Nunnumeeter põhja!

Käisime paar nädalat tagasi jälle Fotailis pildistamas, sest viimati käisime ju siis, kui Madli oli kümme päeva vana. Nüüd sai ta juba üheksakuuseks! Ma tahan ikka vähemalt kaks korda aastas normaalseid pilte tegemas käia, sest lapsed kasvavad ju niii kiiresti… Praegugi lappan eelmiste aastate pilte ja mõtlen, et küll nad olid nunnud ja pisikesed – mis küll juhtus :D

Mõni aeg peale broneeringu tegemist sain veel teada, et suvel kolib Aili Tallinnasse tagasi ja pildistama pääsemine ei olegi enam minu jaoks nii lihtne. Ma ütlen ausalt, et see uudis oli minu jaoks hullem, kui teade sellest, et Jumalaema kirik põleb…

Ailist on saanud meie perefotograaf. Ta juba teab, et mu lapsed on segased, st ma ei pea tegema nägu, et ”ausalt, ma ei tea mis juhtus – tavaliselt on nad niiii normaalsed!” :D

Aga pikema jututa, siin on teile järjekordne imeline töö Aili kaamerast. ❤️

Janeli trükifailid-177 Janeli veebifailid-17 Janeli veebifailid-19 Janeli veebifailid-31 Janeli veebifailid-33 Janeli veebifailid-37 Janeli veebifailid-39 Janeli veebifailid-47 Janeli veebifailid-53 Janeli veebifailid-63 Janeli veebifailid-71 Janeli veebifailid-83 Janeli veebifailid-85 Janeli veebifailid-87

Ma ei saa, see on nii haige pilt :D :D :D

Janeli veebifailid-91
Janeli veebifailid-97 Janeli veebifailid-99 Janeli veebifailid-105 Janeli veebifailid-107 Janeli veebifailid-119 Janeli veebifailid-125 Janeli veebifailid-131 Janeli veebifailid-135 Janeli veebifailid-137 Janeli veebifailid-141

Kaua veeeeeel? :D

Janeli veebifailid-151 Janeli veebifailid-159 Janeli veebifailid-167

Madli: ”Emme, päriselt? See on siis see, kuhu sa otsustasid mind sünnitada, jahh?” 

Janeli veebifailid-169 Janeli veebifailid-171

A sa teed pilti vä? :D

Janeli veebifailid-173 Madli nagu… ”really, mom?” :DJaneli veebifailid-175 Janeli veebifailid-187 Janeli veebifailid-189
Janeli veebifailid-193

Janeli veebifailid-95

 

Milline on teie lemmik? :D

Pliidisaaga

Kes faceookis ka minu sõber on, see juba ilmselt nägi, et mul järjekordselt hullumoodi ”joppas” kodutehnika ostmisel… Sel korral siis jamad elektripliidiga.

Juba eelmisel aastal, enne jõule mõtlesin, et peaks uue pliidi ostma – hea uues ahjus piparkooke teha. Vana pliit oli ikka paras juust juba. Ahi soojenes pool tundi, vee keema ajamiseks kulus ca 15 minti, pliidi nupud kukkusid küljest ära ja keerlesid ringi – vahepeal keerasin pliiti sisse-välja näpitsatega! :D Seega hakkasingi uut otsima ja uurima milline üldse üks hea, tänapäeva pliit olla võiks. Tahaks välja käidud raha eest ikka maksimumi, mitte, et tellin suvalt midagi ära ja käib kah.

Erilisi soove ma pliidile siiski seada ei osanud, sest mingi mega köögikata ma teadupärast ei ole. Aga noh, mõni asi oli ikka selline, et ”tahan”.

  • Pöördõhk!
  • Keraamiline
  • Taimer
  • Laienevad keedualad
  • Uputatavad nupud, et lapsed ei saaks neid krudida. Aaaaaga noh, Taibu-Annu sai sellele kohe pihta ja õpetas loomulikult Joelile ka asja ära…

Jaanuari alguses lasin oma vennal pliidi Poolast ära tellida, sest seal oli minu soovitud mudel tunduvalt odavam, kui Eestis ja kohale toimetamise aeg oli põhimõtteliselt sama. Milleks siis maksta rohkem, eks?

Vend on aga paras munas kana ja läks hea mitu päeva enne mööda, kui ta tellimust lõpuks tegema asus. Siis aga selgus, et ahaa, seda pliiti polegi enam. Uuesti lattu tulevat see nädala pärast. No hea küll, ootan siis. Läks mööda nädal. Siis teinegi. Pliiti ikka pole. Lasin vennal uurida. ”Sorri, pliit vahelaost ka otsas, tuleb kuu aja pärast”. Mõtlesin siis, et no okk, suva, ootan, sest vana pliit veel ju teoreetiliselt toimis ning põhiliselt tegin talvisel ajal ju niikuinii süüa puupliidil…

Möödus kuu. Lasin uurida kaugel asjad siis on. Oh üllatust – läheb veel aega. Küll pole siin laos, küll pole teises laos, küll jumalteab mis häda. Vot selleks ajaks oli mul juba närv must, sest no mida viiulit, ahh? Selleks hetkeks olin seda paganama pliiti juba üle kolme kuu oodanud. Käskisin raha tagasi küsida (ootan seda siiani!)  ja tellisin samal päeval reset.ee’st samasuguse pliidi. Ja siis hakkas pihta…

Ühesõnaga, tellisin mina reset.ee’st 14.aprillil elektripliidi, mille tarneaeg oli 3-7 tp, st MAKSIMAALSELT oleksin pidanud ootama 23.aprillini. 21.04 kirjutasin, et kaugel pliit on, millal jõuab? Ei vastatud. 22.04 kirjutasin uuesti. Ei vastatud. 23.04 saatsin juba kurjema kirja, millele siis lõpuks vastati ja öeldi, et a sorriiii, pliiti pole – jõuab 29-30.aprill. Ma kakkusin juba juukseid, sest kaua võib ometigi ühte pliiti oodata, aga ok – ootame veel!
29.04 kirjutasin ja küsisin, et kus pliit on, millal jõua. Kas mulle vastati? EI! 30.aprill, mil lubati lõpuks pliiti… kolm korda võite arvata kas pliit tuli, või ei?

Lõpuks, peale üpris kurja kirja saatmist, sain vastuse, et pliiti pole ikka veel (oh üllatust!). Kui ise oraga tagumikus neil ei surgi, siis ühtegi teavitust te tellimuse  (hilinemise) kohta ei saa! Käskisin neil raha KOHE TÄNA tagasi kanda. Selle soovi täitmist ma muidugi ei lootnudki, pigem vastupidi – eeldasin, et nad hakkavad vastu jaurama ja vabandusi otsima, aga ei, saingi samal päeval raha tagasi. Ise ka imestasin! Aitäh neile sellegi eest.

Päriselt ka ei saa pliiti vä?

Päriselt ka ei saa pliiti vä?

Lubage meenutada, et probleem reset.ee’ga ei ole mul tegelikult ju esmakordne, nagu nad ise väidavad. Kui sügisel neilt kuivati ostsin, oli ju sama teema, et esmalt ootasin jumalteab kaua ja siis pakuti mingi 250e kallimat ‘sama head’ masinat. Müüvad õhku, nagu aru saan. Aga finito – never ei osta enam neilt midagi.

30.aprilli õhtul tellisin siis oma neetud pliidi KOLMANDAST kohast, ise samal ajal ristimärki ette lüües, sest, kui see koht ka mind nüüd kottima peaks hakkama, löön ma küll kellegi mättasse. Enne tellimuse esitamist küsisin veel üle, et kui kohe täna tellin, siis millal pliit kohal on? Lubati reedeks (03.05) ja siinkohal palun arvestada, et 1.mai oli ju veel punane päev.

Kui ma aga juba neljapäeval (02.05, päev lubatust VAREM) kullerilt kõne sain, et kas ta võib mulle pliidi ära tuua, ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. Pidin lausa üle küsima, et misasja ta mulle nüüd tuua tahab, kas tõesti pliidi? Mulle?! Kuna ma olin parasjagu sõidus, saatsin kullerile vastu oma sõbranna. Koju jõudes ei suutnud ma oma silmi uskuda. Ma jõudsin ka 21. sajandisse! Tere nunnu!

wpid-20190503_101004-1718605789.jpg

Enam ei võta hommikupudru keetmine aega pool päeva!

Siinkohal tahan tõesti südamest tänada kodumasin.ee’d selle imekiire tarne, meeldiva ja vastutuleliku suhtumise eest – üle tüki aja imeline kogemus! Aitäh! ❤️❤️❤️

Janeli veebifailid-47

Varandus

Muide, samal päeval keerasin pliidi juba pekki kah. Kasutasin seal peal mingit imeliku põhjaga panni, mis plaadile kriimustused jättis. Djeeeem noh! :D Ja öelge mulle keegi miks ma kohe spets kaabitsat ja pesuvahendit pliidi jaoks ei tellinud? Rumal pea on ikka ihu nuhtlus.

*Ps. pean vajalikuks märkida, et postitus ei ole valminud mitte kellegiga koostöös olles ja iga sent on mul oma makstud. 

Keskkonna ja rahasäästlik variant punaste külaliste tarbeks

Ma olen varem ka menustraalanumatest rääkinud ja minu jaoks ei ole see enam mingi ‘’ui ja aih, kuidas ma nüüd seda küll kasutan’’ teema. Ma olen erinevaid anumaid tampoonidega vaheldumisi kasutanud aastaid. Oma viimase karbi tampoone ostsin vist peale Madli sündi, sest ma ei suutnud seda kopsikut endale niimoodi sisse saada, et see püsima ka jääks. Ma ei teagi nüüd kas asi oli selles, et ma ei olnud seda ammu kasutanud või oli see kuidagi seotud mu olematute vaagnapõhjalihastega, aga kopsik vajus koguaeg alla, nii, et ma selle ‘saba’ pidevalt tundma hakkasin. Mina muudkui lõikasin saba lühemaks, lootes, et see midagi aitab, aga lõpuks oli mul lihtsalt üks sabatu menustraalanum, mille välja sikutamiseks, pidin ma selle põhjast kinni haarama. Kuna vanad kopsikud mulle nii väga enam ei meeldi ja uut ma ka osta ei raatsinud, kasutasingi lihtsalt seda sabatut anumat. Seda nüüd kuniks selle hetkeni mil mulle kingiti OrganiCup.

Ma pean tunnistama, et OrganiCup meeldib mulle kõigist mu kopsikutest enim, sest see on kõige õhem/pehmem ja ma ei tea, kuidagi mugavam on seda sisse saada.

Ma nüüd hoiatan, et tuleb vägagi informatiivne tekst, seega kes ei taha teada mu vereeritusest, jätab paar lõiku vahele ja loeb järgmise pildi alt edasi. ;)

Ühesõnaga, peale laste sündi on mu päevad väääga metsikuks läinud. Esimesed kolm päeva ma põhimõtteliselt upun punasesse merre. Polnud harv juhus kui teen keset ööd silmad lahti ja avastan end vereloigust… Oli aegu kus ma kasutasin kahte kõige suurema imavusega tampooni korraga, et ööd kuidagigi üle elada, aga hommikul jooksin ikkagi pihud jalgevahel vetsu poole, sest lihtsalt lahinal tilkus läbi!

Mõnikord olin kuskil keset toimetusi, kui tundsin järsku, et okouu, asi on kahtlane – kus on lähim vets? Või kasvõi mõni kõrvaline nurgatagune, et endale salaja paar salvrätikut püksi toppida? Ometigi olin just kodust lahkudes tampooni vahetanud… See oli KOHUTAV! Tekkis lausa tunne, et ma ei tahagi sel ajal kuhugi minna, sest never ei tea millal midagi kuskil üle ääre jälle ajama hakkab…

Te nüüd kindlasti mõtlete, et issand, täiskasvanud naine, kolme lapse ema ja ei saa oma päevadega hakkama? Aga ma ütlen, et enamusel teist vast ei ole (loodetavasti) õrna aimugi millega ma iga kuu tegelema pean. Eriti neil esimestel päevadel… Kes on sünnitanud, see ehk saab aimu. Minu kolm esimest päeva on umbes sellised nagu peale sünnitust… Vahel on nii ka, et päevad hakkaksid nagu juba lõppema ja siis jälle, booom, üllatuuuus!

Aga nüüd, kopsikuga on mul null leket ja probleemi. See tõmbab end seal sees vaakumiga kinni ja ei lase mitte ühtegi tilka üle ääre.

Kopsiku kasutamine on tegelikult imelihte, kui sa sellele vaid võimaluse annad. Sellega saad sa rahulikult kasvõi 12 tundi jutti ringi tatsata, ujuda, trenni teha jne. Lisaks on see su tervisele, keskkonnale ja ka su rahakotile palju parem, kui ühekordsed sidemed ja tampoonid. Pakk tampoone maksab miski 5-6 euri ja enamasti vajad sa erinevatel veritsusperioodidel erineva imavusega tampoone/sidemeid, seega on see kulu päris suur. Kopsiku eest aga käid korra välja paarkümend euri ja 10a on sul rahu majas! Sa ei pea enam iial kogema seda ebameeldivat olukorda, kui sul hakkavad ootamatult päevad ja avastad, et kõik vahendid on otsa saanud. Võta aga kotist oma kopsik ja anna takka!

Alguses võib menustraalanuma kasutamine keeruline tunduda ja esimestel proovimistel võid sa ehk lausa ebaõnnestuda, aga ma luban, et kui sa ikka edasi proovid, saad lõpuks hakkama ja sinust saab kopsiku sõber!

Muideks, kuni 13.maini on Rimides Ilu Heaks kampaania, mille raames on OrganiCup müügis -30% soodsamalt, ehk su uus parim sõber maksab vaid 15.49! See on vähem, kui kolme kuu tampoonivaru maksumus!

Kas sina juba kasutad mõnda menustraalanumat? Kõigi kommenteerijate vahel loosin välja koguni KOLM OrganiCup’i! 

Uus avastus – paljajalujalanõud

Kui ma esimest korda paljajalujalanõudest, ehk barefoot jalanõudest, kuulsin, mõtlesin, et see on jälle mingi uus trend, millega lihtsameelsetelt raha välja nuiata, rõhutades nende südametunnistusele, aga mida enam ma seda maailma uurin, seda rohkem facepalme ma endale jagan…

Nimelt on enamik tänapäeva jalaõudest normaalse jalakujuga mitte arvestavad ja muudavad jala kuju, tekitades seega pöördumatut kahju ka meie tervisele. Selja-, põlve- ja jalavalud võivadki kõik olla kinni selles väikese faktis, et enamik inimesi kannavad valesi jalanõusid.

Kuna ma ise end veel nii teadlikuks ei pea, et oma sõnadega seda maailma lahti seletada, kopeerin siia teile lugemiseks ”Barefoot jalatsid” facebooki grupist Piret Bairdi koostatud faili, mis kõik imelihtsalt lahti seletab. ;)
Paljajalujalatsitest
”Beebi jalg ei ole sündides täiskasvanu jala miniversioon. Selles puuduvad luud. See koosneb vaid kõhrelistest luudest ja lihastest, millest aastate jooksul kujunevad välja täiskasvanud jala 28 luud. See protsess kestab kuni hilise teismeeani, seega on äärmiselt oluline, et jalatsid on hästi valitud.
Laste jalatsid on tihtipeale nagu väikesed telliskivid – liiga jäigad, tald ei ole paindlik ning suur kanna ja päkaosa kõrguste vahe. See on eriliseks probleemiks väikelaste puhul, kes alles kõndima õpivad, sest sellised jalatsid põhjustavad komistamist.
Laste jalgadele spetsialiseerunud jalaarst Tracy Byrne usub, et liiga noorelt jalatsite kandmine võib takistada lapse kõndimise ja aju arengut. „Paljajalu kõndides hoiavad väikelapsed oma päid üleval” ta ütleb. „Maapinnalt saadav tagasiside tähendab, et on väiksem vajadus vaadata maha, mis ajab nad tasakaalust välja ning põhjustab kukkumist.” Paljajalu kõndimine arendab jala lihaseid ja kõõluseid, tugevdab jalavõlvi tugevust, aitab paremini tajuda seda, kus me oleme meid ümbritseva suhtes ning aitab kaasa heale kehahoiakule.
Podiaatria ajakirjas The Foot 2007. aastal avaldatud uurimus leiab, et jala kohandumine jalatsi kujuga selle asemel, et jalal lubataks areneda loomulikult võib põhjustada strukturaalsed ja funktsionaalsed muudatusi. Ning mida noorem jalg, seda suurem on võimalus kahju põhjustamiseks. Lapse jalg on pealt lai. See on pehme ning vormitav ja seetõttu haavatav halvasti sobivate või jäikade jalatsite mõjudele.
Head jalatsid on:
-Paindlikud. Sa peaksid olema võimeline painutama jalatsit C-kujuliseks ning välja väänama nagu rätikut (ehk jalats ei peaks mitte ainult keskelt paindlik olema vaid mitme nurga alt).
-Kerged.
-Laia varvaste osaga. Varvastel on laste kasvades vaja liigutamiseks piisavalt ruumi. Varvaste osa peaks järgima jala kuju (ehk mitte keskelt piklik kolmnurgakujuline olema).
-Õhukesed, kuid läbistamiskindlad tallad. Varba ja kanna kõrguste vahe peaks olema sama. Lastel on vaja jalatseid, mis võimaldavad nende ajul ühendada keskkonnaga (läbi sadade tuhandete jalas olevate närvide) ja samal ajal kaitseb nende jalgu.
-Puudub toestus. Väldi nii palju kui võimalik paksude taldade ja jalavõlvi toestusega jalatseid.Mille põhjal seda saab väita? On läbi viidud mitmeid uuringuid, mis aitavad meil mõista kuidas jalatsid mõjutavad meie jalgade tervist.”
Nüüd, kui ma vaatan jalatseid ja oma laste jalgu, teadlikuma pilguga, mõistan vägagi hästi miks mul on olnud Annemaiale nii raske jalanõusid leida! Nimelt on tal väga lai jalg (vaata selle määramiseks tabelit allpool olevalt pildilt!). Kõik tavajalatsid, mis pikkuselt peaksid nagu minema, talle aga jalga ei mahu. Kui jalats siiski jalga läheb, on sel reeglina varvaste ees jällegi meeeeletu tühi ruum olnud.
Hõiva
Esimese asjana vahetasin ma välja jalanõud, mida lapsed peavad kandma kõige suurema osa ajast, ehk lasteaia sisejalanõud. Varem olid neil sisejalanõudeks kõva tallaga, kõrgenduste ja toetustega kingad. Ühesõnaga, kõige vääramad jalanõud, mis üldse olla saavad… Nüüd kannavad nad nahast, pehmeid sandaale, mis lasevad jalal normaalselt areneda.

Kuna kevad koputab hoogsalt aknale, on viimane aeg kummikud ja talvesaapad välja vahetada kevadistemate jalavarjude vastu. Hetkel murrangi pead mida ja kust tellida, sest Annu pardijalale lihtsalt ei olegi midagi saada! Isegi laiale jalale mõeldud jalanõud on mõõtude järgi talle kitsad… Nüüd lõpuks leidsin sellise firma nagu Feelmax ja see pidavat sobima, aga kas tegelikult ka sobib – nädala pärast saab näha.

Ma pean ütlema, et elu oli ikka 5x kergem, kui ma bf maailmast midagi ei teadnud. Jalutasin suvalisse jalatsipoodi sisse ja mõne aja pärast, jalatsid näpuvahel, välja. Aga nüüd? Mõõda ja jaura ja telli netist, sest barefoot asju tavapoodides ei ole.

Mina olen elav näide sellest mis saab jalgadest siis, kui kannad mitukümmend aastat valesid jalanõusid. Minu väike varvas on põhimõtteliselt mu neljanda varba alla surutud. Kui ma käega enda väikese varba juurest mööda jala külge libistan, tunnen külje peal muhku. Umbes nagu siin alumisel pildil, aga mul on see muhk väikse varba juures.

Teate seda tunnet, kui olete terve päeva jalgadel olnud ja ei suuda ära oodata hetke mil saaks jalanõud jalast visata? Kas teate ka seda, et see ei pea nii olema? Jala kuju ja selle omadusi arvestav jalanõu ei tekita sellist tunnet! Kes juba korra barefoot jalanõud proovib, see enam oma varbaid tikutopsi suruda ei taha!

Terve elu on mul olnud pidevad valud nii jalgades, seljas kui ka põlvedes. Väga tüüpiline on see, et kiirkõnni ajal löövad mu päkad tuld ja kiiremate sammude tegemine on lihtsalt võimatu. Peale paaritunnist ringi kõndimist on tunne, et jalad kukuvad otsast ära. Mina olen terve elu arvanud, et asi on minu jamas füüsilises vormis, aga tuleb välja, et kõik on kinni hoopis valedes jalanõudes!

All on minu bff Rocked Dog’s ketsid, pealmised on Javerid – pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna, jah?

Olen neid ketse kandnud üpris lühikest aega, aga juba praegu on aru saada KUI suur vahe on sellel mida sa oma jala otsas kannad. Hüvasti päkavalu, ütlen ma teile!

wpid-20190330_2139361572129456.png

Ühesõnaga, ma innustan teid seda barefoot maailma uurima, sest see võib olla lahenduseks paljudele teie tervisemuredele ja -valudele. Eriti tähtis on see minu arvates laste puhul, sest kui praegu valida õiged jalanõud, hoiame me sellega ära nende tulevikus tekkivad terviseprobleemid.

Kas te olete varem üldse midagi paljajalujalanõudest kuulnud?

Hirmuäratav pühapäeva hommik

Kujutage ette vaikset pühapäeva hommikut (no nii vaikset, kui see ühes kolme lapsega majapidamises üldse võimalik on, st mitte eriti). Ema magab rahulikult (üks silm lahti), lapsed mängivad rõõmsalt (NALI!), isa keedab hommikukohvi… Järsku kuulete valju mütsatust. Kuulatate hetkeks, et kas keegi hakkab nutma või ei, ise samal ajal mõeldes, et pühajumalaema, kuidas te ei suuda veel tõusta (tere hommikust kell 5.50 tõusev Madlike!). Keegi nutma ei hakka, aga peaaegu koheselt kuulete kuidas kassid magamistoa ees olevas koridoris kaklema lähevad ja te hüppate ikkagi voodist välja, et neid lahutama minna…

Kassid laiali pekstud, avastate ka selle salapärase ”mütsatuse” põhjuse… ”Keegi” on aknalaualt maha ajanud hiigelsuure lillepoti, pool tuba on mulda ja purunenud lille lehti täis… Jee, saab kohe esimese asjana hommikul koristama hakata, sest vastasel juhul on 30 sekundi pärast seal mullahunnikus üks robottolmuimeja (Madli), kes kohe päris kindlasti selle koguse peale umbe läheb… Ilma naljata, see beebi ongi nagu robottolmuimeja, mida ma endale lubada ei ole saanud! Kõik sodi, mis vähegi maas või kusagil all/sees/peal on, lõpetab selle tibina suus. Kuidas küll need ahjuesised ja pliidi tagused nii kutsuvad talle on, aru ma ei saa…

Igatahes. Nüüd on nali läbi ja asi läks tõsiseks, sest umbes kaks tundi peale seda lillepoti jama ja kasside draamat, ronis kräunudes minu juurde meie kass Grinch. Ta viskas minu kõrvale pikali, tõstis ühe oma tagumistest käppadest üles ja nuttis valjult. Käpp oli VÄGA paistes. Mu süda vajus saapasäärde!

wpid-20190324_102521-1277993856.jpg

See oli ikka marukummaline, sest käpa keskel oli imelik muna, aga ”kand” ja käpa ots olid justkui normaalsed. Kass kräunus ja käpp värises, oli ilmselge, et tal on meeletud valud. Kui muidu on Grinch selline kass, kes iga puudutuse peale ekstaasi läheb ja on justkui ”jejee, tee veel, mmm”, siis nüüd oli ta täielik fuuria, kes lausa küünistas ja hammustas, kui üritasin kasvõi tasakesi uurida mis vigastus tal olla võiks.

Koheselt helistasin loomakliinikusse, kus loomulikult keegi vastu ei võtnud, sest no pühapäeva hommik… Helistasin loomade kiirabisse, kus mulle ka midagi väga soovitada ei osatud, sest diagnoosiks on ju ikkagi looma vaja näha. Samas mitmesaja kilomeetri kaugusele sõita ei oleks kindlasti mu esimene variant olnud. Ja kui veel lisada sinna nädalavahetuse hinnakiri, siis uuugh. Aga loomulikult niimoodi ka asja jätta ei saanud, seega proovisin korra veel loomaarstile helistada ja õnneks seekord sain ühe arsti kätte. Peale situatsiooni seletamist küsis ta, et ega kass mõnelt rästikult või nastikult salvata ei ole võinud saada… Kuna ma ei olnud kindel kas ta on sel päeval väljas käinud või ei, ei saanud ma midagi välistada. Nii palju, kui kass vaadata lubas, ei märganud ma väliselt mitte ühtegi vigastust. See paistetus oli minu jaoks täielik müstika! Mis see ometi on? Uss, mesilane-herilane, luumurd, mingi hammustus, MIS OMETI?! Miks sellised asjad ALATI nädalavahetuseti juhtuvad?!

Kuna nädalavahetusel ei ole sellisel puhul väga midagi teha ja niisama valuvaigistit ka väljastada ei saa, soovitas arst mul anda kassile 1/4 tabletti Ketoprofeeni. See sobivat hädapärast ka loomale (kaalu järgi doseerimine on oluline!)… Käisin siis jooksuga apteegis ja andsin kassile tabletikillukese sisse. Juba paarikümne minuti pärast oli näha, et see mõjub, sest kass jäi rahulikuks ja sättis end magama. Mõne aja pärast oli ta lausa voodist kummuti kohale, kõrgele riiulile suutnud ronida, seega hingasin kergendatult – kui ta sellist akrobaatikat suudab, ehk ei olegi asi niiii hull?

Panin talle vett ja krõbinaid kõrvale, ning jätsime ta rahulikult pikutama. Aeg-ajalt käisin teda kontrollimas ja nüüd tundus ta ikka kohe palju rõõmsam – nurrus kergelt isegi ja nühkis peaga kätt, nagu tavaliselt. Aga noh, loomad on SUUREPÄRASED valu peitjad ka, seega ei imesta väga midagi…

Tibatilluke Annu ja Grinch, 2016a

Järgmise päeva hommikul helistasin esimese asjana kliinikusse ja leppisime aja kokku, millal kassi näitama lähen. Kuna kohalikus kliinikus röntgenit ei ole, sõitsime Võru Sodalisse.

Peale ilget jamamist, et kassi käpast pildid saada, selgus, et Grinchil on õnnestunud neljast käpa/varba vms luust kolm ära murda. Positiivne oli see, et luud olid enamvähem kohakuti ja neljas luu on terve, st see hoiab ülejäänud krempelit ka rohkem paigal. Kuna tegu on ülipeenikeste luudega, ei tehta sellisele kohale oppi ja no kipsi kassile ammugi ei panda, seega sai ta lihtsalt 10ks päevaks valuvaigistid ja ringi rändamise keelu… Luud kasvavad ise kokku ja tulevikus ei tohiks see kassi kuidagi häirima jääda.

Hetkel on see vaene õnnetuke mul külje all ja nurrub magusasti. Isegi öösel ei lahku ta mu kõrvalt, kuigi olen talle mitu korda kogemata läbi une haiget teinud…

Nüüd, tagantjärele mõeldes, on ainus loogiline seletus sellele vigastusele see neetud lillepott, sest kohe peale seda hakkas koridoris meeletu kassikisa. Mina arvasin, et nad kaklema läksid, aga Grinch karjus seal laste ATV all mõni hetk peale sedagi veel edasi, kui olin teise kassi ära ajanud. Aga no ma ei tea, see lillepott ei meenunud mulle enne õhtut, kui tolmuimejaga uuesti koristama hakkasin ja maas paari mullakübet nägin… Ainult, et sellest ei saa ma siiamaani aru KUIDAS tal õnnestus käpp murda lillepotiga…?

Lisaks pani see juhtum mind uuesti mõtlema lemmikloomakindlustusele, aga ma ei kujuta ettegi mis ja kuidas ja kui palju… Mul on kaks koera, kaks kassi, kaks küülikut – kõik oleks vaja siis ju kindlustada, aga kas kraantši tõugu loomadele üldse on sellist asja… Pean uurima hakkama, aga kui keegi teab, rääkige mulle ka!

Väike Madlike ja Grinch, suvi 2018