Emadus vol1

Lugesin Pille ja Briti blogipostitusi, kus nad vastasid mõnele küsimusele seoses emadusega, ning tundsin, et tahan kaaaa, seega…

Kas magad laste lõunaune ajal koos nendega?

Magamisega on vot selline igivana lugu, et ”oma aeg ja vaikus-rahu versus uni”. Üldiselt on laste lõunaune aeg just see aeg, kus ma istun ja teen midagi ainult iseendale. Ala blogin, loen raamatut või vaatan oma ühte ainsat seebikat, ilma, et keegi kõrva ääres ”emme, pane multikaaat” kiunuks. Jah, ma teen neid asju isegi siis kui tolmurullid tahavad mind jalust niita ja nõude kuhi kraanikausis on oksele ajavalt kõrge.

Lisaks on selle lõunaunega pidevalt nii, et kui ma otsustangi magada, siis põhimõtteliselt ALATI ärkavad nad tavapärasest tükkmaad varem üles. Enamasti just sel hetkel kui mina olen suutnud vaevu-vaevu uinuda ja no midagi rõvedamat lihtsalt ei ole olemas, kui see tunne. Sa oled just unne vajunud, mega uni on peal ja siis pead hakkama edasi tõmblema. Seega ei, üldiselt ma isegi ei ürita enam…

Milline beebitarvik oli sinu jaoks kindel must have?

Annu põnnipõlve ajal oli kõige asendamatum asi ilmselt…eeee…ma pean kohe ajusi ragistama, sest enamus asju, mis ma tol ajal soetasin, osutusid täiesti mõttetuks… Tahaks nüüd midagi väga originaalset öelda, aga pean vast tõdema, et asendamatuks osutusid elementaarsed asjad, ala riided, mähkmed, käru, mina (st tissid). Lamamistoolid, kiiged ja jumal teab mis vidinad veel, olid sellised ”hea, et olemas on, aga vabalt saaks ka ilma hakkama” teema. Kõige magusam koht oli ikka emme süli.

Joelil olid asendamatuteks asjadeks samad asjad, mis Annulgi, pluss lutt. Issand kus see tüüp võis seda lutti taga ajada… jumal tänatud, et sellest lahti saime ja ma niiiii loodan, et kolmas beebi ei hakka lutti võtma, sest Joelil oli nii, et kui see suust kadus, oli poiss üleval ja kisas oma luti järgi. Nii tüütu! Aga samas pöidla imemine versus lutt…? Luti võtad veel ühel hetkel ära, aga mis sa selle pöidlaga teed. Annu tõmbab siiani pöialt näiteks ja no ei saa mina sellest tal lahti.

Nimeta üks asi, mille enne lapse saamist ostsid, ent mida kordagi ei kasutanud.

Sellist asja vist pole, mida me mitte kordagi kasutanud ei oleks, aga täiesti mõttetu ost oli mingid beebi toetusrullid, mis imikut magades külje peal hoiavad. Vankrimuhv oli ka minu jaoks lõpuks ebavajalik, sest ma ei käinud nii külma ilmaga imikuga õues, et seda kasutada ja kuni -20 kraadiga hakkas sellega kätel hoopis palav. See kusjuures seisab mul siiamaani kapis ja ootab kedagi, kes selle mult ära ostaks… Võrevoodi ja see hirmkallis baldahhiiniga komplekt, mille lasin oma emal meile kinkida, olid ka lõppkokkuvõttes lihtsalt kasutu silmailu, sest Annu ei maganud seal võrekas mitte ühtegi täispikka ööd enne tissist võõrutamist.

Kuidas sa oma lapsi distsiplineerid?

Siinkohal olen ma nõutu. Mul on kohati selline tunne, et ma olen siin majas mingi kaltsakas, kellest lihtsalt üle sõidetakse, sest kui ei taheta, siis ei kuulata ja ei aita siin ei piits, ei präänik. Aga no kui ikka tõesti ülekäte minnakse ja jutust aru ei saada, siis lähevad nurka ja vsjo. Mõni võib öelda, et see on lapsele alandav, et ta ei seosta tegu ja karistust, et see pole tema arengule hea jms, aga no mina ise näen, et minu lapsed saavad küll aru miks ja mille eest nad nurgas istunud on (just Annu, Joel on veel kohati liiga tilluke, et teda nurka saata). Kui jutust aru ei saa, siis minnaksegi järgi mõtlema ja rahunema, ning kui laps on rahunenud, räägime üle mis juhtus, miks juhtus, vabandame, kallistame ja ütleme, et olenemata pahandusest, ikka armastame. Vabastiili kasvatus ei kanna minu silmis vilja ja sealt need lugupidamatud ülbikud tulevadki. Tegudel peavad olema tagajärjed, ning kui jutt, hoiatused ja keelud ei mõju, siis… Pole vast parim viis, aga töötab.

Kas sa oled alati lapsi tahtnud? Kui mitte, siis millal tundsid, et nüüd oled laste saamiseks valmis?

Ma mäletan, et ma olin vast umbes lasteaia ealine jõmpsikas, kui ma juba ema mängisin. Meil oli kapi otsas üks veider, ümar lambikuppel, mille ma siis enda pluusi alla panin ja rasedat imiteerisin. Beebinukku jms mulle ei ostetud, seega lõikasin ühel olemasoleval nässakal suu lõhki, et talle pudelit suhu panna saaksin ja mängisin, et see on minu tita. Kussutasin, söötsin, mähkisin, möllasin, isegi ”tissi” vist andsin… Mingil hetkel arvasin, et jube hea idee oleks vatti täis topitud nukule sealt katki lõigatud suumulgust vett alla kallata, et noh, oleks ikka nagu päris ”toitmine”. Suur oli muidugi mu üllatus ja pettumus, kui nukk järsku läbimärjaks sai, ning pärast kuskil kapipõhjas hallitama läks. Uuups. :D

Kui ma aga lapsehoidmise käigus päris lastega kokku puutuma hakkasin, pidin tõdema, et päris lapsed on ikka jube tüütud, ning tänasin iga kord jumalat, et see kisa minust sinna majja maha jäi, mitte minuga koju kaasa ei reisinud, nagu nüüd. Seega jah, ma olen alati teadnud, et ma tahan lapsi, ma olen neist unistanud ja neid planeerinud, aga päris-päriselt valmis ei saa sa selleks niikuinii iial olla. Kuidas see olig… et ma olin ideaalne ema kuni selle hetkeni, mil ma lapsed sain, või midagi. :D

Kas üldse ja kui jah, siis mitut last veel tahaksid?

Kaks on olemas, üks on küpsemas ja üks on planeeritud. Mul on ausalt juba endal ka imelik seda öelda, sest kõik käituvad seda kuuldes nagu ma oleksin vaimuhaige (samas ei vaidleks ma sellele väitele ka vastu), aga jah, ma tahan saada nelja last. Jutti.

Ma ei tea kas ja kuidas ma sellele vastu pean, aga uskuge mind, tehtud see saab. Aastal 2020 on mul tõenäoliselt neli last. Neli alla 5-aastast last. Oh dear lord…

Ma tean, teiste reaktsioon ja nende mõtted ei peaks mind nii väga huvitama, aga reaalselt, mul on imelik inimestele öelda, et ma soovin nelja väikse vanusevahega last. Ma võin nende silmist lugeda mida nad sel hetkel mõtlevad, näiteks: ”mis sul ometi viga on?” või ”kas sa midagi muud peale sigimise ka teha oskad?”. Viimati tekitas minus sel teemal halva tunde mu arst. Helistasin talle, et oma vereproovide vastuseid küsida ja ta ütles mulle umbes midagi sellise põhimõttega, et kuna lapsed vupsavad minust välja nagu lauad saekaatrist ja viivad endaga kõik hea kaasa, siis on mu rauanäit halb. Et jah, okk.

Oma neljanda lapse sünnitan ma ilmselt salaja kuskil kuuri taga, sest teistele ei taha ma vast oma rasedusestki teada anda. Reaktsioon on niikuinii enamus juhtudel sama, mis beebi nr kolmegagi: ”Issand, ta on JÄLLE rase?”

Kas sinu suhe partneriga on peale laste saamist muutunud?

Jah ja ei. Laste saamine on selle kindlasti proovile pannud, meid kasvatanud ja õpetanud, aga üldiselt on kõik ikka sama. Selle erinevusega, et nüüd me kuulame oma tuttavaid, kes alles praegu lapsi saama hakkavad, ning naerame üksteisele otsa vaadates valjult, kui nad seletavad millised lapsevanemad neist saavad.

Just wait and see

Millised on sinu suhted sõpradega peale laste saamist?

Enamus ”sõbrad” kadusid mul näiteks ära juba siis, kui me Eesti teise otsa kolisime. Mis silmist, see meelest… Tõelised sõbrad on mul aga alles, ning neid ei aja eemale ei mu titekari, vahemaa ega mu lõputu inisemine ükskõik mille üle.

Ma olen nii-iii-iii tänulik oma lapsepõlvesõbranna eest, kes on mulle juba 15 aastat asendamatu tugi olnud. Me ei pea iga päev-nädal suhtlema ja me võime olla ka nii, et ei näe teineteist pool sajandit, aga ma tean, et ta on mul alati olemas ja kui me taas kokku saame, läheme edasi sealt kust viimati pooleli jäi. Ta on sedalaadi sõbranna, kes teeb ülikoolist poppi, sõidab mitu tundi bussiga sinu juurde ja hiljem veel tagasi ka, vaid selleks, et tulla su lapse esimesele sünnipäevale.

Peale laste saamist pole ma seega kedagi väärtuslikku kaotanud. Kõik kes on kadunud, pole ilmselgelt taga nutmist väärt. Pigem olen ma tänu lastele paar lahedat sõbrantsi juurde saanud. Üks neist näiteks käis mul täna just aknaid pesemas, sest virisesin talle mingipäev, et aknad on nii piinlikult räpased, et varsti ei näe väljagi… Ja no ega tema siis lase mul valutava pregosaurusena kuskil akna peal kõõluda. Tuli ja tegi ära, kuigi endal on veel sadatuhat kiiret toimetust ees, miljon laata, kuhu vaja jõuda oma taimi müüma, kasvuhoone täis kurke, mida on vaja korjata ja müüa, õmblustellimused, mis ootavad täitmist… Erakordne naine, aga samas täitsa sego mutt oma kahe titega, kelle leidmise üle olen nii tänulik! :D

Igatahes, taga ei nuta kedagi ja armastan neid väheseid, kes mul on. Loodetavasti kannatavad nad mu ininat veel kaua-kaua. ;)

Kuna see asi läks siin väga pikaks, jaotan postituse kaheks osaks.

Comments

comments

One thought on “Emadus vol1

  1. Pingback: Emadus vol2 | Lipsuke

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga