Meie jõuluime, ehk poolteist sentimeetrit õnne!

Kuu aega tagasi istusin ma värisevate kätega vannitoas ja hoidsin pihus pulgakest millelt vaatas mulle vastu kaks rasvast triipu. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Ma isegi ei lootnud sel kuul midagi ja siis äkki… 

Esimene reaktsioon oli, et tahan seda tervele ilmale kuulutada, õnnest hundirattaid visata ja huilata nagu indiaanlane, aga millegipärast ma seda siiski ei teinud. Tekkis tunne, et tahan seda endale hoida. Kanda endas seda ilusat saladust ja mõnda aega lihtsalt olla. Oma emalegi ütlesin alles kaks päeva hiljem, kuigi tavaliselt on ta esimene kellele KOHE helistan. 

Kui meeletu elevuse ja õnne pilv hajuma hakkas, tekkisid muremõtted. Mis siis kui sel korral ka midagi pahasti on? Äkki kaotan ka selle lapse… Mõtlesin, et ei ütlegi kellelegi, sest kui asi lõppeb jälle halvasti, rikun teiste jõulud ka ära.  Te kõik elate ju mulle kaasa ja oleksite kindlasti mulle mõeldes kurvastanud. Ja noh, sellepärast ma otseselt midagi ei öelnudki. Aga no valetada ja varjata ma ka ei oska, seega mõni teist ikka pani kaks ja kaks kokku mõne mu kahtlase lause peale.

Sel korral plaanisin arsti juurde minna alles 8-9 nädalal, et vältida seda närveldamist, aga läks nagu ikka. Umbes kaks nädalat peale heade uudiste saamist, algas pruun määrimine. Kimasin kohe kontrolli, aga nagu karta oli, siis näha ega teha polnud midagi. “Tule kahe nädala pärast, siis vaatame.” Arst oli pigem positiivne, sest kõik paistis ilus, ainult, et laps oli nädala jagu väiksem, kui mina arvasin ja no see määrimine ka… Määras mulle Duphastoni ja “voodireziimi”.

Mõni päev peale määrima hakkamist nägin pühkides heledat verd, ning murdusin – see nüüd ongi siis kõik, ma kaotan selle lapse… 

Imekombel aga läks nii, et verd rohkem ei tulnud ja paari päeva jooksul lõppes ka pruunikas määrimine. Lõin mõttes ristimärki ette ja olin lootusrikas. Samas kuklas pesitses ikkagi hirm, et see määrimine oli märk peetumisest – ka eelmisel korral oli mul ju korraka hele veri ja oligi kõik selle titaga. 

Vahepeal jõudsin ka hcg proove andmas käia, et oma närve rahustada. Oleks ma vaid varem teadnud, et meie haiglas ka tasulisi teste teha saab! Nii palju närveldamist ja arsti ukse taga kraapimist oleks võinud olemata olla… Sel korral ei hakanud arstiga üldse jändama ja läksin kohe tasulisi hcg’si tegema (6.12 tk). Eelmisel esmaspäeval oli näit 16 660, kolmapäeval aga ainult 23 100. Oleks aga võinud/pidanud olema kuskile sinna 30 tuhande kanti, sest 48 tunniga peaks see arv duubelduma. Aga no mingist hetkest hakkavat see arv duubelduma hoopiski 72 tunniga. Millal täpselt aga see juhtuma hakkab, ei ole mulle keegi öelda osanud. Kuna näit polnud päris nii hea kui terve raseduse puhul olema peaks, hakkasin vaikselt lootusi maha matma ja end harjutama mõttega, et ka selle lapse südamelööke ma ei näe…

Ja issand, muide, see labor tekitas mulle tolle kolmapäevase proovi vastusega paraja infarkti! Käisin proovi andmas, kaks tundi hiljem helistasin ja mulle öeldi, et näit olevat 2 tuhat midagi. Küsisin üle, et kas see võib mingi viga olla, sest esmaspäeval oli näit 16 660 ja kuidas nüüd selline järsk kukkumine. See tädi on seal hästi tore ja vastutulelik, üldse tundub ta hästi mõnus inimene. Ühesõnaga, ka tema kahtles selles numbris ja lubas proovi üle teha, sest tema ei teinud seda esimesel korral. Ütles, et helistagu ma tunni aja pärast uuesti. Õnneks läks see tunnike kiirelt ja mul ei olnud väga aega sellele mõeldagi, sest olime just parasjagu perega Tartus ringi tuuseldamas.

Kui ma tunni aja pärast uuesti laborisse helistasin, ütles ta, et tõesti, proovi teinud inimene oli vastusel ühe numbri tagant ära unustanud! Kivi langes südamelt ja nii soe oli kuulda, et ka temal oli hea meel. Naeris ja soovis mulle õnne. Järgmisel korral vist viin talle midagi head sinna laborisse tänutäheks, sest ta on tõesti nii mõnus, soe ja kaastundlik inimene. Eelmisel korral, kui mul see peetumine oli, oli ta ka nii tore. Tundsin kohe, et ka temal on kahju ja ta üritas mind lohutada nagu vähegi oskas. Minu arust on ta tunnustust väärt, sest mujal pole ma sellist suhtumist näinud. Igatahes, kokkuvõttes ei teadnud ma ikkagi midagi konkreetset. Okei, teadsin, et antud hetkel on laps elus ja näit tõuseb, aga kuna see siiski ei tõuse nii nagu peaks, siis on suur võimalus, et varsti lõpetab see pisike arenemise ja näit hakkab hoopiski langema. 

Plaanisin reedel jälle linna sõita ja veel üks hcg teha lasta, et näha kas ja kui palju nüüd näit tõusnud on, aga mul ei läinud hommikul auto enam käima ja ma ei saanudki kuskile minna. Seega otsustasin, et jään ootama neljapäeva, et arsti enda käest lõplik otsus kuulda – kui süda lööb, siis on kõik hästi, kui ei löö, ootab mind veel sel aastal ees uus kohutav kogemus.

Vahepealse kuue päeva jooksul üritasin olla rahulik ja viia end aina enam teadmisele, et häid uudiseid loota pole. Seda enam tekitas minus segadust see, kui järsku hakkasid mul kõrvetised ja algasid iiveldushood. Mõtlesin, et ehk kujutan ma seda endale vaid ette, sest sooviksin seda nii väga – mingitki märki, et meie oodatud titaga on kõik hästi. 

Kui ma eile õhtul järjekordselt diivanil sügavalt hingasin, lonkshaaval vett jõin ja kaalusin kas oksendada ise, või ajada endale näpud kurku, siis mõtlesin küll, et kui peetunud rasedus mulle nüüd järsku selliseid sümptomeid tekitab, siis see on ikka päris fucked up.

Täna oligi siis see kauaoodatud neljapäev. Sõitsime läbi lumetuisu linna ja ma värisesin 15 minutit arsti ukse taga, endal pisarad silmist surumas. 

Kui arst lõpuks tuli ja ma pukki ronisin, tagus mu süda nii kiiresti, vat et hüppab rinnust välja. Arst katsus emakat ja esitas kahtlasi küsimusi, mis mind veelgi ärevamaks tegid. Ta nägu ei olnud eriti lootust andev. Aga niipea kui ta ultraheli tegema asus, lõi ta nägu jälle särama, ning ta lausus, et see siin on ju imeilus pisike tita. Süda lõi!!! Oh sa mu meie! Poolteist sentimeetrit meeletut õnne! Küsisin lausa mitu korda üle, et kas ma tõesti kuulsin seda praegu või kujutasin vaid ette. Arst kinnitas mulle naerdea oma viis korda, et kõik on tõesti-tõesti hästi. 

Oeh milline kergendus, milline õnn, milline rõõm – augustis saab meist viieliikmeline perekond!

Annu küsis mult ükspäev, et mida mina jõuludeks soovin ja ma mõtlesin vaid sellele, et kui lapsega ometi kõik hästi oleks – vot see oleks mu elu parim kingitus! Ja noh, hetkel on täpselt selline tunne nagu oleks miljonimängu võitnud. :)

Janno Puusepa fond, ehk ühe suure südamega mehe lugu

Täna tutvustan teile ühte suure südamega meest, tänu kellele on päris mitme pere elu kordades kergem ja parem. Suur kummardus tema ees!

Pilt: erakogu

Kes sa oled, mis on su vanus ja millega sa tegeled?

Mina olen Janno Puusepp, 31 aastane. Praegune amet on näitekirjanik ja teatri lavastaja.

Mis on su diagnoosi nimi ja kuidas see su elu mõjutab?

Minu diagnoosi nimi on tsüstiline fibroos. See on selline geneetiline haigus mida loetakse ka eluiga lühendavaks. Minul isiklikult on löögi all kopsud, mis tähendab, et haigusest tingitult on kehavedelikud väga paksud ja kopsud täituvad tasapisi rögaga, see omakorda põhjustab meeletut köha. Ka on raskusi kehal toitainete omastamisega, sest limaskestad on paksud.

Mõjub see sarnaselt, nagu astmaatikul on raskusi füüsilise poolega – jõudlus on väike ja raske on liikuda, sest õhku pole.

Millal ja kuidas haigusest teada said?

Haigusest sai mu ema teada kui ma olin umbes kolmeaastane. Ta nägi, et ma kaalus juurde ei võta ja viis mind arsti juurde. See oli siis veel Nõukogude liidu ajal. Arst ütles mu emale, et ei tasu minusse väga kiinduda, sest selle diagnoosiga ma kaua niikuinii ei ela. Seega mina ise olen sellest haigusest koguaeg teadnud.

Mida sa saad teha, et haigust kontrolli all hoida/et sul kergem oleks?

Et haigus kontrolli all oleks, käin ma neli korda aastas haiglas antibiootikumide kuuril.

Ka pean ma korralikult sööma, et kaalu hoida ja manustama toidulisandeid, lisaks hunnikutes rohtusid.

Kas on ka mõni takistus, tänu su haigusele?

Kunagi tahtsin saada korstnapühkijaks… ei saanud. Eks neid takistusi ikka on. Kuna füüsiline osa läheb koguaeg kehvemaks, siis on enamus ametid välistatud või raskendatud. Joosta ka näiteks ei saa.

Kuidas inimesed sinu ümber asjasse suhtuvad? Palju haigusest räägitakse või on see pigem tabuteema?

Inimesed suhtuvad positiivselt, sest mina suhtun positiivselt. Eks nad alguses ikka kardavad sellest rääkida, aga kuna ma olen eesmärgiks võtnud teadmist sellest haigusest levitada, sest meil pole see nii “populaarne”, siis räägin ma hea meelega ja üritan seda teha läbi huumori, sest meedia tahab tavaliselt nutulugusid aga meie tahame rääkida, et tegelikult saab ka raske puudega elada… kui vähegi lastakse.

Pigem on raske neil inimestel, kes mind ei tunne ja on sunnitud minuga ühes avalikus ruumis olema, sest ebameeldiv on ju kuulata kedagi nii kõvasti köhimas. Seda ei saa neile pahaks panna. Raske on sotsiaalselt selliseks koormaks olla, aga noh, mis sa ikka teed. Mõnikord tuleb pahaseid märkusi ka, et haigena võiks ju kodus olla, aga ma üritan siis sõbralikult seletada, et see pole nakkav, lihtsalt ebameeldiv kuulata.

Kust tuli mõte teha fond ja kuidas see kõik täpsemalt töötab?

Mõte teha fond tuli selliselt hakkajalt naisterahvalt nagu Ingrid Ulst, kes on ka fondis paberimajanduse ja bürokraatia eest hoolitseja. Fondi töö on hästi lihtne. Me kogume annetusi ja nende annetuste eest ostame abivajajatele toidulisandeid, kuna haigekassa neid ei kompenseeri. Enamuses on olnud tsüstilise fibroosi haigeid, aga on ka vähi ja ALSi haigeid.

Kui paljusi inimesi sa aidanud oled? Kas annetajaid on piisavalt?

Inimesi oleme aidanud umbes kolmekümne ringis. Natuke üle seitsmekümne toidulisandi saadetise oleme laiali saatnud.

Enamus haigeid saab meilt juba mitmendat ringi Nutridrinki. Pluss tegime kampaania ka minu hambaraviks, kuna mul seisab ees kopsusiirdamine ja selleks hetkeks peab keha võimalikult heas seisukorras olema, et siirdamise pingele vastu pidada.

Me oleme kõikidele annetajatele äärmiselt tänulikud ja loodame, et koostöö annetajate, meie ja haigete vahel jätkub veel pikalt ja edukalt. On täiesti müstiline kuidas inimestes pole headus kadunud ja et me oleme nii paljudele suutnud ravitoitu pakkuda.

Võib-olla suures mastaabis on see kübeke, aga need inimesed kes selle kätte on saanud, neile on see suureks-suureks abiks.Tänan omalt poolt kõiki abistajaid!

***

Vot selline mees on Janno! Toon siia lõppu ka ühe hiljutise tänukirja, mille saatis Jannole tillukese Marioni ema. Pisara võtab lausa silma selle väikse inimese elevuses nägu. Ma ei saa parata, alati mõtlen selliseid lugusi lugedes, et mis siis kui see oleks minu laps…

“Tere. Mõtlesin pikalt, kuidas kirjutada Teie fondile, et tänada, sest tegite meie pere jaoks midagi ülimalt olulist ja suurt. Raske on väljendada oma tunnet, mis on mu sees, kui saime teie poolt saadetud saadetise kätte. Pisi poja Marion vaatas nagu maailma imet kogu seda kogust, mis üks vuntsidega mees oli talle saatnud, näitasin talle pilti Jannost, seletas midagi väga tarka, seda vaadates.

Tean vaid ühte, et meil on lootus Nööbikese (nii kutsume poja, sest ta nii pisike ja kõhnake meil) söömine korda saada, sest te aitate meid, turgutada last. Selle lootusega kaasneb veel üks unistus, saada lapse diabeet kontrolli alla, kuna veresuhkru kõigub nagu ameerika mäed, sest ta ei söö meil peaaegu üldse ning see mõjutab väga meie suhkurt veres.

Tänan kõiki, kes toetasid ja toetavad tulevikus fondi, uskuge, teie väike panus muudab, kellegi elu suurelt! Aitäh, et olemas olete!!!

Siiralt tänades,
Väikese Marioni pere”

Pilt: erakogu

Kui sinagi soovid Janno Puusepa fondi toetada, et väike Marion ja paljud temasarnased suured ja väiksed inimesed saaksid lubada omale ravimeid, toidulisandeid jms vajalikku, mida haigekassa ei kompenseeri, siis saad seda teha alljärgneval pangarekvisiidil.

MTÜ Janno Puusepa Fond

EE184204278605413008

Ka facebookis saab Janno Puusepa Fondi tegevusel silma peal hoida. :)

Jaapani ökomähkmed

See oli vist kunagi kevadel, kui mulle (või noh, Joelile ikka) saadeti brillante.ee poolt paar pakki mähkmeid. Ühes pakis olid Moony ja teises olid Merries mähkmed. Väidetavalt on need ökod. 

Ülemisel pildil siis Moony’i ja Merries’i mähkmed, esimene pool. Alumisel pildil nende tagumised pooled.

Esimesena siis Moony mähe. Need meeldisid mulle, sest roomavale lapsele on tuhat korda mugavam püksmähkmeid jalga panna, kui teipmähkmeid. Head olid ka külgedel olevad teibid, millega sai pärast mähkme ära võtmist mähku kinni panna, et “kraam” maha ei kukuks. Lisaks olid need hästi pehmed ja mõnusad, ning armsate piltidega. Jalgade ümber olev “kumm” hoidis hästi, aga oli sellegipoolest väga pehme. Never ei jätnud ühtegi ranti. Tundusid lapsel jalas hästi mugavad, nagu väiksed pilvekesed. Eestis müüdavatest ja tuntumatest mähkmetest minu arvates kõige sarnasem Muumidega (aga veel pehmem ja mõnusam!), mis on samuti ühed mu suured lemmikud, sest väidetavalt on need ühed ökomatest mähkmetest, mis toidupoest saada on. Meil siin väikelinnas näiteks polegi Naty jms ökomaid mähkmeid müügil, seega olen oma oma põnnidele suurema hädaga just Muumisi ostnud. 

Tavaliselt aga ostan või tellin hoopis looduspere poest (bio-lagunevaid) mähkmeid. Mulle meeldivad Moltexid, sest need koosnevad 45% taastuvast toorainest, on kekkonnasõbralikud ning kloorovabad ja hind on ka okei (78 tk 20 euri = 0.28tk) Mul on niiiii kahju, et neid tavapoodides ei müüda! Hinna poolest pole see vahe ju niii suur, et peaks ostma mingeid keemilisi Pamperseid. Ma ei tea mis vimm mul nende Pampersitega on, aga no ma ei salli neid silmaotsaski. Haisevad nagu vanakuradid ja pidavat olema kõige rohkem keemiat ja jura sisaldavad mähkmed meie poelettidel. Ja SELLEPÄRAST nad nii “head” ongi, ning peavad ma-ei-tea-kui-kaua vahetamata vastu. Mul hakkab lausa vastik, kui mõtlen kuidas see Pampersi keemiakompott terve öö mu lapse ihu vastus haudub. 

See pole ilmselt mu pikemaaegsetele jälgijatele mingi uudis, et ma oma lapsi korduvkasutavatesse mähkmetesse ka mähin, aga kuidagi on meie peres ikkagi nii läinud, et laste esimesel kuuel elukuul kasutan siiski põhiliselt ühekordseid mähkmeid, sest siis toodavad titehakatised lihtsalt koguaeg midagi ja mul ei jagu oma 13’st riidest mähkmest, et ülepäevagi pesu pesta. Viimase panen alla, siis esimesed alles kuivavad… Juurde ma ka ei ole neid millegipärast muretsenud ja nii siis ongi läinud nii, et esimesed kuus kuud kasutan enamasti ühekordseid mähkmeid ja 6+ kuud, kui ‘toodang’ väheneb, lähen korduvkasutavate peale üle, sest siis jagub mu 13st mähkust, et ülepäeviti või isegi üle kahe päeva pesu pesta. Ööseks panin siiski ühekordse (öko)mähkme, sest kui laps pool ööd tissi otsas istub ja aina vedelikku tarbib, siis kuskilt peab see ju ka välja tulema, ning tavalise sisuga kk mähkme jaoks on see veidi liig. 

 Pilt internetist

Minu arust on see KK mähkme teema ülilihtne ja vaid harjumuse asi, ning kui mõelda sellele prügihunnikule ja rahale mis ma säästnud olen, siis no halleluuja! Annu ajal ostsin 60 euri eest riidest mähkmeid ja neid olen ma nüüd kasutanud kahe lapsega kuuendast elukuust potitreeninguni, ning ilmselt kannatavad need mähkud veel kaks last ära, seega 60 euri eest saan mähkida neli last ja säästa umbes viie ja poole aasta jagu mähkmeid, arvestades, et hakkan riidest mähkmeid kasutama kuuendal elukuul ja kõik lapsed saavad mähkmevabaks hiljemalt teiseks eluaastaks, ning lapsi tuleb kokku neli. Me räägime siin sadadest eurodest ja tuhandetest mähkmetest, mis ma selle väikse liigutusega säästan!

Annu sai mähkmevabaks 1a9k ja Joeliga (1a3k) on asi hetkel kättevõtmise taga. Vist. Tema idee potil käimisest on hetkel see, et ta toetab korra oma tagumiku potile ja siis paneb ruttu jooksu. No nagu Annu teeb, aga selle vahega, et Annul tuleb ka sinna potti midagi selle hetkega. :D

Teine mähkupakk, mis me saime, oli Merries.

Need on veidi jäigemad, rohkem “paberised”. Meenutavad veidi Naty mähkmeid. Merries mähkmetel on ka see musta mähku kinnitusteip ja pissiindikaator. Täitsa okeid mähkmed, aga mulle meeldisid pilvepehmed Moony’id rohkem.

Milliseid mähkmeid teie oma lastel kasuta(si)te? Kas olete kunagi korduvkasutatavaid mähkmeid proovinud või nende kasutamisele mõelnud?

Kõigi selle postituste kommenteerijate vahel loosin nädala pärast välja ühe paki Mooney mähkmeid!

Btw, 2. ja 3. septembril on nad Laps ja Pere messil ka, ning jagavad proovipakkegi. :)

“Suve” masenduses

Pöörane, aeg lendab ikka meeletu kiirusega. Seda on vist näha ka mu blogimisest. Mul on tunne nagu ma alles üleeile oleksin bloginud, aga tegelikult on viimasest sissekandest juba peaaegu kaks nädalat möödas. Kuidagi nagu ei jõua siia ja pole tegelikult hetkel väga midagi öelda ka. Selline kurb ja nõme ja masekas tunne on kohe praegu. Ma ei teagi miks. Ehk sellepärast, et ilm on meganõme ja siis on tuju ka kohe paha. 

Meil on kolm päeva jutti sadanud ja lapsed pole ninagi õue jõudnud pista, st nad on siin juba hullumas. Kui koerale õhtul süüa viisin, oli väravas vesi pahkluuni! Jumal tänatud, et koeral hea kõrge ja väikse terassiga kuut on…

Ühesõnaga, selline nõme olek on sees. Pole nagu suve olnudki, kui juba kisub sügis-talveks. Terve aasta on üks sitt suusailm. 

Ma mõtlen juba vaikselt talveriietele ja jõulukingitustele. Aga enne seda pean lastele veel korralikud k/s joped ja vihmariided muretsema, sest jumal teab kas lähebki talveriideid vaja. Eelmisel aastal sai Annu ntk ainult mõnel üksikul korral oma talvekombe selga panna. Absurdne. Tahaks ikka koheva lumevaibaga ja sellist pidevat -15 kraadiga talve, nagu vanasti oli. Mitte mingit läga, nagu nüüd viimased aastad olnud on. 

Miinus kümme-viisteist on minu arust selline mõnus temperatuur. Vähem on liiga soe ja rohkem oleks juba liiga külm. Detsember-jaanuar võiks selline olla ja siis tahaks juba uuesti kevadet. 

Paari päeva pärast on jänkud meil juba kuuaega olnud. Annu pani neile nimed ka. Valge on Lumi ja kirju on Virsik. Igati armas, ma arvan. 

Üks mure on mul ka nendega seoses. Nimelt kipub Virsik aevastama. Vahel rohkem, vahel vähem, aga ikka iga päev kuulen teda turtsumas. Mõnipäev kuulen teda lausa mitu korda tunnis aevastamas. Üldiselt see ei ole hea märk jänkude puhul. Ninaümbrused on mõlemal pidevalt niisked, nagu oleks nohu. 

Siis kui palavam oli, olid neil ninad ikka kohe nagu päris tatised ja ma tõsimeeli mõtlesin, et neil ongi nohu ja ootasin esmaspäeva, et rohu järgi minna. Aga nüüd ma jälle ei tea. Ninaümbrused on niisked küll, aga ikka hulga kuivemad kui eelmisel nädalal näiteks. Ja aevastamist kuulen ka harvem. Või karjuvad lapsed rohkem ja ma lihtsalt ei kuule seda, kes teab…

Muidugi käisin ma nendega juba ammu arsti juures ka, ning olen mitu korda veel nõugi pidanud arstiga, aga kuna nad ei näi muidu haiglased, siis ei tahtnud arst nii väikestele jänkudele antibiootikume anda, kui asi kindel pole. Arvestades, et see aevastamine kestab Virsikul juba peaaegu, et algusest peale, siis ma pigem arvan, et seda tekitab mingi asi meie kodus või nende puuris. 

See on täiega absurdne! Meenutab väga seda aega mil üritasin välja selgitada Annu allergiaid. Ausalt, mida helli? Annu probleem sai lahendatud ja nüüd hakkan sama rada käima küülikuga? Saatuse iroonia, ma ütlen.

Kui see aevastamine välja jätta, siis on nad ikka väga vinged sõbrad meil. Hüppavad kutsumise peale kohale nagu koerad! 

Hommikust hilisööni jooksevad nad lahtiselt, ning tormavad mulle iga kord vastu, kui tuppa astun, sest noh äkki ma tõin midagi head, eksole. :D Päris nahhaalsed on nad ka. Kui mina lähen magama ja nad kinni panen, aga mees näiteks veel arvutisse vahtima jääb, siis võtavad nad puuri võredest kinni ja hakkavad uksi raputama, nagu, et mis mõttes te meid magama ajate, kui ise veel üleval olete? Kui nad hommikul näevad, et ma juba üles olen tõusnud, aga neid välja kohe ei lase, nagu nad harjunud on, siis kukuvad ka puuri väristama. 

Esimesel kolmel-neljal õhtul peksid nad kell kümme õhtul jalgadega vastu maad (näitasid pahameelt välja). Ju nad olid vanas kodus harjunud kell kümme õhtul midagi head saama. :D

Kui ma kunagi veel küülikuid võtan, siis järgmisel korral valin kindlasti lühema karvaga isendid. Oleks ma teadnud, et nad niii karvased on, siis ma poleks neid konkreetseid vist võtnudki, kui aus olla. Nad on ikka väga karvased ja vajavad ikka iga päev hoolitsust, mis neile muidugi sugugi ei meeldi. Hommikul teen nad ilusaks ja lõunaks on nad jälle end heina ja sodi täis keerutanud. Oma karvaste pepudega tassivad nad sodi muidugi igale poole laiali ka. Puuri esine on koguaeg heina ja pabulate kihi all, ning sodirida läheb igasse toa nurka, ükskõik kui palju ma ka ei koristaks. Aga vähemalt käivad nad nüüd ilusti potil, mis muidugi ei tähenda, et pabulaid mujal puuris enam üldse poleks. Karvased pepud, nagu ma juba ütlesin… Tahtmatultki tassivad junne kaasa, kui pissikastist välja hüppavad.

Kassidega on nad ka hästi kohanenud. Päris naljakas on vaadata kuidas 850 grammi karvu ajab 4-5 kilost kassivolaskit taga. Eile põgenes üks kassidest mänguköögi otsa varjule, sest Virsik nuuskis ta saba. :D

Aga okei, ma lähen oma sarvikutega tegelema, enne kui nad üksteist elusast peast ära söövad või keegi omal pea lõhki kukub. Diivanilt voodile ja voodilt diivanile hüppamine on ju aasta parim idee! #tuletaevasappi

Minu juukseajalugu

Öeldaks ju, et inimesele peaks kõige paremini sobima see juuksevärv, mis tal loomulikult on. No ma ei tea, mulle mu kartulikoore värv pole igatahes mitte kunagi meeldinud. Selline tuhm, elutu ja… kole. Ühesõnaga, mulle ei meeldi. Seega olengi ma  umbes 13.eluaastast saadik peaaegu koguaeg blondiini laadne olnud.

Kaheksandas klassis

Kaheksandas klassis, vetsu-selfi

Üheksanda klassi lõpupidu

Üheksanda klassi lõpupidu

Issand ma mäletan nii hästi seda tunnet tol hetkel. Ma keerutasin end peegli ees ja mees klõpsutas minust pilte, sest tema sõnul olin ma maailma kauneim, aga ainus asi millele mina end vaadates mõtlesin – kas mu kõhupekk paistab ainult natukene või ikka päris palju? Küll ma olin rumal. Mida ma nüüd kõik annaks, et saada seda ”pekist figuuri”. :D

17-aastasena

17-aastasena

See pilt on tehtud meie esimeses majas, kus polnud vett sees. Pesta sai vaid siis kui ämbriga vett kaevust tõid ja pliidi peal soojendasid. Tänu sellele olid mul imeilusad juuksed. Isegi juuksurid kiitsid, et nii ühtlased ja terved blondeeritud juuksed on harv nähtus.

Ma ei tea mis sajopp mul pähe lõi, aga ühel hetkel otsustasin juuksed pruuniks värvida. Millegipärast meenutab see pilt küll rohkem punast, aga okei…421752_285768258162119_1692941444_nSeega umbes viis aastat tagasi olin korra pruun, aga terve selle aja nutsin oma blonde kiharaid taga. Või noh, tumepruun meeldis mulle tegelikult küll, aga blondeeritud juustel püsis see umbes-täpselt kolm pesu ja siis olin jälle luitunud pruun. Seega olingi kindel, et blond on see minu värv ja blondeerisin üsna pea end jälle üle.

Peale korterisse kolimist, aga läks kõik allamäge, sest linna lubjane ja rauane vesi muutis juuksed väga ruttu kollakaks, ning peale Annu sündi muutusid juuksed ka väga kuivaks. Olin nagu kahune pissipea. Juuksurisse ma enam muidugi ka väga ei sattunud ja nii juhtuski see, et kui ma korra üle kolme kuu värvimas käisin, jäid juuksed laigulised, sest peanahk ju soojendab veidi seda värvi ja juuksepiiri juurest jääb värv heledam. Ühesõnaga, paar viimast aastat olen ma olnud kollane, laiguline ja kahjustunud juustega emme. Aga bläää, vaadake seda pikkust! #tahantagasi

Siis kui Annu oli 5-kuune

Siis kui Annu oli 5-kuune

Tegelikult üritasin ma eelmise aasta sügis-talv perioodil oma koledat blondi välja kasvatada, et pigem olen tuhm ja elutu kartulikoor, kui laiguline pissipea,

@fotail

@fotail

aga lõpuks ei suutnud ma ikkagi seda kartulikoort välja kannatada, ning lasin juuksed õlgadeni maha lõigata ja värvisin väljakasvu blondiks. Olin väga rahul. Juuksed olid minu arvates imeilusad!

@fotail

@fotail

Plaanisin hakata iga kuu värvima, et vältida eelmise korra viga, aga lõpuks tuli ikkagi üks kahe kuu pikkune vahe sisse ja hakkas see laigutamine jälle otsast peale. Lisaks kiskus asi jälle kollaseks, sest kasutame ju ikka veel linna vett, mis siis, et nüüd olema oma majas. Hõbeshampooniga ei saanud ka asjast jagu, sest see ju ka omakorda veel kuivatab. Lõpuks olin ma jälle kole, kollane, laiguline ja kahupea.

Ma olin ausalt kohe päris õnnetu, et mul ei õnnestu enam olla ilus blondiin, sest miski muu mulle ju väga nagu ei sobi, Või noh, nii ma arvasin.

Ühel heal päeval saatis ema mulle mingi facebooki värgi, mis ütlevat sulle milline värv sinu näoga kõige paremini passib. Minule tuli vastuseks, et tumepruun ja ma ei vihanudki seda mida ma nägin.

blond vs pruun

Ma usun, et sealt see värvimise plaan alguse saigi, sest olin ju ammu juba salamisi mõelnud, et ‘mis siis kui…’. Seega järgmisel korral, kui oma sõbrannal juukseid värvisin, otsustasin, et homme värvime minu juuksed ka ära. Tumepruuniks.

Süda puperdas sees ja veel keset värvimistki mõtlesin, et omfg mida ma tegin… Peale pesus käiku sain pooleldi infarkti, sest mu juuksed olid põhimõtteliselt mustad! Valisin meelega tumedama tooni, et noh, paari pesuga kulub niikuinii heledamaks ja siis äkki ei pea kahe nädala pärast kohe uuesti üle värvima. Aga päris must värv polnud mul ka nagu plaanis. :Dimg_20170809_192403

Ühesõnaga, nüüd olen ma siis tumepruun. Ausalt, ma ise ka ehmatan veel vahel kui juuksed järsku näo ette langevad või kui hommikul unisena peeglisse vaatan, sest noh, kui sa oled pool elu blondiin olnud, siis läheb vist harjumiseks veidi aega. :D

Muide, facebookis on mul ka nüüd uus profiilipilt ja ma iga jumala kord ehmun, kui mingit tumedate juustega mordat seal näen, sest mida see võõras eit minu profiilil teeb? :D

Aga kumb toon teile rohkem meeldib – blond või tumepruun?

Kui nüüd aus olla, siis neid pilte vaadates natukene ikka nutan, sest… ma ei tea, blond on ikka kuidagi nii mina. :D

Kuigi jah, ega sel pruunil kah väga häda ole.