Depressiooni laadne toode

Ma tabasin end täna hommikul Janele mõtlemas ja tundsin tema üle suurt rõõmu. Nimelt täitus tal eile instas 10 000 followeri. Okei, see kõlab nagu 21. sajandi ”õnn”, aga ma mõtlen selle all pigem seda, et näha oli, et ta oli siiralt rõõmus, ta ootas seda, ta töötas selle nimel ja ma olin kade. Kade, sest kunagi tundsin ka mina taolisi tundeid asjade üle, mida mina olin saavutanud. Aga nüüd… millal ma üldse viimati siirast rõõmu tundsin? Ja see omakorda pani mind mõtlema, et mis on muutunud? Mis on muutunud selle viimase kuue kuu, kuni aasta jooksul, et ma end iga jumala päev tunnen kui tükk sitta.

Pealtnäha on kõik ju lausa idüll, eks? Peale 10a ”ideaalset” kooselu abiellusime lõpuks (jutumärgid, sest kes või mis on üldse kunagi ideaalne?), ma olen lõpuks jälle rase (mis siis sellest, et see on mul juba umbes 12. rasedus 7a jooksul – issand, ma reaalselt ei suuda enam isegi järge pidada mitmes!). Meil on kolm tervet ja väga tubli last. Meil on päris oma maja ja auto mille eest ei võlgne me enam mitte kellelegi mitte midagi. Kõik on justkui hästi, kõik on ju nii, nagu ma alati olen unistanud. Aga miks on mul siis ikkagi pidevalt tunne, et ma justkui upun?

Miks ma ei suuda end paljudel hommikutel voodist enne välja ajada, kui mõni lastest on mu enda ”vingumisega” nii viimase piirini viinud, et ma lihtsalt vihasena voodist välja lendan, kui rakett? Ainus põhjus miks ma vist koguaeg voodis ei vedele, ongi need väiksed inimesed siin – nad lihtsalt ei lase. Ma olen pidevalt nii viimase piirini viidud, et mul on tunne, et ma lihtsalt plahvatan. Või absoluutne vastant – ma olen juba nii tühi, et mul on kõigest lihtsalt suva.

Kui keegi kuuleb, et me saame neljanda lapse, on eranditult nende kõigi esimene reaktsioon ”oooo, ma ei kujuta ette, kuidas sa seda teed”…  kui ma teada saan, siis ütlen sulle ka, eks. Seni aga naeratan nagu imbetsill ja lihtsalt noogutan kaasa.

Ma olen nii väsinud ja tüdinenud ja ma tahaks enamus ajast lihtsalt kuhugile ära joosta. Ma ei jaksa enam kuulata kuidas ”emme, tema lõi mind! Aga emme, tema hammustas mind esimesena.” Nagu… appiiiii, kui raske on teineteist mitte taguda ja olla normaalne inimene! Kasvõi 20 minutit nii, et keegi ei uluks mulle kõrva, kuidas keegi kedagi lõi ja kui ebaõiglane elu ikka on, pliiiis.

Ka selle kirjutamise kõrvalt pean ma lahendama mingeid mõttetuid draamasid, kedagi pesema, kellelegi midagi tooma-ulatama-seletama ja ma lihtsalt ei jaksaaaaa enam. Mu enda tass on nii tühi. Kõik muudkui tulevad ja tahavad minust midagi, aga mul ei ole enam mitte midagi mitte kellelegi endast anda.

Ja ma tunnen end nii süüdi, sest ega see laste süü ole, et nende ema on end lolliks poeginud ja ei suuda nüüd oma karja hallata. Ma tunnen end süüdi, sest ma ei suuda olla chill ja rahumeelne ema.

Oeh, te ei kujuta ette kui raske on seda kirja panna ja ma olen enam, kui kindel, et enamus teist mõtleb, et nuinahhui ma siis üldse neljanda lapse hakkama panin, kui ma nende kolmegagi hakkama ei saa (”me ju ütlesime sulle!”). Seda on raske  seletada ja teil ilmselt veel raskemgi mõista, aga ta on lihtsalt siit puudu. Ta on meie puuduolev pusletükk. Kui see pusletükk kolme kuni nelja kuu pärast välja libiseb, teeb see küll mõneks ajaks kõik veelgi raskemaks, aga eks see siis ole üks järjekordseid asju, millega ma lihtsalt pean hakkama saama. Praegu on raske, aga hiljem ei kujutaks elu enam teisiti ju ettegi.

Ja ma taipasin lõpuks mis on see üks suur asi, mis on viimase aasta (või isegi paari?) jooksul muutunud. Ma ei kirjuta enam! Kirjutamine on alati olnud minu teraapia, minu väljendus. Aga viimasel ajal olen ma oma hala kõik välja kirjutanud hoopiski messingeri äppi, oma sõbrannadele või need tunded lihtsalt alla neelanud ja endasse matnud. Vanasti, kui ma nii intensiivselt veel nendega ei suhelnud, haarasin ma iga suurema emotsiooni peale läpaka ja valasin kõik siia, nüüd aga avan ma selle asemel sõbrannade grupi tsäti. Või olen vait ja lähen pesen nõud ära. Aga see ei tööta.

Ka seda postitust kirjutades tahtsin ma lehe vähemalt 15 korda lihtsalt kinni klõpsata ja hoopis facebooki või kuhugi kaduda, sest keda ikka huvitab. Nõud on pesemata, ahjud kütmata, lapsed vahivad mingeid nõmedaid multikaid etv pealt ja mina hoopis blogin mingist mõttetust halast. Mida mul nii väga ikka öelda on. Mul on ju isegi raseduse algusest postitusi avaldamata. Ma pole lihtsalt viitsinud või jaksanud nendega tegeleda, sest keda see mu neljas titt ikka nii väga huvitab, peale mu enda. Ma olen ju alati öelnud, et kui ma pean endast neid sõnu välja kiskuma, siis ei ole asjal mõtet. Aga tundub, et vahel ma lihtsalt pean end sundima, et taas reele saada. Mu enda tassi täitmise eesmärgil.

Comments

comments

6 thoughts on “Depressiooni laadne toode

  1. Mul on 3 last…neljas detsembris sündimas…mul küll kaks last vanemad-11 ja kohe 9 aga no pole kergem…ütlen ausalt…
    Kõige pisem on praehu 1,3 aastane ja ka minu tass on tühi.
    Iga päev tabam end mõtetelt et miks kuradi pärast ma nii väikese vanusevahega lapsed saan või miks ma üldse selle neljanda lapse plaani võtsin…nii raske on.
    järgmine aasta peaksid pulmad olema.hakkasin raha kõrvale panema ja siis loomulikult andis pesumasin otsas,lastel igasugu asju vaja ja vaatan selle säästukonto hääbumist.tahaks ka käega lüüa ja lihtsalt kuhugi urgu pugeda,ignoda kõike ja kõiki :(

    Loodan et tulen sellest august välja ja et ka Sina tuleksid.
    Soovin sulle jõudu ja jaksu❤

    • Oeh, kullake. Ka sina pead hakkama sellega tegelema, otsima selle asja, mis su tassi täidaks, muidu läheb asi ainult hullemaks…
      Ma olen täna postitusi valmis kirjutanud ja järjekorda seadnud nii, et neid peaks nüüd ilmuma igal hommikul peaaegu kuu lõpuni ja ma praegu tunnen end juba tsipake paremini. Jõudu on rohkem, et minna vastu uuele jamale – ma reaalselt ei julge prg magamistuppa minna, sest lapsed on viimased pool tundi sinna ”piknikku” üles seadnud. Ma olen kuulnud kuidas siit minnakse viinamarjade, banaanide ja veeklaasidega, sinna on viidud kõik diivanipadjad ja tekid. Juba käis keegi köögist lappi ja moppi otsimas… Nüüd otsib Annu ”lauale kaunistusi” ja viis mu laualt minema vaasiga jaanalinnusuled…ma ei taha näha mis seal ees ootab, ausalt ei taha. Midagi head seal küll olla ei saa. :D

  2. Pean tunnistama, et minulgi esimese reaktsioonina kulm kerkis, kui pilte nägin (väga ilusad pildid btw), aga seda pigem siiski sellise mõttega, et kuidas sa jaksad? Mul on üks laps ja mul juba sellest piisab, kolm või neli on minu jaoks täitsa ulme. Aga eks see on ikka iga pere enda asi, kui palju lapsi nad tahavad ja suudavad üles kasvatada.
    Ma soovin sulle jõudu ja jaksu ning tugevat närvi, ja kirjuta ikka edasi, leidub ka neid inimesi, keda huvitab, kuidas teil läheb :)
    Seda enam, et endast murede/rõõmude välja kirjutamine aitab vaimsele tervisele palju kaasa, soovitakse ju probleemid endast välja kirjutada paberile ja siis see paber põlema panna. Ise pole proovinud, aga olen kuulnud teistelt, et aitab pea selgemaks saada küll.

  3. Mind huvitab! Mina loen! Mina rõõmustan! Neljas laps! Täpselt nagu sa unistanud oled! Mul on ütlemata hea meel sinu ja kõigi teie pärast! :)
    Jaksu ja kallistusi!
    Eks see löömine ja hammustamine tuleb kuidagi üle elada, korrutada, kuni ise segi lähed, eks, et nii pole ilus, lootuses, et midagi külge jääb :D aga siis on nad suuremad, kõik neljakesi, ja üksteisel olemas ja…. imeline!

  4. Sa oled supertubli, et kõigega hakkama saad, mingi hetk läheb juba kergemaks ja siis ongi tunne, et kõik praegused raskused on olnud asja eest. Kui täidad nüüd oma pikaaegse unistuse olla 4 lapse ema, saad hakata seadma uusi eesmärke, mis sinu tassi jälle täitma hakkavad. See täiesti normaalne, et praegu nii tunned, palju vastupidamist ja mina ootan ka huviga uusi postitusi ?

  5. Mina ootan ka huviga kogu aeg uusi postitusi. Endal pole küll veel ühtegi last ja magan hommikuti segamatult 11ni, aga samas tundub sul teistmoodi äge elu olevat :D Vähemalt su kirjeldused on nii head humoorikad :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.