Heemne ja mitteheemne raud, ehk kuidas võidelda rauapuudusega

Ma ei tea kuidas teiega, aga minul on sügis-talvisel perioodil alati vaja vitamiine lisaks võtta, sest muidu saab jaks lihtsalt otsa. Aga ega siin vist midagi väga imestada ju ka ei ole, sest ma olen viimase viie-kuue aasta jooksul olnud rase oma 10 korda, ilmale toonud 3 last ja imetanud neid järjepanu viis+ aastat. Eriti suur probleem on mul aga rauataseme hoidmisega. Nii kaua, kui ma end mäletan, on mul alati olnud üks rauatablettide krõbistamne. Ikka järjepanu, pakkide viisi, aga näit pole sellest eriti tõusnud, üle 115 pole see mul vist mitte iialgi olnud. Aga tuleb välja, et ma pole ainus, sest rauapuudus on üle maailma levinuim toitaine puudujäägist tingitud terviseprobleem.

Rauavaegus ohustab enim neid, kelle rauavajadus või rauakadu on suurem, nagu näiteks rasedad ja kiire kasvuga imikud. Raseduse ajal raua vajadus suureneb, kuna rasedal on rauda vaja mitte ainult enda füsioloogiliste protsesside tagamiseks (eeskätt vereloome), vaid loote normaalseks arenguks. Suurenenud vajaduse kompenseerimiseks peaks naine rauda rohkem tarvitama. Paraku ei suuda naine enamasti hakata sel ajal rohkem rauarikast toitu sööma (nt rohkem liha). Seega on mõistlik kompenseerida suurenenud rauavajadust toidulisandiga.

Mina olen rasedana alati veelgi suuremas rauavaeguses ja pidevalt saan arstidelt noomida, et ma sööksin rohkem rauarikkaid toite või siis käsivad nad mul tablette juurde võtta. Aga see ei paranda oluliselt mu olukorda, sest mu keha lihtsalt ei omasta rauda nii, kui teistel. Mu emal on kusjuures sama probleem ja tundub, et selle ”toreda” asja olen mina ka oma lastele edasi pärandanud, sest kõik kolm on mul juba imikuna pidanud rauasiirupit luristama ja ka nüüd, aastaid hiljem, on neil raua näit madal.

On olemas heemne ja mitteheemne raud. Heemne raud on loomset päritolu, seda leidub looma- ja kodulinnulihas ning kalas. Toidutaimedes, piimatoodetes (rauasisaldus on väike) ja munas leiduv raud on mitteheemne. Valdav osa toidust saadavast rauast on mitteheemne. Heemne raud moodustab segatoiduliste rauatarbimisest vaid 5 – 10%.

Ühendkuningriigis tehti täiskasvanute seas 17a kestnud uuring, mis näitab, et heemse raua omastamine toidust on vähenemas. Heemse raua omastamine veise-, sea- ja lambalihast vähenes vaatlusaluse perioodil järjepidevalt, samas kui heemse raua omastamine kodulinnulihast suurenes. Toidust saadud heemne raud imendub palju paremini, kui mitteheemne raud. Heemne raud imendub 20 – 40% ning mitteheemne raud 1 – 10%.

Mitteheemse raua imenduvust mõjutab eeskätt toidu koostis ehk see, kui palju raua imendumise pärssijaid me tarbime. Piimatooted, karastusjoogid, tee ja kohv häirivad mitteheemse raua imenduvust. Seega, kui sa jood söögi kõrvale piima, ongi juba raua imendumine pärsitud. Heemne raud aga imendub organismis kergemini, olles soodustavatest ja pärssivatest ainetest toidus oluliselt vähem mõjutatud. Nii heemne kui ka mitteheemne raud imenduvad peensooles, kuid erinevate mehhanismidega. Heemse raua biosaadavus on oluliselt suurem ja organism suudab seda paremini omastada.

Kui kergema rauapuuduse puhul väheneb füüsiline vastupidavus ning vaimne produktiivsus, võib tekkida motivatsiooni puudujääk ja alaneda tähelepanu, siis rasedusaegse rauapuudusega võib kaasneda aneemia, mis omakorda on seotud enneaegsete sünnituste ja laste madala sünnikaaluga. Seega ei ole imestada, et arstid mulle pidevalt näppu viibutanud on ja mind muudkui vereproovidega piinavad. Laps arendab oma rauavarud välja viimase kümne rasedusnädala jooksul, seega on ta eriti tundlik ema rauapuuduse mõjudele. Rauapuudus võib mõjutada lapse sünnikaalu, vaimseid ja kehalisi võimeid ning imiku edasist kasvu ja arengut, seega on ema hea rauanäit väga oluline teie mõlema jaoks.

Alates sellest aastast on Eesti apteekides saadaval esimene ja ainus heemset rauda sisaldav preparaat RICHTER FerroBio. Hea imendumise tõttu (15–45%) piisab väikesest rauakogusest, mis omakorda vähendab oluliselt seedetrakti kõrvaltoimete tekke riski. Ma olen küllalt kuulnud neid lugusid, kus rauatablettide võtmise pärast on vetsus käik kui sünnitus (minul on jällegi vastupidi). Selle preparaadiga aga sellist probleemi tekkida ei tohiks, kuna see imendub organismis täielikult. Heemset rauda sisaldav suukaudne preparaat on ohutu, hästi talutav ja efektiivne rasedusaegse rauavaeguse puhul.

Oi pekki, pulmad

Ma avastasin üleeile, et meie soovitud kuupäevani on aega ca 10k, st kiiremas korras peaks seda pulma värki hakkama kokku lappima… Saate aru, mingid suvalised urkad on ka aasta aega ette broneritud juba. Nagu…midaaaaaaaaaaaaa.

Ma olen selle paari kuu jooksul, mil olen hakanud pulmadele rohkem mõtlema, käinud ikka omadega seinast seina. Uhkest mõisapulmast suvalise registreeriiseni. Ühel hetkel mõtlen, et jumala norm oleks ju abielluda ühes erilises rannas ja miks mitte ka pidu sealsamas teha. Teeks rannale pulmakaare, kutsuks paaripanija jne. Peoks rendiks telgi jms. Ümbrus on juba niiiiiiii ilus, et megalt dekoreerida ei olegi vaja. Saaks pulmapilte teha rannal, lõkke taustal jne.

Beach Wedding Ideas Small Beach Wedding Ideas Free Wedding Inspirations Website - regiosfera.com

boracay-wedding-packages-and-venues Foto-novia-006 percy_jackson_and_annabeth_37_by_percabeth_love

Imeilus ju! Aga siin on üks suur AGA… sellist pulma ei saa teha meie soovitud kuupäeval. Minu õnne arvestades sajab sel septembripäeval ilmselt lund. Ja kui nüüd teekski selle pulma hoopis juunis-augustis, siis oleks ikkagi oht, et asi satub sellele perioodile, kus taevast sajab pussnuge ja kõigil on tuju null, sest me peame nagu kodutud kuskil männi all vettinud grillvorsti järama…

*Kulat, nüüd meeldib mulle jälle see rannapulm, sest no omg, vaadake seda vaibiii*

Seega rannast tuppa ja kui juba tuppa, siis miks mitte ka septembrisse. Siin aga hakkab jälle uutmoodi peavalu. Kus, kuidas, kes teeb seda, kes teeb toda ja kui palju see kõik veel maksa läheb, johhaidii.

Hetkel olen jõudnud omadega sinna, et vaatame Vainupea kabelit, aga maeiteaaa, usklikud me ju ei ole ja kas siis üldse sobib… kes ja kuidas üldse seal tavalist registreerimist teeks… peavalu. Ehk ikka registreerida ka peopaigas, eeldusel, et seal on sobiv koht… Saaks ikkagi äkki ilusa ilma puhul õue oma lillelise kaare panna jne… Paaripanija peab ju niikuinii sebima ja see ka mingi 350 euri. Jääks ära ühest kohast teise taidlemine. Saaks äkki peopaigas valmis ka end panna, hea lihtne ja fotograafidel-videograafidel ka parem… Samas, pulmarongi siis ei saa… aga palju meil neid autosid sellise külaliste arvu juures üldse olekski…

Peopaigad on kõik kas haigelt kallid, juba bronnis või pildi järgi veits liiga lihtsad, isegi meiesuguste matside jaoks. Tahaks ikka helget ja romantilist, mitte mingit koobast, aga samas rahvast tuleb pigem vähem, kui rohkem (max 20 täiskasvanut, ca 10-15 alla 10a last) ja mingit megasuurt pleissi ka nagu vaja pole ju… Vaatan hetkel ntk Tabani puhketalu. Piltide järgi pigem mitte päris see, aga samas dekoratsioonidega saaks vast imeline… Menüü on seal jällegi väga lihtne, ala seapraad ja hapukapsas, aga no… ei isuta väga nagu. Pluss on see, et koht on soodne ja ka ööbimine on hinnas. Ehk saab asja.

Järgmine punkt nimekirjas on fotograaf ja videograaf. See saab olema ilmselt ka nr 1 rahaauk, sest need mälestused jäävad ju igaveseks ning selle valdkonna pealt kokku hoida väga ei saa. Aga jommajoo, kuiiiii palju neid tegijaid on. Igaüks kiidab enda oma ja hinna-kvaliteedi suhe on ka nagu jumal juhatab. Eile panin pulmagruppi kuulutuse ja kus siis hakkas tulema! Ma sain reaalselt niiii palju kirju, et mu postkast plahvatas – teate küll seda hullust, kui sul on telefonis nett tükk aega välja lülitatud olnud ja kui sa selle siis lõpuks sisse lülitad, läheb hullar lahti. Nonstop plõnn-plõnn-plõnn, kuni sul hakkab kõrvadest verd jooksma… Vot see oligi… Ma ei saa enam ööd ega mütsi aru, kellelt juba olen pakkumist küsinud ja kelle kohe esimese minuti jooksul maha kandsin… Mõnega olen juba mitu tiiru vist teinud.

Hakkasin siis otsast vaatama ja üles kirjutama, et saaks mingigi pildi ette. Aga need hinnad, oibla. Mõni küsib terve päeva eest mingi 600+ euri, aga pildid on kollased, näod nagu kummitustel, silmad varjudest aukus jne. Paremad aga jäävad enamasti üle meie võimete piiri (850 kuni mitu tonni). Mõni on õnneks selline ka, et võib täitsa asja saada, aga enne tahan kindlasti proovipildistamist, sest pulm ei ole just selline katsetamise koht, et ah pohh, pekki läheb, teen uuesti.

Videograafi ka väga alla 600-700 ei saa. Kaks tk on mul hetkel välja vaadatud, aga ma ei oska valida… Üks küsib 600, teine 400 euri terve päeva eest. Ühelt saab 6-7minutilise video ja minutise teaseri, teiselt saab 3-4 minutise video. Minu jaoks ei olegi tegelikult ju oluline mingi megapikk video, aga samas aastate pärast ei anna ainult fotod kõiki neid emotsioone enam niii hästi edasi, kui video. Seega, abiellun kasvõi kartulikotis, aga fotograaf ja videograaf peavad olema head.

Kolmas punkt, mille pärast põen, on kõikide kohtade dekoreerimine. Jällegi, meeletu rahaauk. Tahaks peopaika kangaid ja tulukesi, mõnda lilleseadet ja vaasidesse kuidagi sättida siis külaliste toodud lilled vms. Ma ka ei tea. Mul ei ole silma ja taju sellise asja peale, aga samas tahaks, et üldmulje oleks ikkagi ilus ja romantiline, mitte tühi ja pläss. Minu piltide järgi ütles mulle üks lilleseadja, et pruudikimbu teeb ta mulle 70-80 euriga. Ma pidin perseli kukkuma.

8e2e7d46c649bb6e96c6bd3f73f0ff5d hyd2_1024x1024 Hortensia + kipslill oleks ju nunnu, aga kas 80 euri eest ka veel see nunnu on…

Kleit, ülikond, laste riided jms on veel kauge tulevikumuusika (ilmselt Läti tripp). Sõrmuseid lähme see kuu vaatama, aga mina juba tean mida ma tahan. Vist. Mehega on meil sellest, millised sõrmused olla võiksid, muidugi absoluutselt erinevad arusaamad. Mina tahan traditsioonilisi või neid  ↓ aga tema tahab valget kulda. Minu arust pole aga valgest kullast sõrmused üldse abielusõrmuste moodi. Valge kuld näeb välja nagu hõbe… Kui sul on ikka kollane võru ümber sõrme, ei anna väga kaheldagi mis sõrmus see on. Valge aga võib olla ju ükskõik mis suvaline sõrmus. Ma tahan, et sõrmus karjuks ikka kaugele ”ABIELUS!” :D

Abielusormused-O-342-briljandid-matt

Õhtujuhti vist ei võta, bändi ka mitte, sest seltskond on väike ja maeitea, saame vast hakkama? Toit ja alko, pole aimugi… Kutsed olen välimuselt viiist välja vaadanud, aga see, kelle töö need on, ütles mulle, et tema enam ei tee – see aasta on täis ja jaanuarist jääb titepuhkusele, kulat küll.

45041678_1238469349625565_8698645484186632192_n28166623_1046535732152262_7128681639774718572_n

Saaks peopaiga ja registreerimisega asjad selgeks, oleks juba pool tööd justkui tehtud. Põhi oleks olemas, kuhu hakata kõike muud peale ehitama, aga see eeldaks, et käime kõiki kohti vaatamas jne, aga ma ei saa lähinädalatel autoga ju liigelda (vaja putitada)…

Sees keerab, süda puperdab, käed värisevad… Kas nii nüüd hakkabki olema? See jama kestab nüüd veel 10 kuud või? Ja vahetult enne pulmi läheb kindlasti veel hullemaks… millesse ma end mässisin, ah? Aina enam mõtlen, et kuiiii väga mul neid pulmi ikka vaja on. Aina ahvatlevam hakkab tunduma kolme lapsega lit*ina patus edasi elamine. :D :D :D

giphy (1)

Nett läinud, mõistus koos sellega

Ma juba enne rääkisin, et siin oli eile hull torm, puud lendasid, vool oli ära jne. Meie majas jäi õnneks vool alles, aga hoov ja tänavad on küll sodi täis. Hommikul hüppasime lastega aeda minnes üle murdunud oksakeste, lükkasin tee pealt ühe sildi püsti jne. Päris räsitud vaatepilt oli siin. Aiast koju jõudsin, siis vaatasin, et midapekki, mobiilset netti pole. Telekas ja wifi olid ka maas, kuigi kui eelmisel õhtul magama läksin, oli veel kõik olemas. Aga no mis seal siis ikka, ju parandavad liine, või miskit. Võtsin kätte hoopis ühe raamatu, mille lugemist olen pidevalt edasi lükanud…

Paari tunni pärast kohvi keetma minnes mõtlesin, et helistan emale ja uurin kuidas neil on. Ja mida värki – ei saagi helistada, telo liinid ka maas. Ja vot siis tõmbas küll seest õõnsaks, sest no ma olen ju täielik ülemõtleja ja häirekellad hakkasid kohe tööle. Veits nagu imelik, et torm on ammu läbi, aga nüüd siis kaovad asjad ära. Ja veel nii kauaks (kell oli siis peaaegu 13). Pärast käib teisel pool Eestit juba sõda, a mina istun siin jalg üle põlve, loen raamatut ja ootan millal lastele aeda järgi minema peab, selle asemel, et riisi ja konserve kokku vedada või metsas punkrit kaevata. :D

Päriselt, mind nii hirmutab mõte sõjast. Mu 90aastane naabrimemm, kes on reaalselt kõige kõvem naine, keda ma iial kohanud olen, on mulle ikka rääkinud oma elust ja sõjast kah üht-teist. Ma lihtsalt kuulan teda suu ammuli ning mõtlen millest kõigest see naine küll läbi tulnud on. See on lihtsalt uskumatu tädi mul siin kõrval… Igatahes, minul tekkis selle ootamatu katkestusega lõpuks hirm ja esimese asjana ruttasin tädikese juurde, et vaadata kas tal on ikka kõik okei. Telefon on tema ainus viis ju abi kutsumiseks ja kui liinid on maas, kes teab, eksole. Üksik 90-aastane memmeke kah… Ta on kõigest läbitust hoolimata nii tore, armas ja soe inimene. Alati ootab mind ja lapsi avasüli külla. Tänagi läksin koos Madlikesega ja kui Madli muidu ii-al-giiii ei lähe niimoodi kellegi võõra sülle, siis täna libistas ta end ühel hetkel minu põlvede pealt maha, tatsas memmekese juurde ja läks talle sülle. Lihtsalt niisama. Toetas veel oma peakest memme rinnale jne. Memm ise oli muidugi nii rõõmus, et peaaegu oleks nutma hakanud… See oli niiiiiiiiii imeline vaatepilt, et oleks mul ometi telefon kaasas olnud, oleks selle raudselt üles pildistanud ja pildi ära raamida lasknud! ❤️

Aga see tormi ja katkestuste olukord pani mind jällegi mõtlema, kui sõltuvad on inimesed nüüdsel ajal elektrist jms hüvedest ning milline paanika läheb lahti, kui nett pooleks päevaks ära kaob (nagu ma, et omg, netti pole, nüüd on raudselt sõda lahti! :D).

Meil on õnneks üsna okei, sest kütta saab ahjudega, vett saab ämbriga kaevust tõmmata, sooja vett ja süüa saab ka puupliidil teha, kelder on tavaari täis tehtud (mahlad, moosid, hoidised, talvekartulid jne), kuivaineid on ka vähemalt kuuks ajaks, autol on enamasti paak vähemalt pooltäis jne. Ainus, millest tekiks puudus on värske kraam, ala piimatooted, värsked juur- ja puuviljad, sai-leib jne. Neid viimaseid vast õpiks ka ise tegema, aga keegi ajugeenius on mul pliidil praeahju savi ja tellistega kinni toppinud (nagu MIKS?!)

Sellised olukorras meenutavad ka varuma hädaolukorraks tikke, küünlaid, patareisid, kuivaineid jms. Guugeldasin huvi pärast, et mis siis soovitatakse kriisiolukordadeks varuda ja ühe sellise juhendi leidsin kriis.ee lehelt, SIIT. Kindlasti uurige ja olge valmis igaks asjaks, sest mina küll ei taha olla olukorras kus midagi tõsist juhtub (ala no kasvõi tõesti sõda vms) ja ma ei oska lihtsalt mitte muhvigi teha ning sean sellega ohtu ka oma perekonna vms. Me naljatades oleme rääkinud, et kui sel ajal midagi juhtub, mil mees tööl on, et kus me siis kokku saame jne, aga ma ei taha mõeldagi, et see ka reaalselt kunagi ehk vajalikuks kokkuleppeks võib osutuda…

See on ”naljakas” tegelikult, kuidas lapsed kardavad koletisi voodi all, teadmata, et tõelised koletised liiguvad tegelikult hoopis meie endi seas…

Kuidas teil eilne mõõdus, oli ka tormi ja möllu? Loodan, et kõik jäid ikka terveks! Olete te muidu kriisiolukordadele mõelnud, midagi kuhugi varunud jne? Mis te arvate, kas on üldse mõtet end vaevata selle teemaga, sest Eesti on lõppkokkuvõttes ju ikkagi üks kõige turvalisemaid riike üldse – pole meil orkaane ega tornaadosid, mõrvar ämbrikke ega alligaatoreid, terroriste ka veel pole jne…? :D

 

Käisin selgeltnägijatega kohtumas

Meil oli eile hull maru. Õhtul nelja paiku läksin juuksurisse ja juba siis asjad lendasid. Juuksuri juures vaatasin, et okei, päris hulluks kisub, oksad lendavad ja õues läks jumala paugust kottpimedaks ka. Siis juba üks salongi klient ütles seal, et siinsele põhimaanteele on viis puud maha murdunud, pool linna on pime jne. Minul oli veel kindel plaan juuksuri juurest otse selgeltnägijad vaatama minna, sest kui tihti seda ikka juhtub, et sellised figuurid sulle koju kätte tuuakse (Eesti selgeltnägijate tuur oli siin).

Kuna mind see maailm ikkagi väga paelub, läksin tormi trotsides kohale. Oksad lendasid, kõik kohad olid sodi täis, külm tuul rebis täiega, tänavaid pandi kinn jne. Üks kutt oli puu alla siin lausa jäänud… Päris kreisi värk. Omaette mõtlesin veel, et ei mäleta mina selle siin elatud 8 aasta jooksul sellist asja ja nüüd, kui linna tulevad selgeltnägijad, on asi pekkis – oi, kui tore kokkusattumus.

Koolimaja juurde jõudes nägin, et maja ette sõitis mingi buss ja sealt hakkasid inimesed välja tulema. Lähemale jõudes selgus, et tegu ongi selgeltnägijatega. Läksin nende sabas siis majja sisse, Jüri hoidis mulle veel ust lahti. Geit vaatas ka mind niiii pikalt, et kõhe hakkas lausa, aga samas… jumala äge. :D

Jäin siis koridori koos teistega ootama, minu suureks üllatuseks olid enamus seal vanemad inimesed. Noori oli ikka väga vähe. Mõni hetk peale seda, kui nägijad olid teise ruumi edas läinud, läks välisuks lahti. Jumala lambist, mitte kedagi seal ei olnud. Need on seal veel sellised maru rasked, topelt klaasist ja vedrudega uksed ka. No võttis ikka kõhedaks küll. :D

Tänu tormile ei jõudnudki kaks selgeltnägijat üritusele kohale. Jäid puude vahele vangi. Ei saanud edasi, ei tagasi… Igatahes, alguses need nägijad siis tutvustasid end lava peal ja vastasid üldistele küsimustele. Ma küsisin näiteks, et kui see selgelt nägemise värk on reaalne, siis miks ei leita üles kadunud inimesi, nagu näiteks too Võru Markus. Alguses läksid kõik pmt näost veits valgeks ja jäid hetkeks kuidagi imelikuks, ebalevaks (vist just selle Markuse teema pärast, sest sellest nad ka rääkima asusid)… Ja siis hakkasid rääkima, et kuidas see on ikka inimeste enda teha, palju on valetamist ja varjamist, mis ajab neid segadusse, mõni asi pole lihtsalt määratud veel päevavalgele tulema ja nemad ei saa ka kõike öelda, sest see võib olla oht neile ja nende perede jne.

Peale väikest pausi hakkasid nad inimesi ükshaaval vastu võtma. Ervin tegi mingit katset publikuga ka. Käskis inimestel sõrmed kokku panna, käed üles tõsta ja siis luges numbreid ja kellel käed kinni jäid, pidid lava ette minema. Kahel jäidki käed kinni, minul ei jäänud. Väga kahtlane oli. Ikka mõtlesin, et no mida pekki, raudselt teesklevad… Selliseid kergelt kõhedaid momente oli veelgi. Peale seda, kui Keivo oli laval oma rituaale läbi viima hakanud, ei läinud näiteks mingi tulede ja lülitite pult seal saalis enam tööle. Lüliti lihtsalt ei jäänud alla vms… Keivo oli tegelikult ikka vapsee kriipi tüüp. Kogu see tema olek ja käitumine, no midapekki… Karjus seal vahepeal inimeste peale jne. Mina ei julgenud selle tüübi lähedalegi minna igatahes.

Mina käisin Jüri ja Kristi juures ning kuna see Geit mind ikkagi IGA KORD möödudes pikalt vaatas ja mulle nii imelikult naeratas (reaalselt, ei pööranud minult pilkugi!!!), võtsin südame rindu ja läksin tema jutule ka. Mõtlesin, et ehk ta näeb minu juures midagi ja annab mulle siis niimoodi vahtides märku, et ma tema juurde ikka ka läheks või ma ei tea… Igatahes, selgus jah, et ta minu juures midagi nägi. Tüüp ajas mind lihtsalt kellegagi sassi! Küsis minult, et kas ma olen Sille. Mis krdi Sille, ahhh…? No tänks düüd. :D

Ühesõnaga, äge oli, aga mingit saatest nähtud maagiat mina otseselt ei tundnud ja ei tekkinud ka sellist tunnet, et ”omg, ongi päris” vms. Kuigi tegelikult kõik mis nad seal mulle rääkisid oli vägagi õige. Samas jääb ikkagi see tunne hinge, et no KUIDAS see võimalik on ja küllap nad ikkagi loogika, minu reaktsioonide jms põhjal kompavad maad ja panevad pilti kokku. Kuigi üks Kristi öeldud asi jäi mind küll megalt kummitama ja no tee või tina, aga ma ei mäleta mis sellele eelnes, st ma ei saa sotti, kas ma andsin kuidagi selle vastuse talle ise ette või mida pekki… ühesõnaga, loogika keeldub uskumast, kuigi ma ju tegelikult nagu usun ka… mida rohkem ma sellele mõtlen, seda kõhedam mul hakkab. Ma ju isegi vanasti tegelikult ladusin kaarte ning kõik ahhetasid, et mida pekki, kuidas sa tead… aga noh, see on selline kahtlane maailm ja teema, et peale laste sündi ei ole ma enam oma pakki väga puutuda julgenud. Pole vaja torkida, kui teemat ei halda… Samas jällegi, see on niiiii huvitav.

Kas teie olete selgeltnägija juures käinud, usute?

Milline turvatool valida lapsele, kes kasvab turvahällist välja?

Hiljuti ostsin Madlile uue turvatooli, sest turvahällis oli tal juba väheke kitsas. Teoreetiliselt oleks ta veel sellega sõita saanud küll. Madlil oli Cybex Aton 5 turvahäll, koos 2-fix alusega mida saab kinnitada nii turvavööga, kui ka isofix’iga. See alus ei ole kohustuslik, see on põhimõtteliselt vaid mugavuseks, et hälli oleks võimalik autosse panna ja sealt võtta kiiremini ja lihtsamalt ning ei peaks iga kord hälli uuesti turvavööga kinnitama. Madli oli turvahällist turvatooli kolimise hetkel 1a2k vana, ca 11kg raske ja 83cm pikk. Cybex ise ütleb, et Aton 5 hälli saab kasutada kuni 13kg ja 90cm, st kuni ca poolteist aastat. Eestis maksab häll ca 145-159 euri ja alus ca 120-129 euri. Cybex Aton 5 hälli ja alust võib kasutada 7a jooksul esimesest kasutuselevõtust, või kuni kahe järjestikuse lapsega (2×1.5a aktiivset kasutust).

hh hhh

Alguses mõtlesin, et ehk kolin hoopis Annu tema Axkid Wolmax’ist välja ja saab see tool Madlile ning nõnda ei peaks ma kahte uut tooli ostma, aga kuna Annul on ikkagi veel veidi ruumi sinna sisse kasvada ja ma tõesti ei tea kui kiiresti ta kosub, otsustasin, et imen asjast maksimaalse välja ja Annu sõidab sss edasi nii kaua, kuni vähegi võimalik (Annu on hetkel viis aastat vana, ca 22kg/116cm, Wolmax on kasutatav kuni 25kg/125cm).

Madlile ostsin (ilmselgelt) AxKid Minikid 2.0 turvatooli (beebipood.ee sooduka ajal 319 euri, tavahind 399 euri) ja tugijala pikenduse (29 euri), sest mul on vaja, et jalg ulataks laeka põhja, niisama laeka peale ei tohi tugijalga panna). Minikid on samuti kuni 25kg ja 125cm sss kasutatav, läbinud Rootslaste ülikarmi Plus testi ja no ühesõnaga, üks parimaid turvatoole, kui tahad oma last võimalikult kaua sss sõidutada. Wolmaxi ja Minikidi vahe on pmt vaid kasutamise mugavus ja hind. Minikidil on seadistamine palju mugavam, rihmad jooksevad kergemalt ja ühes toolis saab mugavalt sõidutada erinevatel aegadel erinevas mõõdus lapsi, sest peatugi liigub koos rihmadega automaatselt. Wolmaxil (nüüd on sel mingi uus nimi) tuleb aga põhimõtteliselt terve tool juppideks kiskuda, kui tahad peatoe kõrgust muuta (samas, kui tihti sa seda ikka teed, kui kõigil lastel on oma tool).

Kui ma tookord Annemaiale ja Joelile Wolmaxid ostsin, sai määravaks hind. Kahe tooli pealt oli see vahe vist üle 200 euri, kui ma ei eksi, seega andsin enda mugavuse pealt järgi ja ostsin odavamad, aga täpselt sama turvalised toolid. Nüüd aga, kui oli vaja osta korraga vaid üks tool, ei hakanud ma isegi mõtlema ja tellisin kohe Minikidi. Seda suuresti ka sellepärast, et kui ma Madlikest Wolmaxi proovisin, ei olnud see talle nii paras, kui õige oleks. Temal mahtus õla ja peatoe vahele kolm, peaaegu neli, sõrme, tohiks mahtuda aga vaid kaks. Mõne arvates veidikene ehk juuksekarva lõhki ajamine, aga mulle on see väga tähtis ja nii on õige.

Kuna laps, kes alles turvahällist välja kasvama hakkab, ei ole mitte mingil juhul valmis veel näoga sõidusuunas sõitma, on tungivalt soovituslik osta sellisele lapsele turvatool, mida saab kasutada selg sõidusuunas. Väikelapse pea on proportsionaalselt täiskasvanu omast mitu korda suurem ja raskem, st selja ja kaela vigastuste oht on nss sõitval lapsel viis korda suurem, kui sss sõitval lapsel.

Kuigi mõned toolid ja ka seadused lubavad last sõidutada nss alates 9kg, on see lapse turvalisust silmas pidades väga vastutustundetu tegu. Ma nii ootan aega, mil keelataks ära alla kolmeaastaste nss sõidutamine, kohe päris siiralt. Tungivalt soovituslik on tegelikult last sõidutada sss isegi neljanda eluaastani ja edasi. Jah, okei, on mingid põhjused, miks mõni vanem valib nss tooli varem, aga ÜLDISELT, sss ON turvalisem ja parem valik su lapsele. Mul on alati sel teemal rääkides väga suur kiusatud valjult välja öelda üks ehe näide, siitsamast Eestist, mis ehk tooks niimõnegi lapsevanema maa peale, aga puht empaatilisest mõistmisest ma seda siiski ei tee… Seega vaadake parem neid kolme videot ja mõelge kaasa. Mõelge siiralt ja põhjalikult. Kas sina suudaksid endaga edasi elada, kui sinu valiku tõttu lõpetaks laps näiteks invaliidina?

*Antud postituse juures jätan endale õiguse kommentaare mitte üles lasta, kui pean seda vajalikuks.