Ma olen vist täitsa hulluks läinud. Ma loen igast jama netist. Kuidas sellesse munasse ei kolinudki kedagi elama ja see ”muna” jäi tühjaks, ning pidid puhastuse tegema. Siis hakkasin mina ka mõtlema, et äkki ei koli mul ka kedagi sinna sisse, mis siis saab? Täitsa loll ju. Miks ma endale teen nii? Ma muudkui loen neid peetumise ja katkemise lugusid, ning jälle põen. Äkki juhtub mul ka? Miks ometi? Miks ma loen seda jama ja tekitan endale peavalusid sellega? Minuga on ju kõik hästi, kõik on nii nagu peab!
Ma olen alles 4+2 tänasega ja ma juba olen rääkinud 10’nele inimesele. Ja tunnen nüüd vajadust veel ühele rääkida. Ja siis oleks veel vaja mehe perele rääkida. Ülejäänud perele räägib niikuinii kohe ema või õde edasi, niiet sellega ei pea pead vaevama.
Ma tahaksin juba pisikesi riidekesi ja asju ostma hakata. Uskumatu, kui elevil ma tegelikult olen, ma ei suuda lihtsalt olla tundigi sellele mõtlemata. Tahaks juba tunda ta liigutusi, kuulda ta südamelööke, kõtu võiks juba väljapaistvalt kasvada… oehh. Aga sinna on veel nii palju aega… Ja nüüd, kui ma midagi ootan, siis ei lähe nagu päevad üldse edasi… Enne ei jõudnud nagu mõeldagi kui juba oli nädal läbi…Täielik piinamine.
Olen ma natuke segi või palju segi ?