Ema, anna padruneid

On see karma või lihtsalt emadus, aga mõtlesin mina täna väga isekalt, et saan lõpuks, üle mitme nädala ühe rahuliku õhtu endale. Panen lapsed seitsmeks magama, mees läheb kaheksaks tööle, mina passin sarju, joon teed ja söön ehk lõpuks ühe mandariin tervenisti üksinda ära…

Pool üheksa olid lapsed veel üleval ja ulgusid, sest:  A) miks vennal on tema roosa voodilina. B) Madli nuttis ja hammustas kõiki, sest Annu kallistas teda. C) Issi ei öelnud kõigile kolmele täpselt sama lauset, kui ta nad voodisse pani. D) Joel ei leia oma oranzi autot (reaalselt, nädalaid kestnud probleem!!!!) E) Titaga tädi ei tulnud täna külla. Ja siis see tüüpiline, ”ma pean pissima, ”ma tahan vett” porr, millega nad mind iga õhtu tõmmata üritavad.

Mingi üheksakss-poole kümneks jäid suuremad lõpuks magama, aga Madlil oli energiat küll ja veel. Mul aga oli juba ”mulonniipohhui” poos sees, sest läpakast käisid seebikad. Aga bare with me, ega siis asi nii lihtne olla või, et üks hing lihtsalt tuiab ringi ja teeb mis tahab, ta peab ikka kõigi elu ”raskeks” tegema… Madli võttis veits tissi, ronis voodist välja, üritas mul läpaka kaant kinni panna, nuppe vajutada, mu telefoni veeklaasi suruda, tooliga riidekappi ronida, tassis restilt mähkmeid maha… siis ronis voodisse tagasi ja tõmbas veel paar sõõmu kanget piima, libistas end uuesti minekule ja loopis õe-venna sokisahtli tühjaks ja viskas Jänku-Joosepi puuri mu meigipintli (mine tea, ehk tahab ka moodne mees olla!). Kui see kõik mind enam-vähem ükskõikseks jättis, lülitas ta mul lihtsalt elektri seinakontakti nupust välja, nii, et soolalamp ja läpakas mõlemad pimedaks läksid. Mitu korda. Ise naeris pimeduses nagu deemon.

Taibates, et see koos temaga seebika vaatamine on sama tõhus, kui end rentslis pesta, sulgesin läpaka kaane, haarasin jõnglase kaissu ja surusin ta poolvägisi magama ära. Niipea, kui ta minu arvates piisavalt sügavas unes oli, proovisin teha põgenemiskatse, et endale lõpuks see neetud tee teha ja midagi head ehk ka põske pista.

Jõuan mina köögis vaevu veekeetja käima panna, kui kuulen juba kuidas magamistoa uks pauguga lahti lendab ja väikeste jalgade padin, kerge inina saatel köögi poole tuleb… Peagi seisab uksel üpris viltuse näoga Madli, kelle silmadest võib välja lugeda ülima solvumise. Mismõttes, sa mutt, julged mu piimakokteiliga jalutama minna, ahh?

Lohutan Madlikest tema suures mures ning jätkan tee keetmist, ise samal ajal vaatan köögis ringi, et mida head endale nüüd kaussi tükeldada. Lasen ühtlasi koridorist edasi ka koera, kes siis KOHE esimese asjana mulle puukasti najale jalga tõstab… Ja järgmisel hetkel tunnen juba mingit ilget pasahaisu… No eiiii ole nii, tšikk lasi oma öömähkme täis.

Image result for facepalm tired

Põrand kuivatada ja pesta, kusehaisu eemaldajaga üle teha. Laps pessu. Uus mähe. Tassid-kausid magamistuppa. Titt kaissu. Läpakas käima. Seebikas käi…noup. Tšikk teeb jälle voodist minekut ning haarab ühte kätte viilu hurmaad, teise kätte tüki mandariini. Ja siis laseb need lihtsalt tuima näoga mulle teetassi.

Lõpuks on plika ikkagi nii palju väsinud, et aeleb mu otsas veidi ja jääb siis mu õlale magama, tatt suunurgast voolamas. Mõtlen, et jesss, kell pole veel üksteistki, saan paar osa ikka vaadata ja tee on küll lisanditega, aga vähemalt soe, seega win! Aga eiii, niipea, kui üritan lahti teha kohukese, mille endale salaja hommikumantli taskusse libistasin, löövad plikal silmad pärani ja kolm korda võite arvata kas ta tahab mu kohukest või jaa. Ning siis saabub ka sms mehelt: ”tulen varem koju, elekter läks ära”.

Üks. Effing. Õhtu.

See on nii naljakas, kuidas mingitel hetkedel sa tunned, et see päev ei saa iial läbi, aga siis on nii… ja sa tunned end süüdi, et sa üldse nii tundsid.

Comments

comments

2 thoughts on “Ema, anna padruneid

  1. Mul kõrval laps uinub, mul on hullem pissihäda, aga mu summutatud naer siin ilmselgelt ei lase lapsel magama jääda, et ma vetsu saaks. Aitäh! ?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.