Kui sa üritad nädalamenüüd teha

Kuna ma tahaksin hakata vältima seda, et ma õhtul kell viis avastan, et ‘aa, fuck, kahe tunni pärast peaks söök laual olema, aga ma pole veel midagi sulamagi võtnud’ olukorda, siis mõtlesin, et proovin taas teha nädalamenüüd.

Läksin siis rõõmsalt esimesele retsepti-saidile, mis pähe kargas ja hakkasin aga lappama. Ütleme nii, et seitse lehte hiljem tekkis mul lõpuks mõte, et kas reaalselt ka keegi teeb ja sööb neid asju, ning mina olen jälle mingi loll maakas, kes ei oska ÕIGET toitu hinnata, või…? Tsilline vaarikakaste, porgandikaste jogurtiga, kapsa-virsikusalat tsillikastmega, kartuli-suitsukalkunikotletid banaaniga, eeee miks ometi.

Ei no, tegelikult ma saan aru küll, mõnele meeldib magus+soolane kombo, aga õnneks/kahjuks ei ole mina üks neist. Ma tahaks näha mis nägu lapsed teeksid, kui ma neile õhtusöögiks mingit tsilli-banaani-juurvilja pläusti serveeriksin…

Kui ma isegi leian midagi, mis pealkirja järgi tundub hea, siis retsepti lugedes vajutan ikkagi ruttu back nuppu, sest koostises on üks imelikum nimi, kui teine. Pooli asju pole tavaliselt meie ”külapoes” müügilgi! Umbes, et võta ükssarviku filee, puista see üle tähetolmuga, lisa üks haldjast ristiema, marineeri kuus kuud purustatud härjapõlvlastes ja prae seejärel 30 minutit. Näm-näm, head isu!

Või siis teine äärmus – ühel hetkel jäi mulle ette selline retsept nagu ‘keedetud riis’. Klikkisin huvipärast ja ennenäe mis ma leidsin – ”Pane riis külma veega keema, keeda pehmeks. Kurna ja loputa puhta kuuma veega.” ja kõik. Wow, I just got my mind blown. :D

Jeerum, kuhu on jäänud kõik kasvõi pooleldigi tavalised toidud? Tõesti tekib selline tunne, et ma teen oma viite ”normaalset” retsepti vaheldumisi elupäevade lõpuni. Aga ma ei taha juuu. Agh, kui raske on leida seitse (kasvõi kolmgi siis) retsepti, mida sel nädalal teha? Nii rumal ja saamatu tunne on jälle. See kokkamine on üks igavene tüütu peavalu, ma ütlen! :D

Ja ma veel mõtlesin, et mis see siis ära ei ole – valin seitse retsepti ja vsjoo.

Mis on teie lemmik retsept? Kas te olete kunagi menüüd pikemalt ette planeerinud (ma tean, et mõned teevad menüü KUU AEGA ette! how the eff)? Kust teie retsepte otsite? Palun öelge, et ma pole ainus, kel see kokkamise värk pea valutama paneb. :D

Mina ja maagiline maailm

Mind on alati omamoodi lummanud maagiline ja paranormaalne maailm. Nõiad, kaardid, kivid, ennustused, vaimud… See on kõik on veidi hirmutav, aga samas äärmiselt põnev. Seega vaatan nüüd seda Eesti selgeltnägijate uut hooaega ka. Ma ei tea kas ja mis seal saates reaalne on, aga väga põnev on see küll. Samas arvan ma ka seda, et tõeline sensitiiv ei lähe sellisesse kohta kuulsust otsima ega võidu peale välja. Äärmisel juhul tahab ta end lihtsalt proovile panna, sest igapäevaelus ju ei tule sulle selliseid juhtumeid ja võimalusi niisama ette.

Sain saatest nii palju motivatsiooni, et kraamisin oma kaardipaki ka kohe välja. Nimelt olen ma juba pea 10 aastat omanud ühte Taro kaartide komplekti. Viimased kolm aastat pole ma enam eriti ennustanud, aga nüüd otsustasin endale jälle laduda. Ja no mulle meenus miks ma iseendale ei lao – liiga karm tõsi, millega ma leppida ei taha.

Alati enne kaartide ladumist mõtlen ma, et äkki ma lihtsalt kujutan endale ette, et see kõik nii täppi läheb? Aga nii kui olen kaarte tõlgendama hakanud, lähevad ihukarvadki püsti, sest see on lihtsalt niii haige kuidas kõik seostub ja klikib. Näiteks paar aastat tagasi, täpselt enne seda aega kui Annu ootele jäin, otsustasin üles kirjutada mis kaardid näitasid. Nüüd tagantjärele seda lugedes vajus suu suht lahti, sest iga viimnegi kaart tähendab nüüd midagi, kuigi tol ajal ei saanud ma sellest veel essugi aru. Näiteks oli seal, et üks eluperiood lõppeb, aga algab uus ja veel parem, kus on rahulolu, õnn ja armastus (saime Annu), siis pidi tulema raske aeg, mis lihtsalt tuleb üle elada (Annu beebiea raskused oleks meid peaaegu lahku ajanud). Seejärel oli paar väga täpset kaarti meie suhte kohta ja viimaks see, et ostame kinnisvara või renoveerime midagi (poolteist aastat hiljem oli meil maja JA me hakkasime remonti seal tegema), aga ka seal tulevad ette suured takistused ja raskused (jumala õige!).

Tahaks tegelikult ise ka mõne ennustaja juures käia ja kuulata mida tema mulle räägib…

Tol õhtul, kui seda selgeltnägijate saadet vaatasin ja hiljem ka endale ladusin, otsustasin mitu tiiru teha, aga teisel tiirul sain TÄPSELT SAMAD KAARDID, mis esimesel korral. Kui suur on tõenäosus, et sa laod kaks korda 78’st kaardist välja täpselt need samad kuus?

Kui ma kellelegi teisele laon, peab tuba olema vaikne ja see inimene peab kaartide segamise ajal hoolega kaasa mõtlema. Kui ta laseb mõtetel rännata ja samal ajal mõtleb ala, et mida õhtusöögiks teha, siis ega kaardid ka midagi erilist näita ja ajavad vaid ümarat mulli, mis temaga kuidagi ei kliki. Kui aga inimene keskendub ja avab oma meele… ütleme nii, et olen niimõnegi mitte-uskuja südame kiiremini põksuma pannud. Kuigi see tundub mulle endalegi pöörane ja uskumatu. :D

Olen tegelikult ammu mõelnud, et tahaks teist pakki veel, näiteks ingli tarosi. Inglite teema on mulle ka kuidagi südamelähedane, sest ma tahaksin väga uskuda, et ka minul on kaitseingel, kellele ma oma lühikese elu jooksul juba päris palju peavalu põhjustanud olen. Paar karmimat näidet:

  • Olin umbes 9-aastane. Tulime sõbrannaga bussi pealt ja jooksime pead laiali otsas bussi tagant niimoodi üle tee, et ma oleksin peaaegu rekka alla jäänud. Ma reaalselt tundsin mööduva rekka kaasatõmbavat tuult oma seljal. See oli SENTIMEETRITE küsimus. Kõige haigem osa? Mu ema oli ületee autos ja vaatas seda kõike pealt. Ma oleksin omaenda ema silmade ees sodiks sõidetud… Mu ema väriseb siiani, kui seda meenutame.
  • Teine kord oli siis kui ma oma hobusega ratsutama läksin ja ta järsku mööduva auto peale ära flippis. Ta viskas mu seljast maha ja ma maandusin täpselt ühe rauakolaka kõrval, millel olid püstised orgid. Pool meetrit kolaka poole ja ma oleksin tikuvõileib olnud.
  • Oli väga kõva tuul ja ilm kiskus tormiseks. Ma jooksin üle õue, et suur kuuri uks kinni panna, et torm seda küljest ära ei murraks. Äkki aga lendas mu nina eest mööda teravate äärtega katuseplekk. Ma oleksin peast ilma võinud jääda…
  • Me kõik vast mäletame veel hästi selle aasta juunikuud, kui avariii tegime? Kui meie auto poleks saandu lööki rattasse, nagu ta sai, ja löök oleks hoopis veidi rohkem külje peale tulnud, poleks ma täna vast enam siin. Ilmselt poleks enam ka Joelit, kes mu seljataga istus. Õppetund kogu eluks.

Lugematutel kordadel olen väga napilt pääsenud tõsistest õnnetustest. Uppumine, mitmed avariid ja õnnetused, ugh, jube mõeldagi!

Ühesõnaga, kes usub, kes mitte. Mina nagu usun, aga samas kui kaine mõistusega mõtlen, tundub see lihtsalt liiga hullumeelne, et tõsi olla.

Kuidas on teiega – kas ja mida te usute? Või arvate, et see kõik on üks suur lollus?

See Rõivase Värk

Ma usun, et kõigil on juba oksendamiseni sellest ”jubedast-häbiväärsest-KOHUTAVAST seksiskandaalist”, aga ma lihtsalt eisaaaaaa… Nimelt tundub see mulle nii haigelt haige olukord. Vaatasin eile neid seal Kolmeraudses ka ja…

Alguses olin ma küll nagu, et ‘oiiissandjumal, vaene Luisa!’ ja ‘on ikka imbetsill see Taavi – endal nii ilus naine ja lapsed ka, aga läheb võõraid seelikualuseid krabama’ ja ‘oiissand, kuidas Luisa veel suudab selle venna kõrval olla nii roosalt ja rõõmsalt’, aga mida enam ma selle peale mõtlen, seda enam hakkab mulle tunduma, et ehk pole see Luisa ise ka nii süütuke midagi, nagu ta välja paista laseb. Sest reaalselt, kes armuks ja abielluks sellise tüübiga, nagu too Rõivas on? Minu arust jube vastik vend, vassib ja keerutab.

Ühesõnaga, mulle tundub nüüd, et see Luisa on ise ka üks selline sehkendaja ja nad ongi Taaviga paras paar. Sest reaalselt, sa saad teada, et su mees on kuskil Malaisia reisil väidetavalt mingit eite suudelnud, käperdanud ja ma ei tea mida, eksole ja tüüp ei lükka seda ka ümber, vaid konkreetselt keerutab sitta ja kaitseb toda nö ”armukest”, sest ei taha, et too haiget saaks. Eeeeee, vabandust, aga midavittu? Miks läheb talle rohkem korda mingi armuke, kui oma naine ja lapsed? Ütleks ta konkreetselt, et ei ole sellist asja olnud ja olekski finito, aga tüüp ei tunnista, ega lükka ka ümber. Lihtsalt sõidab selle draama seljas kuulsama ja parema tuleviku poole? Ma reaalselt loodan, et ükski inimene nüüd nii loll ei ole, et selle pasatornaado peale Reformi poolt hääletama kukub.

Mees mul pani eile hästi – miks Taavi ja Luisa peale nii pikka kooselu alles nüüd (vähem kui kaks kuud enne valimisi) abiellusid? Äkki sellepärast, et noh, ikkagi ABIELUS ja LASTEGA = usaldusväärsem. :D Pulmast imeti ju ka iga viimnegi võimalus välja, et kõmu saada.

Mulle tundub see igatahes lihtsalt labane jura ja nende enda skeemitatud ”skandaal”, et hääli ja kõmu saada. Ma pole küll palju neid uudis-nupukesi lugenud, ainult mõnda ja vaadanud toda Kolmeraudse osa, aga Luisa tundub ebarealistlikukult chill, just nagu poleks see talle mingi uudis, et ta mees võibolla teise naise auke kontrollimas käis. Ma ei tea, võibolla olen ma ise peast haige, aga mina seda lihtsalt ei usu. Esiteks, miks tuleb see ”armulugu” välja KOLM PÄEVA enne valimiste lõppu ja teiseks, see lihtsalt haiseb räpaselt. Või peetaksegi meid, lihtrahvast, nii lollideks, et loodetakse sellega valimised kinni panna? Väike ahistamine siin, väike ahistamine seal ja vudirallala, võim, siit me tuleme!?

Mis te arvate – mis värk oli? :D

7207719t1hd4b2

Nende kahega linnapeal käimine on nagu kahe purjus jääkaru tantsima õpetamine – see lihtsalt ei lähe nii nagu sina seda tahad

Täna on jälle üks selline päev kus ma tunnen end natukene nagu läbikukkunud lapsevanem, sest no mis fucking mõttes ei saa ma kahe lapsegagi õieti hakkama? Mõni saab neid viisteist tükki ja kõik on nagu miskad, aga minu kaks… ma kohe ei tea. Kas olen mina saamatu tont, või süstivad need kaks omale iga hommik minust välja imetud energiat, et siis terve päeva ringi tõmmata nagu duracelli jänesed… Ühesõnaga, käisin täna lastega poerallil, et nädala söögivaru osta (neetud värk, et meil seda fäänsit päälinna lõbu pole, et tellid kulleriga kama omale ukse taha!). Ja no ma panin juba eile õhtul vaimu valmis, et see üks tsirkus jälle tuleb, aga mis parata.

Esimesena käisime Maximas. Seal on vahel head soodukad ja juur- ja puuviljavalik on ka parem, kui meie teises poes. Muidu ma vist ei lähekski sinna, sest 70% ajast juhtun ma sinna siis, kui töötab vaid üks kassa ja seal kassas on väheke ebameeldiv daam. Alati kui on valida, siis valin kasvõi pikema saba, aga peaasi, et temaga kokku ei peaks puutuma. Ta on alati nii mossis ja tigeda näoga, kui ma lastega sinna lähen. Kui lapsed on ülemeelikud ja naeravad kõvasti vms, siis vaatab ta neid nagu maa peal kõndivaid deemon-lapsi, kes tuleks temast võimalikult kaugele hoida. Silmist paiskub kohe põlastust välja. Ükskord, kui Annu üldse mul sõna ei kuulanud, nuttis ja lärmas seal, siis ta suht käratas talle, laps vait jääks. Ma olin ausaltöeldes nii ehmunud ja shokis, et ma ei osanud selle peale kohe mitte midagi öelda. Võtsin oma deemonid ja läksin… Alles poolel teel koju mõtlesin, et oleks pidanud talle kohe seal samas midagi ”head” vastu ütlema. Okei, nad olid lärmakad, aga for the fuck sake, iga laps vahel jaurab ja jonnib. Minu deemonid teevad seda lihtsalt tihemini vist, kui teiste omad.

Maxima on üldse paras jura koht, kuhu lastega minna. Esiteks on see paigutus seal nii sürr ja teiseks tuleb seal IGA JUMALA kord tšekk üksipulgi üle vaadata, et ega sulle jälle jumalteab mida müüdud pole või kas hinnad on ikka õiged. Täna näiteks müüdi mulle kaalika asemel nektariine. Hinnavahe oli mingi üle euro ja loomulikult minu kahjuks. Veetsin lisa-15-minutit oma kotti uuesti letile lahti pakkides ja koos juhatajaga arutades, et mida see müüja nüüd mulle nektariinide pähe müüs. Lõpuks läks vaatas kaamerast järele ja avastas, et kaalikas näeb tolle müüja arust nektariinide moodi vist välja. Aga ei no, ikka juhtub. Kahju ainult, et alati minu kahjuks. Või ehk on neil kaalika ja nektariinide koodid sarnased? Ühesõnaga, pidevalt võib Maximas tünga saada, kui tšekki ei vahi ja näpuga järge ei aja.

Teisena suundusime Konsumisse, mis on ausöna mu lemmik pood siin väikelinnas! Lahedalt ruumi, et käruga vingerdada ja mis peamine, peaaegu kõik müüjad on nii-nii-nii toredad, et ma võiksin neid lausa kallistada! Kui lapsed tsirkust teevad, siis alati müüja naeratab mõistvalt ja räägib lapsega juttu, et ta tuju parandada vms. Ühesõnaga, ma vist pean kätte võtma ja kuhugile kirjutama, et selle poe müüjaid kiita. Aaaa ja mitte üks kord pole ma Konsumist tünga saanud, seega jaaaaaah.

Igatahes, läksime meie siis Konsumisse ja Annu oli nagu suhkru laksu all olev laps-narkomaan, kes nagu maniakk mööda poodi jooksis. Ta näppis kõike, jooksis naerdes mul eest ära, tahtis igast kama mulle korvi laduda ja agh, käitus väsitavalt ühesõnaga. Ma ausõna ei kujuta ette mismoodi need poeskäigud meil siis veel välja hakkavad nägema, kui Joel ka ringi jooksma tahab hakata. Hetkel on temaga vähemalt üsna lebo – istub teine rahulikult kärus ja vaatab seda tsirkust pealt, vahel harva ainult üritab riiulitelt asju haarata, kui käru ahvatlustele liiga lähedale parkida. Täna oli ta igatahes väga chill, sõi rahulikult kärus oma parankat ja muigas vaikselt selle peale, kuidas ma Annule epistlit lugesin ja tal koguaeg järgi jooksin, et ta jälle nattipidi käru juurde tagasi lohistada.

Iga kord see muidugi nii libedalt ka ei lähe ja ühe metsiku iseloomu asemel pean taltsutama kahte. Eelmisel nädalal näiteks käisime Annule uusi saapaid otsimas, sest kummikud+sokid kombo vast väga kauaks enam soe ei ole. Läksime siis ühte poodi sisse ja hakkasin seal saapaid vaatama. Need kaks leidsid aga omale kohe veel kaks kamraadi ja meeeeletu möll võis alata. Jooksid muudkui ühest ruumist teise ja naersid nagu homset poleks. Iseenesest tore, sest mitte kellelegi nad liiga ei teindu ja midagi maha ka ei ajanud, aga kas me tulime sinna poodi siis mängima või saapaid proovima? Sõna neist neljast muidugi mitte kui keegi ei kuulanud ja me vahtisime seal nende emadega nagu kari töllakaid, kel oma jõnglastest jõud üle ei käi. :D
Lõpuks lohistasin Annu sinna riiuli ette ära ja konkreetselt sundisin talle saapaid jalga – laps röökis maas nagu metslane, et tema ei taha ja tema ei taha. Jah, kahju küll, aga paari nädala pärast ei taha mina jällegi kuulata, et tal õues olles varbad krõks ja krõks kummiku sees küljest ära murduvad, sest ühele vennale ei sobinud saapaid proovida.

Esimesed ei sobinud, teised ei sobinud, kolmandad ei sobinud… Joel tassis terve selle aja, mis ma võideldes Annule saapaid jalga surusin, mingeid jumala rändom susse meile sinna kõrvale hunnikusse, sest noh, ta on lihtsalt selline jõhkralt abivalmis vend. Mismõttes sa ei taha Annule talveks osta nr 19 baleriinasi? Aga need on ju mummudega ja niii nummid!

Lõpuks tõstsin oma deemon-lapsed kõrgele tooli otsa istuma ja aitasin müüjal selle pardaki kokku korjata, sest vastasel juhul lööb ta ilmselt järgmine kord meie lähenemist nähes omal poe aknad laudadega kinni, ning seisab risti löödud Jeesusega ukse peal ees, et me jumala pärast sinna uuesti katastroofi tekitama tulla ei saaks…

Aga no, saapaid meil ju ikka ei olnud! Läksime aga siis järgmisesse poodi, et ka see peapeale keerata. Müüja juba eemalt naeris, kui meid trepist tulemas nägi. Ma kardan, et me oleme siin kuulsad ja mitte heas mõttes. :D
Pikk jutt, sitt jut, nagu öeldakse, seega – saapad vedelesid üle terve poe, Joel istus lõpuks tumba sees, et ta rohkem asju laiali ei saaks tassida ja Annu nuttis jälle, et tema ei taha omale roosasi saapaid, tema tahab hoopis lillasi, aga number 34, mitte 26, nagu paras oleks. Ma sõbralikult keeldusin piilupartidega ringi kooserdamisest ja ostsin tema kurvastuseks talle ikkagi number 26 roosad kummik-saapad.

Ühesõnaga, kuigi mulle hullult meeldib olla see vaba hing kes lihtsalt võtab kätte, paneb oma tited riide (poole päeva töö, aga ikkagi) ja läheb, mitte ei oota neli päeva, mil mehel lõpuks vabad päevad hakkavad, et siis koos ära käia, AGA mulle hullult meeldiks veel paari aasta pärast ka mõnda närvirakku omada, seega pean ma vist rohkem mehele toetuma hakkama. Hetkel on meid veel võrdselt ja jõud käib veidikene paremini neist metsikutest hingedest üle. Vastasel juhul olen ma üsna pea seisus kus ma pean otsustama kas ma jooksen järgi Joelile, kes parasjagu midagi laiali tassib või riskima rahalise kahjuga ja järgi tormama Annule, kes teadmata suunas minema jooksis ja varsti ilmselt juba omadega teisel pool Räpinat on… Ega mu ema ilma põhjuseta öelnud, et tema nende šaakalitega linnapeale minna küll ei julge ja kindlam on neid lihtsalt omas aias karjatada. :D

Öko, lihtne ja soodne, ehk Intimina Lily cup ja Laselle tupekuulid

Täna tutvustan teile Intimina Lily cup’i. Ma usun, et paljud on taolistest menstruaalanumatest kuulnud, aga pole julgenud neid ise proovida. See konkreetne maksab ikkagi üle 40 euro ja mis siis kui see mulle üldse ei sobigi, eksole? Aga mina julgustan teid küll proovima, sest kõik see hirm on ilmselt päris asjata. Veidi harjutamist ja kui asi käpas, saad sa selle 40 euroga aastaid rahulikult menustreerida. :D Muidu kulutaksid sa selle raha juba u aastaga ära ja jätaksid endast maha meeeeeletuid koguseid prahti, mis meie niigi saastunud koduplaneeti reostama jääb.

Jah, see tundub alguses hirmutav, aga kõik on harjumise asi. Sellega saab ideaalselt teha kõike mida sa muidu oma ühekordsete sidemete ja tampoonidegagi teed. Kui cup on õigesti paigas, ei ole seda tunda ja ise ei liigu see ka mitte kuskile.

Paigaldamine on lihtne – voldi või rulli cup kokku ja sisesta nagu tampoon. See voldib end ise sinu sees jälle lahti ja voilaa – võid kuni 12 tundi rahulikult ringi uidata, ujuda, joosta, hüpata ja karata ning peaaegu, et unustadagi, et sul parasjagu päevad on! Mina näiteks saan aru, et cup on täis siis, kui ta on nii palju allapoole vajunud, et seda tundma hakkan. Muul ajal seda siiski tunda ei ole.

Enne esimest kasutamist keeda 5 minutit ja edaspidi piisab puhastamiseks veest ja seebist. Meil on kodus poti kõrval kohe kraanikauss, seega mul on hea lihtne seda puhastada. Loputan korraks üle ja panen tagasi. Aga kui pole kraanikaussi lähedal, saab hädapärast ka lihtsalt paberiga puhastada.

Lily cup compact

Minu cup tuli väikse roosa kotikese sees, aga see teine, voltidega Lily cup – see käib väikseks pannkoogiks kokku ja selle saab ilusti tillukesse karpi panna, st kaasas kandmine on üli kerge ja diskreetne.

Suuruse poolest on neil kaks valikut – A süütud ja keisri abil sünnitanud naised või naised kes ei ole veel sünnitanud. Teine suurus on B, see sobib paremini nõrkade vaagnapõhjalihastega naistele, või naistele kes on sünnitanud loomulikul teel.

Panin siia alla ka demonstratiivse tutvustusvideo, et kõik ikka päris selge oleks, kui minu seletustest veel väheks peaks jääma.

Alguses on sellel pikk saba taga, millest kinni hoides saab cup’i välja tõmmata, aga see tuleb enda järgi parajaks lõigata, kui too häirima peaks jääma. Mina näiteks pidin selle saba täitsa küljest ära lõikama, sest muidu jäi cup tunda. Ma arvan, et mul oli asi selles ka, et sünnituste tagajärjel on mu vaagnapõhjalihased väga nõrgaks jäänud. Batuudil ma näiteks enam hüpata ei saagi, sest muidu võivad sel traagilised tagajärjed olla. :D Ja sellepärast sain ma omale ka teise Intimina sarja toote – tupekuulid algajale. Nagu ma aru sain, siis on see minu oma kõige kergem variant (28g). Välja see mul küll ei kuku, aga niisama sees hoidmine ka muidugi midagi ei tee. Selleks, et lihaseid treenida, pead sa oma vaagnapõhjalihaseid pingutama ja proovima seda kuuli lihaste abil enda sees üles tõsta. Seda on soovitatav siis iga päev teha (u kuni 10 minti päevas), et tulemused ka varsti tunda oleksid.

Tupekuulid

Kuna mina olen laisk lohe ja ei viitsi isegi oma vaagnalihaseid treenida, rääkimata muust, jäi mul see asi hetkel katki. Või noh, pooleldi oli süüdi ka see, et ma kasutusjuhendist lugesin, et neid ei ole soovitatav raseduse ajal kasutada. Ma ei tea küll miks ei tohi, aga ega ma riskima ka ei tahtnud hakata. Aga no nüüd saan ma vist jälle motti siit postitusest, et treenida ja vast saan järgmisel suvel juba lastega koos batuudil karata, ilma, et ma peaksin kartma end kogemata täis lasta. :D

Btw, tupekuulid ei ole tegelikult üldse seksuaalse alatooniga värk (kuigi, loomulikult aitavad tugevad lihased ka selles mõttes seal kaasa!) ja pole need kuulid ka midagi häbiväärset, nagu paljud naised (k.a mineviku-mina) arvavad. Need konkreetsed kuulid näiteks ongi mõeldud vaagnapõhjalihaste treenimiseks. Kui sul ikka köhimise, aevastamise või hüppamise tagajärjel tilgad püksis on, pole asjale muud ravi, kui trenn. Ka niisama nende lihaste pingutamine töötab põhimõtteliselt, aga kuulidega on asi siiski efektiivsem ja kiirem.

Ravimiinfo.ee lehelt on võimalik vaadata kas ja millistes apteekides neid Intimina Laselle kuule parasjagu on. 28g on kõige kergem ja see on soovituslik algajatele ja naistele, kel on väga nõrgad vaagnapõhjalihased. 38g on neile kel pole seis nii nutune, aga tahaksid ikkagi veel tugevamad olla. 48g on kõige raskemad ja need sobivad neile, kes on juba vaagnapõhjalihastega raskusi tõstnud. :D Ühe kuuli hind on u 15 eurot.

Ravimiinfo.ee lehelt saab vaadata ka seda millistes apteekides see Lily cup olemas on. Päris nii kahjuks veel ei ole, et astud suvalisse apteeki sisse ja lihtsalt ostad. Eestlaste jaoks on see menstruaalanumate kasutamine veel kahjuks võõras teema ja sellepärast neid cup’e ka igas apteegis pole.

Et ravimiinfo lehelt leida mida otsid, sisesta otsingusse ”intimina laselle” kui otsid tupekuule ja ”intimina lily” kui otsid menstruaal cup’i.

Kõigi selle postituse kommenteerijate vahel loosin välja ühe Lily cup’i! Seega rääkige kaasa – kas olete kunagi proovinud või mõelnud mõne selline cup’i soetamisele? Või kasutate ka hetkel mõnda menstruaalanumat – millist? Aga tupekuulid – olete kunagi kasutanud, kui kiiresti tulemused tulid, milliseid kasutasite? Kui veel ei ole nendega kokkupuudet olnud, siis kas tahaksite proovida?