Kolmas laps: kakskümmend kaheksa nädalat

Tegelikult olen ma selle postitusega poolteist nädalat hiljaks jäänud, sest kohe varsti saab mul juba 30.nädalat täis, aga no tegemata ma seda postitust ka siiski ei jäta. Niigi olen siin viimased nädalad suht vait olnud, eksole… Tegelikult on vaikusel ka hea põhjus. Nimelt olime me siin (peamiselt siiski õnneks mina) pea kaks nädalat siruli maas, surm silmade ees. Ma polnud 7a haige olnud ja tol korral olin ka vaid ühe öö väga kõrges palavikus, nägin luulusi ja pea käis terve öö (!!!) ringi – see oli košmaar! Aga see praegune haigus oli veeeel hullem, ning see tabas mind ka väga ootamatult ja kõige ebasobivamal ajal üldse. Lõõskava ilmaga rase olla on niigi paras piin, lisada sinna veel surm-silmade-ees tundega haigus, täielik jõuetus ja köha, tänu millele sa köhid endast välja sellise värvusega tatti, et silmade eest läheb ka kirjuks, vahelduse mõttes nuuskad puhast verd kah veel, ning samal ajal pead hoidma elus kaks tõbist ja ülimalt ”ma elan vaid selleks, et sul seljas aeleda” arvamusega last, võehh! Aga noh, ellu jäin. Vaevu, aga siiski. :D

Nii kui terveks saime, asusime kohe kiirelt suve nautima, sest jumal teab kaua see lõbu kestab ja millal jälle saab. Eelmisel aastal oli ju samamoodi – mai kuus mängisid lapsed õues basseinis, juulis kandsime jopet. Loodame, et öökülm jaanipäeval kasvuhoones kurke ära ei võta! :D

Aga jah, kui nüüd taas rääkida sellest, et ma ka ise hetkel kasvuhoone rolli täidan, siis… ega see uue elu valmis küpsetamine ikka kerge ei ole. Hetkel on kõige ebameeldivam vast see, et ma ei suuda jalutuskäikude ajal tempot hoida. Kõik panevad ees minema ja mina siis venin seal taga järgi, nagu uimas muna, kes ägisedes jalalt-jalale taarub. No ei ole võimalik kiiremini liikuda, kui üks sul kõhus kopsud kokku surub, nii, et hingatagi ei saa. Reaalselt, kui ma tahan kopsud hästi õhku täis tõmmata, siis ma tunnene, et peaks nagu veel mahtuma, aga lihtsalt ei mahu. Sama asi söögiga – söön näiteks hommikul pisema kausitäie putru, kui lapsed, aga vabalt võiks selle najal liikuda pärastlõunani. Üks väike amps ja kõht on täis. Ja no kui ma end üle õgin, siis piinlen veel mitu tundi kõrvetistes ja ägisen.

Ma olen juba kuude viisi plaaninud mõnes sellises postitustes ära mainida, et normaalselt magan ma vaid tänu oma suurimale sõbrale – Nuudlile! Issand, ma ei kujuta ettegi, kuidas ma ilma oma Nuudlita magaksin. Ma tassin seda isegi külapeale kaasa, kui kuskile ööbima jääme. Üks ots pea alla, teine selja tagant/kõhu alt jalgade vahele ja no niiii mugav on niimoodi. Ideaalis võiks ta veel pikem olla, nii, et saaks täitsa ringi kohe ümber enda teha. Peaks teise Nuudli veel tellima ja siis nad otsapidi kokku siduma! Oh issand, ma ei saakski siis vist voodist välja… Aga selle padjaga on ikka palju parem magada küll, toetab nii mõnusalt magamise ajal kõhtu. Kui ma ilma punu toetamata proovin pikutada, siis vahepeal lööb kõhu kohe täitsa toonusesse, kui too natukenegi paha nurga all hängima jääb. Toonused on ka jällegi üks asi, mis on viimasel ajal mind rohkem kimbutama hakanud. Ma mäletan Annu ja Joeli ajast, et toonused hakkasid ikka ülivara, ca 17-20nädala paiku juba. Nüüd siis aga alles umbes 28.nädalast.

Ma ikka ei väsi kordamast kui erinev see kolmas rasedus eelnevatest on. No selles mõttes, et kõigi kolme puhul on olnud sarnasusi ja erinevusi, aga esimesed kaks olid ikka rohkem sarnased, kui see praegune kolmas. Äkki mul on lootust sel korral veidi vähem sooda laps saada? :D Ses mõttes, et tsikk on pea 40cm pikk ja ma peaaegu, et ei tunnegi tema olemasolu. Vahel istun õhtul maha ja hakkan mõtlema, et millal viimati ja kas üldse see laps endast märku andis? Õnneks siis ta ikka reeglina hakkab siputama, kui rahulikult maha istuda saan ja temale keskendun. Ju ma siis muu möllu kõrvalt lihtsalt ei pane tähele, kui ta seal vaikselt puksleb. Praegugi näiteks silitab ta õrnalt oma varvastega mu ribisi… vähemalt võin ma end vist selle kohapealt õnnelikuks lugeda, et lapsed mulle kõhus olles oma energilisusega mingit meeletut peavalu ei põhjusta. Väljaspool kõhunahka on muidugi teine lugu. :D

Kui ma nüüd aga hakkan sellele mõtlema, et juba kahe kuu pärast olekski täitsa okei sünnitada, siis… holy fucks. Pean tunnistama, et see ajab veidi hirmu nahka küll! Ühest otsast tundub, et alles ma ju tegin testi, eksole, aga teisalt jälle mõtlen, et ma sain oma rasedusest teada EELMISEL AASTAL ja see on ju nagu terve igavik tagasi. Püha jumal, aeg ikka läheb nii kiiresti tegelikult. Enne kui jõuan silmagi pilgutada, laman ma tõenäoliselt juba sünnitusmajas, ning mõtlen, et tahaks natuke surra. Raudselt vannun jälle, et ma enam iial ühtegi mini-inimest endast välja ei pressi. 6 kuu pärast on muidugi kõik ununenud ja jutt niikuinii hoopis vastupidine.

Täna sain Tulast paki ka kätte ja päev läks kohe palju paremaks! Lapsekandmisnädala raames oli super hea diil – osta Tula free-to-grow kõhukott ja vali kolmene tekikomplekt tasuta kaasa. Mulle nii meeldivad nende tekkide värvid ja mustrid, aga 49 euri ma siiski kolme teki eest maksta ei raatsiks. Rohelise müün ära, aga teisi vist ei raatsi. Beebitüdrukule on niikuinii mähkimiseks tekke vaja ja need Tula tekikesed on üldse kõigeks ideaalsed – pane kasvõi endale salliks kaela!

Kuna ma tahtsin kohe kotti katsetada, siis mõtlesin, et teen sõpradele ka tünga – panin nuku kotti, tegin pildi ja panin instasse. Kohe sain vennalt kõne peale, et mismõttes ma plahvatasin ja talle keegi ei öelnudki!. :D

wpid-pixlr.jpg

Ughhh, vaadake vaid neid värve!

Nüüd on ainus mure, et Annu tahab ka omale kõhukotti, et titte kanda ja Joel keeldus mul seljast maha tulemast, kui teda kanda proovisin. Seega kui beebitüdruk ära sünnib, on oht, et ta läheb veelgi kadedamaks, kui mingi titehakatis pidevalt tema emme kõhul ripub ja tema kuskile ei mahu. Olen pikalt mõelnud ka toddler koti ostmisele, millega saaks Joeli ja Annu suguseid kanda, aga no siiani pole nagu mõtet näinud nende seljas vedamisel, sest neil on omal ka jalad all ja ma pole kaamel… Aga kui mängu tuleb see kadeduse uss ja ‘miks tema saab, aga mina ei saa’, siis pean ehk ühe koti veel ikkagi muretsema. Täiega lahe oleks, kui ma saaksin kuskilt Tula Toddleri Betty mustris, et noh väikestele Kirssidele kirssidega kott… Ma olen tegelikult seda mustrit juba ammu vaadanud, aga no ei ole raatsinud tellida ja nüüd on see juba peaaegu läbi müüdud, ning uusi selliseid enam ei tule ka. Ainus lootus on järelturg, kui just kuskilt iks välismaa lehelt ei leia järsku…

wpid-Screenshot_2018-05-18-15-43-39.jpg

Raseda aju on ikka raseda aju noh. Täielik pesapunumise faas on peal. Eelmisel nädalavahetusel pesin kõik titeriided ka juba ära. Asjad ootavad nüüd vaid lisariiulite meisterdamist ja korvikeste ostu, ning siis saab kõik paika sättida. Turvavarustuse ja beebihälli tellin ka ilmselt lähinädalatel ära, käru saan näppima minna alates järgmise nädala teisipäevast ja kui see mulle reaalselt ka nii väga meeldib, kui pildilt-videolt-teiste juttude järgi, siis on sellega ka ühelpool. Ugh, ma ei jõua ära oodata! Samas… sünnitamine – põrrr! Ma ei ole vaimselt vist valmis selleks veel.

dav

28.nädalat

Emadus vol2

Esimene osa on SIIN!

Milline on su unistuste puhkus koos lastega? Aga lasteta?

Puhkus ja (minu) lapsed ei sobi ühte lausesse. Seal kus on need marakratid, on alati lärm, segadus ja mingi jura, mida ma pean varem või hiljem koristama, seega… noup. Mulle piisab jalgsi tripist poodi, et mõista kui surmav on nendega antud hetkel minna kuhugile, mis asub väljaspool meie koduhoovi. Ma ei tea mida ma ometi mõtlesin, aga ma käisin nendega ükspäev kolme-nelja kilomeetri pikkusel jalutuskäigul. 90% ajast istusin ma kuskil kraavis ja ajasin neid tee peale tagasi, nagu mingi kitsekarjus, sest jumal hoia, ega meil hoovis võililli ju ometigi ei kasva, ning mööda kraavi puhaste riietega aelemine on ju elu suurim eesmärk. :D

Aga ilma lasteta… kunagi tahan ma minna Austraaliasse. Tegelt läheks ma ükskõik kuhu, peaasi, et oleks parajalt soe, ma ei peaks koristama ega kokkama ja keegi ei aeleks mu otsas nagu vihmauss, väites, et ta on ”kaisus”.

Kõrvaaugud beebile – ei või jah?

Ei! Kui ma näen augustatud last, kes ilmselgelt ei oskaks kõrvarõngaid veel ise igatsedagi, mõtlen ma paratamatult, et mis neil lapsevanematel ometi viga on ja milleks on vaja seda oma beebile teha (jah, ”mõistan kohut”). Esiteks, minu arvates on see pigem beebile ohtlik ja väiksele titele ju täiesti ebavajalik, võib-olla isegi ebamugav. Teiseks, igaüks otsustagu ikka ise kas ja millal ta midagi oma kehas augustada tahab.

Tavaliselt ütleb lapsevanem enda ”õigustuseks”, et beebil pole nii valus, kui suurel inimesel, aga mina seda nagu ei usu. Ma olen näinud paari videot kus beebile augud tehakse ja kuidas ta siis nutab. Kas siis valust või ehmatusest või millestki muust, aga no minu arvates täiesti mõttetu trauma beebile. Minu plikad saavad omale kõrvarõngaaugud siis, kui oskavad neid omale piisavalt kaua lunida ja saavad ka puhastamisega ise hakkama.

Vann või dušš? Ja millal selleks tavaliselt vaba aja leiad, kas päeval või hilja õhtul?

Dušš ja kujutate ette, ma käin seal ka enamasti koos lastega! Ma lihtsalt ei viitsi mitu korda end paljaks kiskuda, et neid siis pesta ja pärast veel ise minna. Kõik ühe jutiga ja saab rahu majja.

Kas oled tagasi oma rasedus-eelses kaalus?

Sellele küsimusele vastamine eeldaks, et ma olen inkubaator olemise lõpetanud, aga ma kuidagi ei paista sinnamaani jõudvat, et keegi pidevalt minu sees või küljes (või sees JA küljes) ei elaks. Ma pole terve oma eluaja jooksul ka nii palju kaalunud, kui ma praegu seitsmendat kuud rasedana, kaalun, seega hell no. Aga noh, ma eeldan, et selle-rasedus-eelse kaalu saavutan ma juba sünnitusmajas, sest juurde olen ma võtnud vaid need paar kilo, mis peaks koos titega ka välja tulema. Kui ei, siis ega väga nagu ei nuta ka, sest olukord on niikuinii käest ära ja täiesti pekkis. See paar kilo siis enam siia-sinna… Midagi peab siin selle teemaga ikka väga kõvasti muutuma, aga krt kui raske see alustamine ja reel püsimine on…

Kas eeldad, et su lapsed lähevad kunagi ülikooli? Või lased neil ise otsustada, mida nad teha tahavad?

Ei eelda, aga loodan ikka, et lähevad. Tänapäeval ei saa isegi müüjaks enam ilma hariduseta. Kui tööandjal on valida kas ta võtab omale tööle põhiharidusega või kõrgharidusega müüja, siis karta on, et ta valib viimase, isegi kui esimene oleks ehk võib-olla tublimgi tööline, sest noh, kõrgelt haritud = parem. Kui sul pole haridust, siis vaadatakse sulle viltu ja peetakse sind rumalaks, isegi kui sa seda pole ja su koolitee on pooleli sinust mitte olenevatel põhjustel. Ühesõnaga, ma loodan, et mu lapsed mõistavad, et haridus on tähtis, aga samas kuulavad ka oma südant. Paberi üksi ei tee midagi. Mina igatahes plaanin neid tagant udjada, et nad ikka läheks ja teeks ja jõuaks, mitte ei vegeteeriks.

Lõpeta lause: Sa tead, et oled ema, kui…

Tahaks siia midagi sama diipi panna, kui Pille või Britt, aga esimese asjana tuli pähe mingi rõvedus, nagu ikka. Ala, sa tead, et sa oled ema, kui sa oled teise inimese ropsi omale pihku püüdnud, et see su diivanit ära ei rikuks vms, aga no lapsed ongi kohati rõvedad ja ega see emadus ka tihtipeale lillede ja ükssarvikute järgi lõhna…

Peale pisukest mõttepausi valin siiski midagi läilat, aga tõest ja ütlen, et sa tead, et sa oled ema, kui sa vaatad seda väikest inimest ja tunned nii suurt armastust, et sees hakkab valus. See armastus on suurem ja erilisem kui ükskõik mis muu siin maailmas ja seda ei saa sõnadega kirjeldada. Sa teeks, läheks ja oleks selle lapse nimel ükskõik kes, kus ja millal. Emaarmastusel pole piire…

Sa tead, et sa oled ema, kui sa mõistad miks 'Kolme Karu' muinasjutus emakaru puder külm oli...

Sa tead, et sa oled ema, kui sa mõistad miks ‘Kolme Karu’ muinasjutus emakaru puder külm oli…

Kas tunned enamasti, et saad asjadega hakkama? Lastega tegelemise kõrvalt koristamise, pesu pesemise, iseenda korras hoidmisega jne?

On päevi kus ma tunnengi end super-emmena, sest kodu on korras, lapsed on söönud soojad ja tervislikud söögid, me oleme mänginud-naernud-hullanud-jalutanud ja elu tundub lill. Aga siis on vahel jälle need päevad, kus lapsed on vaid mingit solki söönud, pool päeva multasi vahtinud ning teise poole päevast mulle kõrva karjunud, üksteist peksnud ja kiusanud. Vot siis ma tunnen, et ma feilin kõiges, et ma olen mingi väärtusetu ollus, kes mitte millegiga hakkama ei saa, et kõik on halvasti ja ma üleüldse ei väärigi nagu neid lapsi. Miks valisid nad MINU oma emaks, kui ma ei saa isegi kõige lihtsamate asjadega hakkama… Ma eeldan, et see on mu pööraste raseda hormoonide süü, aga no samas usun ma, et kõigil emadel on vahel neid hetki, kus kõike tundub lihtsalt liiga palju ja sa justkui upud selle kõige sisse…

Aga jah, enamasti saan ma ju hakkama. Mitte küll nii hästi kui ma tahaks, aga saan. Lapsed on elus ja rõõmsad, ning mingil põhjusel veel tunduvad nad mind pööraselt jumaldavat…

Kas sätid iga päev oma juuksed soengusse või paned need lihtsalt hobusesabasse?

Ma vahel avastan õhtul, et oiii, kuule, eelmisel õhtul punutud pats on ikka veel peas – jee ei peagi uue punumisega vaeva nägema! Seega, hahaha, ei. Krunn või hobusesaba on minu diil.

Kui tihti saad sa täiesti üksi olla?

Never. Kui keegi mul sõna otseses mõttes otsas ei aele või kõrva ei irise, siis mõni neist ujub minuga ikkagi kaasa. Parimal juhul magab kuuldeulatuses. Ma olen alati valves.

Millise nõuande annaksid esmakordselt emaks saanud iseendale?

Kõik möödub, kunagi. Isegi siis, kui see praegu nii ei tundu, siis need kisamaratonid lõppevad, sa magad jälle ja see ”omg, kill me now” tunne möödub ka, ning mis kõige peamine – sa saad hakkama! Sest muud valikut ei ole.

Mida sa mäletad neist päevadest, kui su lapsed sündisid?

Annu esimene elupäev on udu. Ma olin keisrist ränkades valudes, narkoosist uimane ja lapse vastu suht tundetu. Pigem vaatasin last ja mõtlesin vist midagi sellist, et okk, see ongi nüüd minu laps või. :D

Joeli esimene elupäev oli idüll! See muinasjutuline armastus esimesest hetkest ja muu läila nunnudus. Nagu raamatust. Istuda ei saanud ja jalad olid all makaronid, aga nii suur õnn ja armastus oli.

Mida sa armastasid raseduse juures? Mida vihkasid?

Armastan lapse liigutusi ja mõtet temast. See ootusärevus on alati põnev, et milline inimene temast küll tuleb, mis värvi on tema silmad ja juuksed, kas ta saab oma issi põselohud jne. Beebi tulekuks valmistumine on tore. Mulle meeldib väikseid riideid vaadata ja sortida. Praegugi vaatan enda ees tervet kuhja lappimist ootavaid beebiriideid, mille ma eile läbi pesin – nii põnev!

Ma ei ütleks, et ‘vihkan’, sest see on nii tugev ja negatiivne sõna, mida ma eriti tihti kasutada ei taha, aga ebameeldiv on kindlasti kogu füüsiline pool rasedusest. Ala toonused ja õhupuudus, kõrvetised ja valud jne. Sünnitus pole ka mingi fun asi, mida väga teha tahaks… Aga no kõik on siiski tehtav ja üle elatav, peab siis peab.

Milliste hüüdnimedega oma lapsi kutsud ja kuidas need nimed tekkisid?

Annemaia on Annu ja Joel on Joel. Minu peas on neil muidugi igasuguseid hüüdnimesi ja kõik neist pole alati ilusad. :D Kõhubeebs ei ole veel nime saandu ja ma isegi ei tea enam kust seda nime otsimist jätkata. Ma ei taha mingit väga poppi nime, ei taha igrekuid ja ikse, ei taha mingeid keelepeeretusi, mida endalgi raske hääldada, samas Juuli ja Maali ka nagu liiga… tavaline. :D

Milliste momentide üle lapsevanemaks olemise juures oled kõige uhkem ja millised hetked panevad sind end läbikukkununa tundma?

Olen uhke, kui nad saavad ja teevad ja oskavad ja on üleüldse asjalikud oma vanuse kohta. Olen uhke, kui nad on hellad, hoolivad ja armastavad. Olen uhke, kui nad on viisakad ja sõbralikud. Olen uhke, kui nad on sõnakuulelikud ja abivalmid.

Läbikukkununa tunnen end päevil, mil kõik on lihtsalt…valesti. Enamasti on see ka minu enda süü, seega ongi tunne, et kõike on selleks hetkeks lihtsalt liiga palju ja tahaks võtta 5 minutit, et eemalduda ja rahuneda. Aga no kuhu sa eemaldud, kui üks klammerdub su jala külge nagu boamadu, ja teine üritab samal ajal esimest juukseidpidi eemale kakkuda…

Mis on emaks olemise juures kõige raskem?

Kuidas. Mitte. Närvi. Minna. Ma ärritun väga kergesti ja kui ma pean sada korda ühte ja sama asja rääkima, seletama, paluma, käskima, keelama… vahel tahaks lihtsalt peaga vastu seina taguda.

Kumb meeldib sulle rohkem, kas lapse beebi- või väikelapseiga?

Ma olen seda korduvalt öelnud ja ütlen veel – beebid on nunnud, aga sellega see asi ka piirdub. Väikelapsega, kes juba juttu mõistab ja vastu seletab, on aga palju huvitavam. Nii lahe on kuulata kuidas tema maailma asjadest aru saab ja kuidas ta noor mõistus töötab. Vahel naerad nii, et pisarad voolavad…

Vanasti ma mõtlesin, et no kui laps on juba selline paari-kolme aastane, siis pole temaga enam ju midagi teha. Ta on kaotanud oma beebi-nunnuduse ja tõenäoliselt sööb sul lihtsalt hinge seest. Antud hetkel ma sellele tegelikult otseselt vastu ei vaidle, aga no kui mul on valida kas 3-aastane või 3-kuune, siis palun mulle üks esimene. Ühesõnaga, igal vanusel on omad plussid ja miinused ja vahele ei jätaks ma midagi, isegi kui saaks.

Millist nõu annaksid oma lastele, kui nemad ühel päeval lapsevanemad on?

Tüdrukutele – kuula oma südant, emasüda teab! Poistele – anna oma naisele vaba aega. Lase tal magada, kui vähegi võimalik. Aita teda ja näita, et ta pole üksi. Ja ära seda titte ka karda, sest usu mind, sa ei tee teda katki. Ja P.S, mu lapsed, ma olen telefonikõne kaugusel. ;)

 

Emadus vol1

Lugesin Pille ja Briti blogipostitusi, kus nad vastasid mõnele küsimusele seoses emadusega, ning tundsin, et tahan kaaaa, seega…

Kas magad laste lõunaune ajal koos nendega?

Magamisega on vot selline igivana lugu, et ”oma aeg ja vaikus-rahu versus uni”. Üldiselt on laste lõunaune aeg just see aeg, kus ma istun ja teen midagi ainult iseendale. Ala blogin, loen raamatut või vaatan oma ühte ainsat seebikat, ilma, et keegi kõrva ääres ”emme, pane multikaaat” kiunuks. Jah, ma teen neid asju isegi siis kui tolmurullid tahavad mind jalust niita ja nõude kuhi kraanikausis on oksele ajavalt kõrge.

Lisaks on selle lõunaunega pidevalt nii, et kui ma otsustangi magada, siis põhimõtteliselt ALATI ärkavad nad tavapärasest tükkmaad varem üles. Enamasti just sel hetkel kui mina olen suutnud vaevu-vaevu uinuda ja no midagi rõvedamat lihtsalt ei ole olemas, kui see tunne. Sa oled just unne vajunud, mega uni on peal ja siis pead hakkama edasi tõmblema. Seega ei, üldiselt ma isegi ei ürita enam…

Milline beebitarvik oli sinu jaoks kindel must have?

Annu põnnipõlve ajal oli kõige asendamatum asi ilmselt…eeee…ma pean kohe ajusi ragistama, sest enamus asju, mis ma tol ajal soetasin, osutusid täiesti mõttetuks… Tahaks nüüd midagi väga originaalset öelda, aga pean vast tõdema, et asendamatuks osutusid elementaarsed asjad, ala riided, mähkmed, käru, mina (st tissid). Lamamistoolid, kiiged ja jumal teab mis vidinad veel, olid sellised ”hea, et olemas on, aga vabalt saaks ka ilma hakkama” teema. Kõige magusam koht oli ikka emme süli.

Joelil olid asendamatuteks asjadeks samad asjad, mis Annulgi, pluss lutt. Issand kus see tüüp võis seda lutti taga ajada… jumal tänatud, et sellest lahti saime ja ma niiiii loodan, et kolmas beebi ei hakka lutti võtma, sest Joelil oli nii, et kui see suust kadus, oli poiss üleval ja kisas oma luti järgi. Nii tüütu! Aga samas pöidla imemine versus lutt…? Luti võtad veel ühel hetkel ära, aga mis sa selle pöidlaga teed. Annu tõmbab siiani pöialt näiteks ja no ei saa mina sellest tal lahti.

Nimeta üks asi, mille enne lapse saamist ostsid, ent mida kordagi ei kasutanud.

Sellist asja vist pole, mida me mitte kordagi kasutanud ei oleks, aga täiesti mõttetu ost oli mingid beebi toetusrullid, mis imikut magades külje peal hoiavad. Vankrimuhv oli ka minu jaoks lõpuks ebavajalik, sest ma ei käinud nii külma ilmaga imikuga õues, et seda kasutada ja kuni -20 kraadiga hakkas sellega kätel hoopis palav. See kusjuures seisab mul siiamaani kapis ja ootab kedagi, kes selle mult ära ostaks… Võrevoodi ja see hirmkallis baldahhiiniga komplekt, mille lasin oma emal meile kinkida, olid ka lõppkokkuvõttes lihtsalt kasutu silmailu, sest Annu ei maganud seal võrekas mitte ühtegi täispikka ööd enne tissist võõrutamist.

Kuidas sa oma lapsi distsiplineerid?

Siinkohal olen ma nõutu. Mul on kohati selline tunne, et ma olen siin majas mingi kaltsakas, kellest lihtsalt üle sõidetakse, sest kui ei taheta, siis ei kuulata ja ei aita siin ei piits, ei präänik. Aga no kui ikka tõesti ülekäte minnakse ja jutust aru ei saada, siis lähevad nurka ja vsjo. Mõni võib öelda, et see on lapsele alandav, et ta ei seosta tegu ja karistust, et see pole tema arengule hea jms, aga no mina ise näen, et minu lapsed saavad küll aru miks ja mille eest nad nurgas istunud on (just Annu, Joel on veel kohati liiga tilluke, et teda nurka saata). Kui jutust aru ei saa, siis minnaksegi järgi mõtlema ja rahunema, ning kui laps on rahunenud, räägime üle mis juhtus, miks juhtus, vabandame, kallistame ja ütleme, et olenemata pahandusest, ikka armastame. Vabastiili kasvatus ei kanna minu silmis vilja ja sealt need lugupidamatud ülbikud tulevadki. Tegudel peavad olema tagajärjed, ning kui jutt, hoiatused ja keelud ei mõju, siis… Pole vast parim viis, aga töötab.

Kas sa oled alati lapsi tahtnud? Kui mitte, siis millal tundsid, et nüüd oled laste saamiseks valmis?

Ma mäletan, et ma olin vast umbes lasteaia ealine jõmpsikas, kui ma juba ema mängisin. Meil oli kapi otsas üks veider, ümar lambikuppel, mille ma siis enda pluusi alla panin ja rasedat imiteerisin. Beebinukku jms mulle ei ostetud, seega lõikasin ühel olemasoleval nässakal suu lõhki, et talle pudelit suhu panna saaksin ja mängisin, et see on minu tita. Kussutasin, söötsin, mähkisin, möllasin, isegi ”tissi” vist andsin… Mingil hetkel arvasin, et jube hea idee oleks vatti täis topitud nukule sealt katki lõigatud suumulgust vett alla kallata, et noh, oleks ikka nagu päris ”toitmine”. Suur oli muidugi mu üllatus ja pettumus, kui nukk järsku läbimärjaks sai, ning pärast kuskil kapipõhjas hallitama läks. Uuups. :D

Kui ma aga lapsehoidmise käigus päris lastega kokku puutuma hakkasin, pidin tõdema, et päris lapsed on ikka jube tüütud, ning tänasin iga kord jumalat, et see kisa minust sinna majja maha jäi, mitte minuga koju kaasa ei reisinud, nagu nüüd. Seega jah, ma olen alati teadnud, et ma tahan lapsi, ma olen neist unistanud ja neid planeerinud, aga päris-päriselt valmis ei saa sa selleks niikuinii iial olla. Kuidas see olig… et ma olin ideaalne ema kuni selle hetkeni, mil ma lapsed sain, või midagi. :D

Kas üldse ja kui jah, siis mitut last veel tahaksid?

Kaks on olemas, üks on küpsemas ja üks on planeeritud. Mul on ausalt juba endal ka imelik seda öelda, sest kõik käituvad seda kuuldes nagu ma oleksin vaimuhaige (samas ei vaidleks ma sellele väitele ka vastu), aga jah, ma tahan saada nelja last. Jutti.

Ma ei tea kas ja kuidas ma sellele vastu pean, aga uskuge mind, tehtud see saab. Aastal 2020 on mul tõenäoliselt neli last. Neli alla 5-aastast last. Oh dear lord…

Ma tean, teiste reaktsioon ja nende mõtted ei peaks mind nii väga huvitama, aga reaalselt, mul on imelik inimestele öelda, et ma soovin nelja väikse vanusevahega last. Ma võin nende silmist lugeda mida nad sel hetkel mõtlevad, näiteks: ”mis sul ometi viga on?” või ”kas sa midagi muud peale sigimise ka teha oskad?”. Viimati tekitas minus sel teemal halva tunde mu arst. Helistasin talle, et oma vereproovide vastuseid küsida ja ta ütles mulle umbes midagi sellise põhimõttega, et kuna lapsed vupsavad minust välja nagu lauad saekaatrist ja viivad endaga kõik hea kaasa, siis on mu rauanäit halb. Et jah, okk.

Oma neljanda lapse sünnitan ma ilmselt salaja kuskil kuuri taga, sest teistele ei taha ma vast oma rasedusestki teada anda. Reaktsioon on niikuinii enamus juhtudel sama, mis beebi nr kolmegagi: ”Issand, ta on JÄLLE rase?”

Kas sinu suhe partneriga on peale laste saamist muutunud?

Jah ja ei. Laste saamine on selle kindlasti proovile pannud, meid kasvatanud ja õpetanud, aga üldiselt on kõik ikka sama. Selle erinevusega, et nüüd me kuulame oma tuttavaid, kes alles praegu lapsi saama hakkavad, ning naerame üksteisele otsa vaadates valjult, kui nad seletavad millised lapsevanemad neist saavad.

Just wait and see

Millised on sinu suhted sõpradega peale laste saamist?

Enamus ”sõbrad” kadusid mul näiteks ära juba siis, kui me Eesti teise otsa kolisime. Mis silmist, see meelest… Tõelised sõbrad on mul aga alles, ning neid ei aja eemale ei mu titekari, vahemaa ega mu lõputu inisemine ükskõik mille üle.

Ma olen nii-iii-iii tänulik oma lapsepõlvesõbranna eest, kes on mulle juba 15 aastat asendamatu tugi olnud. Me ei pea iga päev-nädal suhtlema ja me võime olla ka nii, et ei näe teineteist pool sajandit, aga ma tean, et ta on mul alati olemas ja kui me taas kokku saame, läheme edasi sealt kust viimati pooleli jäi. Ta on sedalaadi sõbranna, kes teeb ülikoolist poppi, sõidab mitu tundi bussiga sinu juurde ja hiljem veel tagasi ka, vaid selleks, et tulla su lapse esimesele sünnipäevale.

Peale laste saamist pole ma seega kedagi väärtuslikku kaotanud. Kõik kes on kadunud, pole ilmselgelt taga nutmist väärt. Pigem olen ma tänu lastele paar lahedat sõbrantsi juurde saanud. Üks neist näiteks käis mul täna just aknaid pesemas, sest virisesin talle mingipäev, et aknad on nii piinlikult räpased, et varsti ei näe väljagi… Ja no ega tema siis lase mul valutava pregosaurusena kuskil akna peal kõõluda. Tuli ja tegi ära, kuigi endal on veel sadatuhat kiiret toimetust ees, miljon laata, kuhu vaja jõuda oma taimi müüma, kasvuhoone täis kurke, mida on vaja korjata ja müüa, õmblustellimused, mis ootavad täitmist… Erakordne naine, aga samas täitsa sego mutt oma kahe titega, kelle leidmise üle olen nii tänulik! :D

Igatahes, taga ei nuta kedagi ja armastan neid väheseid, kes mul on. Loodetavasti kannatavad nad mu ininat veel kaua-kaua. ;)

Kuna see asi läks siin väga pikaks, jaotan postituse kaheks osaks.

Kõik mida pead teadma küülikutest

Kui sa mõtled küüliku võtmisele aga ei tea veel päris täpselt mida küülik sööb, mida tal eluks vaja läheb jne, siis oled õigesse kohta sattunud. Üritan alljärgneva tekstiga kõik võimalikult lühidalt, aga täpselt ära seletada.

Internet on muidugi täis erinevaid arvamusi ja kõigil on oma tõde, aga siin on kirjas need põhimõtted, mida mina olen omaks võtnud oma kogemuse, uurimistöö, veterinaaridega rääkimise, jms põhjal.

Btw, see alljärgnev, just eriti toitumise osa, käib ka paljude teiste näriliste kohta, ning teraviljavaba söögi osa lausa ka kasside ja koerte kohta, st kassid ja koerad peaksid ka sööma teraviljavaba sööki, aga nende puhul siis peaks olema toidus võimalikult palju liha (koeral vist mingi 75 ja rohkemgi %)

Täiskasvanud küüliku toitumine – mis sobib, mis mitte? Mida, kui palju ja millal anda?

Tänapäeva küülikud pole enam samasugused, nagu vanasti maal vanaema juures väikses puuris kasvatati. Siis oligi enamasti eesmärgiks küülik võimalikult kiiresti võimalikult suureks kasvatada ja lihaks teha, mitte teda tervislikult toita, hoida ja armastada, et ta elaks pika ja ilusa elu lemmikloomana. Siit tulevad ka erinevused lemmikloomana peetava ja liha eesmärgil kasvatatava küüliku pidamisel.

Küülikul peab koguaeg piiramatult ees olema hein ja puhas joogivesi. Hein on küüliku põhitoit, mis moodustab tema menüüst lausa 80-90%. Hein sisaldab palju kiudaineid, mis on küülikule ääretult tähtsad, et seedeorganid saaksid ilusti töötada ja samas kulutab see ka küüliku hambaid. Küüliku hambad kasvavad terve elu, seega on ülioluline hambad vahel kontrollida. Normaalne on kui hambad on kohakuti või ülemised ulatuvad veidikene alumiste peale. Kui hambad liiga pikaks kasvavad, siis tuleb jänku arsti juurde viia ja lasta seal hambad jälle normaalseks lõigata. Mõnel loomal peab seda lausa iga paari kuu tagant teha laskma!

Milline on hea hein ja miks see tähtis on?

Hea hein lõhnab meeldivalt ja värskelt, ei tolma, hallita ega ole märg. Hea hein on pehme, ilma kõvade kõrreliste ja tükkideta, ning värvilt ilus hele. Tolmav hein kahjustab küüliku hingamisteid, ning võib tekitada hingamisteede haiguseid. Sh aevastamine võib ka olla tingitud tolmavast heinast.

Veel toitumisest

Lisaks heinale ja veele, tuleks küülikule anda iga päev vähemalt üks klaasitäis värskeid juur- ja köögivilju ühe kilo kohta, st 2kg kaaluv jänku vajab kaks klaasitäit jne, soovitatavalt vähemalt kolme sorti korraga. Näiteks jupike porgandit, tükike paprikat ja natuke maitsetaimi vms. Aga kõike tuleb anda mõõdukalt, sest küüliku seedesüsteem on õrn. Brokoli, hiinakapsas, peakapsas jms kapsalised, ning õun, pirn jms võivad küülikule gaase tekitada, mille väljutamisega ta ise hakkama ei saa, seega tuleb värsket kraami anda ettevaatlikult ja vähe korraga. Väga raske olukorra puhul võib küülik gaasidesse lausa surra. Liialdada ei tohiks ka palju vett sisaldavate viljadega (kurk, paprika jms), sest need võivad põhjustada kõhulahtisust.

Kindlasti ei tohi küülikule anda sibulat (sh porrulauk, küüslauk, murulauk jms) ja kartulit, sest need on küülikule mürgised. Mina pole ka andnud tsitruselisi (mandariin, apelsin jms). Loomulikult pole küülikule sobivad ka piim, muna jms loomne produkt (piima ja muna võivad sisaldada mõned loomapoodides müüdavad maiused!). Ka praetud ja keedetud toidud pole küülikule sobilikud.

Vanasti anti küülikutele kuivatatud saia-leiba, et nad oma hambaid kulutaksid, aga lemmikloomana peetavale küülikule mina siiski leiba-saia ei pakuks. Esiteks sisaldab sai-leib loomseid produkte ja palju süsivesikuid, teiseks, see ei anna küülikule mitte midagi head juurde, seega pigem üldse mitte anda. Hammaste kulutamiseks pakkuda pigem õunapuu oksi. Küüliku toitmisel tasub alati mõelda mida ta looduses kätte saaks? Eestis elav küülik ei saaks ju iial looduses mandariini, ammusi siis veel saia-leiba… Aga ainult selle peale ka siiski enam lootma ei saa jääda, et küll küülik ise teab mis talle sobib ja mis mitte – koduküülik on need instinktid unustanud ja usaldab inimest, seega vastutad sina tema eest 110%.

Hammaste kulutamiseks ja närimisvajaduse rahuldamiseks tuleks küülikule pakkuda ka puuoksi. Sobivad näiteks õunapuu, pirnipuu, paju oksad ja lehed. Mõned väidavad, et sobib ka kirss, ploom jms luuviljaliste puude oksad ja lehed, aga teised ütlevad jällegi, et need võivad küülikule mürgised olla. Mina pole katsetama hakanud, ning olen pigem läinud mugavamat ja kindlamat teed, ning lõiganud neile oma aia õuna- ja pirnipuust oksi. Meie küülikud armastavad oksi väga, seega pakun neid neile mitu korda nädalas. Okste närimine rahuldab nende närimisvajadust, seega siis on lootust, et nad pole teie juhtmete, liistude ja tapeetide ampsamise järgi ka nii näljased. ;)

Küülikule ei ole hea anda ka viljateri ja neid sisaldavaid krõbinaid, sest ka need võivad küülikule tekitada gaase ja kõhulahtisust, millest ennegi juttu oli. Kui tahad küülikule graanuleid/krõbinaid siiski pakkuda, tuleks valida teraviljavabad graanulid (“grain free”). Kuna graanulid sisaldavad palju süsivesikuid, vähe kiudaineid ja palju kaltsiumi, võib täiskasvanul küülikul nende piiramatu manustamine põhjustada ülekaalu, südame-, maksa-, ja neeruhaigusi ning kroonilist kõhulahtisust. Kiudainesisaldus graanulites peab olema 18% või rohkem, ning toortuha sisaldus võiks jääda alla 8%. Täpsemat toitumisjuhist võid vaadata konkreetse krõbinapaki pealt. Normaalse ja mitmekülgse toitumise puhul ei vaja küülik ka vitamiine. Soolakivi võib puuris siiski olemas olla.

Krõbinatega on veel see lugu, et kui need on küülikul pidevalt piiramatult ees, võibki ta hakata krõbinaid heinale eelistama. Sellisel juhul tuleks krõbinate kogust kindlasti vähendada, et küülik ikka piisavalt heina sööks, mitte maiustaks vaid krõbinatega. Hein on küüliku põhitoit!

Toidu- ja loomapoodides müügil olevad krõbinad on enamasti küülikule täiesti sobimatud, sest need ei sisalda piisavalt kiudaineid ja on hoopis suure süsivesikute sisaldusega maiustused, mida võiks äärmisel juhul pakkuda vaid preemiaks, mitte põhitoiduna. Küülik loomulikult tahab neid, kui ta on neid proovida saanud, sest need on talle nagu komm. Aga liigne kommi söömine pole ju kellelegi hea, ammugi siis pisitillukesele küülikule. Kuigi kõik need värvilised pakid ja glasuuritud terad on inimestele kutsuvad, siis just sellepärast need selliseks tehaksegi – et inimesed neid ostaks. Tootjad tahavad vaid raha teenida ja neil on ükskõik, mis sinu küülikust seda toitu süües saab. Mina võrdleks seda näiteks nii – kõike müüakse, ka suitsu ja alkoholi, aga see ei tähenda, et need asjad sulle ju head on? Seega, alati vaadake ka krõbinate paki pealt mida see toode sisaldab.

Alla 3-kuune küülik – mida, kui palju, millal ja kuidas? Uude koju saabumine jms.

Kuni 3-kuuse küüliku toitmine ja hooldamine on aga veidi teistsugune. Kui sa oled omale just pisikese küüliku koju toonud, siis ei saa sa teda toitma hakata nagu täiskasvanud küülikut. Uude koju loovutatakse tavaliselt (minimaalselt) alates 2.elukuust, sest siis on küülik piisavalt iseseisev ja emast võõrutamine on juba toimunud. Alla 2-kuust küülikut ei ole soovitatav veel uude koju viia, sest ta vajab veel emapiima. Me keegi ju ei taha, et värskelt koju toodud jänkubeebi haigeks jääks ja sureks, seega pigem olla ettevaatlik ja kannatlik. Sellepärast ongi liikvel ka nii palju lugusi, kus loomapoodidest ostetud küülikud tihti uues kodus surevad. Põhjus on lihtne – nad on oma emadest liiga varakult eemaldatud. Kuu aega vana küülikutita on ju nii armas, et igal inimesel läheb süda hellaks, ning tahaks endalegi ühe koju tuua, st mida väiksem küülikubeebi, seda kergem on teda maha müüa! Keegi aga ei mõtle selle peale millisesse stressi väike küülik niiviisi langeb. Kuna küülik on juba oma olemuselt väga arg loom, siis võib see pisike hing stressi lausa ära surra. Kui lisada sinna veel vale toit jms, võivadki kahjuks tulemused väga kurvad olla.

Üldiselt soovitatakse alla 3-kuu vanustele küülikutele värsket kraami üldse mitte pakkuda, sest nende seedesüsteem ei pruugi veel selle jaoks valmis olla, ning kõhulahtisus ja gaasid on kerged tekkima. Uued omanikud on tihtilugu küülikust ka nii vaimustuses, et tahaksid talle koguaeg midagi head pakkuda, et jänkule heameelt teha. Hea soov, aga tulemus võib kurb olla, seega tasub siinkohal väga ettevaatlik olla. Värsket kraami tuleks tutvustama hakata vähehaaval. Ühel päeval näiteks viiluke porgandit, teisel päeval juba veidi suurem viiluke jne. Tark ei torma, sest pisike küülikutita saab esialgu kõik oma vajalikud ained heinast, ning ka emapiimast saadud heast kraamist jagub veel mõneks ajaks.

Ka krõbinaid võib väiksele küülikule pakkuda, aga jällegi, jälgida tuleks mida krõbinad sisaldavad ja kui vanale küülikule need sobivad. On täiesti saada ka teraviljavabu krõbinaid, mida võib anda alates 3. elunädalast. Esimese 5-6 elukuu jooksul, kui küülik veel aktiivselt kasvab, ei pea krõbinate hulka piirama, sest ülekaaluks jms veel ohtu pole, st alla 6-kuu vanusel küülikul võivad krõbinad koguaeg ees olla. Aga siis tasuks jällegi jälgida seda, et küülik ikka piisavalt heina sööks ja vaid krõbinatest ei toituks. Kui märkad, et heinaküna seisab täis, aga krõbinakauss kipub pidevalt tühjaks saama, tuleks mõneks ajaks krõbinate kogust piirata.

Alati tasub küüliku eelmiselt omanikult uurida millist toitu ja kui palju ta nende juures sai, ning omalegi koju samu asju varuda. Siis on küülikul üks uus asi ka vähem, millega uues kodus harjuma peab. Kui mina oma kaks küüliku-õde võtsin, siis kolistasid nad mitu õhtut täpselt kell 22.00 oma puuri ust, justkui millegi meeldetuletuseks. Eeldasin, et ju nad olid siis vanas kodus harjunud iga päev kell kümme õhtul midagi head saama, ja nüüd tuletasid mullegi meelde, et halloooo, snäki aeg! :D

Esimesel paaril päeval, kui sa oled just küüliku koju toonud, tasub talle rahu anda, et ta saaks omas tempos uue kodu, inimeste, häälte ja lõhnadega harjuda. Ma saan väga hästi aru, et tahaks hirmsasti seda väikest karvapalli paitada ja nunnutada, aga anna talle aega. Küülik on arg loom ja enese liigne peale surumine võib talle pigem tekitada hirmu ja tunde, et ta peab end sinu eest kaitsma (võib tekkida kaitserefleks hammustamise jms näol). Ära kisu teda vägisi sülle, vaid pigem paku talle käest midagi maitsvat, et ta saaks sinu lõhnaga harjuda ja vajadusel jälle vabalt eemale tõmbuda.

Kõige parem viis uue küülikuga sõbraks saada, ongi talle aega anda, talle käest maitsvaid palu pakkuda ja lihtsalt rahulikult tema lähedal istuda. Kui ta on valmis, siis tuleb ta ise sinu juurde sind uudistama. Mina näiteks jätsin küülikute puuri ukse lahti ja nad ise hakkasid siis vähehaaval puurist väljas käima, kui tundsid, et ümbrus on piisavalt turvaline. Las puur olla tema tagala, kus keegi teda ei kisu ega sega, et ta saaks end seal turvaliselt tunda. Las ta usubki, et keegi ei saa teda sealt kätte. :D

Üks või mitu küülikut?

Kui mina oma esimesed küülikud võtsin, siis soovisin võtta kohe kahte korraga, sest koos on ju palju toredam. Nüüd aga, kui need kaks on osutunud parajateks tõbrasteks. :D mõtlen, et oleksin ikka pidanud võtma esialgu ainult ühe. Neil on muidugi koos toredam, aga kaks on ikkagi poole rohkem, kui üks. Poole rohkem hävitustööd, poole rohkem väljaheiteid põrandal, toidule kulub poole rohkem jne. Lisaks tekkis neil mingil hetkel võistlusmoment, et kes siis on ikkagi karja boss, ning nad hakkasid valimatult igalepoole oma junne jätma, ning kõike uriiniga märgistama. Küüliku uriin aga haiseb umbes sama kohutavalt, nagu kassi oma, seega sai minu elutoast ühel hetkel paras karjalaut. Siinkohal on mulle aga abiks uriinihaisu eemaldaja, mida kulub meil ikka kõva pudelike kuus. Selle eemaldajaga pesen aeg-ajalt üle kõik puurid, ning kui keegi on maha loigu jätnud, pesen ka selle koha kohe haisu eemaldajaga üle. Vaid nii saan oma kodu inimlikus seisukorras hoida.

Ühesõnaga, kui minult küsida, et kas üks või mitu küülikut, siis alustuseks soovitan võtta vaid ühe. Kui hiljem tekib sul aga tunne, et üks on ikka liiga vähe, saab üldiselt alati teise juurde võtta. Harjutamiseks läheb veidi aega ja on risk, et ehk nad ei hakkagi omavahel läbi saama, aga see on kindlasti parem, kui see, et sa avastad end ühel hetkel olukorrast, kus tahaksid mõlemad küülikud lihtsalt mättasse lüüa, sest keegi on sulle jälle voodisse, vaibale või diivanile kusenud.

Mina panin siinkohal tähele ka seda, et kui ma võtsin kaks jänksi korraga, ei pidanud nad vajalikuks minuga sõbruneda, sest nad olid ju teineteisel juba olemas. Üksikuna võetud küülik aga sõbrunes minuga paremini, sest kedagi teist, kellega suhelda, tal ju polnud. Eks siin võib muidugi mängida väga suurt rolli ka küüliku enda iseloom ja see millisest kodust ta sinu juurde tuleb.

Emane või isane küülik, pättuste tegemine jms.

Üldiselt arvatakse, et emased on rahulikumad, peavad paremini korda ja on üldse pigem sellised nunnud. Samas kui isased on rohkem metsikud, märgistavad oma territooriumi jne. Omast kogemusest ütlen aga, et meil on asi pigem vastupidi. Minu emased küüliku-õed on ikka tõelised tõprad – lasevad oma hädad kuhu juhtub- diivan, voodi, padjad – spetsiaalselt kohe käivad sinna kusele, kui saavad! Koguaeg hüppavad oma puuri peale ja pissivad siis sealt sorinal alla, hiljem hüppavad sinna loiku sisse ja löövad käppadega kust kahte lehte laiali, endal selline nägu ees, et ”omg, iu, kes see kuses siia, omg, iu!”. Emased on täielikult ära hävitanud mu eelmisel suvel valminud elutoa – pole seina, kust nad poleks tapeeti maha kiskunud. Kõik juhtmed, mis meil vähegi on korraks vedelema jäänud, on just emased läbi närinud. Mingiaeg harrastasid nad lausa seda, et hüppasid telekalauale, ronisid teleka taha ja hakkasid sealt juhtmeid närima! Küülik võib väga kõrgele hüpata. Üks mu emane hüppab maast vabalt 60cm kõrgusele, kapi peale.

Isane on meil aga hoopis teisest puust. Ta on mul nüüd emastest eraldi tuppa tõstetud, ja tema võib kasvõi 24/7 lahti olla, mitte ühtegi sigadust ei tee! Pole ta iial mulle voodisse kusenud (kuigi olen näinud, et ta vahel voodite peale ikka hüppab), ühtegi seina, juhet ega liistu pole ta ka närinud. Isegi pabulaid ei jäta põrandale, vaid käib teeb oma hädad kõik kenasti puuri ja potti. Täielik muster-küülik! Probleemid tekivad vaid siis, kui ta kogemata elutuppa pääseb, kus emaste puurid on. Siis on ta nii ärevuses, et pissib ja junnitab terve puuri esise täis.

Ühesõnaga, mina ei oska küll kindlalt väita, et üks sugu oleks nüüd parem, kui teine. Ma usun, et siin pigem mängib jällegi rolli küüliku iseloom ja see kuidas ta kasvatatud on.

Üks asi, mida ma igale inimesele, kes küülikut võtta soovib, meelde tuletan, on see, et küülik pole mingi ninnu-nännu loom. Ta võib olla su parim sõber, aga ta võib osutuda ka täielikuks tõpraks. See on fakt, millega pead arvestama. Maha kistud tapeedid ja läbi näritud juhtmed võivad olla alles algus! Kõik mis ripakil, see ära. Küülikud on hullemad hävitusmasinad, kui lapsed! Silmapilguga võivad nad läbi hammustada üle lauaääre rippuvad kõrvaklapid või klaviatuuri juhtme, maas vedeleva pikendusjuhtme või laadija. Nende hambad hakkavad kõigele taha. Lahtine tapeedinurk – või noh, kui pole lahti, siis teeme nii, et on lahti! Igal juhul, ole mureta – ajame asja korda ja tõmbame selle tapeedi maha! Liistud võidakse ära närida, samuti mööbel (mu puidust köögilaud on nii mõndagi näinud!) Sa pead valmis olema, et küülik võib su asju hävitada, ning kedagi peale iseenda sul sellisel juhul süüdistada pole. Muidugi võib sulle sattuda ka muster-küülik, kes neid asju ei tee, aga igal juhul, sa pead selliseks asjadekäiguks valmis olema.

Loe veel minu kogemusi SIIT ja SIIT! P.S tegu on emotsiooni ja viha tulval olles tehtud postitustega, reaalselt pole ma ühtegi küülikut veel ära suutnud ikkagi anda. Nad on tõprad, aga nad on minu tõprad…

Puur, sinna sisse käiv varustus jms.

Siin kehtib minu arust reegel, et mida suurem, seda parem. Aga võtame siiski arvesse, et kõik kodud ei ole kummist, ning igalepoole ei mahu 160cm pikk puur, aga absoluutne miinimum võiks olla 120cm küljepikkusega puur.

Arvestada tuleb siiski seda, et küülik peab puuris veetma suure enamuse oma päevast. Osa ruumi võtavad enda alla veel erinevad vee- ja toidukausid, pesa, vetsupott jms, seega jääb küülikul vaba ruumi iga puuri lisatava asjaga aina vähemaks. 120cm pikas puuris näiteks u 2kg kaaluv kääbusküülik väga joosta ega hüpata ei saa…

Mina näiteks tellisin enda küülikutele puuri Saksamaalt (zooplus.de), sest seal maksab 160cm pikk puur u 70 eurot, Eestis ei saa sellise raha eest isegi mitte 120cm puuri. Antud lehel on ka hein, krõbinad, mänguasjad, kausid, künad jms palju odavam, kui Eestis. Meie kohalikus toidupoes maksab näiteks 500g heinapakk 1.29, zooplus.de lehelt tellides saan sama raha eest terve kilo (tellin 17kg pakiga). Teraviljavabad krõbinad, mida mina oma küülikutele ostan, maksavad seal 6-8 euri/4kg. Väga soojalt soovitan seal lehel ringi vaadata, eriti just puuri valides.

Mina olen puuri põrandapinda säästnud ka puuri võrede külge kruvitavate kausside abil. Veetopsik on meile võrede küljes ka sellepärast, et nad ei saaks sinna nii palju sodi sisse ajada. Mina soovitangi küülikutele vett pakkuda pigem kausist, kui sellest kuulikesega pudelist. Kausist joomine on küülikule loomulikum, ning ta saab paremini ja kiiremini vett kätte, sh ta joob rohkem, mis omakorda on talle jällegi kasulik.

Kui aga valida siiski põrandale käivad kausid, tasuks eelistada raskeid ja laia põhjaga anumaid, et küülikul oleks võimalikult raske neid ümber ajada. Tasub jälgida ka materjale, sest küülikud kipuvad iga asja peal oma hambaid teritama ja plastmassi söömine pole kindlasti hea mõte.

Kuna küülik on uruloom, siis oleks tore talle puuri ka pesa panna, kuhu ta saaks vajadusel peitu pugeda.

Allapanu – mida, kuhu, kui palju?

Mina olen asja lahendanud nii, et puuri põrand on paljas ja puidugraanilid on küülikutel vaid vetsupotis. Kui ma ka ülejäänud puuri põranda millegagi katan, kipuvad nad alati sinna pissile, seega meie jaoks toimib kõige paremini just selline variant. Hea kerge puhtana hoida, materjali kulub vähem ja ei jõua ka haisema hakata.

Allapanuks ei sobi kindlasti paakuv kassiliiv, sest kui küülik seda näksima juhtub, ummistab see tema sooled ära. Hea pole ka ajaleht jms, sest seegi on küülikule mürgine.

Poti peal käimine – kuidas õpetada?

Mina proovisin mitmeid erinevaid variante, aga kõige paremini on siiani siiski töötanud see, et puuri põranda jätan paljaks, ning graanulid panen vaid vetsupotti. Mulle tundub, et nii saab küülik kõige kergemini aru kus on hädal käimise koht. Meie küülikud on paari päevaga ära jaganud, et kui nad keset puuri pissivad ja sinna hiljem sisse hüppavad, on neil paha olla. Kes see ikka tahaks olla märg ja haiseda nagu uriin, seega hakkavad nad poti peal pissil käima. Junne jätavad vahepeal ikka sinna kuhu juhtub, aga puuris nad siiski pigem hoiavad puhtust. Muide, ma soovitan panna heinaküna vetsupoti kohale, sest küülik on nagu part – sööb ja kakab.

Neid puidugraanuleid ostan ma kõige tavalisemast ehituspoest, puidupellet jms on selle toote nimi. Hind on ka väga hea, võrreldes muude alternatiividega – 15kg kott maksab ca 4.50.

Olen proovinud ka saepuru jms, aga kuna meie küülikud on pikakarvalised, siis jääb sodi kergelt neile karvade külge, ning siis on terve puur ja ka meie elamine seda jama täis. Aga kui siiski otsustad allapanu terve puuri ulatuses panna, tuleks valida midagi pehmemat, kui need puidupelletid või siis pelletid heinaga katta, sest puidupelletid on teravad ja kõvad, ning võivad küüliku jalgadele haiget teha, kui ta pidevalt nende peal hüppama peab.

Väljaspool puuri puhtuse hoidmine on muidugi omaette teema. Iga paari kuu tagant (eriti just indlemise ajal) tekib minu küülikultel mingi kreisi idee, et on okei IGALEPOOLE pissida ja junnitada. Siis tuleb neil aga jällegi läbida kiirkoolitus nimega ”kus on kusemise koht”. Ninapidi ”õnnetuse” juurde (karmimal juhul lausa sisse, kui muidu ei õpi) ja puuri tagasi oma tegude üle järelemõtlema, vähemalt paariks tunniks. Väga hästi saavad aru, ei ole nad midagi nii lollakad, nagu mõni väidab. Vähemalt pissiloikude puhul töötab see hästi, junni-probleemi vastu ma veel lahendust leidnud ei ole…

Vabalt liikumine.

Küülik pole puuriloom, st ta vajab iga päev vabalt liikumist – minimaalselt 2-3h päevas, et püsida terve ja tugev. Küülik, kes ei saa piisavalt vabalt liikuda, muutub närviliseks ja kurjaks, ning tal tekivad halvad harjumused (näiteks näksamine, puuri võrede kolistamine jms). Vähese liikumisega kaasnevad ka ülekaal, liigeste jms probleemid.

Suguküpsuse saabumine, kastreerimine ja steriliseerimine.

Küülik saavutab suguküpsuse umbes 3-4 kuu vanusena, seega selleks ajaks tuleb kindlasti emased ja isased eraldada või steriliseerida/kastreerida, kui sa poegi ei soovi. Õde ja vend poegi saada ei tohi! Pojad võivad sündida väärarenguga jms tervisekahjustustega.

Kastreerimine/steriliseerimine pidavat ka küülikut leebemaks muutma, seega kui sul on probleeme küüliku käitumisega, tasuks proovida tema kastreerimist/steriliseerimist. Maksab see umbes 50+ eurot, olenevalt kliinikust.

Vaktsineerimine.

Eestis vaktsineeritakse küülikuid müksomatoosi vastu. Müksomatoos on ägedalt kulgev väga nakkuslik küülikute viirushaigus, mille peamised tunnused on silmapõletik ning nahaalused sültjad moodustised, mis on peamiselt pea-, päraku- ja suguelundite piirkonnas. Haigus esineb puhangutena. Sagedamini haigestuvad küülikud soojadel aastaaegadel. Haiguse peamiseks levitajaks on verdimevad putukad (sääsed, kirbud, täid, puugid). Mõned viirustüved levivad ka õhu kaudu, seega ei ole vabanduseks ka see, et ”minu küülik ei käi õues ja ei puutu putukatega kokku”. Aknaid ju ikka teete suvel lahti ja sealt võib ka see õnnetu sääseke sisse lennata, kes haigust kannab. Haigusele spetsiifiline ravi puudub, seega pigem investeeri korra aastas see 20 eurot ja vaktsineeri oma lemmik ära. Vaktsineerida saab alates 3.elukuust.

Ootamatud kulud

Haigus ei hüüa tulles ja sa pead valmis olema selleks, et küülik võib üleöö haigestuda, ning sul on vaja ta kiiresti arsti juurde viia. Mõtle selliseks puhuks variant valmis – milline kliinik, kes viib, kuidas viib ja pane selle jaoks ka raha kõrvale, sest iial ei tea millal see ootamatus sind tabab. 100 eurone kliinikuarve võib sul kuulõpus üle jõu käia, aga kui sellest oleneb su lemmiku elu, pead sa selleks kulutuseks valmis olema. Selliseks puhuks võiks olemas olla ka transpordipuur, millega on looma turvaline transportida.

Muu

  • Küüliku haistmismeel on väga tundlik, seega on talle kõik vänged lõhnad ebameeldivad. Ära lõhnasta end küüliku lähedal ega kasuta tema puuri pesemiseks mingeid lõhnastatud puhastusvahendeid ega kemikaale. Ära kasuta ka lõhnastatud allapanu. Ebasobilikuks peetakse ka ntk okaspuudest tehtud saepuru, sest selle lõhn võib küüliku haistmismeelt ärritada, lisaks on okaspuud neile mürgised.
  • Küülikut ei tohiks märjaks teha, sest ta võib kergesti haigestuda. Nad saavad enda pesemisega üldiselt ise ka väga hästi hakkama. Kui aga tekib siiski väga tugev vajadus küülikut pesta, tuleks seda teha soojas, tuuletõmbeta ruumis, sooja veega, ning peale pesu küülik koheselt korralikult kuivatada.
  • Küülikuga võib ka õues käia (spets õue puur, jalutustraksid), aga vaid ilusa, tuulevaikse ilmaga, ning ajal mil muru pole enam märg. Õuepuuri puhul tasub jälgida, et ta ei saaks sellest välja, st, et puur oleks kinni nii pealt kui alt. Küülik oskab kaevata, seega on ta igati võimeline end puuri alt välja kaevama, lisaks hüppavad nad väga kõrgele – 60cm maast üles hüpata pole minu küülikutele näiteks mitte mingi probleem. Ohtlikuks võivad saada ka röövloomad, kes end puuri sisse murda/kaevata võivad.
  • Küülikule ei meeldi kõrgused, sh kõrgel süles olla. Pigem istu temaga maas, et ta ootamatult rabelema hakates maha kukkuda ja end vigastada ei saaks.
  • Jah, küülik tõesti ongi üks paras sitahäda, kes iga väikse asja peale haigeks jääda või ära surra võib, seega tasub olla ettevaatlik ja tähelepanelik.

Kui keegigi suutis selle, üle 4000 sõnalise teksti, lõpuni lugeda ja sul pole seejuures vähimatki huvi küülikute vastu, anna mulle endast teada – sa oled kiitust väärt! :D :D :D

Kui kellelgi on siia nimekirja veel midagi lisada, mis võiks ühte potentsiaalset küülikuomanikku aidata, siis ole hea ja jaga oma kogemust! :)

Tuuleveskitega võitlemine…

Ma ei tea enam kas asi on selles, et ma olen rase-megaemotsioon, või lihtsalt ongi mõni inimene nii… rumal, aga aina enam märkan ma ka nö suurte tegijate poolt pirakaid apse, mida lihtsalt ei tohiks juhtuda. Ja järjekordselt on teemaks muidugi turvavarustus.

Ma eeldan, et enamus teist mäletavad, et hiljaaegu oli siin üks suur kammajaa ühe autode edasimüüjaga (või misiganes see firma on), kus firma reklaamis oma uut ja toredat ”suurpere autot”. Ma ka väga täpselt ei jõudnud end kurssi viia selle draamaga, aga mina sain aru, et nemad väitsid, et selles autos võib tagaistmele paigutada kolm turvatooli, või -hälli, kuigi auto kasutusjuhend seda selge sõnaga keelas. Sellele ”väiksele asjale” tähelepanu tõmbavad kommentaarid kustutati, ning need inimesed lihtsalt blokeeriti sealt lehelt.
Kui aga asi suure kella külge tõmmati, sai firma lõpuks aru, et on teinud vea, ning kutsusid ühe MTÜ Laps Turvaliselt Autos inimese enda juurde intekat andma. Hiljem pandi sellest turvavarustuse teemal hariv video kokku.

Järgmine, minu arvates, suur apsakas oli ühe väga suure jälgijaskonnaga riidefirma poolt, kes tegi ühe tuntud inimesega koostööd. Ühel on instagramis, kus ka need fotod rippusid, pea 11 tuhat, teisel pea 14 tuhat fänni. 25 tuhat potensiaalset mitte-nii-teadlikku-inimest, kes võivad sellisest pildist vale infot saada ja oma lapse elu ohtu panna…Nimelt riputati üles pilte, kus alla aasta vanune laps oli turvahälliga nägu sõidusuunas. Jah, tegu ei olnud liikuva autoga, vaid fotoshuudiga, ning võib ju öelda ka seda, et kes see ometi nii loll on, et paneb lapse turvahälliga valet pidi ja KUIDAS üldse on võimalik hälli niipidi kinnitada, aga uskuge mind – see ON võimalik! Reaalselt, ma olen lugusi kuulnud ja pilte näinud…
Kui nüüd üks värske, mitte-nii-teadlik-lapsevanem seda pilti näeb, võib tallegi jääda mulje, et see ongi okei, et äkki nii ka võib, sest TEMAL ju oli ja TEMA on ju ometigi hea, kuulus ja tark. See mitte-nii-teadlik-inimene ei pruugi kahte ja kahte omavahel kokku panna, ning aru saada, et tegu oli vaid fotosessiooniga. Seega on targem selliseid pilte üldse mitte üles panna, et vältida rumalaid olukordi, mis võivad mõnele beebile maksma minna tema elu. Kui sellele asjaolule tähelepanu juhiti, siis lõpuks siiski mõisteti viga, vabandati ette-taha, fotod kustutati ja riiete reklaamimiseks tehti uus sessioon.

Selle kõige lappimise eest tuleb tänulik olla MTÜ Laps Turvaliselt Autos inimestele, kes seda vaevarikast tööd varjatult teevad. Seega, kui keegi peaks kunagi kusagil nägema mõnda sellist prohmakat ja ise ei julgeta midagi ütlema minna, siis KINDLASTI andke sellest teada lapsturvaliseltautos@gmail.com või nende facebooki lehe postkasti. Viimane on info edastamiseks ka kõige kiirem viis, sest enamasti on kiire reageerimine ülioluline.

Ja siis eile… Lugesin ühe emme suurt imestust, et tema mees oli politsei poolt kinni peetud, ning politseinik oli mehele noomituse teinud, et miks neil lapse turvatool ”valet pidi” on, et laps peab ikka näoga sõidusuunas olema. Tegu oli AxKid Minikid turvatooliga, mis ongi vaid selg sõidusuunas kasutatav, sest noh, see on kõige turvalisem viis lapse transportimiseks. Aga nagu reaalselt… Kui juba POLITSEINIKUD, kes peaksid hea seisma meie, ja eelkõige meie laste, turvalisuse pärast, jagavad sellist väära infot, siis… Mõni lapsevanem ehk jääbki sellist politseinikku uskuma, sest noh, POLITSEINIKUD ju ikka teavad mis on õige, aga… ma ei tea. Mul saab lihtsalt mõistus otsa seda lollust vaadates. Paratamatult jääbki selline tunne, et me võitleme tuuleveskitega.

See on juba tavaline, et ma sõimukirju saan, kui ma mõne teema või postituse all turvavarustuse teemal ”targutan”, aga siiski, see teeb mind nii kurvaks, kui mõni inimenene loeb mu teksti ja selle asemel, et järele mõelda, kukub lahmima, ning oma rumalust õigustama. Alles eile saadeti mind näiteks sõna otseses mõttes p***i, sest julgesin tähelepanu juhtida asjaolule, et aastasele lapsele kohe kindlasti ei sobi nägu sõidusuunas Brittoni firma turvatool. :D

”Vanasti polnud üldse turvatoole ja näe, ikka elame!” See on ilmselt üks kõige levinumaid vastuseid, mida ma näen. Muudkui vanasti ja vanasti. Vanasti oli muru rohelisem ja taevas sinisem… Esiteks, vanasti polnud nii palju autosi, teiseks kiirused polnud nii suured ja kolmandaks – ka sel ajal juhtusid avariid, surmaga lõppevad avariid! Sel kuldsel-hea-ajal nimega ‘vanasti’ lihtsalt polnud inimestel facebooki, et kõike suurele ilmale kohe kellama kukkuda. Muide, autosi oli sel ajal palju vähem, aga avariisi toimus ikkagi sama palju, nagu tänapäeval… Ühesõnaga, mina olen teatud inimestega alla andnud. Ühe korra seletan ja kui inimene hakkab klähvima, nagu marutõbine koer, siis head teed tal minna. Mõistusega inimene saab aru, ülejäänud lihtsalt…noh, ei saa. Hirmus on lihtsalt vaadata neid uhkeid autosi, kus sees on ebaturvalised turvatoolid, mis vastavad mingitele hädistele miinimumnõuetele. Veel hirmsam on liikluses liigelda ja näha kõiki neid ohtlikke manöövreid, mida tehakse. Mul hakkab süda sees värisema, kui vaatan kuidas mõni idioot minust 120ga kurvis mööda sõidab, nagu tänavapostist. Mis siis kui ees tuleb mõni auto (veel hullem – rekka) ja see ”lahe” kimataja otse minu ees matsu paneb, ning tänu temale ka meiega midagi juhtub? For fuck sake, mul on kolm last! Sellistel tahaks lihtsalt õlgadest kinni võtta ja kõvasti raputades küsida, et mis kurat sul viga on… See 10-20-30 km kiiremini sõitja võidab oma teekonna ajakulus paar minutit, aga mina pean sellepärast riskima oma laste eludega? Millal ükskord inimesed ometi aru saavad…

Aga, et mitte lõpetada seda postitust nutumaik suus, siis jagan teile Laps Turvaliselt Autos facebooki lehelt toda toredat ja harivat videot, millest enne juttu oli – vaata SIIT! Ning mul on hea uudis ka neile, kes hakkavad oma põnnidele uut turvatooli vaatama – 2018a plus testi läbinud turvatoolide nimistu on väljas!*

*Plus test on maailma kõige karmim turvatest, mille on läbida suutnud vaid käputäis turvatoole, sh ka eelpool mainitud AxKid Minikid ja meie laste AxKid Wolmax.