Beebiblogi: 38.nädal – Väsimus, ootusärevud ja hirm.

Beebi on sama pikk kui punt sellerit

38.nädal

Kaal on umbes 3 kg, pikkus — 50 cm. Kõht on alla vajunud ning veidi lamedamaks muutunud. Laps on allapoole nihkunud — ta valmistub väljumiseks. Järelejäänud aja jooksul võib ta veel veidi kasvada. Võimalikud on pisted emakas. Sinu loode ei olegi enam nii pisike, tema kaal suureneb nüüd vaid 30g päevas mitte rohkem. Ka tema kopsud ja seedesüsteem on töökorras ning viimane valmistub esimeseks etteasteks: loote (ja ka vastsündinu) esmase väljaheite – mekooniumi väljutamiseks, mis koosneb seedeensüümidest, valkudest ja surnud rakkudest, mille seedetrakt kõrvale heidab. Kõik süsteemid on seega peaaegu valmis. Enam pole ju ka palju jäänud, ainult viimased 2 nädalat – muidugi, kui sinu laps ei ole otsustanud oma praegusesse asukohta kauemaks jääda. Beebi harjutab jätkuvalt hingamist ja pissib lootevette. Ta oskab tugevalt haarata, kuigi kõhus ei ole midagi peale iseenda ja nabanööri, mille külge tugevalt klammerduda.

Mul on mingi suurepärane anne KÕIK ALATI ära sõnuda. Piisab kui ütlen, et tunnen end hästi, ja kabuum! Järgmine hetk tahaks kolmandalt korruselt alla hüpata. See hakkab juba tüütuks muutuma.
Kiitsin eelmine nädal suure suuga, et ‘ah, mis see 9.kuud rase siis ära olla ei ole’, ja järgmine päev juba kahetsesin oma sõnu.
Esmaspäeval pidin ämmaemanda juures käima ja neljapäeval oli sünnituse loeng/osakonnaga tutvumine. Ma mõtlesin, et ma suren ära. Selline tunne oli, et mul on 488585 kraadine palavik ja, et jalad kukuvad kohe alt ära, sest nende makaronide peal küll käia võimalik ei olnud. Uimane oli olla ja uni oli ka meeletu, silmad vajusid iseenesest kinni. Süda oli paha, pea valutas ja käis ringi. Täielik jõuetuse tunne. Kui koju jõudsin, siis mõtlesin küll, et järgmine kord kui mina üle selle ukseläve astun, lähen juba haiglakoti ja tuhudega, sest pikemalt väljaspool kodu viibida on piinarikas.
Ega teisipäev-kolmapäev ka väga palju paremad ei olnud. Oli ikka see meeletu palaviku tunne, ning jõuetus. Hea oli, et mehel olid vabad päevad ja saime koos kodus istudes ‘under the dome’i vaadata. Nii mõnus oli lihtsalt kaisus olla ja mitte midagi teha, ning koos pikki lõunauinakuid nautida.
Ei tea mina mis viirus see minust üle käis, aga need neli päeva olid jubedad.
Kuigi reedel oli ka veel suht kehva olla. Vererõhk mängis ikka väga julmalt lolli. Kord madal, kord kõrge. Ja veidike paanikat tekitasid need näidud ka. Ämmaemand ütles, et kui näidud lähevad üle 145/85’e, siis pean kohe haiglasse pöörduma. Aga mis ma siis teen, kui ainult üks näit on üle normi? …. Mul niimoodi nad mängisidki, et kord üks kõrgem, kord teine. Kuigi õnneks see alumine näit jäi ikka enamasti normi piiresse. A, ja pulss on ka kõrge, kuigi see pidi vist rasedatel tavaline nähtus olema.

Paistab, et nii kaua kuni ma püsin kodus, või ei lähe uitama kauemaks kui paariks tunniks, on okei olla ja täitsa talutav, aga kuskile teise linna arstile sõites on surm majas. Nii, et ma nüüd võtan vabalt ja vedelengi. Ma pean veel selle nädala lõpuni jalad ristis hoidma, kui tahan beebiga tulla korterisse kus on uued aknad ees. Jah, just nimelt. NEED EI OLE IKKA VEEL VAHETATUD. Oeh, ma ei tea mitu nädalat ma juba seda sama juttu räägin. Igatahes, aknad pidid tulema teisipäeval, või kolmapäeval. Mis oleks ideaalne olnud, sest mehel olid ju vabad päevad ja oleks saanud kohe tegutsema hakata. Aga loomulikult neid ei tulnud. Selle imelise kõne sain ma alles reedel. Mees pidi juba õhtul tööle minema, seega peab veel mitu päeva kannatama, enne kui siin midagi tegema saab hakata. Imeline.
Muide, suurepärane üllatus oli veel see ka, et nad unustasid meie köögiakna maha. Muidugi tuli Meheraas selle jutuga, et üks aken on puudu, alla alles siis kui mul oli juba paberitele alla kirjutatud. Väga tark minust, ma tean. Nüüd lihtsalt palvetame kõik koos, et plasto ei ole mingi huge dickhead, ja toob selle neetud akna ikka teisipäeval ära, nagu lubatud. Ma nii kardan, et äkki hakkavad väitma, et nemad tõid kõik aknad ära ja me oleme selle nüüd ise naabrimehele maha müünud või midagi. :D Ja süüdistada ei ole ju ka kedagi, sest ise ma kirjutasin paberile alla, et kõik on okidoki. Oeh, pliis karmajumal, ära sunni mind enekat tegema ja tee nii, et see aken ikka saabuks.

Ma olen vist esimene rase, kes tõsimeeli loodab oma tähtajani välja vedada, või siis isegi üle selle. Kuigi ma ei taha sünnitada 4’ndal ja 6’ndal on juba uus arsti/ämmaemanda aeg, ning sinna ma ka minna enam ei tahaks. Ma ei jõua sinna kooberdada enam. Seega sobiks siis viies ja pühapäev. Või äärmisel juhul enne neljandat, aga loodetavasti peale seda kui aknad on ees. Oeh, saaks ainult nii, et valid ise millal sünnitama minna tahad. :D

Väga hull on mõelda, et mul on 5 päeva pärast tähtaeg. Külmavärinad jooksid üle keha kohe… Kuigi tuttavad on juba praegu surmani mind ära tüüdanud oma küsimustega. ‘Noh, sünnitad juba?’ ’ikka oled rase veel?’ ‘kuna sul see tähtaeg oligi?’…

Ma ei olnud paar päeva FB’s, sest mehel olid vabad päevad ja me vahtisime ninapidi koos, ning mul oli ju päris sitt olla ka, aga juba kolm tükki küsisid, et kas ma sünnitan, sest ma ei ole online. Jajah, eks ma siis istun 24/7 feissis, et te ei arvaks, et ma kuskil nurga taga salaja pooldun.

Aga sellest arstide vahet jooksmisest ka siis kiire ülevaade.
Diabeediõe juurde rohkem minema ei pea, sest ma sünnitan kindlasti enne uut vastuvõttu. Ta ei hakanud aegagi panema enam. Jeeesh! Ärge saage valesti aru, ma jumaldan seda arsti. Ta on nii tore ja sõbralik, aga kogu see diabeedi teema on mul kopa nii ette visanud, et oligi aeg juba sellest lahti saada. No mida ma käin seal, kui näidud on korras, arumaeisaa. Ja see iga ampsu üles kirjutamine on ikka kuradima tüütu! Ma ütlen ausalt, et ma tegin ikka väga palju sohki sellega ja kirjutasin päevi tagant järele…
Ämmaemanda juures oli ka kõik enam-vähem korras, kuigi pissiproov oli veidike halb. Ütles, et mingid vereosakesed ja bakterid olid sees, aga ma arvan, et tean sellele müsteeriumile vastust, seega ma ei muretse miks see nõnda oli.
Kõhuümbermõõt oli cm võrra vähenenud ja EPK oli cm võrra kasvanud. Ämmaemanda sõnul on lapse pea väga sügaval vaagnas.
Ma istusin peaaegu tund aega KTG all, sest laps oli mitu päeva juba kohutavalt vaikne olnud ja väga nõrgalt ainult liigutanud. Kõhe hakkas kohe vahepeal. Aga pean tõdema, et dopler päästis jälle päeva ja ma ei hakanud kohe kiirabi poole jooksma.
KTG tegemise alguses ta magas ja siis järsku ärkas üles, ning ehmatas vist ära, sest hakkas jubedalt rahmeldama. Ning siis jäi jälle rahulikuks… See KTG värk talle ikka üldse ei meeldi. Iga kord läheb täitsa hulluks. See doppleriga/KTG’ga kuulamine pidigi vist neid ärritama… Igatahes, järgmine visiit on juba arsti juurde ja ma kahtlustan, et kui ma selleks ajaks pudenenud ei ole, siis ta tahab mulle mingi esilekutsumise aja kirja panna. Oiii ma nii loodan, et saan asjaga enne maha. Ma ei taha esilekutsumisest kuulda ka mitte…
Sõbranna mul just sünnitas paar päeva tagasi esilekutsumisega hiiglase. 4100 grammi ja 56 cm! Kaal kaaluks, aga just see pikkus… Selline Kalevipoeg, et anna otsad. Aga vähemalt mitte 4400 grammi, nagu ultraheli lubas. Sellepärast tal esile kutsuma hakatigi, et laps juba nii suur, aga nädalaid alles 40+. Lootevett oli ka vähevõitu. Valutas peaaegu 24 tundi ja magamata 40 tundi, vaesekene. Lahkliha lõike sai ka veel… Aga see rõõm ta hääles, kui ta tund aega peale sünnitust mulle helistas… Ja selle pisikese Kalevipoja vääksumine… Oeh, tahan ka juba! :D
Kõige naljakam on aga see, et meie selle sõbrannaga sündisime 12 päevase vahega. Ja nüüd olime koos rasedad, ning sünnitame ilmselt sarnase vahega. Ainult, et temal on poeg ja mul tütar. Ja tean teda juba lasteaiast saadik, uskumatu. :D

Aga sümptomitest siis ka natuke…

Mul on mitmeid kordi sinna häbemeluu juurde hullumeelseid valusid löönud. Selline tunne nagu laps kraabiks mind seestpoolt küüntega ja üritaks kätt pea kõrvale toppida. Või nagu ta lõikaks/torgiks noaga endale sealt väljapääsu.
Mokad on ka ikka valusad ja see surve tunne on kah alles.
Päevakorras on ka päevade laadne valu ja sellised rõvedad sähvatused, mis tõmbavad päris kringliks mind vahepeal.

Voolus oli suurenenud ja kohati lõi ninna väga halba lõhna. Nüüd ei ole enam kumbagi…
Kõrvetised on ka ikka ja alati truult mu kõrval.
Ning ALLES nüüd hakkab mul see vetsu vahet jooksmine pihta. Ma ei tea kuidas või miks, aga enne ei ajanud üldse vetsu ja ma mõtlesin juba, et maru imelik ikka. Aga nüüd jooksen küll tihemini. Öösel ikka mitu korda. Enne sain rahulikult hommikuni magada ja siis pidin alles korra käima, ning sain edasi magada.
Hingamine on ka ikka raske, ja aina raskemaks läheb. Ei saa mina aru mis jutt see olgu, et ‘kui laps alla vajub, siis läheb hingamine kergemaks ja kõrvetised tõmbuvad ka tagasi’. No ei ole nii! Ainult hullemaks lähevad mõlemad. Ja nüüd lisandus tänu sellele ‘lapse alla laskumisele’ veel see vetsuralli ka…oeh.
Aga üldiselt, kui kodus püsin ja puhkan rohkem, siis on täitsa okei olla. Talutav. Nõnda nagu hetkel on, kannatan küll veel see 2-3 nädalat veereda. Kuigi ma ei taha ettegi kujutada, et ma oleksin veel 3 nädalat rase. See tundub nagu igavik. Ja õnneks nii kaua vast ei saakski enam olla, sest tänase seisuga olen juba 39+2 ju. Kuigi esilekutsumisest sooviksin ma keelduda… Aga kuskilt läheb siiski ju piir ja igavesti rasedaks jääda ka ei saa, ning lapse elu ma ka ohtu panna ei taha. Oeh, ma lihtsalt loodan, et plikatirts on meil juba praegu geenius ja saab ise aru millal ta enda kodinad kokku korjata võiks, ning ei jää sinna munema, et teda tuleks vägisi välja kiskuma hakata.
Aga ma hetkel üritan sellele mitte mõelda. Aega on ju veel tohhujaaa, ning kõik võib ju 180 kraadi pöörduda kõigest hetkega… Nii kaua aga tuleb vapralt vastu pidada ja oodata! Enam pole palju jäänud. :)

Comments

comments

4 thoughts on “Beebiblogi: 38.nädal – Väsimus, ootusärevud ja hirm.

  1. Uuri ämmaemandalt palju peaks olema keskmine vererõhk, et haiglasse peaks pöörduma, siis arvestadki selle järgi. Intensiivravis näiteks tölötavadki arstid keskmise järgi, see kui üks pool on üle v alla normi, see veel ei tähenda, seni kui keskmine korras.

  2. Kui RR üle 140/90, vahet pole, kas ülemine või alumine, siis viitab hüpertooniale. Aga mõõta tuleb õigesti (enne vähemalt 10 min puhanud, istudes, jalg ei tohi üle põlve olla jne). Mõõtmist korrata 10 min möödudes.

  3. Mul kõik lapsed “üle kantud”. Ei olnud arsti meil juures, kui laps eostatud sai – seega ei saa täpset sünniaega määrata ja üldse ka õunapuult ei kuku kõik õunad korraga maha (kuigi õitsevad küll korraga), seega olen rahulikult oodanud. Kolm korda on lapsed hakanud tulema siis, kui otsustasin, et ma ei karda sünnitust ja olen neile nö vaimselt ukse avanud.
    Pikkust mõõdetakse neil tittedel nii, et see krõnksus laps proovitakse võimalikult pikaks venitada, nii et ega see päris õige mõõt pole. Aga parem 4-kilone laps, kes 56 cm pikk, kui samas kaalus, aga 48 cm pikkust – mida jämedam laps, seda raskem teda sünnitada, kui on pikk ja vibalik, siis on palju kergem. Ah, mis ma siin jahun, nagunii on raske sünnitada :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.