9 kuud südame all, 9 kuud südame peal

Ma tavaliselt ei kajasta enam blogis nii täpselt seda mida ja millal mu lapsed tegema hakkasid, aga täna on küll minu jaoks nõnda erakordne päev, et tahaks kohe ühe kiidulaulu lahti lasta. Nimelt tegi Joel täna oma esimesed päris sammud! 

Miks ma ütlen, et ‘esimesed “päris” sammud’? Sellepärast, et juba umbes nädala on ta neid samme harjutanu. Ta tegi pidevalt selliseid poolikuid samme – astus ühe jalaga edasi ja siis istus maha. Aga täna paterdas Joel kohe päris korralikud 2-3 sammu! Ise alles 9-kuune. Uskumatu!

Või noh, mitte nüüd nii-ii uskumatu, aga ikkagi. Vägev. Üllatav. See tuli varem, kui ma ootasin.
Aga noh jah, tegelikult ma teadsin ju ammu juba, et tal on selle suureks saamisega ikka jube tuli takus ja tõenäoliselt hakkab ta ikka enne aastaseks saamist juba ringi jooksma. Ta oli ju vaevu 5-kuune, kui roomama hakkas. 6-kuuselt juba istus, tõusis püsti ja kruiisis mööda diivani ääri.7-kuuselt avastas, et väikse taburetiga, millel on jalad maha saetud (palju-palju lahedam, kui käimistugi!), saab ideaalselt mööda tuba kõndida. Ka käputama hakkas ta 7-kuuselt. 8.elukuu möödus neid oskusi lihvides ja nüüd siis juba ääri-veeri kõnnib.
Väga imelik on mõelda, et ilmselt lähima kahe kuu jooksul hakkab mu beebi kõndima. Kohe päris-päriselt kõndima… 

Joel teeb kõike kuu või paar varem, kui Annemaia omal ajal. Hirmuga juba mõtlen, et kui me kunagi saamegi kolmanda lapse, siis tema kõnnib ilmselt juba sünnitusmajast omal jalal välja. 😀

Aga päriselt ka. Kuhu on tal kiire ja kuhu see aeg küll kaob… Ei saa öelda, et ma seda beebivärki igatseksin, hell to the no, aga noh… omamoodi kurb on ikka näha ühte tähtsat ja nii armast perioodi läbi saamas.
Kuigi rohkem olen ikka õnnelik, et ta saab asjalikumaks ja meil on rohkem võimalusi ringi käia. Nii kogu perega, kui ka mehega kahekesi, sest noh, me tõesti väga vajaksime seda hetkel. Ja ma olen (loodetavasti) “kõigest” paari kuu kaugusel terve öö jutti magamisest, ning teatud vabadusest, mis kaasneb oma keha tagasi vallutamisega. Kolm ja rohkemgi aastat jutti kellelegi inkubaatorit või/ja toidulauda mängida on ikka veidi raske kah. Kuigi noh, toidulauaks jään ma mingilgi määral vast veel vähemalt aastaks. Aga siis pole see imetamine enam lapsele nii eluliselt oluline, kui hetkel.

Väga tore on vaadata kuidas sellest väiksest abitust vääksust on sirgumas asjalik poisiklutt. Ja no mida suuremaks saab Joel, seda lahedam on neil Annuga koos mängida. Kuigi noh, praegu pole asjad alati nii roosilised ja Annu hakkab vist vaikselt aru saama, et lisaks emmele-issile, tuleb jagada ka oma mänguasju. Selle üle ta igatahes õnnelik ei ole.
Lisaks mänguasjade jagamisele tekitab meie majas probleemi ka Annu liiga tugev füüsiline mäng, millega poiss veel hakkama ei saa. Annule meeldib jubedalt maadelda, aga Joel jääb alumiseks alati. Millegipärast ei tundu see jällegi Joelile nii lõbus, kui Annule. :D

Aga ajal, mil nad karvupidi koos ei ole, on märgata ikka suuuuurt armastust. Nad on nagu sukk ja saabas.
Näiteks tänagi, kui Annu issiga õuest tuli, oli ta esimene küsimus kohe, et kus poiss on. Saades vastuseks, et venna magab, oli ta äärmiselt pettunud, ning mõne aja pärast tuli küsima kas võib Poja üles ajada, sest ta nii tahaks temaga mängida. :D
Pidevalt käib musitab, kallistab ja paitab Joeli. Kui Joel nutab, siis läheb teeb kalli ja pai, ning ütleb, et pole hullu midagi armas/kallis/Poja.
Kõige rohkem ajab mind naerma, kui Annu läheb võtab Joelil põskedest kinni ja ütleb midagi sellist:”oii Pojaaa, nii armaaas oled, nunnu!” See tema hääletoon, kuidas ta “Poja” ütleb, on lihtsalt nii armsalt naljakas!
 
Ka Joel on oma õesse (?) väga kiindunud. Nii kui Annemaia silmapiirile ilmub, on tal nägu naeru täis. 
Kõik Annu lollused ajavad teda naerma. Ükspäev just panin instasse video kus nad naerda kekutasid – Annu hüppas matsti saepuru blokkide pealt maha ja Joel naeris nagu segane. Ja nii terve selle aja, mis ma pannkooke praadisin. :D

Lisaks kiirele füüsilisele arengule on Joelil ka verbaalse maailma vastu suur huvi. See on neil Annemaiaga sarnane teema – mõlemad olid umbes 7-kuused, kui hakkasid juba sõnu harjutama. See on nüüd muidugi koht, kus paljud emad silmi pööritavad ja ütlevad, et kujutan seda endale ette (ma arvasin ka alguses nii), aga nüüdseks olen ma juba 2 korda täiesti erinevate laste kõrvalt näinud kuidas 7.elukuul ‘emm-emm’ purssimisest areneb lõpuks ‘emme’ välja. Kusjuures, ma ei oskagi öelda kindlat päeva millal mu lapsed oma esimesed sõnad on öelnud. Ma lihtsalt pole seda hetke ära tabanud, sest seda ‘emm-emm-emme-emm-emm’ juttu olen ma juba kuid ju kuulnud.
See pole üldse nii, nagu ma kunagi enne laste saamist endale ette kujutasin. Ma mõtlesin, et see juhtub umbes nii, et laps vaatab sulle ühel heal päeval otsa ja ütleb täiesti lambist “emme”. No ei olnud meil üldse nii! :D

Kui vanalt teie laps esimesed sammud tegi ja millal siis pärisel käima hakkas

Comments

comments

5 thoughts on “9 kuud südame all, 9 kuud südame peal

  1. Minu praeguseks 2.5 aastane hakkas kõndima paar päeva enne 11-kuuseks saamist. Tema väga ei harjutanud,vaid lihtsalt hakkaski kõndima (kõndimise all mõtlen siis kuni 10 sammu,mitte et ta enam üldse roomanud poleks eks),samas tema sama vana nõbu alustas “kõndimist” aastaselt ja kaks kuud tegi ainult 1-3 sammu ja vanemad rääkisid,et näe kõnnib :D Meie teine (praegu 9-kuune) seisab ja liigub mööbli najal,aga arvan,et tema ei hakka enne aastaseks saamist kõndima ja no kus meil ka kiiret on.
    Beebigrupis oli beebi,kes hakkas 7-kuuselt kõndima (ise ei näinud,nii et see võis ka vabalt 2-3 sammu olla?) ja oli ka teine laps,kes oli 18-kuune,kui kõndima hakkas. Kõik lapsed on ikka nii erinevad.
    Palju õnne aga Joelile :)

  2. Poeg hakkas 7 kuuselt püsti tõusma toe najal, 8 kiuselt kruiisis ringi. Päriselt iseseisvalt kõndima hakkas 13 kuuselt. Aga ta oli selline mees, et ei harjutanud väga. Aga kui kätte võttis siis kõndis teise tuppa välja. Ju tal oli vaja kindlust endal, et ta tõesti oskab ja saab hakkama. Nüüd 3 kuud hiljemjookseb ka. Koõnnib päris pikad maad õues maha.

  3. Esimene hakkas 2-3 sammu kaupa liikuma 11-kuuselt. Päriselt kõndima läks nädal enne aastaseks saamist. Teine hakkas esimesi samme tegema 9-kuuselt ja kümnekuuseks saades juba jooksis. Esimene hakkas muidu roomama, käputama ja istuma varem kui teine laps. Tal oli lihtsalt toe najal kõndimise periood hästi pikk, sest esimesed sammud toe najal tegi juba seitsmekuuselt, nii et ikka päris erinev see areng.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.