Kuidas valida lapsele (ratsa)kiivrit?

Kuna Joel ja Annemaia käivad nüüd iga nädal vähemalt korra ratsutamas, siis oli neile vaja ka isiklikke ratsakiivreid. Kui ma seda laste ratsatreeneriga arutasin, soovitas ta mul pöörduda ratsavarustus24.ee poole, sest tema olevat juba aastaid oma varustust sealt ostnud, ning pöörduvat selle e-poe pidaja poole ka muude hobusteemaliste küsimustega. Mulle meeldib, et nende koduleht on hästi üles ehitatud. Seal on väga kerge orienteeruda ja leida, mida otsid. Mõnel teisel lehel võidki jääda klõpsutama, sest asjad on täiesti ebaloogiliselt paigutatud.

Kuna ratsavarustus24 nö ‘peakontor’ asub Kirsi Ponitalu lähedal, kus me ka ratsutamas käime, käisime kohapeal kaskasi proovimas, et kindel olla, et lapsed saavad täpselt õiged kiivrid, mis nende pea kujuga sobivad. Kuna Annemaia ja Joel on kiiresti kasvavas eas, tundus kõige mõistlikum võtta neile reguleeritavad kiivrid, et tagada maksimaalne kasutusaeg. See tundub ideaalne variant samuti ajaks, kui kiivri alla peab veel mütsi panema, samas saab kiivri parajaks timmida ka suviseks perioodiks, mil mütsi enam vaja pole.

dsc_0054

Annul on lilla värvi vaimustus, seega valis tema omale lilla kaska, mille peal pidid loomulikult olema ka hobused. Joelil oli värvist veel suva, seega sai tema musta värvi kaska, sest see mudel istus tal peas kõige paremini. Saada oleks vast olnud ka kirjumaid variante, aga lõppkokkuvõttes on siiski kõige olulisem kiivri turvalisus ja see, et kiiver lapsel hästi peas istuks.

Mõned näpunäited, kuidas kiivrit valida:

  • Kiivri kinnitusrihmad peaksid moodustama Y tähe ja pannal peaks jääma kõrvanibu alla. Mitte mingil juhul ei tohi kiiver katta kõrvu!
  • Kui pead küljelt küljele ja ette-taha liigutada, siis kiiver ei tohi liikuda.
  • Kiivri esimese otsa ja lapse kulmude vahele peaks jääma umbes kahe sõrme jagu ruumi, ning kiiver peab olema paraleelselt.

wpid-DSC_0021_20180419220632801.jpg

Kas te seda teate, et ka kiivritel on säilivusaeg, samamoodi nagu turvahällidel ja -toolidel? Sarnaselt enamikele turvahällidele ja -toolidele, on ka kiivrite säilivusajaks enamasti 5 aastat. Seda muidugi juhul, kui selle viie aasta jooksul pole kiivriga mingit õnnetust juhtunud. Peale avariid vahetate ju turvavarustuse välja? Kiivriga on samamoodi. Kiiver on ette nähtud kaitsmaks su last sel ühel korral ja edaspidi ei pruugi see enam nii turvaline olla, seega tuleks kiiver peale õnnetust välja vahetada. Siinkohal peaks kindlasti tutvuma turvavarustuse kasutusjuhendiga, et kindlaks teha mis hetkest hakkab kasutusaeg jooksma. Mõnel firmal algab see aeg tootmiskuupäevast, mõnel sellest hetkest, kui kiiver kasutusele võetakse (turvahällide ja -toolidega on sama lugu!).

dsc_0034

Praegu vaatan, et Joelil on kiiver pahasti ikka jäänud sinna mütsi peale.

Samamoodi nagu ma ei roniks punaste lintide alt ehitusplatsile, kuigi sealt saaksin ehk kiiremini oma sihtkohta, aga samas riskiksin näiteks telliskiviga pähe saamisega, ei ostaks ma ka riski peale turvavarustust järelturult. Lapse turvalisus pole minu jaoks asi millega riskida. Iialgi ei tea mida see “hästi hoitud” antud müüja arvates tähendab. Asi ei pruugi olla avariiline, aga äkki on see lauanurgalt või kapi otsast alla kukkunud, mis tegelikult on sama asi – turvavarustus on rikutud ja ei pruugi enam turvaline olla. Müüja jaoks ei pruugi see probleem olla, aga minu jaoks oleks see ikka väga suur probleem.

Tänapäeval näevad paljud inimesed vaid potentsiaalselt teenitavaid eurosi, mitte seda mis on tõeliselt tähtis, seega valetatakse ka must valgeks ja pannakse sead lendama – peaasi, et raha saab. Ma ei kavatsegi maksta asja eest, mille turvalisuse puhul jääb kahtlusruumi. Kasutatud turvavarustust julgeksin ma äärmisel juhul osta vaid kelleltki oma lähiringkonnast, st kelleltki, kelle turvavarustuse teemaliste põhimõtetega ma nõustun ja keda ma usaldan piisavalt, et teada, et nad ei müüks mu lapsele kahjustatud asja.

Ühesõnaga, turvavarustust valides palun teil olla teadlik, ning enne ostu teha uurimistööd kas ja kui turvaline on antud toode, mida ostma plaanite hakata. Lõppkokkuvõttes võib see siiski maksta teile teie lapse elu ja sellega ei taha me ju keegi riskida…

dsc_0025

Kel on aga sel aastal vaja täiendada enda või oma lapse ratsavarustust, siis ratsavarustus24.ee lehel kehtib teile oktoobri lõpuni sooduskood LIPSUKE, mis annab teile -10% kõigelt, sh ka juba eelnevalt sooduses olnud toodetelt! Sooduskood tuleb kirjutada ostukorvis olevasse kinkekaardi turvakoodi lahtrisse. Ja kui teil on vaja ratsavarustuse teemal nõu, siis kirjutage julgelt selle e-poe pidajale, Riinule, ta on väga tore ja abivalmis! Kontaktandmed leiate SIIT!

Kolmas laps: kakskümmend neli nädalat

Mul on selline tunne, et ma olen juba unustanud kuidas oli olla ”normaalne” inimene. Ma nagu mäletan, et kunagi vist nagu oleks olnud selline aeg ka, kus ma mõtlesin, et tõusen püsti ja lihtsalt tõusingi… mitte ei veninud suure oigamise saatel kaks minutit selleks, et siis teosammul edasi longata, nagu jalutu zombie. Reaalselt, isegi Annul on minust kahju! Käib teine pidevalt murelikult mu õlga patsutamas, kui näeb, et ma jälle kuskil siruli olles õnnetult siputan, nagu selili kukkunud kilpkonn. ”Rahulikult emme, rahulikult!” kordab ta.

Ühesõnaga jah, sama vana, ei midagi uut sel rindel. Sada valu, meeletu ootusärevus ja haiglaselt kiiresti kasvav kõht. Endal on ka täiega imelik selline sitahäda olla, aga no ausõna, asi ongi vahepeal päris jura…

Vahepeal teeb mulle veidi muret ka lapse liigutuste mitte tundmine. Või noh, ma midagi ikka tunnen ja vahel müdistab ta seal kohe mõnuga ringi, aga see on ikkagi pigem harva. Tavaline on see, et päeva jooksul saan heal juhul paar-kolm tuntavat matsu, ning kui joppab, siis õhtul, kui olen juba kuskile lääpa ära vajunud, tunnen veel mõnda müksu, aga see on ka kõik. Seda on minu arvates ikka maru vähe. Eelmiste raseduste ajal käis mul sellises staadiumis, minu mäletamist mööda, juba korralik möll. Eks sel korral ole muidugi see erinevus ka, et platsenta on ees seinas, ning pekk ka kindlasti veel summutab neid lööke, aga ikkagi. Vahel võtab kohe kõhedaks, kui mõtlema hakkan, et millal ma siis viimati midagi üldse tundsin ja ei suudagi nagu meenutada. Ükspäev oli lausa nii, et ma ei saanud üle 24 tunni mitte ühtegi matsu. Isegi kõhu togimine, erinevate asjade söömine, jms ei aidanud. Vot siis tõmbas küll seest õõnsaks korraks. Ma ei tea, mõtlen üle niikuinii, nagu alati, aga arvestades, et see elanik on seal juba ca 30 cm pikk, siis võiks teda nagu ikka rohkem tunda olla. Teine variant on see, et see laps on lihtsalt tulnukas, sest siiani on kõik temaga seonduv olnud 180 kraadi erinev sellest, mis mul tema õde või venda oodates toimus (loodame siis, et sama kehtib ka sünnituse kohta!). Püha jumal, kujutate ette, äkki see beebi tuleb… rahulik? Vaene laps sel juhul, sest õde ja vend on tal küll puhta segased. Ilma naljata, vaadake kasvõi mu instagrami, seal on tõendusmaterjali küllaga. :D

Ma ei suutnud oma inner pregosaurust ka rohkem kontrolli all hoida, ning tellisin sel kuul lapsele igast väiksemat nänni juba ära. Homme peaks saabuma pakike Tulast, paari nädala jooksul peaksid tulema mõned riidest mähkmed, wubbanub, mähkmekorv, kokkuvolditav vann jms. Järgmisel kuul (või juunis) vast saan ära tellida ka turvavarustuse ja selle 3in1 häll-lamamistooli, vaatan, et mytoys.de lehel on need päris hea hinnaga. Siis on jäänud veel kuskilt välja otsida kõhukipsi komplekt, mille tegemine mul juba traditsiooniks saanud on, ning otsustada millisest riidest ja mida täpselt ma tahan, et sõbranna saaks ära õmmelda kojutoomiskomplekti ja tekikese.

Veel tahan selle lapsega katsetada sellist asja nagu white noise taustamüra, mis aitavat lapsel paremini magada. Kuigi jah, Annu ja Joel on minu arvates siin piisavalt suur ‘taustamüra’, olen siiski otsustanud uuele beebile osta Cloud B jänku, mis teeb siis seda paljukiidetud white noise müra ja merekohinat, lisaks jäljendab see südametukseid, laulab unelaulu ja on ka öölambi eest. See jänku võikski siis ideaalis jääda beebitüdruku kaisukaks, mille kõrval saaksin ka iga kuu pilte teha, et tema kasvamist jäädvustada. Seda muusikatoosi pidavat saama jänku seest eemaldada, seega pole hirmu, et kaisukas hiljem tüütuks elukaks osutub, kes lambi hetkel ise tööle hakkab ja sind surnuks ehmatab. Oibläää kuidas ma vihkan seda tüütut laulukoera ja kõiki neid häälega puslesi, mis öösiti oma elu elada armastavad. Üksöö just oli. Lapsed olid pehmete mänguasjade korvi magamistuppa lohistanud ja siis see väike värdi inises seal korvis: ”ma näen sind!” ”aidaaa!” ”ma armastan sind!”. Arvestades seda kui vähe ma niigi magada saan, kui raske on mul voodist üles saada, ja kui kuri ma selle eluka peale tol korral olin, ütleks ma, et ta olgu õnnelik, et tal pea otsa jäi. :D

Vankri osas jõudsin ka otsusele. Ma armusin Bumbleride Indie’sse ära! Nüüd tuleb vaid otsustada mis toonis ma seda käru tahan… Siiani olen pendeldanud 2017a halli-sinise ja üleni sinise mudeli vahel. Aga 2018a mudelil on veel roosa-hall ja see merelainetega sinine on ju vapsee kaunitar, tundub nii kirgas. Samas meeldib mulle 2017a tumesinine ka… aga no kui reaalsed need toonid seal netilehel on, kes seda teab. Samas 2017a sinine tundub juba seal pigem tuhm, kui selline särav kirgas ja silmapaistev… Tahaks juba ise neid Tartusse näppima pääseda!

2017a hall-sinine

2017a sinine

2018a hall-roosa

2018a merelainetega sinine

2017a tumesinine

BR Indie tundub hetkel ideaalne. Hiiglaslik, avatud pakikorv, suured rattad, pikk kaarvari, kõik riidest detailid on eemaldatavad ja pestavad (ka kaarvarjul!!!). Värvivalik on üsna okei, kuigi minu arvates võiks see veelgi kirjuma olla. Aga noh, tänu sellele, et kõik riidest osad on eemaldatavad, annab sellele ka ise igasuguseid ilusaid kaarvarjusi külge õmmelda. Ja noh, kui ise ei oska, siis tuleb sõbrannad pukki lükata, kes oskavad (ole siis hoiatatud Pilar!) :D

Eile, kui pööningul lastele jalanõusi otsimas käisin, otsustasin, et tühja kah, viskan siis selle beebiriiete koti alla ja sorteerin uuesti korralikult läbi, et reaalselt aimu saada mis seis riietega on. Ja no hea on, et ma seda tegin, sest nagu välja tuli, on osa riietest ikkagi rikutud, pooled on poiste värvides/tegumoega, ning viimane osa on siis selline mida kannataks ka beebitüdrukule selga panna. Ühesõnaga, polegi see asi nii roosiline, nagu ma paar nädalat tagasi arvasin. Oleks pidanud kohe korralikul valguse käes asju vaatama, mitte poolpimedas õhkama, et oi kui nunnu… Aga noh, vähemalt nüüd tean, et ei pea end väga metsikult piirama, kui kuskil mõni armas asi ette jääb.

Lõpetuseks teile üks raseda mao võrdlus, ehk 16, 20 ja 24 nädalat. Kas ma reaalselt olen ainus, kes mõtleb, et see on…metsik? Mul on juba umbes kümnendast nädalast alates tunne, et ma olen ”no niiiiii rase” ja” no niii suur”, aga….reaalselt?! Tunne on selline nagu hakkaks homme sünnitama, mitte kolme kuu pärast. Samas, 24 nädalat tundub naeruväärne, nii vähe. Aga samas on igati positiivne ja kindlust andev see, et nüüdsest on laps juba elujõuline, st kui meil peaks midagi juhtuma ja laps ära sünniks, oleks ta võimeline ellu jääma. Loodame muidugi kogu hingest, et mina ei pea iial sellise stsenaariumiga kokku puutuma, sest ma ei kujuta ette ka mis tundega ma ta igal õhtul sinna haiglasse maha jätaks ja…agh ei, ma ei lähe oma mõtetega sinna. Aga vähemalt hea teada, et siis oleks mingigi šanss.

Põrgusse need peenrad!

Täna oli esimene tõeliselt mõnus kevadilm. Päike oli nii soe ja ilus, lapsed jooksid aias ringi, kiikusid, lasid liugu ja hullasid liivakastis. Mina toimetasin vaikselt hoovi peal ja korjasin lume alt välja sulanud sodi kokku. Lõpuks tõin keldrist välja ka võrkkiige ja üritasin sinna külili visata, sest päike oli tõesti nii mõnusalt soe ja mul oli juba ringi trampimisest kopp ees. Aga noh, loomulikult oli siis vaja neil kahel mudakollil ka sinna minu otsa ronima tulla. Ei ole ikka nii, et emme istub üksinda ja kujutate ette, ei tee mitte midagi! :D

Seal võrkkiiges istudes vaatasin oma aeda ja mõtlesin kuidas ma kohe üldse ei viitsi sel aastal peenraid tegema hakata. Kogu see kaevamine (mille veeretaksin rahuliku südamega mehele), silumine, juurikate noppimine, peenarde sirgeks ajamine, külvamine… Hiljem veel rohimine ja igapäevane kastmine. Bläääääh.

Ma ei tea kas asi on selles, et ma olen lihtsalt mega laiskvorst, valusalt väsinud ja rase või hakkab mu ”jeee, lõpuks oma maja ja aed” vaimustus üle minema, aga… johhaidii, ma ei viitsi. Seega otsustasin, et sel aastal ei hakka ma peenardega jändama. No ei ole minus sel aastal seda ”saaks juba näpud mulda” kihku, mis eelnevatel aastatel juba jaanuaris platsis olnud on.

Lõppkokkuvõttes polegi mul vist eriti mõtet vaeva näha, sest enamus asju mädanesid mul eelnevatel aastatel niikuinii peenra peale lõpuks lihtsalt ära. Näiteks herned. Eelmisel aastal panin KÜMME pakki herneid maha, aga 70% neist ei tulnud üldse üleski. Lapsed kiskusid veel ellu jäänud taimed puruks ka, kui salaja hernekaunu ”noppisid”. Lõpuks kõik lihtsalt kuivas ja mädanes seal peenra peal… Värskeid porgandeid oli tõesti mõnus peenrast tõmmata, kaevu all loputada ja siis kohe krõmpsutada, aga ülejäänud kaks ämbritäit, mis sügisel ”talvevaruks” kokku korjasin, mädanesid ikkagi keldris ära…Kogu mu töö ja vaev siis kahe ämbritäie porgandite ja mõne hernekauna pärast (no pluss nipet-näpet muud asjad)?

Tomati ja paprika panin siiski juba kuu aega tagasi potti ja kurgid tuleb ka varsti vist mulda pista, aga nende kasvuhoonesse istutamine ja selle hilisem kastmine-rohimine on ikkagi tunduvalt kergem ja kiiem töö, kui peenarde vahel roomamine. Oma kasvuhoone kurkidest ja tomatitest loobuksin küll vaid relvaähvardusel, sest need on ikka üle mõistuse head, võrreldes poe kraamiga. Porgandid, peedid, kaalikad jms, on aga poes ka nii odav ja kättesaadav, et ma vist tõesti ei viitsi sel aastal tõmmelda… Peenra vahel roomamise asemel löön sel aastal hoopis jala üle põlve, loen võrkkiiges mõne mõnusa raamatu ja naudin perega suve, kui seda viimast vähegi antakse. Poole suve pealt tuleb meil niikuinii jälle suur ümberkorraldus, nimega ”beebi-õde” ja jumal seda teab milliseks see elu siis välja kujuneb…

Mahla ja moosi pean ka niikuinii tegema, sest mul küll ei tõuse käsi poes nende sodi täis topitud, hirmkallite ja samas tibatillukeste, moosipurkide järele. Mahla tegemisest rääkides, siis praegu oleks vast viimane aeg kuskilt ”talvise” hinnaga mahlaauruti soetada, sest kaua ma seda ikka naabrinaiselt laenuks kerjan, peaks enda masina soetama. Keegi teab kus kõige soodsam on?

Järgmiseks aastaks on meil loodetavasti vana võrkaed ilusa, kõrge puitaia vastu ka vahetatud. Siis saab koera siiapoole aeda lahti lasta, kartmata, et too üle aia tuld paneb. Peenrad võin ka siis lõpuks teha sauna taha, kus nad tee peale välja ei paista. Seal ei näe seda ka keegi kui nad rohimata jätan! :D

Olete juba mõelnud kas, mida ja kui palju sel aastal maha panete, purki-pudelisse teete?

Siis kui sa mõistad, et sa polegi super-mommy

Kirjutan seda praegu vaid sellepärast, et nii paljud teist tunduvad arvavat, et ma olen miski ”super-emme”, kes never häält ei tõsta, aga sellegipoolest alati ideaalselt hakkama saab. ”Sa oled ikka nii tubli, ma ei saa ühe lapsegagi hakkama!” jne on selline tavaline kiitus, mida ma siin blogis ikka vahel saanud olen, aga tegelikult ei saa ju mina ka kuidagi paremini hakkama, kui teised.

Ma tahaksin nii väga öelda, et mul on taibukad, iseseisvad ja mõistlikud lapsed, ning üldiselt ju tegelikult on ka, sest nad saavadki enamasti ilusti seletamisest aru. Kui ma näiteks seletan rahulikult, et ”emme joob kohvi ära ja siis…”, ”teete selle asja ära, ja siis lähete magama”, ”enne õhtusöök, siis magustoit”, ”palun korjake mänguasjad kokku, sest muidu ei saa ma koristada” jne, kuulavad, teevad ja saavad aru. Üldiselt. Joel on veel selline püjään, et mõne käsu või palve peale irvitab mulle lihtsalt ”ei” vastu ja üritab minema kõndida. Annu juba teab, et sellisest irvitamisest ei tule midagi head välja. Aga noh, vahel ikka üritab, justkui kontrollib, et kas tulemus on ikka sama, mis eelneval korral.

Siinsamas on nad inglid ja tõesti super lapsed, kes kuulavad ja paistavad ka mõistvat mida ma räägin või neist tahan, aga siis on meil jällegi need hetked, kus ma räägin ühte ja sama asja sada korda ilusti ja kedagi ei koti. Lihtsalt istuvad ja irvitavad näkku, nagu ma oleksin tühi koht. Lõpuks flipin ära ja… karjun, sest kuskil on ka minu piir ja kui ikka ei saada aru mitte kuidagi, mitte millestki siis… pekki noh. Ja kujutate ette, et isegi siis nad enamasti lihtsalt ignoreerivad mind. Nende jaoks ei tundu see absoluutselt hirmutav olema, et ma karjun (mis polegi muidugi eesmärk). Selline olukord on väga frustreeriv, sest ma lihtsalt ei oskagi midagi enamat teha ja tunnen end nagu maailma kõige halvem ema, sest ei suuda oma emotsioone vaka all hoida ja lõugan. Head emad ju ei karju oma laste peale. Seda ei juhtu tihti, aga ikkagi. See tekitab minus sellise tunde, et ma olengi tühi koht ja minu öeldu ei kõigutagi kedagi, kuni ma pole oma häält tõstnud. Ja siiski veel ei pruugi see kedagi kottida. Agh, see kõlab nii halvasti ja valesti, aga ma tean, et ma pole ainus.

Siinkohal meenub mulle üks vahva youtuber-emme oma videoga, kes põhimõtteliselt võtab mu elu 2 minutiga ühte videosse kokku. :D

Näiteks meie praegune suurim probleem: küülikupojad on juba nii suured, et jooksevad mööda elamist ringi, ning loomulikult tahavad lapsed neid koguaeg kiskuda. Arusaadav, sest pojad on imearmsad ja pehmed nagu vatitupsud, aga mis puudutab väikseid jänkusi, siis on meil siiski vaid paar lihtsat reeglit: üksinda poegi puurist välja ei võta, toas neid taga ei aja ja vägisi kinni ei hoia. Aga ikka, olenemata sellest, et ma olen tuhandeid kordi ilusti seletanud miks neid asju teha ei tohi, tehakse neid ikkagi. Annu näiteks jookseb poeg süles mööda tuba, kuigi olen seletanud, et poeg võib sülest niimoodi kukkuda ja haiget saada, ning palunud loomale maas istudes pai teha, aga ei. Hetkel on nö ”karistuseks” see, et kui sõna ei kuula, lähevad pisikesed puuri tagasi ja puur lukkudega kinni, aga no sellest tuleb vaid suur nutukisa ja järgmisel korral kordub kõik taas. Ei saa laps aru, et kui ta tahab poegi katsuda, siis tuleb kõigepealt mulle ütlema tulla ja siis koos võtame…

Aga ma pean siiski oma lapsi ka kiitma, sest arvestades seda, et üks on kolme ja poole aastane, ning teine saab peagi alles kaks, on nad sellegipoolest täitsa mõistlikud. Oma vanuse kohta. Ausõna, ma saan nüüdseks juba öelda, et nad tegelikult ka ongi suurem osa ajast mõistlikud ja saavad asjadest aru, kui ma vaid ise suudan rahulikuks jääda ja neile ilusti kõik lahti seletan. Aga jah, nagu ma ütlesin, enamus ajast. Mõnikord lööb siiski selgelt välja kui väiksed nad veel tegelikult on ja, et ma ootan neist vahel lihtsalt liiga palju.

Ma proovin last mõista. Ma üritan vahet teha lihtsalt vingumisel ja pettumusel. Ma üritan olla rahulik. Aga kui ma olen pool ööd magamata ja hommikust saadik muud ei kuule kui vingumist, kaklemist ja nõudmisi, siis… i lose my shit. Ma lihtsalt ei suuda alati olla see rahulik ja hea, kes muudkui mõistab, arvestab, saab aru ja peegeldab. Kuigi peaks ja võiks, eksole, sest lapsevanem on ju lapsele eeskuju ja muud jutud. Aga ma üritan!

Näiteks lõuna ajal tegin lastele kakaod. Annu lõpetas oma tassitäe umbes kolme sõõmuga ja nõudis juurde, aga mina keeldusin. Tema hakkas loomulikult valjuhäälselt nõudma ja virisema, sest no mismõttes ”ei”? Kakao nõudmisele lisandus veel multika nõudmine, aga ka sellest ma keeldusin, sest tänase päeva multika-mõõt on juba täis. Jauras mul mõnda aega siin kõrval, mina muudkui seletasin söögi tegemise kõrvalt talle vastu miks ei saa, aga tema ikka undas nagu udupasun. Siis aga taipasin… Laskusin kohe lapse tasemele, võtsin ta enda ette ja rääkisin uuesti.

Mina: ”Annu, kallis, sa ei saa praegu kakaod, sest ma teen lõunasööki ja kui sa veel ühe tassi jood, on sul kõht kakaod nii täis, et lõunasöök ei mahugi kõhu sisse ära.

Annu: ”…no pane siis multikat.”

Mina: ”Ma saan aru, et sa tahad veel multikaid vaadata, aga praegu rohkem ei saa, sest te juba vaatasite hommikul multikaid. Homme vaatate jälle. Aga mine pane natukene aega puslesi kokku või mängi midagi vennaga. Varsti saab süüa, siis ma kutsun sind, eksole.” ja voilaa. Ulgumine lakkas.

Ega see alati ka ei mõju, aga ma olen märganud, et selline lapse tasemele laskumine, rahulikult seletamine miks midagi ei saa, tunnete peegeldamine jne, mõjub tunduvalt suurema tõenäosusega, kui muude tegemiste kõrvalt seletamine või lõugamine. See ei lõpeta alati nuttu, aga tihtilugu muudab nutu eesmärki. Kui laps alguses näiteks jaurab, nõuab ja viriseb, siis peale seletamist muutub nutu toon minu arust teiseks ja ta nutab justkui pettumusest. Või noh, ma ei oska seda seletada. Minu jaoks on pettumuse-nutt ja irina-nutt eristatavad.

Ma üritan endale alati meenutada, et asjad ei jää alatiseks nii. Just praegu on see aeg mil ma peaksin nautima, et nad tahavad nonstop mu lähedust ja kaisutusi,  sest no millal siis veel? Kunagi ma kindlasti igatsen, et mõni väike vandersell mulle öösel kaissu poeks, oma käed ümber mu kaela põimiks ja rahuloleva ohke saatel magama jääks. Praegu ajab see mind aga hoopis tigedaks, sest no for fuck sake, neil on oma voodid ka. Ma ei saa normaalselt magada, kui keegi on end mulle nii kõvasti kaenlaauku surunud, et hingatagi on raske.
Kunagi ma kindlasti igatsen, et keegi mulle sülle roniks ajal kui ma üritan kohvi juua, kartuleid koorida, tööd teha või pissida. Praegu aga ajab see mind marru, sest neil on ju omal ka tagumikud mille peal istuda ja nad ei pea ko-gu-aeg mul otsas aelema.

Samas on kindlasti väga palju ka neid asju, mida ma igatsema ei jää. Kunagi ma kindlasti ei igatse rasedusest tulenevaid valusi või maha vedelema jäetud mänguasju, mille otsas ma oma jalgu välja väänan. Kunagi ma kindlasti ei igatse kakaseid tagumikke ja maha lastud pissiloike. Kunagi ma kindlasti ei igatse segi tõmmatud sahtleid ja laiali loobitud sokke. Kunagi ma kindlasti ei igatse söögilaua alla pudistatud sööke, ümber valatud mahlu ja õhtusöögiga pirtsutamist. Tõenäoliselt ei igatse ma nende väikseid näppe oma silmamunades ja varbaid ribides. Kunagi ma vast ei igatse neid kisamaratone, mille ajal tahaks omal kõrvakiled läbi torgata, sest keegi on lihtsalt liiga väsinud, näljane või jumalteab mis, et lihtsast Eesti keelest aru saada. Päris kindlasti ei igatse ma siis ka magamatust ja gaasiprobleeme või seda, et keegi öösel mu voodi kõrval seisaks ja sosistades paluks mul ta näppe hammustada (wait, what?)…

Kunagi ma kindlasti igatsen paljusi asju, mis täna tunduvad mulle nii tavalised ja kohati isegi tüütud. Aga see ‘kunagi’ pole ‘täna’ ja ‘täna’ ajab mind marru, et ma pean neli korda ühe öö jooksul kedagi enda pealt ära tõstma, et olla võimeline hingama.

Kas mitme lapsega on kergem, kui ühega?

Ma mäletan kui Joel oli mingi paari kuu vanune ja üks sõbranna, kes samuti oli peagi oma teist last sünnitama minemas, minult küsis: ”kas kahe lapsega on siis kegrem kui ühega, nagu väidetakse?” Ma ei kujuta ette ka mis nägu mul tol hetkel ees olla võis ja mida ma talle täpselt ütlesin, aga peale seda vajus sõbrannagi näost ära.

Oh hell to the no

Ma üldse ei mõelnud ka, et oleksin ehk pidanud end kuidagi teisiti sõnastama, et noh, sõbranna ise kindlasti niigi veidi hirmul selle teise lapse saamise eel ja nii. Aga ei, mina muidugi suutsin talle jätta mulje, nagu see teise lapse saamine oleks umbes-täpselt kõige õudsem asi, millega üks inimene hakkama saada võib. Mitte, et ma oleksin tegelikult arvanud, et teise lapse saamine oleks olnud halb idee, aga alguses oli ikka julmalt raskem kahe alla 2-aastasega, kui varasemalt oli olnud ühega. Seega tundus see küsimus mulle tol ajahetkel lihtsalt väga… rumal. :D

Aga noh, siin me oleme – poolteist aastat hiljem olen ma JÄLLE rase. Tehke siit siis omad järeldused, eksole… Aga tõele au andes, siis paar päeva tagasi, kui ma sellele küsimusele taas mõtlema hakkasin ja samal ajal silmanurgast jälgisin kuidas Annu ja Joel teineteist mööda tuba taga ajasid, tantsu vihtusid ja naersid, pidin tõdema, et jah, kahe lapsega on tõesti kergem kui ühega. Enne kui Joel asjalikuks sai, ning nad koos mängima said hakata, elas Annu ko-gu-aeg minul seljas. ”Emme, tuleeee, aitaaaaa, lähmeeee, teemeee, mängimeee”, 24/7. Nüüd on tal selleks Joel ja mind tüüdatakse 50% vähem! Ega ma ilmaasjata öelnud, et kolmandale lapsele pole mänguasju vajagi – meelelahutus on eelnevalt valmis sünnitatud.

Minu praktika näitab, et esimesed kuus kuud on need kõige raskemad, sest siis tahavad nad 24/7 mu küljes olla, mind pidevalt kuulda, näha, katsuda ja vaatetornina kasutada. Mingist maha mängima jäämisest võin vaid helesiniseid unenägusi näha, sest siis kisatakse nii, et maa on must. Kui nad aga iseseisvalt liikuma ja sigadusi tegema saavad, läheb nende elu kohe palju huvitavamaks. Nii palju on ju asju mida saab siis näppida, kiskuda, avastada ja suhu toppida – terve elutuba on nende ees valla! Sellel perioodil on mu elu üldiselt kergemaks läinud, sest siis on nad olnud nõus ka vähehaaval maas olema. Kuigi jah, siiski on nad mõlemad mind 98% ajast silmapiirile vajanud, sest noh, muidu te alles kuulete! Ei ole siin midagi, et jätad mu maha ”mängima” ja lähed üksinda pissile, kuskil täiesti teise tuppa ka veel – ei lähe läbi. Seal kus oled sina, olen ka mina!

Järgmine suur samm iseseisvuse poole on neil olnud umbes aastaselt, kui nad avastavad, et need kaks imelikku töntsakat pulka keha lõpus, mis seni on neil lihtsalt järgi lohisenud – neid saab veel ühel eesmärgil kasutada! Kõndimine. Kui laps jalad alla saab, vot siis… siis läheb alles tõeline pidu lahti. Ühel hetkel on ta maas ja mängib klotsidega, järgmisel hetkel on ta juba jalgupidi köögikapi otsas, ning loobib seinakapist koerale saia põrandale… Ja ärge parem küsige, et kus emme siis sel hetkel oli, sest tõenäoliselt nautis ta just sel hetkel kvaliteetaega iseendaga, näiteks üksi pissimise näol. Ja no for fuck sake, kui sa oled aasta aega olnud kellegi onn, toidulaud, mängumaja, vaatetorn ja muud toredad ehitised, siis sa lihtsalt kasutadki seda sekundit, kus keegi ei paista sind vajavat, ning kaodki ära ja kujutate nüüd seda pöörasust ette – pissid üksinda!

Aga ega laps siis ka loll ole. Niipea kui ta su kadumist märkab, on kaks varianti (meie puhul): a) ta kukub ulguma nii südantlõhestavalt, nagu sa oleksid oma asjad pakkinud, siberisse sõitnud ja tema huntidele puremiseks jätnud, või b) tal tekib mingi eriti tark idee, mida ta otsustab kohe ka teostama asuda. Selle 30 sekundi jooksul, mida sina kulutad vaikuses ja rahus pissimise peale, ise samal ajal naiivselt uskudes, et laps mängib rahulikult teleka ees klotsidega, võib aga saatuslikuks saada. Ja oiii kui palju sitta suudab üks kibekiirete jäsemetega pooleteiseaastane selle 30 sekundi jooksul kokku keerata – lastetud, uskuge mind, te ei taha seda teada… Kassikrõbinad veekeetjas, üle ääre lainetav lillepott, ümber tõmmatud mahlakann, mille sisus saab esimesi ujumistunde korraldada, jne. Et jah, been there, done that.

Aga noh, plusspoole pealt jällegi nii palju, et kui sa oled korra või paar selliseid seiku läbi teinud, tead juba eos toolid laua peale tõsta, uksed vahelt kinni panna, kõik lastele mitte sobivad asjad lae alla tõmmata, jne. Elu õpetab, ma ütlen. Kui sa viid igasugused sitakeeramise võimalused nulli lähedastele protsentidele, siis ongi lebo elu. Miinus on muidugi see, et ühel hetkel õpivad need sindrinahad ikkagi ise ka uksi avama, toole laua pealt alla tõmbama, veel kiiremini veel kõrgemale ronima jne.

Kui minu 3,5a pikkune praktika lühidalt kokku võtta siis:

  • Esimesed kuus kuud on kohati ikka väga rasked.
  • Järgnevad kuus kuud on juba paremad, ning sa hakkad tunneli lõpus valgust nägema.
  • Kui sa oled poolteist aastat vastu pidanud, võid omale pika pai teha, sest siit edasi läheb füüsiliselt veelgi kergemaks. Üldiselt õpib laps end juba väljendama ja sa saad tema soovidest paremini aru, ta hakkab paremini magama jne.
  • Kaks kuni kolm on selline 50-50 aeg, kus laps oskab end oluliselt paremini väljendada, aga ta katsetab piire ja üritab aru saada kes tema, kui isiksus, eraldi on. Teatud ka kui ”kohutav kahene” faas.
  • Kolm kuni kolm pool on lebo. Kohati tuleb ikka ette jonnituure, aga muidu on see juba täitsa asjalik vanus, kus laps räägib, liigub ja väljendab end vabalt, ning ta on võimaline su jutust aru saama, temaga suhtlemine on kergem. Hea õnne korral aitab ta sind isegi majapidamistöödes ja kantseldab rõõmuga oma väikevenda.

Ühesõnaga, jah, minu arust on mitme lapsega kergem kui ühega, aga seda alates umbes sellest ajast, kui kõige väiksem on kõndima õppinud ja suuremaga mängima asunud (siin vast mängib rolli ka väike vanusevahe). Siis on nad teineteise lõbustuspark ja sina saad sel ajal võimaluse asja rohkem kõrvalt vaadata. Hea õnne korral ehk isegi veidike jalgu kõlgutada ja oma kohvi kuumalt juua. Halvemal juhul oled sa aga nii kehva mäluga, et kogu seda armsalt koos kasvamist ja vabadust vaadates, otsustad sa veel ühe (või mitu) last saada ja kogu tiir hakkab jälle otsast peale. :D

Aga kuidas teil, jagage oma kogemusi. Kas mitme lapsega on teie arvates kergem, kui ühega? Kas väike vanusevahe on siinkohal pigem pluss või miinus jne?