Ultraheli, diabeediõe vastuvõtt ja triple test.

Käisin mina siis esmaspäeval ultrahelis ja diabeediõe juures ka.
Saatekirja peale oli kirjutatud ”Alastes 14.00”. Olin üks esimesi kes kohale jõudis ja viimane kes sisse sai. Huvitav kuidas nad seal kutsuvad? Näo järgi või? Miks ei võiks olla üks kindel kellaaeg nagu igal teisel normaalsel arstivisiidil, kõigil oma? Väga imelik igatahes. Ma pidin seal ukse taga üle 40 minuti passima! Mu tagumik jäi jumala kangeks sellest kõvast toolist…
Igatahes, kui ma lõpuks sisse sain siis kogu see ”ultraheli” kestis vähem kui 5 minutit. Mina sain aru, et ta pidi kuklavolti mõõtma ja jumalteab mida kõike veel. Aga tema lihtsalt vaatas kähku üle ja viskas mind uksest välja.
Ala, et ”Vett on normaalselt, laps vastab täpselt päevadele, süda lööb ühtlaselt, liigutab aktiivselt”. Kõik. Kui küsisin, et kas kuklavolti siis ei mõõdetagi? Vastas, et ei saa mõõta, laps on liiga aktiivne ja liigutamise ajal ei saa. No mis mõttes ei saa? Sõbrannal üritati enne 40 minutit kui saadi ja ei olnud juttugi, et ei saa. Ta ei üritanudki.
Pilti ma ikkagi ei saanud ja kui küsisin, et miks siis ütles, et ega enam ei saa kuskil. No mis bullshit. Ütlesin talle ka, et saab ikka küll aga tema ajas jutu kohe teisele teemale edasi.
Ükskõik kellelt olen küsinud siis nemad on alati saanud, see on lihtsalt selle haigla mingi teema. Kas tõesti maksab see väike pildilipakas siis nii palju, et seda ei saa välja trükkida? Issand ja jumal noh, ma ostaks siis kasvõi aga seda ka ei saa! Mind ajab selline jama lihtsalt tigedaks. Miks mina ei saa ja kõik teised saavad? Mida ma titealbumisse kleebin siis? Joonistan ise sinna kriipsujuku või? Aaaghh, nõme, lihtsalt nõme. Mul on tunne nagu mul jääks mingi osa lihtsalt puudu. Mis siis, et see pilt ei ole nüüd nii big deal aga ikkagi… See on mälestus mida minul olema ei saa…
Küsisin siis, et kas ma võin vähemalt telefoniga ekraani pealt pilti teha ja tema lihtsalt ei öelnud midagi. Ja lõpetas uh’i enne ära kui sain telefonigi välja võtta.
Ütlesin, et ma ei saa mitte ühtegi pilti ju niimoodi ja tema lihtsalt ütles, et eks mine ja lase Tartus tasulises teha. No halleluuja. Mis mul muud üle jääb.
Mul on tunne, et hakka või arsti vahetama, kuidagi nii pohhuistlikult suhtutakse. Ja ma ei räägi üldse sellest UH’ist või mingitest piltidest. Kogu see tema suhtumine on vastik ja ülbe. Umbes, et mida sina tatikas siit üldse otsid? Ja ta ei seleta üldse asju lahti. Ka uh’i ajal ei rääkinud minuga peaaegu üldse. Korraks näitas ainult, et näe siin süda, siin pea, siin käsi. Või on see normaale ja ma olen siin liiga ‘printsess herneteral’?
Küsisin siis, et kuidas nad saavad kindlad olla, et lapsega kõik korras on kui nad midagi ei mõõda? Mu nõol on downi sündroomiga laps ja ma tean mis raskused need on, mina sellist elu oma lapsele küll ei taha. Ütles, et mulle tehakse triple test. Nagu ma siin guugeldades aru olen saanud siis võetakse 15.nädalal veeniverd ja uuritakse väga põhjalikult. Et see pidi siis kõige täpsem test üldse olema… No hea seegi.
Ahhjaaa, kui ma ise ekraanile piilusin siis nägin, et beebi lehvitas mulle, tõstis korra kätt noh. :D

Diabeediõe juures läks aga hoopis paremini. Ta on ikka nii tore ja sõbralik. Näidud on mul korras ja kõik on nagu hästi aga lahti ma sellest mõõtmisest ikkagi ei saa. Kiitis mind, et ma nii ilusti olen kõik üles kirjutanud ja olen kava muutnud. Aga see, et ma mõne nädalaga 4 kilo alla olen võtnud, tegi talle muret. Arvas, et äkki ma piiran end või ei söö korralikult aga see ei ole ju nii. Rasedus ei ole aeg dieedi alustamiseks…
Tegelikult ta ütles, et rasvade kadumisega tekib kehas mingit mürki ja see ei pidanud lapsele hea olema.
Reedel pean talle selle nädala mõõdud saatma ja siis ta vaatab need üle ning paneb mulle uue aja.

Comments

comments

16 thoughts on “Ultraheli, diabeediõe vastuvõtt ja triple test.

  1. Minul oli Pelgulinna KV UHga sama kogemus: 5 min ja valmis. Olin natuke ehmatanud, et kas tõesti ongi kõik. Käisin ise tasulises Šoisi juures Oscaris, hoopis teine teema: kokku läks 45 min seal, väga põhjalikult vaatas. Kahjuks vist nii ongi, et kui tahad põhjalikumat, pead maksma.

    • Mul oli ITK-s jällegi vastupidine kogemus. Mul vaadati lapse organid ja kõik väga hoolikalt üle ning isegi soo sain juba KV ultrahelis teada. Väga palju sõltub arstist, kes seda ultraheli teeb.

    • Ega ikka ei ole küll. ITK-s tehti nt KV 30 minutit. Anti pilt ka kaasa, ei pidanud selle eest maksma nagu nt TÜK-is (erakliinikutest ei hakka siinkohal rääkimagi). Mulle tehti ka ultrahelisid raseduse lõpu poole iga nädal, sain ka ilusaid pilte seetõttu omajagu, ka 3D pilte ja täiesti tasuta :) Hetkel ei oska ka neist midagi arvata… Samas, kui arst mõõtis 5 minutiga KV ära ja see oli normaalne, vaatas ka muu vajaliku üle, siis mina eeldaks, et see tähendab, et ta on piisavalt prof, et ei pea otsima ekraanilt taga neid näitusid…

    • Meil oli ka ITKs 30-40 min UH, kus seletati kõik põhjalikult ära ja saime 3D pildid ka. Igast käigust oleme pilte saanud ja arstid toredad olnud. Sugu kui küsisime 20nda nädala UHs siis arst veidi pahandas, et tulime ikka uurimist tegema, et kõik korras, aga lõpuks ikka näitas ära, et häbememokad on siin ja tütar. Saime sellest ka pildi :D. Ja kõik pildid ilusad ja selged ka :)

  2. Ma käisin ka Šoisi juures ja oli rohkemgi kui põhjalik mu meelest :)
    Aga üldiselt ma arvan, et ära põe nii palju selle pildi pärast. ” Üks mälestus mida mul ei saa olema”..no kuule, see ei ole üldse nii traagiline :)

    Mina sain raseduse ajal neid ultrahelisid natukene liiga palju ja sealhulgas igast ultrahelist ka pildid, aga ausalt öeldes ei arva ma neist eriti midagi..selline mustvalge ja hägune sigrimigi milles on keeruline orienteeruda.

    Kui tahad nii väga mälestust ja pilti, siis selle jaoks pigem 20. nädala uh, siis on loode juba piisavalt suur, et saab pildilt ka aru, aga samas piisavalt väike, et mahub veel tervikuna kaadrisse :)

    Järgmise uh ajal võta telefon varem välja lihtsalt ja tee oma pilt ära, kui see nii tähtis on, ainult pildi pärast ära küll tasulisse minema hakka :)

    • 20. nädalal ei mahu beebi enam tervenisti pildile. 12ndal nädalal on see, kui tal kõik käed-jalad olemas ja mahub veel tervenisti pildile ja on selline asjalik. 20ndal nädalal võimalik pilte saada vaid eraldi kehaosadest.

  3. “Mu nõol on downi sündroomiga laps ja ma tean mis raskused need on, mina sellist elu oma lapsele küll ei taha.”

    Lapsele või endale? Usu, downi sündroomiga inimesed on märksa õnnelikumad kui ükskõik milline ilma sündroomita rakk siin maamunal. :)

    • Mille poolest nad õnnelikumad on? Või õigem oleks vist küsida, kas nende vanemad ka õnnelikud on? Minu meelest pole selles midagi halba kui inimene tahab kontrollida asjaolusid, mida on võimalus enne lapse sündi teha, et kasvõi ette valmistada kui vajadus peaks olema.

    • Minu märkuse rõhuasetus oligi, et tegelikult pole mitte laps, vaid lapsevanem see, kes endale sellist elu ei taha. Kas ma tõesti mainisin ka midagi säärast, et kontrollimine on halb? Vastupidi – ma arvan, et sa lepid liiga vähesega. :)

  4. Kuhu sünnitama plaanis minna? Kui nkn selleks vaja Tartusse minna, siis soovitan ennast sealses haiglas ka arvele võtta. Kindlasti saab parema teeninduse osaliseks, ehkki need HK kulul asjad ongi sellised veidike lonkavad.
    Mina olin mõlemil korral erakas arvel ja kõik oli väga mõnus ja mugav (Y) ja maksin ka ainult seda HK kehtestatud visiiditasu, küll iga kord, aga kord kuus 5 maksta pole ka teab mis suur summa :)

  5. Kogu su suhtumine ja blogi jätab mulje, et sa ei ole tegelikult lapse saamiseks veel valmis. Kas sa kujutad üldse endale ette, mida tähendab lapse kasvatamine? See ei ole lihtsalt kalli-pai ja mähkmevahetus. Seal on nii palju aspekte, mida tasub jälgida, kui soovid lapsele normaalset arengukeskkonda. Kasvatusalane pädevus tuleb koos elutarkusega ning sellepärast ei tasu sul siin teisi inimesi koguaeg kritiseerida ja sõimata, kui ise tahad ebapädevalt last kasvatama hakata.
    Sellegi poolest soovin edu ja rõõmsaid hetki!

  6. Mina olin 17 kui lapse sain, Läänemaa haiglas ma sellise käitumise osaliseks küll ei saanud. Ilusti näidati lapse kehaosasid, ja muuseas, minu beebi oli ka hüperaktiiv,aga KV mõõdeti ilusti ära, ja lisaks sain koguni 2 pilti. Ühe kleepisin siis beebiraamatusse ja teise panin fotoalbumisse.
    UH kestvus oli mul KV ajal u. 20 minutit. Ja mind võeti ka üsna viimasena sisse, ikka need suurte kõhtudega mammad, kelle aeg oli tegelikult tund aega hiljem ,said pmst kohe sisse. Nii ma seal istusin siis õnnetuna, kõhtu polnud endal ollagi, ja tundsin end nii … mitterasedana :D kuigi nädalaid oli juba päris korralikult.

  7. Selle kaalukaotuse pärast ära väga muretse. Tegelikult ongi normaalne, et õige toitumisega alustades kaal langeb normi poole. Eriti siin alguses, kus tõenäoliselt on kadunud kaal sinust, mitte lapsest. Näiteks väga ülekaalulised võivad õigesti toituma hakates terve raseduse jooksul ainult alla võtta. Et seda söömise piiramist tuleb ikka küsida raseda menüüd ja nägu vaadates.

    • Absoluuselt. Tean paari inimest kes on raseduse lõpus kaalunud palju vähem kui alguses, sest liigne kehakaal ja kaalutõus pole samuti he ning arst käskis trrvislikult toituma hakata. Kui ei näljuta vaid toitudki tervislikult ei tohiks probleeme olla.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.