Vahemaa
  • Sammulugeja
  • Une jälgimine
  • Meeldetuletused
  • Stopper
  • Kalorid
  • Nutiteavitused
  • Eesmärgid
  • Passiivsushoiatus
  • Pikk aku kestvus kuni 5 päeva
  • Eemaldumishoiatus
  • Leia telefon funktsioon
  • Muusika juhtimine
  • Kohandatavad kellapildid
  • Veekindel
  • Kaamera kaugjuhtimine
  • Tarkvara uuendus üle võrgu
  • Vahetatavad rihmad
  • kaal vaid 21g

Selleks, et telefonis selle kella infot näha, tuleb tõmmata play poest või kuskilt tasuta äpp, nimega ‘ZeCircle2′, end registreerida/sisse logida (näiteks läbi facebooki) ja sisestada oma andmed (pikkus, kaal jms). Seejärel tuleb kell ja telefon bluetooth’i abiga ühendada ja võidki kella kasutama hakata, ning saad kõigel mugavalt ka läbi telefoni silma peal hoida.

Mina lülitasin enda kellal nutiteavitused välja, sest selleks on mul siiski telefon. Säästab vast akut ka, kui kell pidevalt mulle midagi teavitama ei pea. Sisse jätsin vaid kõned ja sõnumi, sest tihtipeale on mul nii, et telefon on köögis ja ise olen kuskil teises maja otsas, ega kuule kui mulle helistatakse. Kuigi jah, seal on ka mingi kindel vahemaa, mis võib kella ja telefoni vahele jääda, et see funktsioon töötaks. Kui ma näiteks telefoni tuppa jätan ja ise kuuri puid tooma lähen, annab kell kohe märku, et telefon on liiga kaugel. Aga kui ma tuppa tagasi tulen, ühenduvad nad kohe jälle uuesti ära, ilma, et mina midagi tegema peaksin.

Aktiivsusmonitori hakkasin ma üldsegi tahtma kunagi sellepärast, et jälgida kui palju ma päevas liigun ja ma mõtlesin, et see ilmselt motiveeriks mind ka rohkem kõndima. Et no kui lastega kuskil käin, siis vaatan, et ahaaa paarsada meetrit vaid mõnest suuremast eesmärgist puudu – teen väikse ringi veel otsa, et see täis saada. Ja no töötab! Tänu sellele olen iga kord suurema ringiga kuskile läinud või enne koju naasmist veel ühe tiiru teinud, et ikka rohkem samme ja kilomeetreid täis saada. Oma eesmärke saavutada ja ületada on ju mõnus!

Kuigi olen seda kella kandnud vaid umbes nädala, siis hetkel on mulle selgeks saanud, et päeva jooksul marsin ma ainuüksi kodus juba maha ikka päris mitu kilomeetrit. Küllap see kell ikka loeb mõnda mu käeliigutust ka, aga ma olen üritanud nüüd nii, et kui teen midagi, mis nõuab rohkem ka vasaku käe liigutamist, aga samas seisan siiski ühe koha peal, võtan kella käe pealt ära.

Une jälgimise funktsioon meeldib mulle ka väga, sest minu jaoks on põnev vaadata mitu korda ma ärkasin, millal oli sügav uni, millal kerge uni, kui kaua kulus magama jäämiseks jne. Kuigi huvitav, et kuidas kell seda kõike teab? Kust ta teab kas ma jäin magama 5-10-15 minutiga või millal ma sügavalt magasin?

Selle une jälgimisega on veel nii, et saad ise valida kas kell läheb automaatselt mingist kellaajast kuni mingi kellaajani ‘unereziimile’, või pead sa seda ise manuaalselt sisestama. Manuaalselt sisestamine tähendab siis seda, et kui voodisse lähed, vajutad kella peal magama mineku ikoonil ‘start’ ja kui üles tõused, siis vajutad ‘end’.

 

wpid-Screenshot_20171130-135925.png

Unegraafik

Sel kellal on olemas ka mingi ”rahakoti” funktsioon. Ala midagi sellist vist, et saad kella viibutades poes maksta vms. Ma ei tea, mulle see huvi ei paku, aga äkki kellelegi on tähtis. Mina suhtun pigem umbusklikult sellistesse makseviisidesse.

Kellal on võimalik valida erinevaid ‘nägusi’, et mida sa soovid, et ta sulle ‘pealehel’ näitaks. Minul on valitud see kõige viimane, sest mind huvitab kõige rohkem just kellaaeg, sammud, vahemaa jms, aga saab valida ka näiteks seda, et ta näitaks sulle kui palju su kaardil raha on või lihtsalt kellaaeg ja kuupäev jne.

Põhimõtteliselt kasutangi ma seda vaid kõnede/sõnumite märkamiseks, sammude, vahemaa ja une jälgimiseks, ning lihtsalt kella (ja kuupäeva, sest mu aju on kapsas!) vaatamisel.

Ainus asi, mille kallal ma natukene nuriseksin, on aku vastupidavus. Mul on nutiteavitused välja lülitatud, ekraani heledus kõige madalamale viidud jne, aga ikka peab kell vastu vaid kaks päeva ja siis annab juba märku, et peaks laadima panema. See pole muidugi teab mis suur probleem, sest kell laeb imekiirelt (max 1,5h) ja saan selle aja kasvõi laste uneajale orgunnida, sest siis ma niikuinii mölutan niisama ja ei liiguta eriti, st ei ”kaota” ka samme, aga kui lubatakse kuni 5 päeva, siis ma eeldaksin, et minimaalsete seadistuste puhul see ka 5 päeva vastu pidada võiks. Aga noh, ega kõike head ka nii väikese summa eest saa. Muide, selle kella laadija on nii lahe! Käib klõpsti, magnetiga kella taha.

wpid-received_1764383723633891.png

Kuvatõmmis mu instagramist, sest ma kustutasin kogemata selle kella pildi juba oma telefonist ära. Esiplaanil siis mu kellake ja tagaplaanil mu hullukesed. :D Btw, see pilt on tehtud paar-kolm tundi peale kella esmakordselt käe peale panekut, slp on ka samme nii vähe veel.

Ühesõnaga, minu arust täitsa tore vidin ja mina, kui inimene, kes üldiselt ei kanna väga ehteid ega midagi, olen seda nõus isegi kandma. Kuigi vahel on küll selline tunne, et see kell ahistab mind, sest ma pole lihtsalt harjunud veel, et midagi koguaeg mul käe peal on. Aga noh, see on mul põhimõtteliselt kõigega nii. Kui ma paar päeva näiteks kaelakeed ei kanna ja siis järsku selle jälle kaela panen, häirib ka see mind mõnda aega. :D

Kas teil on või on kunagi olnud mõni aktiivsusmonitor – milline ja kas olite rahul?