Adenoidide lõikus, teist korda

Annemaiaga käisin opil märtsis, 2017 aastal. Loe SIIT. Nii hea, et mul ikka see blogi on. Ilma eelnevalt mainitud postituseta ei oleks ma enam midagi mäletanud, aga selle üle lugemine valmistas mind kenasti vaimselt ette ning meenutas ka kui kole asi kohati tegelikult on. Aga noh, seekord oli veel koledam . Seega mainin juba praegu, et allpool on mõned verised pildid. Ma veel mõtlesin, et kas panen need siia, sest mõni ilmselt liigitaks need pildid last häbistavaks, aga otsustasin siiski riskida, sest mind oleks küll selline postitus lohutanud ja korralikult ette valmistanud, kui oleks vaid enne Annemaiaga opile minekut mõni selline artikkel ette jäänud… Tegelikult olen ma vist mõlema lapsega rohkem verd näinud, kui teised vanemad. Mulle vähemalt tundub, et kõik teised lapsed olid paljupalju puhtamad. Magasid natuke, tõusid üles ja oligi põhimõtteliselt kõik. Teiste puhul ma küll sellist veremöllu ei näinud kummalgi korral. Teistel olid pidžaamad ilusad puhtad, meil oli kõik üleni vereplekke täis…

Ühesõnaga, 18.12 kell 8.30 olime Tartu kõrvakliiniku registratuuris, kus pidin täitma mõned paberid, Joelile tehti kuulmistest ja seejärel läksime riideid vahetama. Teoorias oli kõik samamoodi, nagu Annugagi, aga ootamine oli maru pikk. Annuga läksime juba sel ajal koju, kui nüüd Joeliga alles opisaali saime… Eks iga vanema jaoks on tema lapse olukord kõige hullem, aga kui me olime juba 3h opisaali pääsemist oodanud, hakkasin ma küll vaikselt endast välja minema, sest laps oli ju eelmisest õhtust saadik söömata-joomata olnud. Joel ise muidugi oli maru vapper ja ei kurtnud ega nutnud kordagi. Ta lasi ilusti kõik vajalikud tuimestid, kanüülid, kreemid, plaastrid panna ning kannatas nälga ja janu nagu tšempion  – ta oli nii vapper!

48368110_504032326750310_8383685688305909760_n

Joel, kel polnud veel aimugi mis toimuma hakkab…

Kui me lõpuks opisaali saime, käis kõik kiirelt. Kuni mina nutuklomp kurgus last paitasin, ”tankis arst lennukile kütust” ja laps kustus põhimõtteliselt koha ära. Sel korral ei läinud ma enam nurgataha nutma, aga ilmselt ainult sellepärast, et koridoris ootas mind üks ema, kellega ka mängutoas paar sõna vahetasime. Koos oodata oli mõnusam, aeg läks kiirelt.

Umbes 15 minutit hiljem kutsuti mind poisi juurde tagasi. Ta oli juba pooleldi ärkvel ning siples ragisedes voodis ringi. Verd lahmas nii kõrvadest, kui ka ninast. Kõik oli verine! Voodiriided, pidžaama, tekk, linad, ta nägu ja käed – kõik! See ei olnud minujaoks hirmus, sest ma teadsin, et see on normaalne ja arstid olid ju ka seal samas, aga noh, ei olnud meeldiv vaatepilt ja mul oli nii kahju, et ta peab midagi sellist läbi elama. Näha oli, et tal oli paha ja valus. Ta nuttis ja vigises, siples kinnisilmi, hõõrus nina, hingas raginal jne. Sel korral õnneks keegi ei kärkinud minuga, et ma ei suuda last paigal hoida. Arst vaid ütles, et hea oleks, kui laps oleks külili, et ta verd alla ei neelaks, aga, et ma siiski laseksin tal endal omale mugava asendi leida.

48405018_507670416420336_5490723200939589632_n

Tegelikult oli asi veel hullem, aga ma veidi juba puhastasin teda. Väga palju ei tahtnud teda selle külma lapiga häirida ka.

Mõne aja pärast jäi ta siiski õnneks magama ja tukkus umbes 15 minutit. Seejärel tõusis üles ja hakkas vaikselt toibuma. Ei nutnud enam, aga oli selline uimane ja segaduses. Jõi ühe korraga terve kõrrejoogi ära ja küsis juurdegi, aga teist pakki talle enam ei antud, seega küsisin talle vett, mida ta ka suure januga hullumeelselt kaanis. Vaene laps oli ju terve päeva joomata ja söömata olnud… Pesin poisil näo, käed ja kõrvad lappidega puhtaks, koristaja pani talle uue lina pea alla, siis pikutasime veidi veel ja saatsime kodus ootavale Annule tervitusvideo.

48408038_326611684618511_2267766736860217344_n

Uimane Joel

Umbes poolteist tundi olime (k.a op.aeg) kolmandal, siis saime juba allakorrusele tavapalatisse beebi kaissu pikutama, ning mis peamine Joel sai süüa! Kõik mis toodi, pani nahka.

48393610_200716447547293_3471099904707788800_n

Joel Madlikest kallistamas

Tore oli veel see, et sel korral ei õiendanud keegi ka selle üle, et beebi koos saatjaga haiglasse kaasa võtsin. Eelmisel korral torgati ikka mitu korda, et kas issi siis ei saanud titega koju jääda vä. Jah, jätan ma jee paarikuuse rinnalapse terveks päevaks 65km kaugusele koju… Igatahes, Madli jäi mu emaga mängutuppa ootama kuniks meie Joeliga kolmandal olime. Pärast istusime kõik koos vaikselt palatis ja oligi kogu moos. Annu oli mu sõbrannaga kodus ja tema oli küll Joeli pärast väga mures olnud, aga olevat siiski rahunenud ja rõõmustanud, kui sõbranna talle meie videot näitas.

Igatahes, peale seda kui Joel oli kõhu täis söönud, hakkas ta juba ringi rahmeldama ja mängima, nagu midagi poleks olnudki. Aga no see maksis meile kohe kätte ka, sest tal hakkas uuesti ninast ja kõrvadest heledat verd tilkuma ning ta pidi selle pärast uuesti voodisse tagasi minema, kuklal külma hoidma ja lamama. Me saime alles siis koju, kui öövahetus oli juba kohale tulnud, sest arstid kartsid uue verejooksu algust. Pidevalt rõhutati, et hoiaksin teda tagasi ja ei laseks tal ringi möllata, aga no samahästi võiksin ma keelata mereveel lainetamise, sest mu lapsed ei ole loodud paigal püsimiseks. Isegi kui nad siiralt tahavad paigal püsida, ei suuda nad seda teha. Nad mängivad ja tormavad isegi 39.7 palavikuga… Et jah, kasvatamatus või minu saamatus, aga mina teda igatahes paigale sundida ei saanud ja nõnda me siis kõige viimastena pimedas alles koju saimegi…

Annu oli nii hullupööra õnnelik, kui Joel lõpuks koju tuli. Muudkui kallistas teda ja küsis, et mis Joelil viga on. Kui nägi, et vennal nina verine on, oli natuke kohkunud küll, aga õnneks on mul nii arukad lapsed, et saavad sellistest seletamistest kenasti aru ja tüdruk rahunes. Kaisutasid vennaga veidi diivani peal ja siis hakkas juba jälle möll pihta. Ma veel naersin emale, et kui ma tahaks, et need lapsed paigal oleksid, peaksin ma neile lihaselõdvestit süstima, sest vastasel juhul… tenor

Don’t think that’s gonna happen

Annu taastus toona oma adenoidide opist väga kergelt – tulime koju ja kõik läks edasi nagu poleks midagi toimunudki. Joeliga on aga asi ikka nutune. Esimesel ööl ärkas ta päris mitu korda nutuga ja ma panin talle lõpuks valuvaigistava küünla. Ta norskas hullemini kui iial varem, ragises, köhis ja nuttis palju. Täna, kaks päeva peale oppi on seis ikka veel kehv. Näha on, et ta on vaeval ja tal on paha. Täna öösel panin talle lausa kaks küünalt, sest seis oli veel hullem, kui ööl enne seda. Tal oli nii raske hingata ja ta ragises ikka meeletult. Panin küll madratsi alla jälle paksu padja, et pea oleks kõrgemal, aga see ei aidanud väga. Lõpuks võtsin ta enda kõrvale magama, sest ma ei suutnud enam iga paari minuti tagant püsti tõusta, et teda lohutada. Tal ajas jubedalt köhima, aga köhimine on tal loomulikult valus… Täna pidin juba ka päeval talle valuvaigistit andma. Arst ütles, et see on okei, sest adenoid oli ikka nii meeletult suur ja lisaks torgati tal ju ka kõrvad läbi, nagu ma hiljem teada sain. Nädalaga peaks parem hakkama. Kahe nädala pärast peame perearsti juurde kontrolli minema ja seni ei tohi kõrva vett minna…

Kui ka teil on lapsega see tee ees, siis minu soovitused on üldjoontes samad mis Annu ajal:

  • Kui sa ei suuda end koos hoida ja kardad verd, saada lapsega kaasa keegi julgem, aga lapse jaoks siiski väga lähedane inimene, sest ta vajab peale oppi lohutust ja turvatunnet.
  • Ära tassi kaasa mänguasju. Kui üldse, siis võib-olla vaid mõni lemmik raamat või kaisukas, sest mänguasju on haiglas ka küllalt ja uued asjad on ikka põnevamad.
  • Kaasa tasub võtta mõnus tekk vms, et oleks mugavam palatis pikutada. Riided pange ka selga mugavad.
  • Võtke kaasa sussid, sest välisjalanõud tuleb jätta kappi ja kohapealt saate vaid imelikud sokid. Sokkis mööda maja ja treppe talluda ei ole mõnus, eriti porisel ja märjal ajal, kui samas koridoris askeldavad ringi ka inimesed, kes on välisjalanõudega just sisse tulnud.
  • Kuigi see tundub hirmus, siis lõpuks saab kõik korda ja lapsel on parem olla.

Muide, on on väga suur tõenäosus, et ka Madliga pean ma selle opi ette võtma, sest see probleem pidavatki käima perekonniti – kui ühel lapsel on lõigatud, tulevat suure tõenäosusega ka teistel sellega probleeme.

Kui ka teil on kogemuslugusid või soovitusi, siis võite need siia alla kommentaaridesse jätta, ehk lohutab või aitab see hiljem kedagi, kes siia googeldades jõuab.

 

Comments

comments

9 thoughts on “Adenoidide lõikus, teist korda

  1. Käisime oma lapsega tallinnas, pärast oppi laps ärkas, tuju hea, valus polnud, ei teinud teist nägugi. Isegi ei maganud terve haiglasolekuaja. Saime hommikul kiirelt opile ja pärast üsna kiirelt koju. Meil ka adenoid suur (suurem kui arvati) ja kõrvadesse tehti augud. Ainus “tunnus”, et laps on opil käinud, oli see, et autosõit koju ajas iiveldama ja korra oksendas. Mitte kordagi ei näinud ma verd ega lapsel opijärgset ebamugavust. Oma kogemusele mõeldes on ikka jube kahju, et teil nii raskelt on läks (eriti lapse jaoks). Loodetavasti paranete kiirelt!

  2. Mone lapse veri on voibolla vedelam, voi ei ole omblused nii hasti pidama jaanud.
    Mu oepojal ( oli siis 4) loigati ka adenoidid ara, ja opi jargsel ool kodus hakkas verd oksendama..
    Kiiresti tagasi haiglasse ja vaene poiss pidi uuesti narkoosi alla minema, et arstid haava uuesti kinni saaksid ommelda.
    Paar paeva hiljem kordus sama stenaarium.
    Et ta pidi lopp kokkuvottes kolm korda narkoosi ja operatsiooni taluma.
    Paar aastat hiljem oli tal veel mingi operatsioon (vist ninamandlid), ja siis arstid ekstra hoolikalt omblesid seda haava, sealt mingit traumat ei tulnud onneks…

  3. Mu tütrel oli oktoobris mandli op samas kohas, taastumine oli ränk. Oksendas verd ja vereklimpe, minestas, paanika- nuppu vajutasin iga natukese aja, ainult tilgutite all. Ratastoolis veeti arstide tuppa, kas õmblusss lahti suurest oksendamisest, õnneks polnud. Valuvaigisteid sai päris kaua ja nõrk , st oliainult voodis juba nädala aega, siis hakkas kodus natuke rohkem liikuma ja sõitis autos kaasa minuga, et vaheldust saada.

    Joelile kiiret taastumist ja häid pühi kogu Te perele!

  4. Minu tütar oli ka peale adenoidi operatsoooni ja šunteerimist üsna verine. Kaisukaru, riided ja voodipesu oli vereplekke täis. See ei olnud ilus vaatepilt 😔

  5. Pingback: Tervist – eks seda ikka läheb tarvis | Südasuvine

  6. Kas oskad rääkida mõlema lapse kogemusele tuginedes, mis need asjad kõik olid, mis viitasid adenoidile? Meil vb sama tee ees, varsti arst ja eks siis pilt jne.

Vasta Liis-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.