Dokumentaal, mis kinnitab mu mõtteid sünni viisist ja selle mõjust beebile, ning tema edasisele elule

Vaatasin täna ühte dokumentaali ja see tõi jällegi pinnale mu allasurutud tunded ja mõtted sünnitusest. Räägin siis filmist nimega ”microbirth”, seda saab ka etv2 lehel järele vaadata (SIIT). Soovitan kõigil vaadata, sest see peaks nii mõnegi inimese mõtlema panema.

Mulle kinnitas see film ainult seda, mida niigi uskusin ja nüüd on see suuresti ka teaduslikult tõestatud. Täiendavad uuringud alles käivad, sest keegi pole varem seda nii süvitsi uurinud, ega tulnud selle peale, et viis, mil me siia ilma tuleme, mõjutab meie tervist.

Keisri abil sündinud beebid erinevad oma mikroobide poolest loomulikul teel sündinud beebidest.
Loomulikul teel sündinud beebi ahmib sündides endasse ema baktereid, saab neid kohese nahk-naha kontakti ja rinnal olemisega. Keisri beebi jääb aga vähemalt ühest sellisest liigist ilma. Minu puhul jäi Annu ilma kõigist kolmest (keiser, 8h emast eemal ja kellegi teise rinnal, esimene toit pudelist ja rpa – ta sai taolised bakterid mujalt, aga need ei olnud tema jaoks niiöelda õiged).
Need mikroobid on aga elutähtsad ja mõjutavad last terve tema ülejäänud elu. Väidetavalt on siis keisriga sündinud lapsed hilisemas elus suurema riski all. Diabeeti ja astmat esineb keisri teel ilmale tulnud lastel lausa 20% rohkem, lisaks seedeelundkonna haigused, nagu crohni töbi jms. Ka rasvumist esineb keisri lastel rohkem.

Filmis toodi välja ka rinnaga toitmise tähtsus ja see, miks sisaldab rinnapiim teatud suhkruid, kui beebi pole suuteline neid seedimagi. Tuleb välja, et need ongi seal selleks, et toita häid baktereid, mis beebi kehas pesitsevad (need on spesiaalselt selle beebi ja nende bakterite jaoks loodud). Seega aitab rinnapiim beebi mikroobidel küpseda. Ja sellepärast soovitataksegi rinnaga toita vähemalt kuus kuud, ning võimalusel kuni kaks aastat, et lapse immuunsüsteem oleks võimalikult tugev. Seda kõike tänu rinnapiimale. Kui see osa aga vahele jätta, võime häirida ka beebi immuunsüsteemi harimist.

Aga ei jaksa mina kõike ära seletada, mida seal räägiti. Väga huvitav film igatahes ja soovitan vaadata. Seal räägiti paljust muustki tähtsast, mitte ainult sünnist ja rinnaga toitmisest (sh ka sellest, mida saaks ema ise ära teha, et beebi saaks keisri puhul veidikenegi vag. baktereid). Põhimõtteliselt räägiti erinevatest põhjustest, miks tänapäeva lapsed on niivõrd haiged ja mida muutma peaks.

Ma olen ju alati arvanud, et Annu sünniviisil ja tema meeletutel terviseprobleemidel on seos. Kuigi ta pole selle aasta ja kolme kuu jooksul kordagi olnud nohus, köhas või mõnes viiruses, siis esimesed kuus kuud olid rasked. Tohutud gaasid, refluks haigus, lihaspinged ja kõik see hullumeelne… Kõik see justkui klikiks sellega, et ta jäi sünnijärgselt nii paljust ilma… No ja muidugi see, mida too film küll ei kajastanud, aga mille tõesusesse ma siiski usun.
Ma usun, et Annu hirm minu kaotamise ees, tuleneb ka sellest, et ta oli minust niivõrd kaua eemal… Kuigi ta ei mäleta seda kogemust, siis olen ma täiesti kindel, et see mõjutas teda vaimselt ja kuskil sisemuses on see siiski alles. Toon siia võrdluseks selle väikse Emily, kes läbi peksti. Ta suure tõenäosusega ei mäleta seda kogemust (jumal tänatud), aga ma olen täiesti kindel, et see mõjutas teda vaimselt.

Ühesõnaga, ma ei hakka kedagi ümber veenma, või rinnale tagudes karjuma, et just mul on õigus. Ma lihtsalt rääkisin natukene mida ma hetkel usun ja soovitan teile filmi. Ei ole vaja hakata mulle siia alla laduma hunnikutes kommentaare, et mind ümber veenda. Las igaühele jääda enda arvamus ja jääme viisakateks. Aitäh! :)

Kuigi väga huvitav oleks teada kas ja kui suur see protsent ikkagi on, et keisri beebid, karmimal viisil sündinud ja sünnijärgselt suurte läbielamistega lapsed, on ‘raskemad’…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

20 thoughts on “Dokumentaal, mis kinnitab mu mõtteid sünni viisist ja selle mõjust beebile, ning tema edasisele elule

  1. Ma sattusin kunagi kuulama ühte väga head teaduslikku loengut seedetrakti mikrofloora ja teatud tüüpi haiguste vahel. Järeldused olid umbes samad ja ka need teadlased viitasid normaalse organismi mikrofloora üheks aluseks loomulikku sünnitusteede läbimist. Aga! Neid aluseid on palju, näiteks kokkupuude loomadega, regulaarne looduses viibimine jpm. Niiet koerad-kassid elamises ja peoga otse põõsast marjade söömine aitab nii mõndagi kompenseerida.

    Eks neid lugusid on nii ja teistpidi, aga minul on kodus näteks keisrilaps, beebpõlves olid nii gaasid kui rahutu uni. Siis on mul veel kodus loomulikul teel sündinud laps, kellel olid gaasid ja rahutu uni.

    Mina eelistan ka loomulikku sünnitust, aga kui on keisrit vaja, siis on vaja. Kui üks naine kurtis, et tal beebi nutab palju ja on rahulik ainult süles, siis teine naine vastas, et ta annaks kõik, et oma nutvat last kasvõi koolini süles rahustada. Tema laps oli sünnitusel surnud.

    • Eks see ole tõesti kahe otsaga asi ja neid faktoreid ole palju… Aga mind justkui nagu ‘lohutab’, et ma ”tean”, miks Annu selline oli ja kui teisel korral läheb teisiti, on ka võimalus, et beebi#2 tuleb tervem ja rahulikum, ehk.
      Ja ma arvan, et ka loomulikul teel sündinud laps võib ”probleemne” olla, kui tal on olnud mingeid segavaid faktoreid vms. Nt, et ei ole kohe saanud ema juurde või on kasutatud mingeid ravimeid või jumal teab… Või on see üldse tingitud millestki, mis juhtus raseduse ajal jne…

  2. Kindlalt seda tõesti teada ilmselt teada ei saa aga minu ja õe kogemus on hoopis vastupidi. Mina sain kohe ema juurde ning toideti rinnaga kuni 1 a saamiseni – korduvad keskkõrvapõletikud vähemalt 3 korda (max oli 6) iga aasta alates sünnist kuni 17 aastaseks saamiseni ning tugeva ärevushäirega maadlen siiamaani. Õde kes 3 aastat noorem – erakorraline keiser 2 kuud varem, ema juurde sai kuskil 3-5 päeva vahel. 2 korda on tõsiselt haige olnud aga isegi köha on tal haruharva ning väga tugeva psüühikaga. Vot siis, ei tea miks nii. Ise olen 23 ja õde 20. Sama oli ka 2 meie tuttava pere lastega – keisri või rpa laps oli tunduvalt tervem kui rinnapiima laps.

    • Njaaa. Ja eks seal ole neid mõjutavaid faktoreid veel… Näiteks see mis toimus juba raseduse ajal ja kuidas oli ümbrus, kui beebi oli väike ja millises õhkkonnas ta kasvas jne jne jne… Ja tervise kohapealt ka ilmselt selliseid asju veel väga palju, mida pole uuritud või millele pole üldse mõeldudki.
      Seal ütles ka hästi, et sa oled see mida su vanaema sõi. Nii, et see läheb juba põlvkondi tagasi.

    • kui mu ema oli rase, siis oli ta enda ema väga haige (surigi pmst 1,5 päeva peale minu sündi, kuupäevaliselt ülejärgmisel päeval), mees oli “lits” ja seega ei saaks öelda, et ma väga üllas ja turvalises üsas kasvasin. seda ema stressi peaks ikka megalt saanud olema. sündisin keisriga, rinnapiima sain 2 nädalat ainult, aga üllatus-üllatus, enda tutvusringkonnast ei tea vist kedagi, kes minust tervem oleks. terve kooliaeg olin kade, et miks ma üldse haige pole aga teised on ja saavad koolist puududa. olen 28 ja 2 korda üldse mäletan, et oleks gripis olnud (no see päris gripp, mitte külmetus mida kergekäeliselt gripiks nimetatakse ja üks neist kordadest oli 5 aastat tagasi), mandlid on ka alles kuigi minuvanustel paljudel ei ole enam jne. paanikahood olid küll, aga ma olen suht veendunud, et see on tingitud siiski olukorrast, keskkonnast ja iseloomust, kui sellest et keisriga sündisin.

  3. Mul mõlemad keisrilapsed. Ühel astma ja allergiad (sellest oli seal saates ka juttu, et ilmselt on seos), teisel pole veel midagi. Ehk ei tule ka.

    Siiski see sünnituskogemus, mis viis keisrini, oli nii jube, et iga kell valiks uuesti keisri. Ahjaa, õe lapsed loomulikul teel sündinud ja ka astma ja allergiatega. Eks siis võta kinni eksole. Soovin arvata, et asi siiski geenides, mitte sündimisviisis. Kuigi jah, ma hakkasin ka uskuma seda mis seal räägiti.

    • Seda rääkis sealgi, et geenid mõjutavad ka väga palju. Ja nt, kui su ema sündis keisriga, siis sinu loomulikul teel sündinud lapsed võivad olla sellepärast nõrgemad jne… Pmt, et need asjad jooksevad veel põlvkondi tagasi, mitte ainult see, et sina sünnitasid loomulikult, siis sul kindlasti terved lapsed.

  4. Mina usun kõike väljaarvatud see gaaside värk, mu laps tuli vägagi vagiinast mul ja ta on aastane ja vahel siianigi on gaasidega probleeme ning alguses oli kohutav, lihtsalt poole aastani oli kohutav, ma ei tea, ju mul polnud siis neid baktereid või siis lihtsalt oli lapse seedesüsteem arenenud nõrk ja ka geenid mõjutasid, sest lapse isal on ka väga tundlik seedesüsteem. Pigem arvan, et need bakterid ei mänginud rolli ja lähedust tahab minu laps ka ja ripub eriti nüüd minu järel nagu püksinöör, sest ta on enamuse ajast minuga olnud ju. Aga nii hull meil asi jah pole ja selles osas olen sinuga nõus, et see hullumeelne emmekaks olemine võib olla teie keisrist küll põhjustatud. :)

  5. See, et laps hakkab mingi hetk ema külge klammerduma, see on täiesti ealine ning seotud kiindumussuhte arenguga. Antud teema kohta leidub ka internetis üsna palju lugemist. Soovitan lugeda, see on päris huvitav. Endale sai nii mõnigi asi selgeks, miks laps just nii käitub, nt mängimise ajal tahab sülle ja kui on süles, tahab kohe maha tagasi. Ja nii korduvalt.

  6. Koik mu kolm last keisriga syndinud (ning vanim neist oli minust eemal lausa 2 paeva enne kui lapse juurde sain- syndis tugevalt enneaegsena) ja RPA-ga kasvaud. Samas koik kolm on olnud vaga head magajad ning rahulikud lapsed. Tervisega ei ole samuti mingeid probleeme olnud ning naiteks vanim laps jai mul sel aastal esimest korda koolist koju haiguse tottu ja ta on mul juba 7ndas klassis! (st 6,5 aastat koolis ning esimene haigus!). Mina ise olen loomulikul teel syndinud ja rinnapiimal kasvanud- voitlen allergiatega kogu elu.
    Ma olen onnelik, et mulle tehti need keisrid- ilma ei oleks minu lapsed ju syndinud!

  7. See, kuidas laps sünnib ja millest esimestel kuudel toitub on tuleviku suhtes ikkagi niiii imepisikese tähtsusega (aga tol hetkel siiski oluline, kuid siiski mööduva tähtsusega). Kindlasti on olulisem see, mis keskkonnas laps üles kasvab, mis toitu tarbib regulaarselt, millised käitumisharjumused tal tekivad, haridus jne.

    ma olen aru saanud, et sa oled endas päris kindel, et saad seekord ise sünnitada aga peaksid siiski arvestama ka selle võimalusega, et tuleb taas keiser (emaka-arm siiski veel n-ö värske) ja endaga selle koha pealt rahu sõlmima, sest mõned asjad on sellised, mida ise lihtsalt kontrollida ei saa – eesmärk on siiski saada TERVE laps ja ema. lase lahti oma sundmõttest kindlasti ise sünnitada!

    • Jap, sellesse seisu üritangi jõuda, et uus keiser ei mõjuks sama rängalt, kui seda oli esimene.

  8. Minul plaaniline keiser, laps 4,6kg. Rinnale sai praktiliselt kohe kui mind opisaalist intensiivi viidi. Praegu laps 1a3k vanune ja seni õnneks pole midagi tõsist olnud. Hambad tulid vaevusteta, gaasidega probleeme õnneks ei olnud, magab praktiliselt kogu öö. Palavikku pole olnud.

  9. Minu poeg on loomulikul teel sündinud ja rp laps. Kohe peale sünnitust pandi rinnale. Rasedus oli ideaalne. Olin õnnelik rase. Minu ümber oli kõik hästi ja tervis korras. No, mitte millegi üle ei saanud kurta.
    Kuid poeg karjus alati, kui mind silmapiiril ei olnud. Gaasivalud tahtsid mind hulluks ajada. Oli tihti haige. Kuue aastaselt käisime mandlite-kõrvade-adenoidide operatsioonil. Tal on diagnoositud ATH. Ühesõnaga, üksjagu tegemisi ja probleeme temaga olnud.
    Kuid tütar. Teine rasedus. Olin ise üpris õnnetu. Mul esines südamerütmi häireid. Hemoglobiin oli madal. Sündis loomulikul teel. Peale sünnitust sain veidi hiljem enda juurde lapse. Umbes viisteist-kakskümmend minutit hiljem. Rp-d sai maksimum 1 kuu. Oli maailma rahuikum beebi. Harva haige. Hästi iseseisev. Emme silmapiirilt kadumine ei ole kunagi probleeme tekitanud. Ühesõnaga kõik on suurepärane.

    Niiet, ei pruugi see emme kadumise hirm tulla sellest, et sinu juurde laps kohe ei saanud.

    Aga, seda usun, et loomulik sünnitus ja emme rinnale saamine on olulised sündimisel.

  10. Ei tasu seda filmi ka väga tõsiselt võtta. Naturaalse sünnituse propageerimine on juba peaaegu, et kultuseks muutunud. Tegelikult ei ole ükski neist seal väljatoodud teemadest teaduslikult tõestatud ja natuke otsides leiab palju kriitikat selle filmi kohta.
    Kõik need suuremad astmaprotsendid jne on pigem seotud sellega, et keisrilõiget tehakse ju riskirasedustega ja kui sünnitegevuse käigus midagi valesti hakkab minema. Ehk siis lapse või ema elu päästmiseks.
    Tegelikult on alates kaasaegsest sünnitusabist jätkuvalt tõusnud nii inimkonna keskmine eluiga kui ka tervisenäitajad.
    Ja see on makro tasand. Kui vaadatagi asja ainult mikro-tasandil, siis võib öelda, et “vahet pole, et rohkem lapsi sureb sünnituse käigus, aga need kes ellu jäävad, neil on jällegi paremad soolebakterid”.
    Kõlab ju jaburalt?

    P.S Nahk-nahk kontaktist on kõik nõukaaegsed lapsed nagunii ilma jäänud, tihtipeale toodi neid esimesele toitmisele alles 12 tundi hiljem. Ka piimasegu oli sel ajal kõigile üks ja polnud nii peene koostisega, kui tänapäeva valikud. Ja ometi pole näha, et selle põlvkonna tervis kuidagi kehvem oleks, pigem on praeguse aja lastel allergiaid rohkem jne.

  11. No ausalt öeldes tundub mulle pigem, et sa ikka ja jälle otsid põhjust miks sul sündis nö raske laps (ja sedagi su enda jutu järgi ainult u 6 kuud). Sa kohe nagu otsid põhjust endale veel rohkem sisendada, et keiser on kõige halva põhjus. Mõistusega inimene saaks aru, et esmatähtis on lapse ja ema elu sünnitusel ning selle eest peaks hoopis tänulik olema, et sul on võrdlemisi terve laps ikkagi.
    Tean ka mina väga mitmeid keisri teel sündinud ning emast sünnijärgeselt eemalolevaid lapsi, kes olid lausa nn ideaalsed beebid. Samuti loomulikul teel sündinud lapsi, kes olid probleemsed. Seega ei ole see rusikareegel ning ühest vastust sellele kõigele polegi.
    Ma ei ürita sind milleski ümber veenda, vaid palun sul veidi positiivsemalt mõelda ning mitte häälestada ennast sellele lainele, et keiser on justkui teie probleemide põhjus. Kui ongi, siis seda kindlasti mitte ainsana, vaid mängus on ka palju muid tegureid, mida meie pea ei pruugi kinni võtta.
    Sa oled selle endale nagu kinnisideeks võtnud, mida on ausalt öeldes päris kurb vaadata. Arvan, et sa peaksid asja lihtsalt veidi vabamalt võtma ja leppima sellega, et sinu laps sündis keisriga.
    Ma siiralt loodan, et su teine laps sünnib loomulikul teel, sest vastasel juhul ma ausalt öeldes ei kujuta ette kuidas su närvikava sellele kõigele vastu peab.

    Kokkuvõtteks: kasvata oma last ja tunne temast rõõmu, mitte ära mõtle sellele, mis läks valesti ning ära otsi sellele kiivalt põhjust.

  12. Ma pole mingi teadlane, seega ei hakka otseselt vastu vaidlema, aga.. Kõike ei peaks uskuma ainult selle pärast, et sellest on üks petlikult tark film tehtud. Minule paistab see jällegi veidi sellise filmina nagu need vandenõuteoorite filmid on ja kõrvalt jälgides jääb mulje, et Sa ilma asjata otsid põhjuseid, miks Su laps niimoodi käitus ja elad enda elu keeruliseks.
    Ehk oleks mõistlikum endaga lihtsalt rahu teha. Mõni laps karjub rohkem, mõni vähem ja mina näiteks ei usu, et see seotud kuidagi sellega, mil viisil ta oma emast väljus. Mu emal on kõik neli last keisriga sündinud ning pole kunagi rinnapiima saanud. Mina karjusin kogu aeg, mu õde näiteks ei karjunud üldse..
    “Ja nt, kui su ema sündis keisriga, siis sinu loomulikul teel sündinud lapsed võivad olla sellepärast nõrgemad jne…” – See on minu arvates täiesti ajuvaba. :D Sama hästi ma võiks teha eriti targa filmi sellest kuidas brünettide lapsed on paremad lauljad. Ah, mis, ema polnudki brünett, aga laps laulis hästi? Einoh, ilmselt tal siis vanaema ikka oli! :D :D

    • See kisub jah liiga keeruliseks ja kohati ka rumalaks ära. Ilmselt on sul (ja teistel) ka mõnes mõttes õigus. Ma ehk otsingi lohutust ja lootust, mingit põhjust, miks see nii läks. :D
      Ma lihtsalt loodan, et ma nüüd karmale varbale ei astunud ja ta mulle järgmist ”hullu” ei saada, isegi, kui ta sünnib minu silmis ideaalselt viisil. :D

    • Pole hullu, ma usun, et isegi kui ta su poolsegaseks plaanib karjuda, siis sa saad hakkama! :D

    • No ega muud ju üle ka ei jää. Tuleb vaid loota vanasõnale (ütlusele?), et ‘jumal annab täpselt nii palju, kui sa kanda suudad’. Mina teist samasugust enam händelida ei suudaks, seega ehk halastatakse. :D

Vasta Eileen-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.