Beebiblogi: 33.nädal. Tugiisiku loeng, ebatuhud, lastetoa valmis seadmine ja pööraselt naljakas naba.

Sel nädalal on meie plikatirtsu suuruseks ananass.

33.nädal

Loode on nüüd juba 43-45 cm pikkune ja kaalub umbes 2 kg. Loote süda lööb 120-160 korda minutis. Aeg-ajalt võid tunda loote sirutamist, tema jalga või kehaosasid läbi kõhuseina. Sel kuul võid hakata tundma lapse liigutusi torgetena, sest laps on suur. Lootevedelik on nüüd saavutanud oma maksimumi, seega on sul nüüd kõhus rohkem vett kui loodet ennast. Kui sul õnnestuks läbi seinte vaadata, näeksid, et sinu loode on iga päevaga rohkem lapse moodi. Ta avab silmad, kui on üleval ja kui uinub, siis sulgeb need. Kuna sinu emaka seinad on õhenenud, jõuab looteni ka rohkem valgust. See aitabki tal päeva ööst eristada. Hea uudis on ka see, et loote immuunsüsteem on saavutanud staadiumi, kus ta on suuteline juba nõrgemate haiguste vastu võitlema. Laps magab palju ning tõenäoliselt näeb sama värvikaid unenägusid kui tema emagi. Seda saab järeldada tema pupillide järgi, mis liiguvad kiirele unele iseloomulikult. Ärganult, kuulatab ta helisid ning enda aistinguid. Võimalik, et laps näeb teatud varjusid, kuid peamine — miljardid neuronid tema ajus töötavad välja triljoneid ja triljoneid uusi seoseid. Kui ta praegu sünniks, saaks ta juba iseseisvalt hingata, kuid vajaks ikkagi kuvöösi. Kogu kehapind on tundlik.

Ma ei jõua enam ära oodata aega kus oleks okei sünnitama minna. Nii kui see paganama 37 nädalat täis saab, ja mul ilupildid tehtud on, hakkan ma kasvõi maast tikke korjama, et titt juba kätte saada. Suurem nautimise aeg on möödas, ja nüüd on tagasi kõik see murekoorem mis esimesel trimestrilgi meid vaevas. Ja ma ei taha muretseda. Ma ei jõua enam muretseda.
Kuigi mu emasüda ütleb, et lapsega ei ole midagi hullu, on ikkagi hinges see rahutus. Miks on ta väiksem kui olema peaks? Ja miks arstid mind tõsiselt ei võta. Kas tõesti peab järgmise lapse saamiseks miljonäriks hakkama ja tasulisse end arvele võtma, et inimlikku suhtumist saada?
Nimelt, täna helistasin ma siis oma arstile ja rääkisin, et lootevett on vähevõitu ja laps on pea kaks nädalat kasvuga maas. Tema muidugi arvas, et ma liialdan ja lõpurasedatel ongi raske mõõta, ning kindlasti aparaat lihtsalt valetab (????!) Kui ütlesin, et ehk peaks siis mõne nädala pärast uue ultraheli tegema, et vaadata kas laps on ikka kasvanud, ütles ta mulle, et selleks ei ole vajadust. Eeee, okei, nagu mis mõttes? Et see on nagu ultra normaalne, et laps on mitu nädalat kasvuga maas ja kõhu ümbermõõt ei kasva?
Ma ikka kobisesin vastu, et mis mõttes selline hoolimatus, et mõni nädal tagasi oli laps kasvuga maas paar päeva ja nüüd juba paar nädalat. Kõik eelmised uh’id on olnud ideaalsed ja mõõdud on täpselt vastanud ju. Tema siis ütles mulle tüdinenud häälega, et ”kui vastuvõtule tuled, siis teeme selle ‘südame jälgimise asja’ lapsele ja vaatame kuidas ta end tunneb”. Tore-tore, ma lähen alles 8.septembril ju arstile!
Aga ega ma midagi teha ei saa ju. Pean kannatama ja ise asjadel kullipilgul silma peal hoidma. Teen vähemalt kaks-kolm korda päevas ‘kick counti’ ja kuulan ise ka südametoone.
Muide, see on see sama arst kes ütles mulle tupeseene kohta, et ‘sünnitus aitab’. Aahah, et põhimõtteliselt käi 3-4 kuud tupeseenega ringi ja ole õnnelik kah veel, sest see on ju jumala normaalne! Lõpuks sain ise sellest jagu, sest arst midagi mulle rohkem ei kirjutanud, ega soovitanud.
Aaagh, ma lihtsalt ei või! Hakake neile arstidele rohkem palka maksma, või ma ei tea mida, ehk siis viitsib keegi oma tööd ka teha lõpuks! Mis kuradi haigla see selline on!?

Sümptomid on kõige selle muu kõrval köömes. Annaks jumal, et lapsega on kõik korras, siis võiks veel veidike isegi rase olla. Ma ei taha veel oma punnkõhust ja tite liigutustest loobuda…
Muide, need liigutused on nüüd pigem ujumist meenutavad. Sellised pehmed, pikad silitused. Ei ole enam seda suurt pekslemist ja minu ribide murdmist. See tegi kohati juba murelikuks, et ta nii vaikne jälle on, aga siis meenus mulle, et nüüd ongi selline aeg juba käes ju. Nii kaua kuni ma tunniga oma kümme korralikku liigutust kätte saan, on veel okei. Tavaliselt kulub mul selleks kõigest 10-15 minutit, aga siis ma vist ise ka kiusan teda liiga palju. Silitan kõhtu ja torgin. Tegelikult peaks vist vaikselt olema ja ootama, et ta ise liiguks.

Aga muidu, sümptomitest rääkides siis… Ikka sama vana laul: kõrvetised, rahutud jalad, kohutav sabakondi valu ja puusaliigese valu, energia puudus, vesine voolus, hellad rinnad (eriti nibud!), valutav ja kange selg, ning kõhuvalud.

Kui ma ‘jookseksin’ teoga võidu, siis võidaks ilmselt tigu. Ma lihtsalt ei suuda kiiresti tormata, isegi mitte normaalselt ‘tormata’ ei suuda, mida ma ikka siin valetan teile. Kui ma siiski üritan end liikuma sundida, siis lööb kõhtu valu või matab hinge, ja kohe nii vastiklt, et vahel mulle tundub nagu kogu maailmast oleks õhk otsa saanud. Ma eeldan, et laps surub kopsudele ja selle pärast ei saagi ma neid korralikult õhku täis tõmmata.
Selili lamamisest võin ma ka ainult und näha. Kui ma unepealt end selili olen keeranud, siis suure tõenäosusega ärkan ma tundega, et keegi istub mu kõhul ja surub patja näkku. Ning vahel taob süda kurgus ka.

Sel nädalal sain kogeda ka feike sünnituse valusid, või kuidas seda nimetadagi. ‘false labor’.
Jalutasime parajasti pargist koju, kui kõht valutama hakkas. Hetkeks lõi kohe sellise valu, et pidin seisma jääma ja käed põlvedele toetama. Kõht oli ka toonuses. See möödus üsna pea, aga täielikult ära ei kadunud. Ning siis tuli uus hoog, valu ja kõht kivikõvaks. Ma juba mõtlesin, et alles ma tegin paar tundi tagasi mehele nalja, et ‘mul tulid veed ära’ ja nüüd hakkame siis päriselt ka minema või? Sama asi kordus korra veel. Aga siis läks õnneks see pull üle ja ma sain rahulikult koju jalutada.
Aga toonused on nüüd küll veidi tihemini mind külastama hakanud. Oli ka aeg vist.

Käisime tugiisiku loengus ka ära. Jälle üks suur ja tähtis asi mille saan oma ‘enne sünnitust on vaja teha’ nimekirjast maha tõmmata.
Mul on hea meel, et läksime. Mees tulemisele vastu ei puigelnud (isegi imestasin), aga ega ta eriti sillas ka sellest mõttest ei olnud. Ärge nüüd talle öelge, aga ma arvan, et ta tegelikult kuulas suure huvi ja hoolega, kuigi ise ta seda raudselt eitaks. Kindlasti oli see talle kasulik ja ta sai sealt kindlustunnet.
Ükskõik mida ämmaemand seinale pani, tema luges selle läbi. Kohe mitu korda vist. :D Hiljem oli ka nii kihvt teda vaadata ja kuulata. Muudkui seletas teemadel millest seal räägitud sai. ”Aga ta ütles, et seda sa ei või siis teha”, ”aga ta ütles, et siis on nii ja naa moodi”. :D
Samas oli jube masendav vaadata mõne teise naise meest (ja mõnda naist ennast kah!). Üks jäi loengusse hiljaks, teine istus terve aja telefonis, kolmas üldse tukkus vahepeal… Ja üks naine istus ka terve aja telefon näpus, nii, et ta enda mees talle märkuse tegi, mille peale naine muidugi nägu krimpsutama hakkas… Kurb.
See tehnoloogia teema on üleüldse nii jubedaks ära läinud. Ma tahaks kohe kirjutada mida ma sellest idiootsusest arvan!

Paljusid ilmselt huvitab ka meie kodu otsimise projekt. Sellega on nüüd nii, et meile pole mitte ühtegi pakkumistki tehtud! Mitte ainsamatki. Kuigi kuulutused on siiani igal pool üleval.
Aga õnneks sain ma korteriomanikud vist nüüd nii kaugele, et nad ostavad aknad ja meie siis organiseerime need ise ette. No asi seegi. Ega ma ausalt öeldes ei viitsinudki kolida. Seda kraami on lihtsalt nii tohutult palju ja ma ei kujuta ette kuhu kuradi kohta see kõik pannakse, kui kunagi peaksime väiksemasse korterisse kolima. Tegelt ka. Nüüd on kõik neli tuba aktiivses kasutuses ja ruumi on ikka puudu. Trenažöör elutoa nurgas ei näe just eriti ilus välja… Ja me oleme alles kahekesi! No pluss kaks väga aktiivset ‘kohutavat kahest’ ka tegelikult.
Lastetoa saime ka valmis. No peaaegu valmis. Ma tahaksin uut vaipa, sest see põrand on külm ja jube kole, ning ühest armsast lambikuplist ei ütleks ka ära. Veits imelik, et keset tuba hängib juhtme otsas mingi paljas pirn. Ärge parem küsige mis selle kupliga juhtus, ma ka ei tea. Mine veel maale emme juurde, kõik lõhutakse ära.
Toast panen mingil hetkel pildi ka, kui on soovi.
Nagu näha, siis mõtlesin ma samas toas magamise osas veidike ringi. Seda peamiselt selle pärast, et võrekas ei mahu eriti hästi meie hiiglasliku voodi kõrvale ära. Ja pealegi meie voodis oleks imetamine suht võimatu. Madrats on nii pehme, et ma vajun oma tissidega selle sisse ja laps veereks mulle lihtsalt külje alla. Magan ta ära ka veel nõnda. Ja pealegi, mähkme vahetamiseks peaksin ma niikuinii end püsti ju ajama ja tema tuppa minema.
Olen mõelnud ka moosese korvile, et laps oleks ikka silma all ja ma ikka kindlasti kuuleksin, kui ta ärkab, aga no kuhu ma selle pahna kõik hiljem panen, öelge mulle? Kasutada saab seda ainult paar kuud ja maha müüa ma ka ühtegi asja niikuinii ei raatsiks. ‘Minu tibulinnukese esimene voodi, uiuiui, kuidas ma selle ikka maha müün’ lööks kohe välja.
Aga kui kellelgi on odavalt ära anda, siis ma vaataks üle ikkagi. See korv on ikka suht armas tegelikult…
Oh appi, mul on probleem. Go-go hoardes võiks vabalt mu teine nimi olla…

Mulle tundub nagu mu kõht ei oleks mitte millimeetritki kasvanud, aga vaadates seda, et mu AINUKE pikkade varrukatega pluus on mulle väike, siis ilmselt ma eksin, jälle. No kuidas see võimalik on, et KÜ ei kasva, aga riided jäävad väikseks. Tegelikult ma tean kuidas. KÜ ei kasva, aga EPK ju kasvab (mitte eriti kiirelt, aga siiski). Ühesõnaga, ma kasvan pikkupidi, mitte laiusesse.
See pluus millega ma iga uue nädala alguses pildi teen, on ka nüüd väike ja kõht piilub alt.
A, ja naba on mul ka jumala kõver. Iga kord kui ma seda vaatan või katsun, hakkan ma naerma, see näeb nii veider lihtsalt välja. Parem pool punnitab rohkem, kui vasak, ja ülevalt kõhtu vaadates on tunne, et see on täitsa loppis. Ma ei uskunud, et minu lõputuna tunduv naba välja tuleb, aga tundub, et täieliku pahupidi pööramiseni on aega veel kõigest mõni nädal. Nabaneedi koht on ikka jube kõrgel üleval…
Seda ma vist ei pea mainimagi, et mitte ükski jope mulle selga ei lähe ja mul pole aimugi mida ma edaspidi teen. Ma ei hakka ju ometi uut jopet ostma selle paari nädala pärast. Pusad ja kampsunid on ka kõik piilu auguga. Peab ikka mehe garderoobi röövima minema vist… Tema pusad lähevad ju ikka selga. Kui ei lähe siis ma tõesti ei tea. Istun järgmised kuu aega toas ja ei tõsta varvastki üle ukseläve.
Täna oli suht masendav. Terve päeva sadas vihma, aga koer tahab ju ikka õue. Ja loomulikult hakkas temal kõige kiirem sel hetkel, kui sadas täiesti kohutavat padukat… No ütleme nii, et ühel ilusal hetkel ma täiesti kaalusin varianti, et lõikan 250 liitrisele prügikotile kaks auku sisse ja lähen…

Comments

comments

8 thoughts on “Beebiblogi: 33.nädal. Tugiisiku loeng, ebatuhud, lastetoa valmis seadmine ja pööraselt naljakas naba.

  1. Ma ei tea sellest kodu otsimisest midagi. Vist on mõni postitus vahele jäänud. Mida otsid täpsemalt ja kuhu?

    • Pidime kolima, aaga nüüd vist ei koligi. Põhimõtteliselt selle pärast, et see korter on talvel haigelt külm (aknad vahetamata) ja imikuga 17 kraadises ‘soojuses’ olla on mõeldamatu.

  2. Rasedana mõtlesin minagi, et laps hakkab kindlasti magama oma voodis (minu puhul küll samas toas minuga) , kuid kui beebi lõpuks käes oli magas ta ikkagi minu ja mehe vahel. See oli väga mugav, lihtsalt vahetasin külge , söötsin lapse ära ja magasime edasi, nii sain vähemalt ise ka pisutki puhata.

  3. Sul küll lõpp käes, aga kas Põlva haiglas käimine oleks liialt keeruline? Seal peaks olema veidike paremaid arste saadaval :) Või siis mine kasvõi järgmise perekooli ajal valvetuppa Tartus, võid ju veidike luisata (hädavale on teatavasti täiesti lubatud), kindlasti teevad sulle täisülevaatuse :)

    • Ma sünnitasin põlvas hiljuti ja see oli väga positiivne kogemus naistearst sirje ja ämmaemand sirje käe all. Ma sisuliselt hingasin selle beebi endast välja, nad olid nii toetavad.

    • Eks see olenebki kes sulle satub ja mis tujus ta parasjagu on. Üldiselt olen ma ka Põlva kohta ikka head kuulnud, aga ise olen küll pettunud pidevalt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.