Beebiblogi: 22.nädal.

Sel nädalal oli beebipoisi suuruseks papaia.

22.nädal

Beebi on umbes 28 cm pikk ja kaalub 450-500 grammi.
Ta keha kattev õrn rasvkude aitab juba sooja hoida. Kulmud, ripsmed ja sõrmed on välja arenenud ning kasvavad juuksed. Lapsel on kasvanud juba korralikud küüned. Beebi võimleb aktiivselt käte ja jalgadega ning paneb käsi omavahel kokku. Kõige aktiivsem on ta tõenäoliselt siis, kui puhkad ja temale mõtled. Laps püüab aru saada, kuidas kõverdada käsi ja jalgu, kuidas neid liigutada, kuidas asetsevad tema kehaosad. Ta õpib puudutama oma nägu, silitama käsi ja jalgu. Ta saab puudutada ja haarata nabanööri. Kui ta tahab näppu imeda, võib ta selle suu juurde tõsta või kummardada pead selle poole. Beebi magab REM (rapid eye movement – ingl k) und. Lapse pankreas on arenenud ning toodab hormoone. Ka sisekõrv on arenenud ning beebil on tasakaalutunnetus. Kuju võtab nina, sest moodustuvad pehmed luud kõhred. Kaelalülid on selgelt nähtavad. Pisikesed kõrvad kuulevad helisid välismaailmast ning tugev müra võib beebi üles äratada. Võid beebiga rääkima hakata, siis ta harjub Su häälega.
Kui beebi on poiss, on tema munandid formeerunud ja laskuvad munandikotti.
Kui rasedus peaks mingil põhjusel enne tähtaega lõppema, on loode nüüdsest piisavalt elujõuline, et tal on võimalus ellu jääda.
Selles etapis on beebi aju juba peaaegu moodustunud. See lõpetab kasvamise ja selle funktsioonid töötavad korrapäraselt. Ajus on koos täielik kogu neuronrakke.
Higinäärmed arenevad aktiivselt ja süda on nüüd oluliselt suurem. Selgroog on täielikult välja arenenud (kõik selgroolülid ja diskid).
Beebi liigutab ennast kõhus aktiivselt ja see on igale emale väga tore kogemus!

Kui ma nädala alguse poole SIIN kirjutasin, et oleksin peaaegu erakorralisse läinud, sest kõht valutas, siis eile käisin ma ikkagi kontrollis ära. Keegi siin kommentaariumis ehmatas mind natukene ära. Tal olevat ilma valudetagi 2 cm lambist emakakaela avatus olnud. Ja kuna mingid imelikud valusähvatused ja lained ikka vahepeal käisid, otsustasin kontrolli minna. No mitte midagi väga hullu ei olnud, umbes sellised emaka kasvamise ja venimise valud olid, nagu raseduse alguspoolel.
Lisaks sellele tuli mulle külla selline tore asi nagu tupeseen. Arst kirjutas mulle küll canifug 200 mg küünlad, aga need ei ole mitte essugi aidanud. Olen juba 5 tk ära kasutanud… Umbes kolmapäeval läks kogu elamine väga vesiseks, hakkasin juba kahtlustama, et äkki veed tilguvad.
Nagu ma ka arvanud olin, ei olnud mul, peale tupeseene, mitte midagi viga ja arst ei osanud mitte midagi muud öelda, kui ”söö no spad ja puhka”. Emakakael oli ilusti kinni ja looteveed ka ei tilkunud. Keelas seksi ja füüsilise koormuse ära, ning saatis koju.
Ajaa, teate mis ta tupeseene kohta ütles? ”Raseduse ajal normaalne, ja läheb ära kui lapse kätte saad.” Nagu…misasja? Ma pean veel kuid sügeleva tussiga ringi käima tema arvates või? Mingi nali või?
Ega mul midagi muud üle jää, kui Nõia Intsuks hakata ja kodust ravi katsetada.

Muude sümptomite ja asjade koha pealt on asi ikka vanaviisi. Kõrvetised killivad mind iga jumala päev. Väsimus ja valud ei lase enam rahulikult jalutadagi, kogu aeg on selline tunne, et ei jõua enam sammugi astuda. Mega aeglaselt peab liikuma, muidu hakkab kõht valutama ja tõmbab toonusesse kõvaks. Iga väiksemagi pingutuse peale on kops koos. Tänaval vastu tulevad inimesed vaatavad kaastundlikult ja natukene murelikultki, kui ma näost rohelisena neist ähkides ja puhkides mööda rühin, et ega ma kohe kokku kukkuma ei hakka või midagi sellist… :D

Ma sain eelmise nädala beebiblogile sellised huvitavad kommentaarid ja mind jäi selles välja toodu häirima… Ma ei taha, et nii mõeldaks.

Mis kasvav trend see praeguste rasedus- ja beebiblogijate seas on ainult viriseda ja hädaldada oma raseduse üle? Kas sind meelevaldselt tehti rasedaks? Kõik rasedused kulgevad väiksemal või suuremal määral mingisuguste vaevustega ja see on normaalne. Milleks vinguda nende sümptomite pärast? Rasedus on suur rõõm ja elu kõige ilusam aeg, mida peaks nautima. Sinu blogipostituste läbivaks jooneks on pidevad hädaldamised kõigega, mis toimub sinu kehas. Ole normaalne. Sa oled alles poole peal oma rasedusega. Äkki sa ikkagi oled liiga noor lapsesaamiseks, et ei adu sellega kaasnevat? Rääkisin hiljuti ühe staazika ämmaemandaga ja tema arvamus on ka sama – tänapäeva noored emad on kordades hullemad, kui aastakümne tagused. Küll leitakse põhjuseid, miks vaja varakult haiguslehele jääda, kuigi kulgevad täiesti normaalsed rasedused, küll on mustmiljon häda igal visiidil kurtmiseks (kuigi need “hädad” on raseduse normaalsed sümptomid). Niigi on praegusel ajal rasedate elu tehtud kordades lihtsamaks, kui see oli varasemal ajal.
Mis siis veel saab, kui beebi käes? Jälle jätkub üks pidev hala ja hädaldamine, kuna laps magada ei lase, nutab liiga palju, on vahel haige, väsitab sind jne jne jne. Äkki muudaksid väheke oma suhtumist? Ma saan aru, et hästi pop on olla “vinguv ja kriitiline blogija”, sest praegusel ajal on seda kõik, aga no tegelikult ka – masendav on lugeda lihtsalt. Jah, ma tean, et ma ei pea lugema neid blogisid (kaasa arvatud sinu oma), aga no ei ole selliseid beebiblogisid, mis oleksid positiivsed ja südantsoojendavad. Ainult üks hala ja jäme kõnepruuk.

Ma siis vastasin talle, et:

Ma kirjutan oma rasedusest nii nagu ta on, koos selle hädade ja rõõmudega. Nagu ma ka öelnud olen, siis ma tean, et ma alles poole peal olen, ja asi läheb veel sada korda hullemaks, kui praegu. Täitsa mõistan. Mul isegi vedanud, mõnel on veel hullem. Aga see ei tähenda, et ma peaksin hetkel asjast lillepeo mulje jätma. Loomulikult olen ma oma raseduse ja tulevase beebi pärast rõõmus ja elevil, aga see ei tähenda, et kõik nüüd 24/7 imeline oleks.
Ja sa praegu räägid nagu ma ainult hädaldaksingi. Ma räägin oma sümptomitest ja rõõmudest nii nagu nad on. Ma ei kirjuta oma blogi selleks, et ‘popp’ olla.

Ja tema leidis, et ma olen ikka täiega imelik inimene:

Aga just sellise suhtumisega, nagu sul on, lähebki kõik vaid hullemaks! Kui sa peamiselt ainult sellele keskendud, kui paha sul olla on ja mis hirmsad asjad kõik su kehaga toimuvad, ei saagi ju loota, et asi paremaks läheb. Muide, ma olen praegu “sama rase” kui sina hetkel (nädalate järgi). Jah, kindlasti on praeguseks juba nii mõndagi enesetundes kehvemaks läinud (väsimus, raske kummardada, aegajalt iiveldus jne), aga need kõik on ju normaalsed rasedusega kaasnevad nähud, mida KÕIK NAISED raseduse jooksul suuremal või väiksemal määral kogevad.
Lihtsalt, ära vingu. Hakka positiivsemalt suhtuma oma kehas toimuvatesse muutustesse ja küll sa näed, et tegelikult on kõik väga väga hästi. Sellise negativistliku hoiakuga (“kirjutades oma rasedusest nii nagu ta on, koos selle hädadega”) sa kutsud endale ligi vaid probleeme ja jamasid. Uues postituses kirjutasid juba, et kannatasid kõhuvalu all ja peaaegu haiglasse oleks minek olnud. Mul on väga kahju sellest kuulda ja tore, et midagi halba ei olnud. Aga päriselt ka, hakka positiivsemalt mõtlema ja leidma pigem helgeid asju oma raseduses, küll siis näed, et parem enesetunne ja olemine ka sulle tuleb. Hädaldades tood vaid häda kaela ja hoidku jumal selle eest, et seetõttu lõpetad enneaegse sünnitusega vms. Väga tahaks sinu järgmistes postitustes lugeda, mida meeldivat rasedaks olemine sulle toonud on/toob!

Jah, mu tupeseen pageb Siberiss pakku, ning võtab kõrvetised ka kaasa, sest ma mõtlen, et kõik on nii imeline. :D
Mõttejõul ma kahjuks neid asju ära ei saa ajada. Jah, positiivsemalt saab alati mõelda ja mõttejõul on tugev mõju, aga ma ei usu, et minu riskirasedus ja muud ohud-hädad sellest kaovad.
Ma teadsin juba algusest peale, et minu rasedus ei saa olema samasugune nagu teistel – normaalsetel. Esiteks olen ma nõrgem, igatepidi nõrgem – nii terviselt kui füüsiliselt. Enamuses olen muidugi ise süüdi. Teiseks, inimesed on erinevad. See, et ühel on 20.nädalal lihtne olla, ei tähenda, et minul, kes ma olen ”sama rase”, oleks samamoodi.

Kas ma tõesti olen jätnud mulje, et ma ei hinda seda rasedust ja AINULT vingun?
Enda arust olen kõigest lihtsalt realistlikult, ilma ilustamata kirjutanud. Loomulikult olen ma rõõmus oma raseduse üle, aga tõsiselt, see ei tähenda, et see vahepeal raske ei oleks.
Ja nagu ma ennegi öelnud olen, ma tean, et ma olen ALLES poole peal (no veidi rohkem). Jah, ma tean, et asjad lähevad ainult hullemaks. Jah, ma tean, et see on normaalne. Jah, ma tean, et see kõik kuulubki raseduse juurde. Jah, ma tean, et raseduse aeg on imeline ja seda tuleb nautida.
Ehk tõesti ei ole suutnud ma seda positiivsust siin piisavalt edasi anda ja teile on tundunud, et ma ainult vingun ning pole asjaga üldse rahul… Ma ei taha, et siit jääks selline mulje.
See rasedus… See beebi mu sees. Te ei kujuta ettegi, kui rõõmus ma iga väiksemagi asja üle olen ja, kui õnnelikuks saab teha üks väike müks vastu kätt. Te ei kujuta ettegi, kui suureks venib mu naeratus, kui näen kuidas ta kõhule asetatud pulti sealt suure kaarega minema üritab lüüa. :D
Rasedus on kõige imelisem asi üldse, kõige imelisem asi mis minuga üldse kunagi juhtunud on. Ja nii vägev on jälgida, kuidas ta iga päevaga aina tugevamaks muutub. Ka see side mis meie vahel juba on, muutub iga päevaga aina tugevamaks. Ma kõlan hetkel nagu klišee, aga ma armastan seda tunnet, ma armastan rasedust, ma armastan oma beebit, mis siis, et see kõik vahel natuke raske on. :)
Mulle pole endiselt vist kohale jõudnud, et ma tõesti-tõesti olen rase ja, et mõne loetud kuu pärast muutub mu elu täielikult. See tundub kuidagi nii utoopiline. Kuidas see võimalik saab olla? Kuidas saab olla võimalik, et ma pressin endast teise inimese välja ja siis keegi laseb mul selle väikese tegelase veel koju ka viia?
Võib-olla ka selle pärast tundub mulle ‘kõhuga’ rääkimine hetkel täiesti… absurdne? No mida ma oma pekirullidega räägid eksole…? :D See tundub kuidagi nii … uskumatu, et minu sees on pool kilo kaaluv ja 30 cm pikk beebi. KUIDAS SEE VÕIMALIK SAAB OLLA?! :D
Ometigi, ei kujutaks ma enam oma elu ette ilma ‘kõhuta’. Ma armastan oma kõhtu ja neid väikeseid mükse ja kühme mis iga päevaga suuremaks ja tugevamaks muutuvad. Ma ei vahetaks seda tunnet mitte millegi vastu. Eluilmaski. Piisab sellest, kui ma pikali viskan, ja seal see väike ime juba siputabki. Nagu andes märku sellest, et temaga on kõik korras… See kõik on lihtsalt nii…veider.

Comments

comments

46 thoughts on “Beebiblogi: 22.nädal.

  1. Ma absoluutselt ei nõustu selle kommenteerijaga. Iga naine tunneb end raseduse ajal täpselt nii nagu ta tunneb ja mitte keegi teine, isegi mitte “sama rase”, ei saa öelda, et kuule kammoon mõtle oma halb enesetunne heaks ja KÕIK ONGI HEA. Minu meelest on see lollus! Ja ütlen ausalt, et olles praegu kohe-kohe 30 nädalat rase, on minul ka ikka neid negatiivseid tundeid rohkem olnud ja paratamatult kirjutan ma neist ka oma blogis. Kasvõi selle pärast, et hiljem, näiteks uuesti rase olles, võrrelda sümptomeid ja vaevusi, mis olid esimese rasedusega. See ei tähenda aga üldse mitte seda, et ma oma rasedust ei naudiks. Muidugi naudin, koos nende häirivate sümptomitega, aga kirja pannakse ikka tihtipeale pigem mured kui rõõmud, kuna need on tugevamate emotsioonidega. Ma usun, et keegi ei kahtle, et ka sina naudid täiel rinnal rase olemist, kuna tõesti on tunda, et nii on. Nina püsti, selg sirgu (ja muidugi kõht ette) ja edasi! :) Kena romaan tuli nüüd siia, anna andeks :D

  2. Mina tahaks ka kommenteerijale vastu vaielda – just selle ämmaemandate seisukoha osas, et kõik tahavad võimalikult varakult dekreeti jääda. Mina sünnitasin aasta alguses ja raseduse teises pooles sain päris palju kummastavaid pilke, kui ütlesin, et jään dekreeti 30 päeva enne sünnitustähtaega. Päris palju prooviti mulle ikka rääkida, et mida varem koju jääda, seda parem. Samal ajal oli minu rasedus ideaalne, ehk et ainuke raseduse sümptom oli kasvav kõht. Nii et kokkuvõttes olen mina pigem kohanud oluliselt rohkem sellist suhtumist, et tänapäeva naised rügavad liiga palju, tahavad raha teenida ja lapsele üldse ei mõtle :D Ja seda kõike just ämmaemandate poolt.

  3. Mina saan sellest kommenteerijast aru. Praegugi kirjutasid sa tupeseene kohta, et kas ma pean kuid selle sügeleva tussiga ringi käima? Tead, ole õnnelik ,et saad veel kuid ringi käia. Mu sama rase sõbranna istub praegu juba 72h haiglavoodis tilga all, pidevalt tokoga, sest valulikud toonused ähvardavad sünnituse käivitada. Ta oleks praegu üliõnnelik kui tema probleemiks oleks gestatsioonidiabeet ja tupeseen. Sina aga oled siin blogis nii õnnelik, et said gestatsioonidiabeedi diagnoosi ja riskirasedaks. Sest no tõesti on nii vägev riskirase olla. Enamuses jätavad sinu postitused jah sellised mulje, et oh mul on karbus tulnud ja siis edaspidi ainult vingud selle üle.
    Ning nagu ta ka ütles, siis tõesti – enamus rasedaid prantsatavad kabinetti väsinult, tüdinult, uute kaebustega ja ajnult muretsedes. Neid kes tulevad rõõmsalt ja rasedust nautides on ülivähe. Kahju. Ses suhtes, et kui see rasedus nii suur koorem on, siis miks seda planeerida ja soovida?

    • Mina planeerisin küll omale ilusa(d) raseduse(d) :D Aga sain hoopis raske(d). Keegi ei tea ju, milline see rasedus välja nägema hakkab. Mis siis peaks lapsed saamata jätma, sest ÄKKI ma ei saa kerget rasedust ja jumala eest, vinguda ka ei tohi?

    • Sul juba siuke vinguviiuli nägu ees, karta on, et ainult virin sinu hinge toidab

    • Nagu ma ka öelnud olen, alati saaks hullemini. Aga kas see tähendab siis,et 3 kuud tupeseent kannatada on normaalne? Väga kahju su sõbrannast ja loodan väga,et tema ja beebiga ei juhtu midagi.
      Sa oled vist aru kaotanud. Miks peaks keegi üldse kunagi rõõmus olema selle üle, et ta riskirasedaks kuulutati? Miks peaks keegi üldse kunagi rõõmustama selle üle,et ta lapse elu võib ohus olla? Sa oled ikka täitsa peast põrunud.

    • Selle peale, et SINA oma lapse ohustad enda riskirasedusega oleksid sa pidanud ikka ise enne rasedaks jäämist mõtlema. Kui sa ikka oled paks, haige, nõrga tervise ja vähese võhmaga – mis lapse kandja sa selline oled? Idanema seemet panna võib iga üks (peaaegu), aga laps lõpuni ja talle turvaliselt välja kanda on teine teema. Ise ohustad oma last sellega, et sinust pold piisavalt asja oma füüsis tugevaks treenida enne rasestumist. Kuidas sa sünnitamisega üldse hakkama saada mõtled oma viletsa füüsise juures? Titte tahaks väga, saan aru, aga mõistus peaks ka peas olema natuke, kui võtad riski tema väikese hingekesega “katsetada”….

    • Kuule, teeme nüüd nii, et sa lõpetad selle oletuste paremale ja vasakule loopimise ära, sest ilmselgelt pole sul halli aimugi millest sa räägid. See, et ma olen paks, ei tähenda automaatselt, et ka täiega nõrk, või, et normaalkaal võrdub tugev. Huvitav, kuidas ma siis viimane kord aja peale kõhulihaseid tehes kõigile plikadele silmad ette tegin? Nad kõik olid normaalkaalus aga see ei tähenda, et neil mingit füüsist olemas oleks.
      Minu võhm jääb pigem kinni sinna, et olen põdenud (põen siiani mingil määral, aga rohtu ei tarvita enam) astmat.
      Ma ei väida, et ma olen nüüd vormis, vastupidi, ma olengi paks, aga see ei tähenda, et ma sünnitamisega hakkama ei saaks.
      Ja mis ma peaksin nüüd oma tervise pärast lapsed saamata jätma või?

    • Kulla inimene, sa ei jõua praegugi õieti liikuda ja koristamine vallandab raseduse katkemise. Ometi alles raseduse 2 trimester keskpaigas. Sünnitus on võrdne maratoniga ja selleks peab ikka väga hea füüsiline ettevalmistus, võhm ja suur kopsumaht olema tuhude üleelamisekd, rääkimata pressidest. Ega muud midagi, laps saab kõvas hapnikupuuduses olema. Kahju. Kas just lapsed saamata jätta, aga on ka teisi alternatiive. Sa ei sobi rasedust kandma, see on ohtlik arenevale lootele. Tahan õelda seda, et kui loodus pole sind loonud selliseks, et sa last muud moodi, kui vaid tema elu ohustades kanda suudad, on siis üldse mõtet rislida?

    • Appi, kui rumal võib olla!! Nagu iialgi enne pole ükski teine naine, kes ideaalkaalus pole, lapsi kandnud, sünnitanud ega ka kasvatanud. Väga-väga rumal jutt

    • Sinu suhtumine paraku jätab sellise mulje, et oled riskiraseda diagnoosiga rahul. Ma ei viitsi enam tagasi lugema hakata, et sulle näiteid tuua aga nii on. Ja sa ei ole mitte selle üle rõõmus, et lapse elu ohus on, vaid selle, et nüüd saab jälle millegi kallal võtta ja tähelepanu. Olgem ausad, gestatsioonidiabeet on väga suurel osal ikka ise tekitatud.
      Ei, tupeseenega 3 kuud olla, pole normaalne aga see on rasedusega kaasas käiv tegur. Mõnel lööb välja, mõnel mitte. Nagu arst ütles, nii ongi. Aga sa võiks ise midagi teha selle heaks, et tupeseenest lahti saada või seda vähendada. Selle asemel, et selle üle nüüd 3 kuud vinguda.

    • Varsti tulevad detailsed kirjeldused sellest, milline saak tema seenemetsast lagedale ilmub (lõhn, kogus, konsistents, maitse). Mõtle, kui lahe on seda teemat lahata, selle asemel, et probleemile lahendust leida! :D
      Tegelt väga palju rasedusega kaasnevaid hädasid on tema poolt veel “avastamata”, küll need üks haaval vaikselt ka ilmuma hakkavad (ehk siis ta need ise endale ligi kutsub).

    • Varsti saab Lipsukesest ema, raseduse rõõmud ja vaevad jäävad seljataha ning algab uus ja kauaoodatud teekond pisikese ilmakodanikuga. Sina, kommentaator, aga jääd jätkuvalt endaarust naljakaid kommentaare kirjutama ja edasi oma kibestunud mõteemaailmas vegeteerima, hoopis Sinust peaks kahju olema, tegelikult natuke isegi ongi, aga ehk saad Sinagi kord õnnelikuks ja ei pea oma mürki internetis pritsima vaid saad elada oma elu,omamoodi.

  4. Sellele ülimalt targale kommenteerijale soovitan vaadata filmi “What to expect when you’re expecting”. On küll hollywoodi film, kuid näitab täpselt, et iga rasedus on erinev. Tõesti hea film!
    Sina ära põe, ma alles 10 kuud tagasi hädaldasin, et kõik blogid kirjeldavad vaid roosamannat seoses rasedusega. Ongi hea, et ausalt ka muredest räägid. :-)

  5. Minul hakkas praegu kahju, et ma rasedust blogis peaaegu üldse ei kajastanud. Mõned väiksemad sissekanded ja no lõpupoole, kui juba tähtajast üle läks, ikka tavapärane ” no kaua veel “.

    Lihtsalt mõtlen, et huvitav kuidas ma sellest kirjutanud oleksin? Selles suhtes, et tegelikult oli mul hea rasedus, et kui väljaarvata üks 24h haiglas järelvalvel olemine vererõhu tõttu, siis oli kõik ikka normis ja hea. Aga ma arvan, et selle esimese trimestri iivelduse kohta oleks ma küll päris humoorikaid postitusi võinud valmis vorpida :D

  6. Mõttejõul on ikka väga suur jõud. Enda enesetunne läheb ka paremaks, kui ainult negatiivseid emotsioone ei väljenda. Ja ma arvan ka, et see riskirasedus on natuke ülehaibitud sinu poolt (nagu sulle meeldikski tegelikult nende jamade keskel olla ja vingud moe pärast?).

    • Näita kus ma otseselt vingun? Ma räägin asjast nii nagu ta on. Ma tean,et alati saaks hullemini ja tõenäoliselt lähebki raskemaks ja ma totaalselt aktsepteerin seda ning olen valmis kõigele vastu hakkama, sest lõpptulemus on ju siiski seda kõike väärt. Aga see ei tähenda,et ma kõigest nii kaua roosamannalise pildi maalin.

    • Näiteks see, kuidas sa oma rinnanibude oreoolide tumenemist jubekoledaks nimetasid. Oli see suur uudis sulle või, et nii läheb? Ootad oma rasedatriibu teket, aga see on ju kole (mõtle, jälle põhjus hädaldada!).

    • Oh jummel, see kah asi! :D
      See nii köömes, enamus ajast hängivad nad nkn peidus,seega vahet pole eriti. Ega ta maailma ilusaim asi ei ole aga ma tean, et see on normaalne. Kas ma oleks pidanud siis takka kiitma,et “oh nii vägev, mul nippel nagu tõllaratas!”? :D
      Selle üle ma tegelt ei plaaninudki vinguda, pigem mainisin,et nüüd on niuke asi. :D

    • Ee.. Sa siis nagu ikka tavaliselt “plaanid” asjade üle vingumist? :D MOTT.

  7. Muidugi on positiivsel mõtlemisel suur jõud. Tupeseent võib ka näiteks stress esile kutsuda. Ning kindlasti stress tekitab emaka toonust. Kui tulevane ema muudkui halab ja negatiivne on, siis see kuhjubki stressina ja see toob juba füüsilised kaebused. Sa oled riskirase seetõttu, et oled paks ja on rasedusdiabeedioht. Suur asi ka! Su postitustest tõesti hakkab silma, et oleksid nagu jube õnnelik ise selle üle – põhjus, et rahus hädaldada selle üle. Raseduskeskys on la täis aint vingus nägudega tulevasi emasid, nagu nad oleks kogu maailma kannatuste ja valu kandjad. Rõõsasid ja rõõmsaid rasedaid tõesti on harva näha.

    • Ma olen väga mitmel põhjusel riskiga, mitte ainult slp, et ma paks olen ja mulle rasedusdiabeet määratud on.

    • Ma olen ka. Kohe väga riskiga. Aga ma ei hala ja tunnen end suurepäraselt!
      Tupeseen ja stress on omavahel väga tihedalt seoses. Pluss vaata üle oma toitumine! Tupeseen on see, mis candidast väljaspool näha on ning seda võid oma tupeküünaldega leevendada. Sees vohab see edasi ning kuniks sa oma organismi ph-taset korda ei saa, jääbki see sul avalduma. Kui veel rasedusdiabeedi oht, ülekaal ja kõrvetised ka lisaks, siis päris kindlasti annavad need märku sellest, et ajad endale rämpsu sisse ja peaksid oma toitumist väga palju muutma.
      Või noh… Edasi saab ju ka alati vinguda :)

  8. Minu arvates võivad need “mõtle ilusaid mõtteid ja kõik ongi ilus” kuulutajad metsa minna! Mõtlesin terve raseduse, et oo, küll elu on ilus, aga vot ei läinud ilusaks, järjest rasemaks läks! :D Ja üldüldse, mis see teiste asi öelda on, kes kui palju vinguda võib? Ma olin esimese raseduse ajal veel hullem vingats, kui teise ajal. Mis siis. Võibolla ma elasingi end blogis välja ja ülejäänud aja olin roosa ja rõõmus? :D Aga mulle on jäänud mulje, et need suured parastajad ise ei ole kunagi tundnud, mis on raske rasedus ja selle pärast ongi neil hea keksida.

    Aga seene kohta nii palju, et see tuleb enne sünnitust ikka välja ravida. Olen lugenud, et muidu võib tekkida rohkem rebendeid ja laps võib soori saada.

    • Arst mulle ütles,et see ei tee lapsele midagi (praegu) ja minust on tal savi, seega ta ei vaevugi nagu ravi otsima. Aga ma nii ka ei jäta, proovin ikka kõik viisid ära,sest see eluke seal allkorrusel on päris jama. Ma ei kujuta küll ette, et veel 3 kuud peaks samamoodi olema. Kogu aeg tahaks kratsida ja kui kratsid siis võid kindel olla,et paar järgmist wc käiku on kibedad. :D

    • perearst saab ka vajaliku ravi välja kirjutada, küsid ehk sealt :)

    • Lisaks paljudele rebenditele on ka väga raske õmmelda, sest seen muudab limaskesta nii rabedaks, et kui nõelaga torgata, siis läheb limaskest sealtsamast katki. Nii et pisteid saab rohkem olema kui ilma seeneta oleks.

      Aga jah, kui sa Lipsuke ütled, et teed kõik, et lahti saada, siis ma jään huviga ootama. Palun räägi siis seda ka, et mida sa konkreetselt teed, mitte ära lihtsalt ütle, et oh, ikka pole lahti saanud.

  9. Kuhu on kadunud armsad, õrnad ja naiselikud ematüübid? On jäänud vaid sügelevate tussidega ropud ja robustsed vingus ninadega emased olendid….

  10. Inimesed ja nende taluvuspiirid on väga erinevad! Ei saa kōiki ühte patta panna. Ja jutt, et raseduseks ja sünnituseks tuleb ennast eelnevalt maratonivormi ajada, on jama. Minu olen lapsest saati füüsiliselt nõrk olnud, kehka tunnid ja jooksmine olid ōudsed! Rasedus kulges ideaalselt, aga kõrvetised olid kohutavad. Sünnitus läks ka oodatust kergemini js mingit maratonivormi polnud vaja. Ole tubli ja vingu oma blogis täpselt nii palju kui tahad.

  11. Ohoo, mida mu silmad näevad ja loevad! Minu kommentaarid oled sedasi välja toonud oma siinses blogipostituses. Mis ma oskan öelda. Ma ainult soovitasin sulle po sitiivsemalt suhtuda oma rasedusesse ja lõpetada see vingumine niisuguste asjade üle, mis sinust ei sõltu ja mis on normaalsed. Ilmselt said tupeseenegi seetõttu, et keha on stressis selle pideva vingumise ja hädaldamise tõttu. Aga OK, eks sa vingu ja hädalda edasi. Sinu blogi, ise tead, mis siin teed. Küllap sa oled ka üks neist inimestest, kes naudibki häda ja viletsust ja kutsub seda ise endale ligi.
    OK. Aga ma teen ise sinu eest su 38. nädala blogipostituse ära. Teen su elu kergemaks.

    Jube on olla. Ei saa istuda, ei saa astuda, lamamisest rääkimata. Suudan hädavaevu nii palju liikuda, et diivanilt wc-sse minna. Seegi võtab hingetuks. Kui enne ei pudene, siis järgmisest nädalast hakkan kandma mähkusid, et ei peaks üldse liigutama ennast. Kummarduda suudan täpselt nii palju, et diivanilaualt vaagna pealt järjekordne sefiirikorvike haarata. Kõhutita liigutused on muutunud nii tugevaks, et kui unustan midagi kõhule, siis ta taob selle jalaga toa teise seina otsa. Kõhunahk on sinikaid täis. Rasedusarmid on külg-külje kõrval üle kogu keha ja neid tekib iga minutiga juurde. Rinnad on kohutavalt hellad, isegi aknast tulev tuuleiil tekitab nende vastu minnes tohutu valusööstu. Imetama hakata ma ei saa, rinnad on selleks liiga hellad. Kuigi piima jookseb juba praegu ojadena. Põrandal on pidevalt logud. Tutiluu valu on muutunud väljakannatamatuks, tuikab ööpäevaringselt. Tutt sügeleb järjepidevalt. Kõik ajab mind närvi. Tahaks kõikidel inimestel näod eest ära süüa. Kõik on nii ebaõiglased minu suhtes. Haiglas hakatakse ka kindlasti mind tagakiusama, ometigi ma ju olen nii tore ja vahva ja laps on nii oodatud.

    • Mis sul viga on? Kui sulle ei meeldi, et inimene kirjutab ka raseduse negatiivsusest siis palun ära loe.
      Minu arust on see väga hea, et ta julgeb kõigest rääkida- nii tean ka ise tulevikus mida oodata.

      Ja kui te räägite siin positiivsest mõtlemisest siis miks te halvustate? Kuidas saab üks inimene mõelda hästi kui teda tema enda blogis maha tehakse???!!!!

      Lipsuke, ära kuula neid halvustajaid ning kirjuta rahulikult edasi. :)

    • Lugesin seda kommentaari ja usu oma silmi, nii labane tekst, et ei oskagi esimese hooga midagi öelda. Miks siis üldse lugeda blogi, kui ei meeldi? Milleks ise viriseda teise “virismise” üle? Kui ei meeldi, pane lehekülg kinni ja ongi kõik, milleks halada :D Tundub, et ise kuidagi kibestunud :)

    • Kas see pidi naljakas olema või? Rumal, lihtsalt rumal..

    • Mind pani see kommentaar küll muigama :D
      Oli veidi äratundmis”rõõmu”. Olgu, sinikaid polnud arme polnud, rinnad tundlikud polnud, mingeid “tutiluu” valusid ega sügelemisi ka mitte, aga vot, maailma raskeim tunne oli küll. Astuda sai edukalt, aga näe, istuda ei tahtnud, siis oli küll tunne, et see laps ronib kohe läbi kõhunaha välja. Sama lugu ka lamamisega, nii ma siis muudkui rõõmsalt seisin ja bussis ajasin ka inimesi segadusse, kui pakutavatest istekohtadest keeldusin :D
      Praegu tagantjärgi mõeldes on naljakas, aga siis mõtlesin küll, et olen maailma kõige suurem ja kõige raskem, aga samas kui nüüd mõelda, siis ma võtsin asja siiski paraja huumoriga, sest tõesti, eks see kõik ole siiski paratamatu rasedusega kaasnev osa ja sellega tuleb lihtsalt hakkama saada.
      Paratamatu on ka see, et kõik saavad asjadega hakkama erinevalt. Eks rasedus muudab kõik emotsionaalsemaks ( no mina nutsin juba siis, kui reklaamis armast kassi näidati näiteks..) ja mõned lihtsalt keskenduvad rasedusest rääkides nendele häirivamatele aspektidele, ometi ei tähenda see seda, et nad muidu positiivsed või õnnelikud poleks.
      Kuidagi tuleb ju pinge endast välja saada :)

  12. Ja mina mõtlesin, et blogi ongi selleks, et endast sitt välja elada, et väljaspool seda saaks rõõmus olla rahus. Tuleb välja, et eestlastel see ikka selleks, et tuleb r66sa ja positiivne olla, et ikka näidata kui palju parem naabrist oled.

    1. Mulle meeldib kui rasedusest r22gitakse realistlikult. Siis inimesed teavad, milleks end ettevalmistada ja m6tlevad ette, et kas tahavad sellega hakkama saada.
    2. Sinu blogis vingumist ysna vähe ju! Ma ei saa aru miks on nii vale r22kida probleemidest. Kui inimese jaoks parim viis stressi maandada on sellest r22kida, siis mis selles nii valet on? Peaks ju just olema tervitatav, et inimene midagi teeb.
    3. Ylekaalust riskirase? Inimesed kas te saate aru ka millest te r22gite? Teete ikka vahet kaalul, mis on tervisele ohtlik ja lihtsalt ylekaalul?
    4. Muide te kanamammad, ylehoolitsemine on lapsepsyyhikale sama r2ngalt m6juv kui vägivaldne kasvatus.

    Lipsuke, ma ei mõista sind paljudes asjades, aga su blogi on vahva lugeda. Saan siit ka väga palju infot raseduse kohta, mida muidu ei teadnud ja just sellepärast, et sa sellest räägid. Siinkohal on sulle liiga tehtud minu arvates.

    Aga arsti kohta – kas sa kuidagi uut ei saaks leida? Mu enda elu oleks hetkel päris sitt kui ma poleks protestinud ja jooksnud läbi kymneid arste. Okei 12. Ja viimane suutis ravida paari kuuga terveks selle, mida teised ei suutnud teha 7aastaga, vaid tegid hullemaks.

    • Jah, rasedusest tulebki reaalselt rääkida aga on vahe kas räägid realistlikult või vingud konstantselt.

  13. Sinu blogi lugedes küll ei tunne pidevat vingumist ja hala. Sa räägid nii, nagu Sinu jaoks asjad on. Pealegi blogi peaks olema koht, kus saad ennast ka välja elada, et ei peaks seda teiste inimeste peal tegema :D Nagu mul üks tuttavgi uuris minu raseduse kohta ja rääkisin talle nii, nagu lood on, siis ta ütles samuti, et ma nii pessimistlik ja rasedus on kõige ilusam ja mõnusam aeg elus, mida tuleb nautida. Ning tõesti tundub, et tema jaoks oligi see roosiline aeg. Aga see, kui ühel hädasid ei ole, ei tähenda see, et ka teine inimene on igasuguste probleemideta. Mina olin konkreetselt viis nädalat, nagu täiesti laip. Sellel hetkel oli tõesti rasedus kordades hullem, kui mistahes haigus, mis mind kimbutanud on ning mõtlesin, et nüüd ma küll suren ära, sest noo niii sitt oli olla.
    Ja, see, kes siin targutamas käib, et Sul pole võhma, et koristada ei jõua ja nii… Mina näiteks käisin enne rasedaks jäämist pidevalt jõusaalis jooksmas ja tõstsin ka korralikult raskusi. Sellest peaks järeldama, et mul võhma on väga hästi ja ka asjade tõstmine ei valmista mulle erilist raskusi, kuid nii see pole. Mul on rasedust vähem kui Sinul ja ka mina ei jõua palju koristada ja isegi täis toidukorviga poes ringi liikumine on väsitav, kuigi kõigi eelduste poolest peaksin ma sellega ju väga edukalt hakkama saada !? Raske, kuidas mõni inimene võtab kõike ainult enda vaatevinklist ja ei suuda mõista, et kõik rasedused ei ole ühesugused.

    Minule meeldib, et Sa kirjutad nii, nagu asi on. Siis mul ei jää vähemalt muljet, et ma olen ainukene inimene, kelle jaoks on teatud hetkedel rasedus raske :) Aga jõudu Sulle !

  14. No johhaidii, võtke muidugi kõik praegused ja tulevased rasedad see blogi siin oma teejuhiks! Mõtlete seda jama siin lugedes endale täpselt need samad hädad külge ja palju õnne – 9 kuud piinlemist garanteeritud. Lugege parem mingit mõnusamat, helgemat kirjandust ja püüdke pigem sealt äratundmisrõõmu leida.

    Aga mis puutub Lipsukesse – kui tahad, et sind “inimesena” ka haiglas koheldakse, siis püüa ise ka inimlik olla meedikutesse. Nii praegustel käikudel, kui ka last ilmale tooma minnes.

    Sina lähed juba osakonda sisse oma rohmaka galopika, juuksed turris peas, kogukas kere õõtsumas ja nina vingus ees – kõik on süüdi ja halvad, ainult sina tead, mis on õige ja hea. Muidugi tekitad sa teistes oma niisuguse olemusega ebameeliva hoiaku.

  15. Kusjuures, on tõsiasi et kui sa räägid ja mõtled negatiivselt, siis asjad sedasi ka kulgevad. ma ei ole su blogi jälgija ja täna sattusin täiesti esimest korda vaatama. Ma esimese raseduse ajal olin täiesti muretu ja terve rasedus oli imeline ja sünnitus kerge. Teise rasedusega hakkasid probleemid juba siis kui pulgal oli 2kriipsu, mida olime mehega metsikult oodanud. Kõigepealt sattusin autoõnnetusse, siis kinnitas arst on kõik pole korras ja terve rasedus oli minu jaoks lihtsalt kohutav ning ma ei hakka rääkima üldse sünnitusest – ma oleks lapsest ilma jäänud! Kui lõpuks seda pisikest ime oma kätel hoidsin, siis sai kõik minna ainult ülespoole .. läkski. Rohkem positiivsust :)
    Tupeseenega on see lugu, et mina olen seda raseduste ajal mitmeid kordi põdenud ja sügelus ei lähegi kohe ära. Teed ravikuuri lõpuni ja siis vsjo. Kui ikka ei lähe ära, peaks olema tugevam ravim. Ma teen su jaoks asja eriti nõmedaks – tupeseen on nagu herpes , kui korra põdesid, tuleb tagasi.

    Ilusat ootusaega :).

  16. Olin ka ise mõniaeg tagasi tupeseene kätte suremas, ei kujutaks ettegi rase samal ajal olla. Mul on ka kroonilised selle piirkonna tervisehädad.

    Ühesõnaga leidsin internetist, et seenhaiguste jaoks piisab vaid oma sisemise ph taseme reguleerimisest, seega hakkasin tarbima palju sidrunit ja küüslaauku. Ühe korra panin terveks ööks tampooni, mille varem olin kastnud oliiviõlisse, milles olin pool päeva lasknjd ennem purustatud küüslaaugul liguneda.
    Siiamaani söön üks küüslaaugu küüs päevas.

    Haigusest sain lahti 4ndal päeval ja poolteist kuud pole ükski tervisehäda kimbutanud!

Vasta Britt-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.