Pole juba ammu midagi kirjutanud… Üritan lihtsalt seda teemat vältida. Aga raske on unustada kui igaltpoolt ainult titendus näkku karjub. Reklaamid, pildid, jutud, inimesed tänavalt oma suurte kõhtude ja vankritega.

Kõige vastikum on see, et ma ei saa sellest kellegiga rääkida, isegi kui tahaksin. Keegi lihtsalt ei mõista. Sõbrannad on mul kõik veel liiga muudes asjades kinni kui pereloomises. Nad ei saa aru. Ja ega ma ei tahagi eriti sellest rääkida. Ega sellele mõelda. Lihtsam on teeselda, et kõik on korras. Kuigi sisemas tahaks karjuda, nutta ja lihtsalt põgeneda. Pull it together. Olen juba ju harjunud oma valu varjama, nii et isegi lähedased ei saa aru. Ainus asi milles olen vist osav. Kui olen üksi saan end lahti lasta ja lihtsalt…

Esialgu tundsin end kohutavalt kui oli olukord kus oleks pidanud naerma…Tundsin end süüdi, et kuidas ma saan ? Aga nüüd on naer ainuke võimalus põgeneda reaalsuse eest. Sest miski ju ei aita seda leevendada. Ei tegevused, ei alkohol. Pean lootma jääma, et aeg teeb oma töö. Aga nagu öeldakse… Aeg parandab haavad aga armid jäävad igaveseks meenutama valu.

Tähistasime mehega uut aastat kõvasti ja korralikult. See oli ka murdepunkt. Teadagi mis juhtub kui ma purjus olen. Ma hakkan halama ja rääkima asju mida ma ei peaks… Aga seekord oli see hea. Nägin ka oma mehes külgi mida pole varem näinud aga olen tahtnud juba ammu näha ja see muutis meid lähedasemaks. Puistasime südameid. Ja siis ma kaotasin kontrolli. Piisas ainult mainimisest ja…kogu kattevari, see müür mida olen viimased kuu aega end ümber ladunud, kukkus kokku. Lihtsalt…Nii valus on ikka veel sellele mõelda. Mõelda, et praegu oleks mul juba väike punu tunda ja 14.ndal oleksin kuulnud südamelööke…Raske on.

Rohkem proovida ma ei taha. Mitte lähima 5 aasta jooksul. Aeg ei suru veel ka eriliselt takka seega…võin võtta selle aja, lootes, et paranen ja ei karda enam nii paaniliselt nagu praegu. Äkki see kordub ? Ma ei tahaks seda enam üle elada…

Kõige tipp on veel see, et mul on kapis 2 kilekoti täit beebi riideid. Asjad mida ma juba sain…Ei tahaks neid ära anda aga siia ka ei taha jätta. Peaks need vist maale viima. Ootama oma aega. Väga nõme oli minna postkontorisse asjadele järgi, teades, et mul pole ju nendesse kedagi riietada. Hea meelega oleks nad sinna jätnudki…

Iga kord kui kõhtu katsun…Tahaks nutta. Iga kord kui mees mu kõhtu musitab…meenuvad korrad kui ta tööle läks ja meie pisikesele head aega musi tegi…

Raske on ka vaadata filme või lihtsalt telekat, eriti koos mehega. Iga kord kui tite teema tuleb…tahaks ära panna. Vaatan kõrvale või panen silmad hetkeks kinni. Olen kindel, et meeski on seda märganud aga … ma ei saa ju midagi sinna parata. Peas jooksevad ikka ju mõtted, et näe see oleks võinud olla minu beebi nii ja nii paljude kuude pärast.

Mu mees on mu kalju. Ilma temata poleks ma ilmaski suutnud seda niimoodi läbi elada. Ma armastan teda üle kõige. Kõiki ta külgi aga mulle meeldiks olla ka tema jaoks vahel kalju. Aga nagu teada…meestele on ju sisendatud, et nemad peavad tugevad olema ja ei saa murduda. See on nii vale.

Igatahes, lihtsam on teeselda, et kõik on korras ja pisarad alla neelata kui iga kord ulguma hakata või haletsusi vastu võtta. Olen kogu oma elu olnud pmt üksi ja pidanud hakkama saama kõigega. Saan ka seekord, ainult, et seekord on mul ka mu mees.

Niiet edaspidi ei tule enam mu ulumist ega titenduse teemasid. Kõik. Kuigi, siin oli hea end välja elada ja kõik kirja panna, hakkas parem.

15.detsember.2012 jääb igaveseks mu mällu kui valus päev ja igal aastal põleb sel ajal küünal. Hüvasti mu väike ingel.

Comments

comments