Täid ei ole tegelikult räpakollide haigus

Annemaia sai kuskilt täid. Nüüdseks on probleem muidugi kõrvaldatud, aga kuna ma selle protsessi käigus tajusin ebameeldivat hoiakut ja pool linna oli seda täi juttu täis, siis tühja kah. Ongi aeg, et keegi avalikult ka räägiks sellest ebameeldivast ja justkui räpakusele viitavast ”haigusest”.

Kuna nakatumise allika välja selgitamine on pea võimatu, siis olen ma loobunud igasugustest ”äkki siit” ”äkki sealt” mõtetest. Pealegi, nakatumiseks ei ole ju ÜLDSE palju vaja. Piisab, kui lapsed peadpidi koos mängivad või proovivad pähe sama kübarat kuskil kostüüminurgas. Sama kammi, patsikummi, rätiku või mütsi kasutamisest ei hakka ma rääkimagi, eksole. Piisab ka sellest, kui sa toetad oma pea samale peatoele, kus on olnud täide kandja pea. Ka poes uut mütsi või pluusi proovides võid täid saada. Täiskasvanud täi peab omapead vastu lausa kuni kaks päeva!!! Seega kui haiguse kandja proovis üleeile sama mütsi, mis sina, siis… PALJU ÕNNE! Täid võid saada sama kergelt, kui mõne viirushaiguse. Ma ütlen, selleks ei ole vaja muud, kui olla vales kohas, valel ajal…

Mis puutub sellesse, et täid on räpakate haigus, siis see on tegelikult sulaselge valearusaam. Täid nimelt ei tahagi minna pähe, mis on rasvane ja pesemata, sest rasvasele ja libedale juuksekarvale on neil palju raskem muneda ning sellises peas on neil endil ka raskem liikuda. Ma arvan, et see müüt võis ehk tekkida sellest, et puhtad inimesed avastavad elukad varem ja tegelevad probleemiga kohe, aga need teised… ei tee seda ja lõpuks on asi ikka vääääga hirmus.

Igatahes, Annul olid täid – täpsemalt lausa kaks tükki. Ja see ei ole veel kõige hirmsam asi kogu loo juures – ka mina sain täid! Ma poleks elusees arvanud, et kolme lapse emana pean ma elus esimest korda tegelema selliste rõvedate elukatega MINU ENDA peas. Jopakolla, ausõna noh. Võehh, rõveduse värinad. Mul hakkab peanahk kihelema vaid sellele mõtlemisest!

Aga kui juba täidest juttu tegin, siis räägin ikka sellest ka mis kaasneb ühe korraliku täi epideemiaga (olgugi, et ”epideemia” oli meil kahe peale kokku vast kolm-neli elukat, samas nädalaga oleks neid juba vääääga palju olla võinud, sest üks täi võib muneda päevaga kun 10 muna!). Kõik voodiriided tuleb pesta vähemalt 60kraadiga või siis triikida kuumalt. Kõik tekid-padjad-voodikatted-pleedid jms tuleb kloppida, triikida, võimalusel pesta 60kraadiga. Sama kehtib ka riiete ja pehmete mänguasjade kohta. Eriline tähelepanu siis muidugi mütsidele ja muudele peakatetele ja -kaunistustele. Juuksekummid ja harjad on soovitav minema visata.

Iga päev vahetasime kõigil voodiriideid. Ma pesin ja triikisin selle aja sees vist mingi 15-20 masinatäit riideid… Mütse veel sügavkülmutasin ka just in case, sest neid ei tohtinud 60ga pesta ja ma ei julgenud kindel olla, et triikides kõik maha ikka surid. Muidu on öeldud, et asju, mida ei saa kuumalt pesta või triikida, võib ka vähemalt kaheks nädalaks grippkotti sulgeda, sest munast saab selle ajaga noor täi ja too hukkub, kui ta ei saa esimese 24h jooksul verd imeda. Aurupesur on ka sellisel puhul VÄGA tänuväärne asi…

See protsess oli rõve, tüütu ja aeganõudev, sest tingud (täi munad, kust tuleva uued täid) ei taha üldsegi nii kergelt hävida. Mune õnneks väga palju polnud, ainult mõned üksikud, aga ikkagi. Maru tüütu. Esimesel päeval ostsin mitu pudelit shampoone ja lahuseid, et need raiped maha mõrvata. Hoidsime seda keemiat peas kauemgi, kui kästud, kammisin juukseid spets täikammiga mitu korda jne, täpselt nagu peab, aga ikka leidsin järgmisel päeval Annu juustest muna, mis tegi küünte vahel plõksu, st see raibe IKKA ELAS ja arenes. Mul oli ikka suht midapekki nägu ja tekkis tunne, et issaaaand, me ei saa iial lahti neist. Lõpuks otsustasin, et kuumutan nad surnuks lokitangidega ja tegin Annul vahvlilokid ja vot see aitas! Mitu päeva peale seda veel muidugi kammisime juukseid ja koukisin iga pudi väriseva südamega välja, et seda lähemalt uurida ja kindel olla, et tegu pole mõne täiraipe või tolle munaga. Rõve, ütlen ma!

Nui neljaks, nüüd tõusen iga päev kaks tundi varem ja teen Annule Prantsuse punukad (ma ei oska ÜLDSE patse teha!), et nende rõvedike juustesse pääsemine oleks edaspidi max raske. Kasutatud mütside ostmise isu läks ka ikka vääääga pikaks ajaks ära. Ühesõnaga, täid on levinud probleem, see ei ole kuidagi seotud inimese eluviisidega ja oleks viimane aeg kummutada valearusaamad. Täid on lihtsalt rõvedad ja tüütud.

Olete kunagi täidega kokku puutunud?

See süütunne, mis sööb hinge seest

Ma olen end viimasel ajal aina enam ja enam igasuguste asjade pärast süüdi tundma hakanud. Kõige rohkem muidugi sellepärast, et ehk minu suur kinnisidee saada lapsed jutti, polnudki nii hea, kui minu unistustes. Mul on tunne, et ma olen neilt röövinud selle erilise ”mina ja emme” aja. Annu oli ju 1a7k, kui Joel sündis, st Annu ei teagi elu enne Joeli tulekut. Alguses magasid nad mul ju kõik kaisus – kõik mahtusid… Joel ise on minu arvates veel kõige nürimas seisus olnud, sest Annu oli vähemal see 1a7k ‘emme ja mina’ aega saanud, aga Joelil on alati olnud ‘emme, mina ja Annu’. Äkki ma ei lugenud talle nii palju, kui Annule ja sellepärast ongi tema kõne kehvemapoolsem… Äkki sellepärast ta end kõigile koguaeg kaela kleebibki, et ta pole saanud minult nii palju lähedust ja tähelepanu, kui tal vaja oleks olnud. Õpetajad ikka räägivad kuidas Joel pidevalt tahab kaissu ja sülle pugeda, ning vajab paitamist nagu kiisupoeg…

Kui Madlike sündis, oli Joel 2a2k. Joel kolis enne seda kaisust välja, et teha ruumi uuele titele. Rinnastki on nad pidanud loobuma ca pooleteiseselt, sest emmel oli uus titt tulemas… Lasteaeda läksid nad ju Annemaiaga koos, eelmisel sügisel. Annu oli kohe neli saamas ja Joel oli miski 2a3k vms. Mõlemad olid ikka väga tillukesed… Aga nad leppisid, neil pole kunagi olnud lasteaia suhtes vastumeelsust. Ühesõnaga, sellest ajast peale on nad ju käinud aias, kus nad veedavad suurema osa oma ärkvel oleku ajast. Ja kui nad ongi kodus, siis on nad siin tavaliselt ikkagi kõik koos. Need vabad päevad, mida ma olen neile eraldi üritanud teha, et neil veidikenegi oleks seda ‘emme ja mina’ aega – Madli on ju sellegipoolest kodus. See ei ole ikkagi päris ”see”. Varem Madli magas jah mitu korda päevas, mitu tundi, siis oli tõesti võimalik kaisutada ja tegeleda üks ühele, aga nüüd on see vaid helesinine unistus, sest kui ma üritan näiteks Joeliga lauamängu mängida, tuleb Madli ja tassib kõik laiali. Kui ma üritan suurematega kaisutada ja lugeda, tuleb Madli ja langeb mulle peale nagu kaheksajalg, kriiskab kõrvu lukustavalt ning lükkab teisi minema, justkui öeldes ”minu emme, AINULT minu!”.

Madlil on vähemalt olnud see ‘mina ja emme’ aeg, mil suuremad on lasteaias ja ka öösel on just tema minu kaisus, tiss suus, nagu oleks see sinna kinni naelutatud. Aga teised… kannatavad. Kannatavad, sest emmel on kinnisidee endast tittesid välja pressida, nagu kuulipildurist.

Ka lasteaed tekitab minus süümekaid, sest nagu ma juba ütlesin, nad veedavad seal väga suure aja oma lapsepõlvest. Jah, neil on seal tore. Jah, nad õpivad seal asju mille õpetamise peale ei oskaks mina veel tullagi. Jah, see on neile mõnes mõttes kasulik. Aga… nad pole siis minuga. Mina peaksin olema see isik, kelle musid ravivad haavad ja kelle kalli ajab hetkega ära hirmu. Ja ma ei ole seal… Samas, kui nad on kodus, siis palju nad ka otseselt ikkagi minuga on. Ikka on vaja samal ajal ju süüa teha, kedagi kantseldada või majapidamises toimetada… Ma mäletan oma lapsepõlvest nii hästi, kui tähtis oli mulle emaga üks-ühele aja veetmine ja kui sitasti ma end tundisn, kui tema tähelepanu oli tegelikult pooleldi kuskil mujal, ala õmblusmasina või supopoti juures. Ma lubasin endale, et oma lastega ”teen heaks” kõik selle, milles nägn oma lapsepõlves valukohti. Ja mis nüüd on? Kas ma teen paremini? Kas ma olen parem? Ei.

Ugh, see on nii kahe otsaga asi. Samas ma näen, et nad igatsevad seda ”emme ja mina” aega minuga rohkem, aga ma tean ka seda, et nad armastavad üksteist väga ja nad ei oska teineteiseta ollagi. Kui keegi on kambast puudu, on ka ülejäänud nagu poolikud. Ma ei saa öelda, et ma kahetseks või, et ma muudaks neid vanuste vahesid, aga kindlasti paneb see mind vahel mõtlema ja end halvastu tundma, et äkki ikkagi… Raske on lihtsalt saada see üks ühele aeg, et kõik tunneksid end max armastatult ja hoitult. Nad on ju väikesed nii vähest aega…

Janeli veebifailid-99

Ma pean vist lapsed lasteaiast ära võtma

Annemaia ja Joel on neljandat nädalat lasteia lainel. Reaalselt kohal on nad sellest ajast käinud umbes pool aega, sest noh, lasteia klassika – nädal aias, nädal kodus haige. Esimesel nädalal ma mõtlesin küll, et jommajoo, ma ei saagi suuremaid aeda viia, sest ma lihtsalt ei jõua seda Madli ininat ära kuulata… Tšikk ei ole ju harjunud üksi olema! Terve nädala paterdas otsides mööda tube ringi ja ainuuuult jorises. Alles õhtul, kui suuremad koju tõime, läks tal tuju paremaks. Siis mängis ja kilkas koos õe ja vennaga, nagu homset poleks.

Üksõhtu tegi Annu puslemattidest maha pika raja ja nad hakkasid Joeliga selle peal võidu edasi-tagasi jooksma. Aga ega Madlike ka siis mängust välja jääda saanud! Võttis temagi kiiremad käigud sisse ja käputas mööda ”lava”, nii kiiresti kui vähegi sai. Annu-Joel ergutasid raja kõrval ja Madlike siblis kiiresti-kiiresti. Peaasi, et tema saaks ka olla nagu ”suur” õde ja vend. Seda oli niiii naljakas kõrvalt vaadata. On ikka asjapulk… :D

Madli oli kohe silmnähtavalt rõõmus, kui teised ka haigeks jäid ja lasteaeda ei läinud. Issand mis möll siin käis… Ma mõtlesin, et jumal tänatud, et meil oma maja on, sest muidu oleks küll naabritele lagi kaela kukkunud… Suvel juba harjusime ära, et suurem möll toimub õues, aga nüüd on ilmad juba jälle nii rõvedad ja tatised, et vabatahtlikult seal küll enam väga palju olla ei taha… Aga mida muud ”haigete” lastega ikka toas teha, kui raamatuid sirvida ja lauamänge mängida. Seega tänasin jälle jumalat, et meie mänguriiul täiendust sai! Ma võin südamerahuga öelda, et ma olen nüüd (laua)mängusõltlane. Sellest satsist leidsin jälle mitu mängu, mida suure tõenäosusega võivad oma kingikotist leida ka minu sõbrannade lapsed.

DSC_0063

Esimene mäng on Haba Puuviljaaed. Hea sügiseteemaline mäng, mis õpetab tiimitööd. Mängu eesmärgiks on kõik puuviljad kokku korjata enne, kui vares need nahka pistab.

DSC_0071

Mängu käik: veereta täringut ja korja vastavalt sellele oma korvikesse puuvilju – roheline= õun, punane= kirss, kollane= pirn, sinine= ploom. Täringu peal on ka kaks sümbolit: korvi sümbol tähendab, et võid võtta ükskõik millistelt puudelt kaks puuvilja ja varese märk tähendab, et paika tuleb panna üks ruuduke varese pildist.

DSC_0070Kui varese pilt saab kokku enne, kui teil viljad korjatud, on varese võit! Kui teil aga õnnestub puud tühjaks teha enne, kui varese pilt kokku saab, on teie võit. Soovi korral saab muidugi ka mängijatest pingerea tekitada, et kes kõige rohkem vilju korjas, see on võidumees vms.

DSC_0042

Teine mäng on Minu esimene Alias. Ma olen nüüd aus ja ütlen, et ma ei olnud varem Aliast mänginud. Ma ise ka ei tea kuidas, aga vot ei olnud. Igatahes, see on hetkel üks Annu kõige lemmikumaid lauamänge! Minul hakkab juba kerge vastumeelsus tekkima, kui näen, et ta jälle Alias kaenlas tuleb, aga noh, vähemalt on see igatepidi arendav mäng. Joel on selle mängu jaoks vist veel veidi liiga totu. Ta ei saa veel pihta, et ta ei tohi öelda seda sõna, mis pildil on, seega on tema hetkel pagendatud kellakeerajaks. :D

DSC_0043

Aga kui siin on veel veidrikke, kes ei ole varem selle mänguga kokku puutunud, siis mängu käik on sellel Aliasel selline, et üks seletab sõna, teised arvavad ja see kes ära arvab, saab ketast keerutada ning vastavalt sellele siis oma kujukest edasi liigutada. Ma nendesse reeglitesse seal väga ausalt öeldes ei süvenenudki, tegime lõpuks rohkem oma loogika järgi. :D

DSC_0047

Kolmas ja minu kõige lemmikum mäng sellest partiist, on Monza (Haba teeb ikka niiii vingeid lauamänge ja mänguasju!). Alguses veel veidi kahtlesin, kui selle mängu valisin, sest infos on kirjas, et see sobib alates viiendast eluaastast ja mul pole veel ükski laps viiene. Aga tuleb välja, et see on tegelikult imelihtne mäng, millest saab aru ka värske kolmeaastane.

DSC_0050

Mängu käik: iga mängija valib endale meelepärase värviga auto ja alates noorimast, hakatakse siis kordamööda täringuid veeretama. Täringuid on kuus tk ja vastavalt sellele, mis värvid sa täringutele saad, hakkad oma autot edasi liigutama. Liikuda saab ka naaberradadele, aga ainult nendele mis on otse sinu kõrval, st esimeselt otse kolmandale näiteks hüpata ei saa. Liikuda saab vaid edasi ja kui su teele tulevad maha asetatud rehvide näol takistused, tuleb neist mööda põigelda, üle hüpata ei saa. Seega võib juhtuda, et jääd mitmel viskekorral ühele kohale seisma, sest sul ei õnnestunud täringutelt välja veeretada õiget värvi. Kui sul aga joppab, saad ühe viskekorraga edasi liikuda lausa kuue värvi jagu!

DSC_0051

Millised on teie pere kõige lemmikumad lauamängud? Kui palju te üldse perega koos lauamänge mängite? Kõigi nende seast, kes kaasa räägivad ja Insplay – arendavate mänguasjade kodu fb lehe meeldivaks märgivad, loosin välja kolm mängu!

Ma ei taha lahti lasta

Lapsed läksid esmaspäevast jälle lasteaeda. Kuigi ma suve alguses mõtlesin, et ma ei ela seda suve siin üksinda nende kolme soodaga üle, polnudki asi tegelikult ju üldse nii hull. Minu fantaasiad olid jälle dramaatilisemad, kui reaalsus. Ma ei tea kuidas ma kohe oskan kõik enda jaoks alati 100x hullemaks mõelda. Erioskus, või mis.

Igatahes. Pesa on tühi (no peaaegu) ja kerge nutumaik on suus jälle, sest omg kuidaaaas nad ometi nii suured on juba. Mõtlesin siin just, et see ütlus: ”päevad on pikad, aastad aga lühikesed”,on ikka nii õige. Oi kui palju on neid õhtupoolikuid, kus olen tundnud, et issand millal see päev ükskord lõppeb ja see on ka okei, aga tegelikult läheb see kõik linnutiivul mööda… Ühel päeval on mu pesa tühi. Pole enam segadust. Pole enam kisa. Pole enam kilkeid. Pole enam naeru, nuttu ega jonni… Ühel päeval ärkan ma oma voodis ja saan hingata – ma polegi enam laste poolt kokku pressitud, mu süli on tühi. Ühel päeval igatsen ma seda kõike.

Mina, üritamas omale nägu pähe joonistada, ajal mil Joel ripub mul püksisääre küljes ja Annu konkreetselt kaelast kinni hoides mu seljas. Minu igapäevane elu, daamid ja härrad. :D

Ühel päeval ei pea ma enam endale meiki tegema poomise saatel, aasta 2017

Annu saab järgmisel kuul juba viieaastaseks. Täna lasteaeda minnes ütles ta mulle, et ma ei pea enam teda rühma saatma –  ta saab ise hakkama. Nagu… MIS MÕTTES. See paneb mind paratamatult mõtlema, et mul on vaid nii-palju kordi temaga jäänud, enne, kui ta mehele läheb, või midagi. Mitu unejuttu, mitu head ööd musi on mulle veel temaga jäänud? Mitu korda ma saan teda veel avalikult kallistada, enne, kui ta mind päriselt häbenema hakkab, sest ta on ”liiga suur”, et emmega hängida?

Eile joonistas ta oma sõbranna sünnipäevaks kaarti ja kirjutas siis (minu juhendamise saatel) sinna peale ”Palju õnne sünnipäevaks kallis Kendra!” Millal ta ometi nii suureks sai. Kuidagi märkamatult on minu ”põrgust saadetud beebist” (kes neid aega mäletab, ahh?) saanud peaaegu-viieaastane, kes tunneb tähti, numbreid ja kirjutab sõbranjedele sünnipäevakaarte.

Ükspäev vaatasin meie seinal rippuvat pilti aasta tagusest ajast, kui Madlikene alles sündis. Issand, kui beebid nad kõik olid… Ma olen kindel, et järgmisel aastal vaatan praegu tehtud pilte ja nutan samamoodi. See kõik läheb lihtsalt liiga kiiresti.

janeli-11

aug. 2018

Isegi kuidagi kahju on neid lasteaeda anda. Mul on selline tunne, et ma jään asjadest ilma ja mismõttes neil on mingi ”elu”, kus minul ei ole kohta… Aga Madlike on veel titt, ta ei saa mulle veel vastu vaielda, temal ei ole elu väljaspool mind, seega imen ma seda kõike endasse nagu käsn, sest ühel päeval on ka tema suur ja ei vaja enam mind. Täna magas ta minu kaisus ka päevase une, sest ma raatsinud teda enam isegi vankrissegi magama panna. Tegin meile siia diivanile nii mõnusa pesa, et ma ei taha liigutadagi. Tema nohises mul siin kaisus ja mina vaatasin muudkui seebikaid järgi, ise samal ajal teda aeg-ajalt ikka musitades ja sisse ahmitsedes tema viimaseid beebilõhnalisi hetki…

Ka Madli on tegelikult nii suur juba. Muudkui üritab siin ringi tatsata ja kas tõesti aastased jagavad juba nii palju matsu (nagu see oleks mu esimene laps, eks)… Ükspäev sai ta kammi kätte, hakkas enda juukseid kammima ja siis tuli ”kammis” minu omad ka ära. Kuidas mu BEEBI teab mida kammiga teha, ahh… Aaa ja siis ükspäev pidas ta maha pika telefonikõne doominoklotsiga. Nii armas oli.. Vahel vaatan ja imestan kohe milline iseloom juba ühel aastasel ”titel” on. Täitsa inimene juba. Väike inimene oma soovide ja mõtetega.

Peaksin vist Joeli titepõlve järelejäänud ajast ka kohe maksimaalset välja pigistama hakkama, sest tüdrukud tulevad mingil hetkel tagasi, kui on aru saanud, et emal oli tegelikult õigus, aga kui poisid lähevad, siis ongi nad läinud… Ja videoid peaks rohkem tegema. Ka tavalistest hetkedest, sest ühel päeval on need hindamatud mälestused. Pildid on üks, videod aga hoopis midagi muud. Ise peaksin ka rohkem pildile jääda proovima, isegi, kui tunnen end nagu viimane kalts. Aastate pärast ei näe ma neilt piltidelt enam oma pekist kõhtu ja siniseid silmaaluseid, vaid mälestusi ja emotsioone… Vaatasin siin mingipäev oma Instagramis tagasi, naersin ja nutsin vaheldumisi oma tund aega. Seal oli näiteks üks video sellest, kuidas pisike Annu hüppas pelleti koti otsast muudkui põmaki ja põmaki maha, ning Joel naeris söögitoolis istudes selle peale nagu segane. Toona tundus see video üsna mõttetu, nüüd aga ei suutnud ma selle vaatamist lõpetada…

Käisime seiklemas vol2

Mul on aju nagu sõel, ma isegi ei mäleta enam kõiki neid kohti ja asju mis me puhkuse ajal tegime või kus käisime. Pean kamerast vaatama vist hakkama, et mälu värskendada! :D

20190816_190429

Igatahes, koduteel käisime läbi Vudilast. Hetkel on see nüüd juba selleks aastaks kinni, aga hinnad olid üpris krõbedad: täiskasvanu 14 ja lapsed 18 euri nägu vms. Mina ostsin piletid talvel sooduka ajal, 7 euri nägu ja praegu tänan jumalat, sest, kui ma oleksin pidanud täishinda maksma, oleksin küll veidi pettunud olnud. Nimelt on minu arvates väga selgelt see värk seal… aegunud. See koht lõugab valjult uuenduste ja paranduste järgi. Mõni koht oli päris räämas ja ei töötanudki üldse. Näiteks oli seal üks tilluke seiklusrada, kus oli ka liug vms. Põhimõtteliselt, et võtad pulgast kinni ja lased mööda trossi, pulgast kinni hoides, alla/edasi. Igatahes, see ei funganud ja kui Joel seda kasutada üritas, kiilus see värk seal kinni ja Joel maandus perseli mudas. Ma nägin päeva jooksul neid lapsi mitmeid, kes samamoodi lõpetasid.

DSC_0360

Lisaks häiris mind väga, et ponisõitusid tegid seal lapsed. Ühtegi täiskasvanut seal juures ei olnud. Võtsid poni ja jalutasid siis, ”ratsanikud” seljas, mööda metsa. Välimuse järgi ütleks, et üks oli mingi 10 ja teine vb 13 aastane. Ja sellistele usaldati hobused kätte, lapsed seljas… Ei osanud nad kiivreid lastele pähe panna, ega midagi. Või noh, seal ei olnudki üldse vist laste suuruses kiivreid. Mängumaa, kus ponisõitudeks on täiskasvanute kiivrid, hmm… Enamusel kiivrid töllerdasid lipa-lapa kahte lehte. Mis kasu sellest kiivrist siis üldse on… Lapsevanemad ka ei vaadanud kuidas kiivrid on… Ma küll üritasin Joeli kiivrit nii kinni tõmmata, kui sain, aga kui ta metsast tuli, oli see tal silmini ja ma ei tea kas ta oma sõidust üldse midagi nägi ka… Lisaks plätsis väiksemate poniga jalutanud tüdruk hobusele PIDEVALT vastu nina ja nägu, kui too ei kuuletanud. Tõstis häält ka looma peale. Nagu… nii ta seda hobust küll enda kontrolli alla ei saa. Ühel hetkel viskab loomal sita keema, ning ta sellele plikale veel teeb… Hoiame siis sõrmed ristis, et sel hetkel tal mõnda põnni seljas ei juhtu olema.

DSC_0356

Lisaks, vaadake kus ja kuidas ta Joeli jalad pani… Tema surus lapsel jala kannani sinna rihma vahele, ma siis ise nii möödaminnes ikka panin ainult varbad. Hobuse-kaugetele inimestele seletan siis, et jaluses tohiks jalg olla vaid varvastega, et ratsaniku kukkumise järel too jalgupidi jalusesse rippu ei jääks. Jaluse rihma vahele jalga toppida ei tohiks vapsee… No mina, va vussike, olen nüüd kõva mutt siin netis kaagutama eks, aga samas kohapeal ei julgenud ma ka mitte muhvigi öelda…

DSC_0323

Aga muidu oli tegelikult väga tore. Jõudsime kenasti kõik tegevused läbi teha ja kõik ära vaadata selle 8h jooksul. Kõige suurem hitt oli muidugi see jääkülm vesi seal. Vaevu sain lapsed veest välja, et edasi minna… Isegi käisime seal liumägedel ja saunas, ning väga vinge oli, kuigi vesi oli ikka… põrrr. :D

DSC_0312

Batuudid olid väga lahedad, kambaga hüppasime ja naersime, ATV’dega sõitsime, loomi nägime, vesiratastel käisime ka, aga lapsed flippisid jälle ära, seega ei läinud me kaugele. Hiljem käisime mehega kahekesi uuesti. Teatrit nägime, päris lahe oli endalgi kuulata-vaadata, jutt oli hea. Põrkeautod olid vinged, kuigi akusid ei raatsita neile sinna osta (siseinfo). Korraga oli vaid paar autot saadaval, mis ka lõpuks ära koolasid ja ülejäänud seisid nurgas (laadimas?). Mängutubades jne käisime uudistamas, kuigi elektrooniliste mängude majas ei olnud ka mitu asja töökorras. Samas need mind isiklikult nii väga ei kõigutanudki. Hah, ühel mängul oli nii, et gaasi vajutama ei pidanudki, sest see oli sinna kinni kiilunud vms ja mängija asi oli vaid rooli keerutada. Sõitsin ralli, gaas koguaeg põhjas. :D

DSC_0504

Toit oli seal ka selle kvaliteedi kohta pigem kallis ja valik oli nadi. Lõpus saime 2 euri nägu lastele jäätist ka osta… Kõige valusamad 12 euri, mis ma eales maksnud olen, sest samad jäätised oleksin tavalisest toidupoest kätte saanud mingi max 5 euriga. :D

Lõppkokkuvõttes oli väga tore päev, aga kas ma 18 euri nägu uuesti läheksin? Ilmselt ei. Samas selle raha eest, mis mina maksin, oli asju ja tegevust ikka küll ja veel, ning jäime väga rahule.

DSC_0386

*Loen nüüd teksti üle ja jääb sellest kohast kuidagi negatiivne maik. Tegelikult oli ju väga tore ja mõnus päev… Ehk oli asi lihtsalt selles, et käisime seal kaks päeva enne hooaja lõppu. Ehk on seis suve alguses parem, ma ei tea. Aga töötajad on seal  küll suurepärased! Päriselt, nii mõnusad, toredad ja sõbralikud. Naeratavad ja on abivalmid. Ehk on pargi seis nadi, sest töötajad saavad head palka ja on selle pärast rõõmsad? Ma loodan küll, sest head palka nad igatahes vääriksid! Vesirataste poiss vääriks küll eraldi preemiat, sest ta jättis nii mõnusa, positiivse tunde sisse meile kogu päevaks.*

Aga ega me kodus kaua olla saanudki, juba järgmisel päeval põrutasime Tivolisse, mis tol päeval oli Võrus. Ma ei tea kuidas, aga mina ei olnud igatahes kordagi veel sellisesse kohta sattunud… Seega see külastus oli esmakordne nii mulle, kui ka lastele.

DSC_0553

Kohe, kui sisse läksime, nägime, et üks tüdruk, koos oma isaga (?) oli minemas (minu arvates) surmalennule. Ronisid mingi metallist kuuli sisse ja siis nad lasti miljoni kilomeetri kõrgusele, ilge lennuga. Muudkui kargasid üles ja alla, röökides. Joppenpuhh… ma hiljem mõtlesin, et kui palju peaks keegi mulle maksma, et ma seda teeksin… Mingi viie tonni eest võib-olla hakkaks mõtlema. Uuugh, gaad. Kohutav.

Me käisime luikedega lendamas ja juba seal tõmbas mul sisikond kokku, kui see luik ülespoole läks. Mina olin koos Annuga ja kui ta nägi, et mul nägu siniseks juba tõmbub, vajutas ta luike kohe alla poole ja lausus, et ei ole hullu midagi emme, me võime madalamal ka lennata. :D

Rongiga käisin ka nendega sõitmas. Üks kord Joeliga ja teine kord Annuga. Joeliga läksin, siis andsin kogemata 2 münti, kuigi oleksin pidanud maksma vaid enda eest. Poole sõidu peal meenus, et kuraaat. Maha läksime, siis tahtsin küsida, aga vastuseks sain vaid ”ne panimaju”. Ja issand, kui pikk see sõit oli! Joopajoo, ma mõtlesin, et see ei saagi otsa.

Igatahes, lapsed käisid kõik läbi mis said ja nautisid kõike täie raha eest (iga sõit 3-4 euri nägu, uugh). Kuigi ma ei saa lihtsalt mainimata jätta, et kiikude-laadsel atraksioonil oli meil väga ebameeldiv kogemus. See tüüp seal läks minu peale ikka MEGA närvi, sest ma ei saanud aru millist piletit ta tahab. Trampis jalgu, tegi nägusid, vandus ja vehkis kätega, nagu ma oleksin mingi retekas, et keset Eestit ei saa aru vene keelest. No tänan väga.

Selle kuu aja jooksul oleme kodused olnud vast viiel päeval. Puhkus oli tore, aga nüüd on küll seiklemisest kopp ees. Kodus on ikka niiiiiiiiiii hea. Koerad olid ka hullumas, kui meid üle tüki aja nägid. Isegi kassid, kes muidu on pigem yolo’tajad, olid rõõmsad ning üks neist ei jäänud veel mitu päeva minust sammugi maha. Öösel ronis ka mulle selga elama – jumala eest, äkki läheb veel minema, eksole. :D

Meie puhkus sai tegelikult päris maagilise lõpu, kui mulle ootamatult keset järve, paadi peal abieluettepanek tehti. Ikka täis laks – päikeseloojang, õitsvad vesiroosid ümberringi, linnulaul, meie kahekesi… Tüüp tundus ikka maruuu närvis. Nagu ma peale üheksat aastat ja kolme last talle ”ei” hakkaks ütlema. :D

DSC_0690

Krt, nüüd tuleb küll koogi söömisesse paus teha, muidu ei mahu ükski pulmakleit selga!