Junsu suuruseks sel nädalal oli calabaza squash

Kaal läheneb 3 kg-le, pikkus — umbes 50 cm. Laps liigutab ikka rohkem ning aktiivsemalt — ruumi jääb aina vähemaks. Hingamisliigutuste ajal satub kopsudesse amniootilist vedelikku, välja hingamisel see väljub. Lapse käed võivad nüüd juba tugevasti haarata, kuigi ei ole ühtegi objekti kust kinni võtta. Beebi keerab ennast heleda valguse poole. Lapse kasv hakkab aeglaselt pidurduma, aga ta võtab viimastel nädalate jooksul siiski päevas juurde ligi 14 grammi rasva. Rasvkude on tähtis, sest ta aitab reguleerida kehatemperatuuri ja kaitseb siseorganeid, kui laps on väljaspool sooja emaüsa. Lootevett on umbes liitri jagu. Sinu pisike muudkui harjutab ja harjutab neelamist, hingamist ja küljelt küljele pööramist. Need on oskused, mida ta peale sündi vajab. Üks huvitav fakt on see, et sinu sündiva lapse pea on sünnihetkel sama ümbermõõduga mis tema puusad, kõht ja õlad. Ja arva ära, mis neil päevil õlgade ja puusade puhul muljetavaldav on? Rasv – põhjustades väikseid lohukesi küünarnukil ja põlvedel, õlgadel ja puusadel ning kortsukesi ja volte kaelal ja randmetel. Kuigi beebi ise oli kehaliselt ilmaletulekuks juba nädalapäevad tagasi valmis, siis immuunsüsteem veel areneb ning jätkab arenemist ka peale sündi – emapiimast omastab laps haigustega võitlemiseks vajalikke antikehi.

Huvitav miks äpp ütleb, et laps liigutab aina rohkem, tugevamalt ja aktiivsemalt? Kas lõpu poole ei peaks just asi maha vaibuma? Mul küll hetkel kogu liigutuste teema nii ära vaibunud, et vahepeal hakkab lausa kõhe. Mitmeid kordi on nii olnud, et ma lausa ehmatan, kui mõtlen ‘millal ta nüüd viimati liigutaski?’, sest ma ei mäleta enam… Sellistel hetkedel valdab mind ikka veel hirm. Ja mina mõtlesin, et olen nüüd lõpuks sellest faasist väljas, et iga asi tekitab kabuhirmu…
Igatahes jamh, jube vaikseks on see eluke jäänud meil seal kaugel-kaugel kõhunaha taga. Enne ikka sain rohkem mütse kirja ja ta pidas väiksemaid tantsutunde ka, aga nüüd on ainult mõned harvad liigutused, ja needki on väga laisad ja nõrgad. Tekitab natuke muret. Kuigi ma tean, et see pidi normaalne olema, sest laps puhkab sünnituse jaoks ja ruumi on vähe ja jumalteabmidakõikeveel.

Viimane nädal on olnud veidike kergem, vähemalt nädala lõpp küll. Valude poolest siis just.
Nädala algus siiski nii roosiline ei olnud ja ma mõtlesin, et pean selle väikse sindrinaha välja suitsetama, sest ma enam ei jaksa. See alakõhus paiknev valu oli päris jube. No ma tõesti mõtlesin, et ega see sünnitus küll kaugel olla ei saa. Aga tutkitki. Emakakael on kinni, emakas eriti tööd ei suvatse teha, vana laiskvorst mul! Kõht ka toonusesse ei tõmba, kohe üldse mitte. Limakorgist pole veel haisugi. Kui see just vetsupotti tol korral ei kukkunud (rääkisin sellest mõni sissekanne tagasi), aga noh, kuna näha nagu midagi ei olnud siis ei tea kindlalt öelda. Siinkohal üks hea soovitus: ärge mitte neverever-EVER guugeldage ‘mucus plug’. Säästate end millestki jubedast. :D
Veel mõned päevad tagasi tundsin häbemeluu juures liigutusi, seega polnud pea veel fikseerunud, sest ta sai seda seal keerutada. Alla vajunud küll, aga fikseerunud mitte.
Nii, et ma nüüd harjutan end mõttega, et olen veel päris mõnda aega rase (kuigi see võib väga pauhti ka käia). Nõnda jääb ära pettumus kui täitub see imeline 40.nädal, ja mina ikka veeren veel ühes tükis ringi. Minu uus tähtaeg on 18.10, kui täitub 42+0. :D

‘Igavesti rase’da tunnet veel ei ole. Kuigi ootusärevus on küll suur ja tahaks juba pisikest kätel hoida, teda musutada ja tema imehead beebilõhna tunda.
Kui poleks jubedaid kõrvetisi ja kontimurdvaid valusid, siis võiks ju isegi veel veidike ringi veereda. Olemine on küll raske, aga mitte midagi ületamatut. Voodist on raske püsti saada, keeramine on ka valus ja suhteliselt keeruline ning liikumine on raskendatud, tänu puudulikule kopsumahule. Jaksu ja jõudu liikumiseks nagu iseenesest oleks, aga kuna ma ei saa normaalselt hingata, siis väsin ikkagi kiiresti. Ma ei saa lihtsalt piisavalt palju õhku sisse hingata, sest ruumi pole. Ma nii tahaks ülehomme mehega metsa seenele minna, aga ma sureks juba sinna kõndimisest ära. Ja vahel löövad alakõhtu/selga ka tugevad valusähvatused, kuigi seda juhtub ka niisama lamades, mitte ainult ringi paterdamise ajal.

Üks tõsiselt tüütu asi on nüüd nibu äärte sügelemine. Mida rohkem kratsid, seda hullem on. Seega üritan seda mitte teha, aga te ju ometi teate kui raske on mitte sügada kohta, mis sügeleb nagu vanakurat ise. Ma kratsiksin kohe nii isuga, et veri väljas. See on täiesti jube… Kõht on ka hakanud veidike sügelema.

Selle nädala jooksul olen ma paras zombi olnud. Ärkan, toimetan paar tundi (see tähendab siis seda, et söön, istun netis, vaatan sarja ja kõige paremal juhul koristan), ning siis võiks juba paari tunni pikkuse uinaku teha. Igasugune väsimus, uimasus ja muu laiskus olid sel nädalal võtmesõnad. Nagu ka hiiglaslik magusaisu. Ja rämpsu isu ka. Kartulivahvlid ja soolapähklid, mmmmmmm.

Ja selline kahtlane asi ka, et mul on ‘seal all’ tunne nagu ‘midagi’ hullult pressiks välja end. Mokad on päris hellad ja vahepeal on valus istudagi.
Valudest veel nii palju, et puusa- ja sabakont on ka endiselt valusad. Pikalt ühe koha peal istuda ei ole hea mõte, siis on selline tunne nagu oleks jalaga tagumikku saanud. Nii umbes 112 korda järjest.

Ma siin mõtlen, et tegelikult on mul ikka sitaks kerge rasedus olnud ja ma olen ikka jube kergelt pääsenud. Vingun mis ma vingun, aga tegelikult on kõik ju päris hästi olnud. Ma ei ole pidanud haiglas olema, laps on terve ja olemisel pole ka tegelikult ju suurem osa ajast väga hullugi. Jah, mul on sellised kõrvetised, et ma reaalselt ka vahepeal arvan, et kui ma nüüd suu lahti teen, siis sealt purskab tuld. Ja jah, mind kimbutavad igasugused valud, millel ei paista otsa, ega äärt, aga siiski… On hullemaid juhuseid ja kõik võiks ju veel kordades hullem olla.
Kuigi ma ei tea mis ma asjast siis arvaksin, kui ma oleksin pidanud iga jumala päev end tööle vedama, või vanemate lastega tegelema. Aga mina peesitasin ju enamus aega kodus ja lihtsalt…olin. Isver. Lillepidu ju.

Mina küll ei taha öelda, et ’issand, see rasedus on ikka üks väga rõve, raske ja kole aeg! Pole siin mitte midagi imelist.’ … Tegelikult ju ikka on küll imeline aeg. Jah, see võib olla jube raske, isegi rõve, aga siiski päris imeline ja ma olen väga õnnelik ja tänulik, et saan selle läbi elada. Paljudele naistele seda võimalust ei anta. Kõik vist tõesti olenebki sellest kuidas sa seda võtad. Kui sa mõtled, et kõik on kohutav, siis on ka. Aga kui üritad mõelda positiivsemalt, siis ehk ei paistagi kõik nii kohutav? Kuigi päris raske on vist mõelda positiivselt, kui sul on selline tunne, et emakas kohe plahvatab valust, või istud päevade viisi peadpidi peldikupotis. Aga see kõik möödub, ja siis tunned sa oma pisikese liigutusi, ning kõik nagu lähebki paremaks…

Tegelikult oleks isegi surepärane kui ma 4.oktoobrini vastu peaksin. Kuigi ma väga loodan, et ma pole see haruldus kes sünnitab täpselt oma tähtajal. Ükskõik mis muu kuupäev sobib ideaalselt.
Üks nädal aega võiks küll veel koos püsida, siis saaks korterile uued aknad ette, ilma, et ma peaksin samaaegselt tegelema veel beebiga. Ja kuna ta mul on selline pisike piiga, siis ongi hea, et ma kohe pudenema ei hakka. Las kosub veel. ;)

Comments

comments