Beebiblogi: 30.nädal! Mineviku radadel rändamas, minu emotsioonid seoses soo vahetumisega ja paar soovitust teistele rasedatele.

Beebi suuruseks sel nädalal oli acorn squash – jällegi, mul pole õrna aimugi mis selle eestikeelne nimi olla võiks.

30.nädal

Nüüd on ultraheliga võimalik näha kõike, mida sinu laps teeb. Tal on välja kujunenud oma isiklik une- ja ärkveloleku rütm. Laps teeb 25-40 liigutust tunnis. Muide, tema suur liikuvus pole kuidagi seotud tulevase iseloomuga. 2-3 kuud enne sündi reageerib laps selgete liigutustega äkilisele heliärritusele, kuid alandab heli kordumisel järkjärgult liigutuste reaktsiooni, seejärel katkestab liigutused hoopis. Kui pärast seda esitada teisi ärritajaid, sealhulgas ka teisi helisid, võib jälle tunda, kuidas laps hakkab liigutama. Laps muutub järjest ümaramaks ning kortsuline nahk kaob. Ta liigub aktiivselt, kuigi tal enam palju ruumi emakas pole jäänud. Iga hetk võib laps pea alla keerata ja sellesse asendisse jäädagi kuni sünnituseni. Sa võid aru saada, et pea on all, kui tunned tugevamaid tõukeid ribidele. Sinu lapse kaal ja pikkus ei ole selle nädalaga palju muutunud, küll aga on hoogustunud aju juurekasv. Praeguseni oli aju pind sile. Nüüd hakkab ta omandama iseloomulikke sooni ja lohke, mis omakorda annavad võimaluse suurendada ajukude. See on vajalik muutus, et sinu loode valmistuks eluks ka väljaspool emakat ning omandaks talle vajalikud tarkused.
Teine suur muutus on see, et sinu loote luu-üdi on võtnud üle punaste vereliblede tootmise. See on oluline samm, mis tähendab, et ta on võimeline paremini edasi arenema, kui ta juba sündinud on. Pehme karvkate, mis loodet kaitses, hakkab nüüd kaduma, sest lapse kehatemperatuuri reguleerivad juba rasv ja aju. Vastsündinu seljalt ja õlgadelt võid sa sellegipoolest leida järelejäänud kiude sellest kattest. Beebi pea katavad nüüd juukseid. Kopsud on välja arenenud ning praegu sündides saaks laps ise hingamisega hakkama. Võid kuulata loote südamelooke. Aseta tühja majapidamispaberi rulli üks ots kõrva juurde ja teine vastu kõhtu.

Oeh, see kõik on nii hirmutav, aga samas ei jõua ma ära oodata millal beebiplika mu kätel on. Endiselt ei ole kogu toimuv mulle kohale jõudnud. Minust saab ema… Nagu…whaaat?
See tundub lihtsalt nii uskumatu, et ma pean hakkama vastutama selle väikese elu eest ja ta sõltub täielikult minust.
Mina ja ema, uskumatu.
Kuhu see aeg kadunud on? Alles ma jooksin roosa seelikuga maal ja ajasin lehmi taga, korjasin jänestele rohtu ja võitlesin oma suure vennaga telekapuldi pärast. No mis mõttes ta tuleb ja paneb mu hommikused multikad ära, ning hakkab hoopis Xenat vaatama? Siis tuli muidugi suure nutuga emme juurde kitule joosta.
Alles ma hoidsin venna keskmisest sõrmest tugevasti kinni, kui ta mind neil külmadel talvehommikutel selle jubeda bussi peale jooksutas, mis nägi välja nagu punane kilukarp. Alles ma sõitsin selle uue ja laheda kelguga, millel olid pidurid(!), Roela mäest alla, ja nagu proff pidurdades külje ette tõmbasin, nii, et lumi kahte lehte kasvatajatele näkku lendas. Alles ma läksin sellele jubedale neeruoperatsioonile. Ja ma nii hästi mäletan kuidas klassikaaslased mind siis tol hommikul koolitrepil kõik koos ootasid, kui ma esimest päeva peale oppi naasin. See oli nii…armas. See on see väikese armsa kooli ilu ja võlu. Ma tahan, et ka minu laps tunneks seda ühtehoidvust mis meil tol ajal oli. Kunagi ei tekkinud probleemi laenata kelleltki pliiatseid, või mida iganes siis tol hetkel vaja oli, alati aidati. Kuigi aastate jooksul kujunesin siiski mina selleks kelle käest kogu aeg asju laenati, sest väidetavasti olevat mul kõige lahedamad värvid ja asjad kogu aeg olnud. :D Pikapeale viskas see päris kopa ette. Põhikooli lõpu poole pidin ma poolt oma klassi iga tund pastakatega varustama, sest tüübid lihtsalt ei viitsinud enda asju kaasas vedada. Ja mina siis olin see naiivne ja abivalmis ema Theresa keda kohe ära kasutati. Mitte, et meid oleks klassis nii palju olnud, või, et ma oleks kade, aga kui 6’st inimesest 2-3 järjepidevalt pole pliiatsit siis…
Oeh, ma igatsen seda põhikooli aega, eriti algust, tegelikult. Siis oli kõik nii lihtne. Aga kahjuks mitte miski ei olnud enam endine, kui meie klassiga liitusid uued õpilased, ja peale õpilaskodu avamist muutus see kool täiesti kohutavaks… Aga kuni selle ajani oli meil imearmas väike kool, kus kiusamist esines minimaalselt ja kõik said omavahel läbi. Kõik teadsid kõiki…
Alles ma olin laps, ja nüüd saan mina ise lapse… Hullumeelne ju.
See on kõige imelisem asi mis minuga kunagi juhtunud on, aga samas on see lihtsalt nii pöörane. Kuhu ometi see aeg kadus…

Oeh, ma parem lõpetan minevikus sorkimise. Ma ei taha nutetud näoga Meheraasu koju tervitada. Ja Plikatirts vist tajus ka, et ma ulun siin nagu lollakas, ja hakkas kõhus ringutama. No mis ma teha saan, iga kord kui ma meenutama kukun tahaks ma nutta. Nii palju on juhtunud. Nii palju head ja nii palju halba. On asju mida ma ei tahaks mitte kunagi unustada, ja lausa kardangi seda teha, ja on asju mida sooviks igaveseks mälust minema uhuda, aga need püsivad seal nagu kivisse raiutud hieroglüüfid…

Nagu aru saada, siis mu hormoonid on end mõnusasti sisse seadnud ja teevad minust sariulguja. Iga väiksemgi valesti öeldud sõna või emotsionaalne kogemus tekitavad minus tunde, et ma tahaks nutta. See klomp tuleb kurku, aga pisardama ei ole ma veel niimoodi kukkunud. Õnneks. Päris awkward oleks keset tänavat nutma hakata, sest ma koperdasin iseenda jala taha ja lõin suure varba vastu maad ära, või siis selle pärast, et Meheraasul õnnestus jälle natukene midagi valesti öelda oma silmad peast välja ulguda. Või siis meeletult solvuda, sest see suvaline koer tänavalt kartis, ja ei lasknudki mul talle pai teha…
Aga ega kodus väga palju parem ole. Ükspäev läksin tolmuimejaga tülli. No alles ostsime uue, ja juba ta nöögib. Ei ime korralikult ja ma pean ühte kohta sada korda nühkima, et sealt karvu kätte saada. Enne tuleb vaiba sisse auk, kui need kuramuse karvad sealt imetud saab. No nii tigedaks ajas, et ma oleksin hea meelega ta lihtsalt läbi lahtise akna õue visanud. Ma kujutasin ette mehe üllatust, kui ta maja ees meie tolmuimeja laipa näeb, ning otsustasin, et parem mitte… Ja siis juhtus ime ning ta ärkas ellu! Mingi tropp oli kuskil torus ees, ja kui see kolinaga tolmukotti lendas, hakkas ka masin korralikult tööle ja meie vaibad pääsesid lõpuks sellest karvakihist, mis neid juba päris jupp aega katnud oli…

Üleüldse, see ”tüüpiline kolmas trimester” on nüüd kohal. Päris raskeks läheb, aga lõpp juba paistab ja enam pole palju jäänud. Kuigi see on nii hirmutav, siis jah, lõpp paistab. Ma nüüd loodan ainult, et see lõpp nii lähedal ei ole, et ma seda lausa käega juba katsuda saan. Tahaks ikka vähemalt septembri algusenigi välja vedada… Ma jubedalt pelgan seda mõtet, et lootevett jääb veel vähemaks ja sünnitust tahetakse esile kutsuma hakata. Või siis tehakse üldse keiser. Oeh, ma ei taha seda!
See pilt imepisikesest beebist soojakastis, miljoni juhtme ja aparaadi küljes, ei ole üldse selline mida peaks üks ema nägema. Ma ei taha seda näha… Ja selle pärast ma siin nüüd surmahirmuga vett larbingi, nagu lehm. Ja ma tunnen, et ma lähen kohe lõhki. Toidu jaoks ei jäägi nagu enam ruumi ja vetsupausid on nüüd nii tihedad, et ma ei vaevu enam isegi tuld põlema panema, ega ust sulgema. No seda viimast ikka siis, kui kedagi kodus ei ole. See kolm liitrit ära juua tundub kui õudukas ja täielik piinamine. Aga see on ainuke asi mida ma teha saan ja ma teen misiganes mu võimuses, et olukorda parandada, või vähemalt mitte lasta sel hullemaks minna. Ma ei saa aru kuidas ma nii pussy olen, et ma sellega nii vaevaliselt hakkama saan? Mis see kolm liitrit siis ära ei ole, eksole? Aga ma muud ju ei teegi, kui ainult joon ja joon ja joon, aga ikka on nagu vähe. Täna olen suutnud alla suruda 2 ja pool liitrit, just lõpetasin järjekordse suure klaasitäie. Nüüd on veel mõni tund aega, et vähemalt ühe samasuure klaasiga veel hakkama saada. Oeh. Mul on tunne, et mu magu on tikutopsi suurune…
Päev enne ultraheli veel mõtlesin, et ‘kõik on liiga hästi, et tõsi olla’. Nüüd ei jää üle muud, kui palvetada, et beebiplikal ei ole neerudega (ega millegi muuga!) midagi valesti, ja see lootevee asi oli lihtsalt minu vee tarbimises kinni ja järgmine UH näitab juba paremaid tulemusi, või siis vähemalt mitte hullemaid…

Viimasel ajal on mu parema käega vahepeal imelik asi toimunud. Vahel kätt rusikasse surudes on selline tunne nagu sõrme otsad oleksid paistes, kuigi väliselt ei ole nagu aru saada küll. See käsi ei lähe nii hästi rusikasse, kui vasak. Näpu otsad tunduvad kuidagi…paksud? Ehk keegi teab seda tunnet, kui talvel paljaste kätega oled õues külma käes pikalt olnud, või lund mudinud, ja siis tuppa minnes paned käed sooja ahju juurde või sooja vette? No täpselt selline kiskuv ja paistes tunne. Ma ei tea, see on nii kahtlane. Aga välispidisel uurimisel ei ole ma turseid avastanud…

Vererõhk on ka mul nägusid teinud siin. Ühel hommikul voodis lebades nägin ma jälle silmade ees neid täpikesi lendamas ja lasin Meheraasul aparaadi tuua. Rõhk oli ainult 102/50… Ime siis, et pea ringi ei käi ja selline tunne ei ole, et parem hoian seinte äärde, et vajadusel end toetada.

Valude kohapealt on ikka see kõht-vadžaina-tagumikk valu ja nüüd on selline asi nagu sabakondi valu ka. No ei oska mina seda jama paremini seletada. See viimane lööb välja just siis kui pikali olemisest püsti hakkan tõusma, või istuda tahan. Ja vahepeal on sellised toredada asjad ka nagu gaasivalud. Need on mõnel korral isegi väga hullud olnud, lausa nii hulud, et ma ehmun juba ära, et mis värk on. Aga pole midagi mida üks korralik peer ei lahendaks. :D Kusjuures ma arvan, et see valu mille pärast ma kiirabisse tookord minna tahtsin, oli ka kõigest üks lahendamata puuks. :D Okei, aitab kah rõvetsemisest. Aga hell, kui sa seda lugedes silmi pööritasid, ning mõtlesid, et ma olen peast ikka täitsa põrunud, siis mida sul siit raseda blogist üldse otsida on? Karta on, et siit vahel tuleb rõvedaid detaile ja muud säärast. See kuulub raseduse juurde, ja kui sa sellega hakkama ei saa siis… Ehk loed disney ajakirju edasi?
Aga valude teemal jätkates. Jalutades lööb vahepeal vadžainasse ka selline särtsuv valu, inglise keeles öeldakse selle kohta ‘lightning crotch’ vist. Põhimõtteliselt siis selline valu, kui lapse pea su vaagnal hüppab. Viimaste andmete kohaselt oli lapse pea paremal ja näoga minu selja suunas, ja just sealt see valu nagu lööbki… Või istub ta mul seal kuskil mingi närvi peal ja mängib põrkepalli.

Kõrvetised, kõrvetised ja veelkord – kõrvetised. Mõned korrad on olnud ka väga hullud ja isegi maomahla on üles visanud. Väga ”meeldiv” on muidugi ärgata selle peale, et suu on sappi täis.

Ja oeh, see kummardamine. See on niii pahapaha ja ma üldse ei taha. :D

Üleüldse, kogu olemine on raskemaks muutunud. Või oli lihtsalt natukene raske nädal, sest kuumad ilmad ju ei paistagi taanduvat ja kindlasti on sel oma mõju. Mida siin 8.kuud rasedast rääkida, kui tavainimesedki juba surevate nägudega ringi käivad eksole. Raske on, aga mitte midagi sellist millega ma hakkama ei saaks. Ma olen siiski tugev maa tüdruk ju kurat võtaks! Lihtsalt elu läheb natukene raskemaks, ja ma ei suuda enam meenutada mis tunne oli olla ‘mitte rase’. Mis imeline tunne võis küll olla krapsti maast üles korjata sinna kukkunud pastakas, või mis tunne oli ilma ägisemata trepist üles minna.
Ma tahaks juba olla tagasi vana mina, aga samas ei taha ka. Mul on tunne, et ma ei ole seda rasedust piisavalt nautinud ja see on üldse nii kiiresti läinud, et ma pole nagu arugi saanud… Ja nüüd olen ma juba sünnitama minemas. Kogu aeg on mõttes olnud see etappide läbimine, ‘oh, oleks juba 8.nädal’ ‘oleks juba 12.nädal, siis saaks pool ohust maha raputada ja süda saaks rahu’, ‘no saaks juba see 16 nädalat täis, küll siis oleks hea’, ‘tuleks ometi see 20 juba kiiremini, oleks pool rasedust läbi’, ‘võiks juba 26.nädalat olla – mõelda vaid peaaegu 3 trimester!’, ‘saaks juba selle kolme sinna nädalate ette’. Terve raseduse olen mõelnud, et appi, millal ma küll 36.nädalat olen, sinna on ju terve igavik aega… Ja nüüd, kui see kohekohe ukse taga karjub ja koputab, olen ma hirmul. Miks nii ruttu. Ma alles ju hakkasin neid korralikke liigutusi tundma ja nautima, ma ei taha, et see veel läbi saaks. Mis siis, et raske on ja ma vahel peast kinni hoides karjuda tahaks, et ma ei jõua enam.
Siinkohal ütlengi oma lugejatele, kes on alles oma raseduse alguses, või kasvõi keskpaigas, NAUTIGE! See saab varem läbi, kui te oskate arvata. Hinnake iga väiksematki head asja raseduse juures ja ärge keskenduge ainult sellele, et oeh te ei jõua ja küll on ikka paha. Neist asjadest on okei rääkida, ja jumala eest, kurtke ja hädaldage, aga ärge keskenduge ainult sellele. Ma ei taha kõlada nagu mingi ego bitch või kõiketeadjast nõiamoor, oh ei. Kõik rasedused on erinevad, kellel on raskem, kellel kergem – aga kõigil on vähemalt paar ühist ja head joont ka.
Näiteks mina naudin igat liigutust, ja ma ei saa sinna midagi parata, et mul tuleb naeratus näole, kui tunnen kuidas mu beebi end kõhus sirutab või mind puksib. Võib-olla naudin ma neid liigutusi selle pärast, et ma ei tea veel mis on väga valusad või väga ebameeldivad löögid, aga nii kaua kuni need on enam-vähem okeid, kavatsen ma neist iga viimsematki nautida, sest ma ei tea kunagi milline löök võib jääda mu viimaseks.

Okei, asi läheb juba liiga diibiks ära. Ma parem lõpetan.

Targa äpi kohaselt peaks nüüd toonused tihedamini esinema hakkama, aga minul pole neid nagu väga olnudki. Või pole ma lihtsalt märganud? Mõnel korral, kui olen üle pingutanud vms, olen küll aru saanud, et kõht tõmbub kõvemaks, aga niisama lambist neid nagu ei ole olnud…

Keegi küsis täna askis, et mis tunne oli teada saada, et ootan hoopis tüdrukut. Ja ausaltöeldes ma teadsin seda sisemas (või kahtlustasin) kogu aeg. Mõte sellest, et ootan poissi ei tundunud lihtsalt kuidagi õige. Mõnikord mõeldes, et mu kõhus on väike poiss, tuli lihtsalt imelik tunne peale, nagu see oleks väär. Eriti alguses. Ma ei suutnud päris pikalt selle mõttega kohaneda, sest ma ju algusest peale oma unenäo pärast eeldasin, et küllap ta ikka plika on. Mitte, et ma oleks poisis pettunud, või sel sool üldse vahet oleks, aga sisetunne lihtsalt kuidagi…teadis? Ma ei tea, ma ei oska seda seletada. See lihtsalt oli imelik. Ja kuna LA ultraheliga ma rahule ei jäänud, siis jäi ka sugu natuke kahtlaseks. Ja kui keegi küsis, et kumba ma ootan, lisasin enamasti, et ‘viimases ultrahelis öeldi, et poiss, aga keegi ei ole seda rohkem kinnitanud’. Nüüd tundub see jutt kuidagi tagantjärgi tarkusena, aga noh…
Aga otsest emotsiooni, kui sellist, et ‘ohohh, hoopis tüdruk’, mul ei ole. Sest ausalt, mul polnud vahet kas ta on poiss või tüdruk. Mina tahtsin lihtsalt tervet beebit. Ja seda võin käsi südamel vanduda, ma pole üks neist kes lihtsalt niisama suusoojaks seda ütleb. Mul on tõesti ükskõik.
Ainuke emotsioon on see, et nüüd tekkis mul mingi vasikavaimustus roosasid asju kokku osta, et garderoobi natukenegi plikalikumaks muuta. Ja nüüd järsku tunduvad kõik titeriided kordades armsamad. Aga paganamas, mul niigi ujutavad kapid riietest üle ja pole neid kuhugi panna. Enamus riided on õnneks sellised mis sobivad nii poisile, kui ka tüdrukule. Poiste riideid on tegelikult isegi vähem, kui tüdruku omi. Auto piltidega jms riideid polegi nagu meie beebi riidekappi eksinud, aga roosat värvi on küll natuke ja ma ei saa aru miks. Ostnud olen ma ju siiski beebpoisile.
Kui enne oli mul savi mis lapsele selga saab, siis nüüd tahaks ikka, et kilomeetri kaugusele oleks näha, et tegemist on tüdrukuga. Ma tahan kleidikesi, peapaelu ja papusid, ma tahan nunnumeetrit lõhki puhuda. Enne mõtlesin, et isegi kui on tüdruk siis ma ei hakka mingi roosamanna teemat ajama, vaid ostan neutraalsed asjad, et ka järgmine laps saaks neid kasutada. Aga nüüd… ma tahan, ma vajan, roosat ja plikalikku! No vaadake ainult kui armas… Minni on mul alati südames erilisel kohal olnud. ;)

Aga teid, mu armsad kaasaelajad, tahan ma lihtsalt tänada, et olete mulle nii palju toeks olnud ja kogu selle pika (aga samas nii lühikese) teekonna jooksul ikka pöidlaid hoidnud ja nõu andnud. Te olete vägevad! Aitäh teile! ;)

Comments

comments

8 thoughts on “Beebiblogi: 30.nädal! Mineviku radadel rändamas, minu emotsioonid seoses soo vahetumisega ja paar soovitust teistele rasedatele.

  1. Peab ütlema, et su postitusi on järjest halvem lugeda – süsteemitu, lohisev, pikk ja liigendamata. Kui sa tahad, et lugejate huvi säiliks, proovi teha konkreetsemaid postitusi. Mõtle läbi – mida tahan öelda?, kellele tahan öelda?, kuidas seda öelda? (ühte asja ei pea 10 x kirja panema, enamasti saadakse juba esimesel korral aru, mida sa öelda tahad).

    Tervitades.

  2. Selle vee joomise koha pealt oleks hea juua kas mineraalvett või tsipa meresoola tavalise vee sisse panna, et vesi paremini organismi jääks ja mitte wc välja tagasi ei tuleks. Ja vett korraga joo max 300 ml, teatud kogustest üle ei võta keha seda igaljuhul vastu ja jälle wc väljub. Ühesõnaga et lootevee jaoks vee joomisest kasu oleks maksimaalselt tuleb seda targalt tarbida. Samas võib lootevee vähesusel muu põhjus ka olla, aga kui oled muidu vähese vee jooja siis vast sellest. Ma raseduse ajal üle 2l ei joonud minu meelest, liigne vesi neerudele raske, samas kui vähe vett peaksid sellest aru saama, sest neerud peaksid ebamugavalt tunda andma just nagu päevade ajal siuke tuim ebamugav valu võib aeg ajalt olla. Edu ja ilusat kõhukandmist!

  3. Mul tuli millegipärast meelde, kui 20 nädalal öeldi meile lapse sugu, et tuleb tüdruk. Noh, aga kuna olin juba selleks ajaks parajalt “tark”, siis teadsin, et päris 100% see ei pruugi nii olla. Ja kuni raseduse lõpuni oligi laps kõhus kas nööp või lihtsalt pisike. Ning kui keegi küsis, et kes tulemas, siis vastasin alati: öeldi, et tüdruk, aga pole päris kindel. Ega mul vahet väga ei olnud, peaasi et terve on, hakkama oleksime saanud nii kui nii, kuid siiski oli plika kuidagi südamelähedasem ja tüdrukute nimedki tulid palju kergemini, kui poiste nimed pähe. Sundisin küll meest mõtlema poiste nimesid ka ja hunnikutes roosat kokku ei ostnud. Aga ikka tuligi plika :)

    • ekslikult otsustasin umbkaudu pildi järgi. loogiliselt võttes tõesti ei saaks ta 30n nii suur olla :D minu viga

  4. Kullakene, see valu ei ole närvivalu,vaid häbemeluu lahknemine,vaagen hakkab venima,et laps läbi mahuks. No tuleb ikka natuke uurida asju, mõni raamat soetada

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.