Ma olen juba viimased neli kuud mõtisklenud mis sellele poisihakatisele küll nimeks saab, kui ta siin ükskord välja karata otsustab… Alati oli nagu aega küll ja veel selle õige nime leidmisega, nüüd on aga aeg põhimõtteliselt otsas ja laps võib iga hetk sündida. Holy shit, mul saab kohe 38 nädalat…

6.jaanuar 2020

Ma ausalt ei tea kuidas mulle koguaeg sellised ebameeldivalt käituvad arstid satuvad, aga täna saate jälle veidi sellist ulmet lugeda. Nimelt jäid mul lapsed kuskil jõulude ja aastavahetuse vahelisel ajal veidi tõbiseks. Ei imesta ka, sest üks tüüp käis meil siin niimoodi õues, et kombeka sääri saabaste peale ei tõmmanud. Mitu tundi hiljem tuldi siis tuppa, omal nina punane peas, ütles mulle, et tal on nüüd külm, aga ometigi toppis ise samal ajal endale ikka veel kinnaste pealt värsket lund suhu. Saapasääred olid muidugi lund niimoodi täis, et ma ei saanud neid tal esimese hooga jalastki ära…

Ma tahtsin sellest kirjutada tegelikult juba ühes teises postituses, aga läks kuidagi käest ära ja ei jõudnudki selleni. Igatahes, jäin siin ükspäev mõtlema, et millised olid jõulud ja üldse kogu see jõuluaeg minu lapsepõlves ja milline on see nüüd minu laste jaoks. Mida ma tahaks, et minu lapsed kunagi mitmekümne aasta pärast heldides meenutaks ja mõtleks, et vot see oli vägev? Või ehk on mõni selline asi, mida nad kunagi ka ise oma kodudes jätkata võiks?

Ma olen kindel, et kõigil on vähemalt üks selline kodutöö, mida ta ei salli ja mis jääb nimekirjas alati kõige viimaseks. Minul on üheks selliseks asjaks näiteks nõude pesemine. Jaaaa, mul 3 lapse emana (+ veel see vend kes varsti mu emakast välja hüppab) pole endiselt nõudepesumasinat, vaid pean kõike käsitsi küürima nagu neandertaal.