Sünnitad juba vä? Aga nüüd? No NÜÜD ikka juba sünnitad ju?

Ma olen kõigele käega löönud, sh ka kainele mõistusele, seega…jamh. Olge hoiatatud.

Ma olen iga kord rasedaks jäädes niii kindel, et vot sel korral ei hakka ma kohe üldse enne tähtaega vinguma, et no millal see laps ometi tuleb, AGA iga jumala kord murdun ma juba nädal või isegi kaks enne tähtaega, sest no… kopp on niiiiii ees. Mul on tähtajani kolm päeva, see tähendab, et maksimaalselt pean ma veel rase olema ca kaks nädalat ja siis tehakse minuga…midagi. Aga tõesõna, ma enne näriks omal mõlemad jalad otsast ära (ma ei tea kuidas ma puht füüsiliselt selleks võimeline peaksin olema, aga ok), kui laseks selle raseduse lõpetada medikamentide teel või keisriga. Ma ikka üritan endale sisendada, et nii kaugele see asi ka mitte kuidagi minna ju ei saa, sest see pole lihtsalt võimalik, et ma veel kaks nädalat seda agooniat taluda suudan.

Samas olin ma juba kaks nädalat tagasi kindel, et sünnitus on päevade kaugusel, aga here we are, eksole. Ma ei tea miks, miks jumala pärast ma üldse arvan või loodan või sünnitusele mõtlen enne määratud tähtaega? See on vaid iseenda piinamine. See, et laps loetakse õigeaegseks mingist teatud nädalast, ei tähenda ju automaatselt seda, et ta siis ka välja tulla otsustab. Ma olen kolm korda seda kogenud, aga ikka ei õpi, kurat võtaks.

Enda kaitseks võin vähemalt öelda seda, et ma tõesti reaalselt tundsingi sel korral, et no siin ei ole lihtsalt mitte mingit võimalustki, et ma oma tähtaja rasedana ära näen. Lihtsalt nii kohutavalt raske oli juba 36. nädalal olla, et ma ei uskunud, et on võimalik veel hullemaks minna või end veel rasedamana tunda. Aga jällegi, kolm päeva enne tähtaega ja here we are.

Ma ausõna ei taha kõlada nagu tänamatu mats, kes vingub, viriseb ja iniseb, aga mõelge vaid, kui teil on selle kuumaga raske, siis kujutage ette mida tunnevad veel rasedad, kel niigi kõik kohad valutavad ja kel niisamagi pildi tasku tõmmata tahab?

Mul on koguaeg nii palav ja paha, et ma enam lihtsalt ei suuda. Ma reaalselt ärkasin täna öösel selle peale, et haarasin kahe käega oma tagumikust kinni, arvates, et mul tulid veed ära. Aga mis oli reaalsus? Mul oli lihtsalt nii palav, et igast vahest pritsis higi välja. Ma imestan, et selle äkilise liigutuse enda peale mul siiski veed ära ei tulnud, sest mul oli veel pool tundi peale seda ka kõht kivikõva. Kujutate te ette mis tunne on igal õhtul ägisedes voodisse minna, iga natukese aja tagant ärgata selle peale, et kõht on nii kõvas ja valusas toonuses, et kõris ka poob ja silmad jooksevad vett, hakata lootma, et midagi toimub ja siis lõpuks ikkagi hommiku ärgata ühes tükis? Ja nii juba nädalaid… Ja siis inimesed imestavad, et ma olen pahur.

Mu selg on reaalselt nii valus ja ragiseb nii kõvasti, nagu linttraktori roomikud. Ma lihtsalt tunnen kuidas alaseljas oleks nagu metallipuru või mingid krobelised kuulikesed, mis liigutades krabisevad ja haiget teevad. Öösel on täiesti surm end liigutada, külge keerata või end vetsu vinnata, sest see võtab reaalselt iga kord vähemalt 4-5 minutit aega, et ma suudaksin end valust pooleldi nuttes püsti ajada või teisele küljele keerata. Iga fucking liigutus on lihtsalt selline piin.

Ma olen siiani arvanud, et sünnitan 20-30. juuli vahel. Hilisem ja täpsem pakkumine oli 23-24. juuli, sest siis oli mu vanaema sünnipäev ja kuskil sel ajal algas vist ka lõvi tähtkuju. Tundus õige. Siis aga sain teada, et mu sünnitoetajal hakkab oma päevatööst 25.juuli puhkus ja peale seda kuupäeva oleks ta koguaeg mulle saadaval, seega otsustasin, et vot, peale 25.juulit – see võikski olla see. Jälle tundus õige! Siis aga teatas sõbranna, kelle juurde plaanisin lapsed sünnituse ajaks hoiule viia, et nemad lähevad 28-29. juuli Riiga, st need kaks päeva poleks mul lapsi kuskile panna. No okei, see jätab mulle siiski kahepäevase akna, 25-27.juuli asjaga hakkama saada – no äkki joppab. AGA siis kirjutas jällegi sünnitoetaja, et kuuule, mu ema kinkis mulle kruiisi – mind pole 26-27.juuli, ning eelnevalt oli juba teada, et ta pole kättesaadav ka alates teisest või kolmandast augustist (tol ajal oli mul sellest sügavalt suva, sest ma olin KINDEL, et nii kaua ma nkn rase pole). Et siis… kui ma sünnitan täna või homme (26-27), pean seda tegema sünnitoetajata, kui ma aga sünnitan 28-29, pean seda tegema ilma oma meheta, sest siis pole mul lapsehoidjat ja tema peab koju jääma. Kui mul pole lapsehoidjat ja mees peab koju jääma, pole mul ka autojuhti, kes mind linna viiks. Peale seda on mul kahe-kolme päevane sobilik aken, kus mul oleksid loodetavasti olemas kõik osapooled ja peale seda hakkab kogu jant jälle otsast peale. Ausalt, ma tahaks omal juukseid kiskuda ja metsa poole ajama panna, sest no midakuradinussi. Kõige lihtsam olekski lihtsalt kuskile marjapõõsa vahele ära poegida, et mitte kellelegi oma ‘hädaga’ närvidele käia.

Vahepeal tabas mind mingi paanika – vot, kui SELLE ära teen, siis hakkan sünnitama. Seega ma tegingi, ulgusin, valutasin ja needsin end, aga tegin – korjasin marjad ära ja tegin need mahlaks, vedasin kõik keldrisse ja lõin sealgi korra majja, pügasin heki ära, rohisin peenrad ära, korrastasin kasvuhoonet, koristasin (x190392) põhjalikult maja, et minust ei jääks siia maha seapesa, panin lapsele kõik asjad valmis, sh ka mähkimiseks mõeldud korvi, ajasin korda kõik lahtised otsad (ntk eile sain jänkupoja müüdud – uue omanikuga VÄGA rahul), tegin korda kõikvõimalikud asjad, mis mul veel tegemata olid jäänud, pidevalt vaaritan suure hunnikuga süüa, et poleks muret, kui ma haigalasse lähen jne, aga huiatki, ma ütlen. :D

Ja nüüd ma lihtsalt löön käega, sest ma ei viitsi enam. Sõitke kõik seenele ja jäägegi sinna, ma ei taha mitte midagi kuulda mitte millestki ega kellestki, ja kui keegi peaks julgema mulle veel kirjutada ”punnitad juba vä?”, siis ausalt… Mina istun nüüd kuni sünnituse alguseni jalgupidi külmavee ämbris, süles suur arbuus ja ootan vaikselt ligi hiilivat surma. Vsjo.

*Ohhhoooo, ma saan täna rasedapildid kätte! Kuigi Aili ohkas peale pildistamist, et järjekorrad on nii pikad, et ma vast saan enne kätte oma tite, kui need pildid, aga jällegi – here we are.*

Isegi lapsed on lõpetanud selliste lollide küsimuste küsimise nagu ”millal väike õde tuleb?” ja ”mis sa väiksele õele nimeks paned?”, nähes kui valjult ma selle peale oma silmamune pööritan. See viimane meenutab mulle muidugi praegu mu viimaste nädalate kõige suuremat draamat, mille ma mingil imelikul kombel oli suutnud täiesti unustada! Nimelt, loen mina siis ühel heal õhtul Mallu blogi, kui mu süda saapasäärde kukkus. Kolm korda lugesin üle, et kas ma reaalselt ka praegu näen õigesti, sest see lihtsalt ei ole faking võimalik, et kõigi maailma nimede seast, on Mallu otsustanud oma lapsele panna täpselt sama nime, mis mina. No ei ole lihtsalt võimalik!

Ma ei hakka varjamagi, et ma olin täiesti hüsteerias. Isegi mees, kes naljalt lastega üksi kuskile minna ei taha ja alati minu pekise perse toast kaasa lohistab, taandus lastega ohutusse kaugusesse ja tegi nendega jäätisetiiru poodi, et ma saaksin rahus marutada.

Ma mäletan väga hästi millal ma selle nime leidsin ja millal see mulle sümpatiseerima hakkas… Kohe kui teada saime, et tulemas on tüdruk, hakkasin nimesi uurima, ning üles kirjutama neid, mis mulle mingitki pidi meeldisid või minus mingit emotsiooni tekitasid. Sinna nimekirja sai ka Marta. See oli siis umbes 20 nädalat tagasi. Kui mul sai täis 30. rasedusnädal, tabas mind nimepaanika – omg, ma ju KOHE sünnitan ja mul pole välja valitudki mingeid lemmik-nimesi. Seega kammisin uuesti nimekirju läbi, ning täiendasin oma listi. Kõige enam aga meeldis mulle siiski Marta ja alates sellest hetkest ongi see laps minu jaoks olnud Marta. Vahepeal lisandus sinna lõppu veel Mai, et oleks veidi erilisem ja mulle meeldis ka fakt, et see sarnanes niimoodi veidi Annemaiaga. St minu kõige tugevamaks nimekandidaadiks jäi Marta-Mai. Ühel hetkel ma isegi enam ei otsinud, sest noh, mitte miski ei meeldinud mulle nii väga, kui Marta-Mai. See kasvas mulle külge. Ma olin nii sillas ja üllatunudki, et no sel korral läks see nime valimine ikka eriti lihtsalt! Aga jällegi – huiatki.

Ärge saage valesti aru, ma olin enne ka täiesti teadlik, et Eestis on 1200 Martat ja see on pigem popp nimi, aga point on selles, et mitte ükski neist ei ole minu tutvusringkonnas ja nimi Marta, ei seostunud mul mitte kellegagi. Ja see on mul enamvähem AINUS tingimus nimele! Seega võite ise ette kujutada kui pettunud ma olin (olen), et see nimi nüüd minu jaoks justkui rikutud sai. Ja ei, asi ei ole absoluutselt Mallus endas, seega ärge hakakegi midagi genereerima siin. See oleks minu jaoks täpselt sama suur probleem ka siis, kui selle nime tahaks oma lapsele panna mu naabrinaine, sugulane või endine klassiõde, kellega ma ehk isegi väga enam ei suhtle.

Minu jaoks ei ole vahet, et me Malluga pole mingid südamesõbrannad või, et meie lapsed ei hakka isegi samas Eesti otsas elama – asi on põhimõttes! Mind nii sügavalt häirib mõte sellest, et ma paneksin oma lapsele sama nime, mis on juba mõne mu tuttava poolt kasutatud. Kuigi mulle meeldivad ka sellised nimed nagu Karoliine, Mirjam, Marjanne, Angela jne, siis ei suudaks ma neid iialgi oma lapsele panna, sest ma tean samanimelisi naisi, kes kusjuures kõik on imetoredad. Mõni teist mõistab mu ”kiiksu”, mõni mitte, nagu facebookiski näha sain, aga ausalt, kelleks inimesed end peavad, et irvitavad mulle näkku ja ütlevad mida ma võin või ei või seoses selle olukorraga arvata või tunda.

tenor

Ühesõnaga, andestage mulle mu järjekordne hüsteeria, sest ma saan ju tegelikult ise ka aru, et see on jabur, aga mis ma teha saan, kui hetkel nii tunnen. Ma olen lihtsalt… liiga rase ja tüdinenud. Ning mis nimesse puutub, siis ma ütlesin sellele kõhutitele, et kui ta tahab tõesti oma nimeks saada Marta, sündigu 27.juuli, sest puhtjuhuslikult avastasin ma, et 27.juuli on Martadel nimepäev. Et see oleks siis märk või nii, et see tõesti ongi õige nimi talle ja ma lihtsalt peaksin oma kiiksu toppima sinna, kus päike ei paista. Aga vastasel juhul tuleb selle põnni nimeks jumalteabmis. Mingid variandid on, aga no elame, näeme. Ma juba olen vist leppinud, et Martaks see laps ei saa.

Comments

comments

31 thoughts on “Sünnitad juba vä? Aga nüüd? No NÜÜD ikka juba sünnitad ju?

    • Terve kommentaar hala täis. Inimese enda isiklik kirjutamispesa ja siia ikka satuvad mingid kritiseerijad teemal “liiga palju hala”. Ma kahtlustan, et need kritiseerijad pole 1) iial rasedad olnud; 2) mitte olnud lõpurasedad nii kuumal suvel; 3) ning sealjuures pidanud tegelema ka kogu ülejäänud eluga. Olles paar korda elus ise rase olnud, ei tule mulle mõttessegi kritiseerida teise ausaid ja ehedaid pihtimusi. Vastupidi, päris suur äratundmine on. Tänks, Lipsuke, ma just vajasin sellist halavat postitust, sest mul käib õudne titesoov ajudele ning olen ära unustanud kõik oma pühalikud lubadused never ever seda kõike läbi teha :D Su kirjatükk pani mind natuke ometigi kahtlema ;)
      Mängin nüüd natuke kaardimoori ja pakun, et su lapseks saab küll Marta. Öösel tulevad veed ja hiljemalt reede kl 19-ks on ta juba õndsalt sul kaisus. Kui sa ise ei looda, siis teised loodavad :D

    • Oeh, tuleks ainult need krdi veed, ma ütlen! Annu ja Joeliga mul veed ise ära ei tulnud, sel korral võiks. Nii lahe oleks kordki elus seda kogeda! Aga jah, eks ole näha, mina küll ei julge loota siin midagi. Praegugi ärkasin täiesti lambist ja väsinuna kell 5 hommikul ja no tee või tina, und tagasi ei tulnud. Haigutan ja vastan kommentaaridele, oeh. :D

    • Kuule P.

      Muidugi see on inimese enda kirjutamisnurk aga tõesti on veits kummaline seda suurt hala ja häda lugeda. Nagu keegi oleks relvaga sundinud raseatuma eksole.

      Ps! Olen rase olnud, suisa mitu korda. Olen olnud lõpurase ka sellise kuumaga – sünnitasin paar päeva tagasi. Ja vot sain muu elu ja ka väikelapse igapäevase hooldusega väga hästi hakkama. Jalutasime palju ja käisime iga päev rannas ja suutsin ka kodu koristada ja pesa punuda jne. Lõpurasedana ja ilma vingumata, sest endiselt – rasedus ei ole haigus ja enamus naisi on kunagi rasedad olnud ja samal ajal oma elu edasi elanud.

      Muidugi on inimesed ja rasedused erinevad ja no eks oma roll on ka sellel, et olen normaalkaalus. See rasedate lõputu ving ja hala käib aga ajudele. Kui ikka eelnevad rasedused on näidanud, et vot selle keha jaoks on see liig mis liig, siis oleks mõistlik ehk mitte iga hinna eest koguaeg rase olla või anda kehale vähemalt võimalus taastuda.

      Või siis jah.. teha nii nagu ise soovid ja siis vinguda. Eks iga inimene elab oma elu just nii keeruliseks nagu ta ise soovib.

  1. Sünnitoetajatel on olemas mingi kokteil sünnituse esilekutsumiseks. Võid uurida.

    • Nagu ainus inimene, kes halaks. Teised lihtsalt ehk ei pane seda tuhandetele üles lugemiseks. :D

  2. Arvestades et sa nüüd käega lõid ja enam ei loodagi siis küllap ta nüüd tulebki! :D
    Hoian pöialt igatahes :D

  3. Oi, 27 on juba homme! Hoian pöialt, et homme tuleb, sest Marta-Mai on väga ilus nimi! Ja sa juba mõtledki temast selle nimega… homme peab tulema, muud varianti pole!

    • Elame, näeme. Tuleb siis, kui õige aeg. Nii kaua pean lihtsalt… survaivima. :D

  4. Su tekstist käis ka Maru läbi… Mia-Mai sobivad hästi kokku. Küll sa õige nime leiad.

    • Küllap ma leian jah, aga lihtsalt see vahepealne aeg on keeruline. Kõik need valud ja vaevad ja mured… Aga jah, ma ju tean, et see lõppeb kõik üsna pea ja siis igatsen seda aega taga. :)

    • Annu oli vist 40+3/4 ja Joel 39+5. Mõlemad on sündinud loetud päevad enne seda, kui sünnitust medikamentide teel lõpetada on tahetud. Annut ei tahetud mul lasta üle kanda gestatsioonidiabeedi pärast ja Joelit keisri pärast. Aga nüüd saan vist rahus ära tunda ka selle, mis tunne on olla kaks nädalat üle tähtaja ja tõesti, see on vaid hea uudis, et nad lasevad mul Omas tempos kulgeda. Lihtsalt see viimane lõpp ja ootamime on… Jõhker :D

  5. Kolme lapse emana täiesti mõistan Su soovi rohkem lapsi saada, aga Sa oled veel nii noor ja igast postitusest kumavad läbi hädad tervisega ja stress, mida need endaga kaasa toovad. Tahtsin lihtsalt sõbralikult soovitada, et ehk oleks peale 3 lapse sündi mõistlik vähe pikem paus teha ja oma tervis korda saada. Siis naudiksid 4 rasedust kindlasti rohkem. Lisaks vôin oma kogemusest öelda, et kui esimesed lapsed juba veidi suuremad on, siis oli see beebiaeg taaskord nii eriline ja nauditav.

    • Igati mõistlik soovitus, tean ja aitäh, et muretsed. Aga ma olen üpris kindel, et ma ei kuula mõistuse häält ja teen ikkagi nii nagu ise tahan, st selle neljanda ka kohe jutti… Kui ma olen midagi pähe võtnud, siis on mind äärmiselt raske ümber veenda, isegi, kui ma ise ka aru saan, et teistel on õigus. Aga eks ole näha, saame kõigepealt selle kolmandagi välja ja siis vaatame edasi. :D

  6. Kuule, sa oled ikka supertubli, et nii lõpurasedana mingeid mahlasid ja asju vaaritad, koristad jms. Mu teine laps sündis 38. nädalal ja minu jaoks ootamatult, päev peale seda, kui me garaaži suurkoristuse ära tegime, huvitav, kas ta kavatseb peagi sinna garaaži kolida, et seda ootas v :D
    Ja ma olen kaks korda lõpurase olnud talvel (nii hea), seega ma ei kujuta ette ka, mida sa praegu tunda võid selle palavaga. Tõesti tunnen sulle kaasa ja tahaks nagu aidata kuidagi, aga ei saa :D loodan siis ka, et juba homme ta tuleb, fingers crossed.

    • Haha, looda sa, et keegi sulle rahu annab oma garaaži kolimisega! Ja aitäh heade sõnade eest! Eks ma ikka üritan teha ja olla, kui vähegi võimalik, sest kui mina ei tee, ei tee ju keegi. :D

  7. Mul môlemad sünnitused esile kutsutud- sama skeemiga. Jõin mingit joogikest 3-4 korda ööpäevas, et emakakael pehmeneks ja lüheneks. Kui oli 2cm avatust tehti looteveepõis katki ja mõne tunni pärast algasid valud. Esimene sünnitus kestis 5,5h ja teine 3,5h (alates siis esimesest valust). Kummalgi korral mingeid muid abistavaid või valuvaigistavaid asju ei vajanud. Seega ei ole kõik esilekutsumised tondilood, nagu isegi tead siis ka loomulikult algav sünnitus võib ootamatusi tuua. Seega isegi kui peaksid veel 2 nâdalat ootama ja kutsutakse esile siis ei ole see midagi hirmsat ;)

    • Siis sul tõesti vedas! Mulle pigem teebki muret just see, et armiga emakat üldiselt ei kutsuta vist esile, vähemalt mitte teatud ravimitega ja et mida nad siis minuga teevad, kui esile kutsuda ei saa.. Kohe keiser? Aga eks ma saan seda kõike uurida, kui paari päeva pärast arsti juurde pean minema.

  8. Ma läksin kuus kuud tagasi sünnitama oma neljandat. Emotsioonid olid umbes samad. Ilm polnud nii kuum :) Jõin hommikul ülikange petersellitee. Pool klaasi oli petersellipuru ja lasin pool tundi vähemalt tõmmata. Päeast jooki mõne aja pärast tegin ikka kogu hingest selle video järgi punktmassaaži. 1-2h hiljem teadsin, et kohe kohe on minek sünnitama. Laps sündis mõned tunnid hiljem.

    Jõudu! Ja rahu ja palju tuge soovin sulle!

    • Nii tore ja hea kui on olemas sisetunne, mis sulle alatult näkku ei valeta. Mina enda oma igataheas enam ei usalda :D

  9. Mind hakkas kummitama nimi Joanna enne kui ma teadsin, et rase olen. See nimi polnud mind varem mitte kunagi huvitanud ja polnud isegi mõelnud, et see võibki mu tütre nimeks saada. Nägin isegi unes seda nime. Kuu aega hiljem sain teada, et olen rase. Ja teadsin kohe, et kui on tüdruk siis on ta Joanna. Ja nii läkski, see PIDIGI nii olema. Samal ajal oli viimast kuud rase minu tuvusringkonnas üks naisterahvas, keda teadsin üsna lähedalt. Paar kuud hiljem sain teada, et pani tütrele sama nime. Mind see isegi mitte ei morjendanud, olime abikaasaga hämmingud ja naersime, et vot siis mis kokkusattumus. Tegemist on väga sümpaatse inimesega ja mul oli ainult hea meel, et meie lapsed sama nime kannavad. Nime see mitte kuidagi ei rikkunud. Kodus meil nüüd siis 2a5k Joanna ja nime valik oli täiesti täppi. :)

    • Tore, et teid see ei morjendanud ja ikkagi panite nime, mis tundus teile õige. :)

  10. Ma tean, mida tunned kui on hirm esilekutsumise ees. Teise lapsega kandsin 41+6 ja 2 cm avatust juba 5 päeva. Ise kuskile asi edasi ei liikunud. Ma kardsin seda esilekutsumist nagu tuld. Kokkuvõttes päeval pool 2 sain veerand mingist tabletist, mis tuli sisse võtta ja saadeti tagasi palatisse. Lihtsalt kulgesin. Midagi ise ei tundnud, vahepeal kontrolliti avatust ja ikka 2cm. Juba räägiti tilgast ja lootevete avamisest, ma lihtsalt keeldusin. Nutsin ja keeldusin. Lasti mul veel olla. Õhtul 8 ajal hakkasin vaikselt valusid tundma. Kontrolliti, avatust 2,5 cm. Anti 2 paratsetamoli, et noh valu ei segaks kui magan. Ei olnud hullud valid vaid selline tüütu tuikamine. Pool 10 läksin uuesti paratsetamoli küsima. Vaadati uiesti avatust. 4,5 cm. Saadeti üles sünnitusosakonda edasi valutama. Kõie tüütum oli see valitamine öösel, sest ise nii väsinud (eelmisel ööl olin liiga närvis, et magada) Hommikul kell 7.55. kui uus vahetus peale tuli ja öise valve ämmakas mulle ise hommikuse ämmaemanda valinud oli ja ta küsima tuli, et kuidas on ütlesin, et pressid. Ta nii naljakalt ütles, et oota veel 3 minutit siis vahetus algab ? Eks need ei olnudgi veel need õiged pressid millega pressima peaks. Kell kukkus kaheksa ja 8.15 oli laps sündinud. Veed ei tulnudki ära ja sündiski lootekotiga. Seega tegelikult sellise nn esilekutsumisega ei olnudki midagi hullu. Lapse südametöö ei langenud ja kõik oli ilusti korras ja kiirustama ei hakatud. Ainuke piin oligi ktg all valutamise ajal olla, sest pikali oli nii pagana ebamugav ja valud tundusid suuremad.

    • Õnneks sul oli ikka nädalaid ka juba suht maksimaalselt ja sünnitus siiski mingilgi määral ise pihta hakanud. Kui mul ntk praegu hakataks esile kutsuma, kui emakakael ehk polegi veel nii valmis, siis mul oleks see kindlasti palju pikem ja piinarikkam kogemus, arvan ma. :/

  11. Issand mis hala ja ving :d ise tahad koguaeg poegida :D ja Mallu juba eelmine x plaanis seda nime ju aga pani ikka lende.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.