Lõputuna näiv õudusunenägu

Ma ei tea kuidas peale midagi sellist üldse “tagasi tulla” ja jälle igapäevastest asjadest kirjutama hakata. Kuidas jälle ilma süütundeta naerda või lubada endal midagi nautida. Kuidas olla jälle see kes ma olin… Aga fakt on see, et ma ei olegi enam iial endine. See, mis juhtus, jääb minuga igaveseks ja ma ei unusta iial. Aga see ju ei tähenda, et ma võiksingi nüüd jäädagi nii, nagu ma tegelikult olla tahaksin (tekkide kuhja all keras “surra”). Mul on Annu ja mul on Joel ja mul on mees ja mul on kodu, mis vajab remonti ja hoolt ja ma ei saa lihtsalt lasta endal kuskil tekkide all keras “surra”. 

Mu hing on ilmselt veel kaua kurb ja katki, ning mu silmad täituvad ilmselt veel väga pikka aega iga kord pisaratega, kui mõtlen, et neid peaks ju kolm olema. Mitte kaks. Aga ma ei saa kõigel sellepärast minna lasta. Ma õppisin viimasest korrast. Ma lasin kõigel minna ja lasingi endal “tekkide all surra”. See oli kohutavaim aasta mu elus! 

Hetkel ongi kõige haigem see, et ma tunnen end ikka veel rasedana. Mu süda on paha, mul on isud, mu kõht tuikab ja on selline…imelik, mu kurk põleb ja mõni hais hakkab nii vastu, et tahaks lihtsalt öökida. Ja see on nii ebaaus, sest ma ju tean, et see on kõik täiesti tühja!

Ka puhastus pole veel ise alanud… Ma ei tea kui kaua oleks normaalne oodata? 22.06 on mul muidu arst. Mõtlesin, et selle ajani ootan kindlasti, aga edasi vast peaks laskma arstidel asja üle võtta. Aga mu käsi lihtsalt ei tõuse allkirjastama mingeid abordi pabereid. Kuidas ma kirjutan alla, et olen vabatahtlikult nõus tegema aborti, kui see on umbes täpselt viimane asi mida ma siin ilmas teeksin! Aga mul ei ole valikut. 

Nii väga tahaks kedagi või midagi süüdistada. Leida mingi põhjus. Aga ka seda ma ei saa. Mitte keegi ei tea kas laps suri avarii pärast või millal see hcg täpselt tõusmise lõpetas ja hoopiski kolinal langema hakkas. Ainus asi milles ma oma loogikaga veendunud olen – asi polnud mu keha mittevalmiduses. Minu loogika ütleb, et kui mu keha poleks olnud selleks uueks raseduseks valmis, siis oleks see lihtsalt katkenud. Hetkel hoiab ta aga sellest surnud lootestki nii kõvasti kinni, et… Agh, see on lihtsalt nii bullshit. See on nagu mingi õudusunenägu, millest ma loodan iga hetk tõusta, aga seda lihtsalt ei juhtu…

Ma tean, et lõpuks saab kõik korda. Ma ei unusta, aga ma õpin sellega elama.

Comments

comments

12 thoughts on “Lõputuna näiv õudusunenägu

  1. Tead, ma ei tea kas sellised olukorras midagi lohutab. Aga mind lohutasid minu arsti sõnad, kes ütles, et oli ainult lootemuna ja loodet ei tekkinudki, seega nn surnud loodet mu sees polnudki. Lisaks rääkis ta, kuidas osad rasedustest üldse katkevad teadmata põhjustel, et see on looduslik valik ja alati on võimalus uuesti rasedaks jääda, üldiselt pool aastat hiljem võib seda juba teha. Mina aga jäin isegi varem, 3 kuud hiljem. Olin küll kurb ja nutsin palju, aga kui ei oleks seda juhtunud, siis ei oleks ka mul praegust pisikest preilit ? iga halb on millegi jaoks hea.

    • Kurb olin siis muidugi selle esimese raseduse katkemise pärast. Kui uuesti rasedaks jäin, siis olin üliõnnelik! Aga terve raseduse aeg ei suutnud uskuda seda ja päris õnnelik olla, nii igaks juhuks.

    • Miks üldse pool aastat oodata? Ühed päevad võiks vahel olla ja siis võib juba uuesti proovida.

  2. Ka minuga juhtus mitte väga ammu nii nagu juhtus sinuga… Tundsin ja mõtlesin samu mõtteid. See oli väga oodatud rasedus. Pea kaks aastat olime üritanud. Ma olin nii õnnelik! Mingi hetk sisetunne ütles, et kõik ei ole õige, sest mul oli liiga hea olla. Aga ma tõrjusin need mõtted eemale. Ja siis hakkas määrima. Arstid ei tuvastanud südamelööke. Nende jutu järgi, süda ei hakanudki tööle. Sain tableti kaasa ja läksin koju. Võtsin rohu sisse ja jäin magama. Ja siis hakkas see pihta. Minu Kribu läks lihtsalt veega potist alla. Kohutav! Kribu pani talle nimeks tema suurem õde. Meie Kribu jäigi kribuks.
    Minu rasedusest teadis vaid mu pere. Jumal tänatud. Teiste kaastunnet poleks ma talunud. Kuu hiljem käisin kontrollis. Kõik oli korras. Anti roheline tuli, et uuesti proovida. Kolm kuud hiljem leidsin ma eneselegi ootamatult ennast uuesti teste tegemas. Jah ma olin uuesti rase! Ma ei uskunud oma silmi. Need olid maailma kõige heledamad roosad triibud. Tegin teste mitu. Iga päevaga triibud tumenesid. Aga päriselt hakkasin alles uskuma siis, kui ultrahelis veendusin, et süda lööb. Praegu istub see 2 roosat triipu minu kõrval kiigel. Maailma kõige nunnum väikemees!
    Aga Kribu on mul tihti meeles. Ma ja me ei räägi eriti temast. Vahel ma panen väikesesse inglikujulisse küünlaalusesse küünla põlema ja meenutan nii mõttes teda.
    See ei lohuta, aga alles uus rasedus leevendab seda valu. Mingu teil hästi!

  3. Vaevalt see sind lohutab, aga äkki loodet polnudki? Minul oli nii u 8 aastat tagasi. Päris üksikasju enam ei mäleta, aga lootekott oli, kōik raseduse tunnused olid, ainult loodet ei olnud. Lõpuks organism puhastus ise, midagi ma teha ei lasknud. U poole aasta pärast jäin uuesti rasedaks ja kōik oli ok. Mul oli ka väga hea arst ja tema sõnutsi juhtuvat seda päris tihti. Aga pea vastu, soovin sulle jõudu ja luban, et kōik halb läheb lõpuks mööda.

    • Looteks nimetatakse alates 9. rasedusnädalast. Sellist asja, et on lootekott, aga midagi muud mitte, ei ole. Lihtsalt ultraheliga ei näe, nt areng on varajases embrüonaalses etapis või veel varem seisma jäänud.

      Pai, Lipsuke! Mul on nii kahju, et sa seda kõike läbi pead elama…

  4. Sul on kaks vahvat last. Nemad väärivad 100% ema. Ja sina oled just see keda nad vajavad. Iga rasedus on kehale suur koormus. Ilmselt on su keha lihtsalt pisut väsinud. Ma tean, et sa oled soovinud saada lapsi võimalikult järjest, kuid äkki poleks mõistlik aastakese oodata. Taastuda rasedusest/sünnitusest/ imetamisest, nautida ja pisut puhata? Sa oled veel nii noor! Mina olen 33 ja me sooviksime teist last. Kuid mida ei tule, seda ei tule. Igale asjale on oma aeg, usu mind, ega see kolmas ja neljas end kaua oodata lase. Seni aga naudi oma vahvaid “kaksikuid” ?

  5. Väga kurb on lugeda seda..tunnen südamest kaasa. Ma loodan, et sa taastud ruttu ja teile tuleb veel üks pisi. Ta ei võta küll praeguse mannatera kohta ära, sest igal lapsel on OMA koht meie elus… AGA ta toob teile palju palju õnne ja rõõmu, nagu teie teised lapsed.
    Veel tahaksin öelda, et kahjuks meie elus on väga palju kibestunud inimesi, kes võivad mõelda/soovida halbu asju. Ma ei väida, et keegi sulle halba soovis vms.. aga usun, et mõtted on materiaalsed. Vahest tuleb head asjad teiste eest mingi aja salajas hoida :).

    • Njaa. Hetkel on tõesti selline tunne, et järgmine kord ei räägi kellelegi, enne kui laps käes. :D

Vasta Siku888-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.