Emadus vol2

Esimene osa on SIIN!

Milline on su unistuste puhkus koos lastega? Aga lasteta?

Puhkus ja (minu) lapsed ei sobi ühte lausesse. Seal kus on need marakratid, on alati lärm, segadus ja mingi jura, mida ma pean varem või hiljem koristama, seega… noup. Mulle piisab jalgsi tripist poodi, et mõista kui surmav on nendega antud hetkel minna kuhugile, mis asub väljaspool meie koduhoovi. Ma ei tea mida ma ometi mõtlesin, aga ma käisin nendega ükspäev kolme-nelja kilomeetri pikkusel jalutuskäigul. 90% ajast istusin ma kuskil kraavis ja ajasin neid tee peale tagasi, nagu mingi kitsekarjus, sest jumal hoia, ega meil hoovis võililli ju ometigi ei kasva, ning mööda kraavi puhaste riietega aelemine on ju elu suurim eesmärk. :D

Aga ilma lasteta… kunagi tahan ma minna Austraaliasse. Tegelt läheks ma ükskõik kuhu, peaasi, et oleks parajalt soe, ma ei peaks koristama ega kokkama ja keegi ei aeleks mu otsas nagu vihmauss, väites, et ta on ”kaisus”.

Kõrvaaugud beebile – ei või jah?

Ei! Kui ma näen augustatud last, kes ilmselgelt ei oskaks kõrvarõngaid veel ise igatsedagi, mõtlen ma paratamatult, et mis neil lapsevanematel ometi viga on ja milleks on vaja seda oma beebile teha (jah, ”mõistan kohut”). Esiteks, minu arvates on see pigem beebile ohtlik ja väiksele titele ju täiesti ebavajalik, võib-olla isegi ebamugav. Teiseks, igaüks otsustagu ikka ise kas ja millal ta midagi oma kehas augustada tahab.

Tavaliselt ütleb lapsevanem enda ”õigustuseks”, et beebil pole nii valus, kui suurel inimesel, aga mina seda nagu ei usu. Ma olen näinud paari videot kus beebile augud tehakse ja kuidas ta siis nutab. Kas siis valust või ehmatusest või millestki muust, aga no minu arvates täiesti mõttetu trauma beebile. Minu plikad saavad omale kõrvarõngaaugud siis, kui oskavad neid omale piisavalt kaua lunida ja saavad ka puhastamisega ise hakkama.

Vann või dušš? Ja millal selleks tavaliselt vaba aja leiad, kas päeval või hilja õhtul?

Dušš ja kujutate ette, ma käin seal ka enamasti koos lastega! Ma lihtsalt ei viitsi mitu korda end paljaks kiskuda, et neid siis pesta ja pärast veel ise minna. Kõik ühe jutiga ja saab rahu majja.

Kas oled tagasi oma rasedus-eelses kaalus?

Sellele küsimusele vastamine eeldaks, et ma olen inkubaator olemise lõpetanud, aga ma kuidagi ei paista sinnamaani jõudvat, et keegi pidevalt minu sees või küljes (või sees JA küljes) ei elaks. Ma pole terve oma eluaja jooksul ka nii palju kaalunud, kui ma praegu seitsmendat kuud rasedana, kaalun, seega hell no. Aga noh, ma eeldan, et selle-rasedus-eelse kaalu saavutan ma juba sünnitusmajas, sest juurde olen ma võtnud vaid need paar kilo, mis peaks koos titega ka välja tulema. Kui ei, siis ega väga nagu ei nuta ka, sest olukord on niikuinii käest ära ja täiesti pekkis. See paar kilo siis enam siia-sinna… Midagi peab siin selle teemaga ikka väga kõvasti muutuma, aga krt kui raske see alustamine ja reel püsimine on…

Kas eeldad, et su lapsed lähevad kunagi ülikooli? Või lased neil ise otsustada, mida nad teha tahavad?

Ei eelda, aga loodan ikka, et lähevad. Tänapäeval ei saa isegi müüjaks enam ilma hariduseta. Kui tööandjal on valida kas ta võtab omale tööle põhiharidusega või kõrgharidusega müüja, siis karta on, et ta valib viimase, isegi kui esimene oleks ehk võib-olla tublimgi tööline, sest noh, kõrgelt haritud = parem. Kui sul pole haridust, siis vaadatakse sulle viltu ja peetakse sind rumalaks, isegi kui sa seda pole ja su koolitee on pooleli sinust mitte olenevatel põhjustel. Ühesõnaga, ma loodan, et mu lapsed mõistavad, et haridus on tähtis, aga samas kuulavad ka oma südant. Paberi üksi ei tee midagi. Mina igatahes plaanin neid tagant udjada, et nad ikka läheks ja teeks ja jõuaks, mitte ei vegeteeriks.

Lõpeta lause: Sa tead, et oled ema, kui…

Tahaks siia midagi sama diipi panna, kui Pille või Britt, aga esimese asjana tuli pähe mingi rõvedus, nagu ikka. Ala, sa tead, et sa oled ema, kui sa oled teise inimese ropsi omale pihku püüdnud, et see su diivanit ära ei rikuks vms, aga no lapsed ongi kohati rõvedad ja ega see emadus ka tihtipeale lillede ja ükssarvikute järgi lõhna…

Peale pisukest mõttepausi valin siiski midagi läilat, aga tõest ja ütlen, et sa tead, et sa oled ema, kui sa vaatad seda väikest inimest ja tunned nii suurt armastust, et sees hakkab valus. See armastus on suurem ja erilisem kui ükskõik mis muu siin maailmas ja seda ei saa sõnadega kirjeldada. Sa teeks, läheks ja oleks selle lapse nimel ükskõik kes, kus ja millal. Emaarmastusel pole piire…

Sa tead, et sa oled ema, kui sa mõistad miks 'Kolme Karu' muinasjutus emakaru puder külm oli...

Sa tead, et sa oled ema, kui sa mõistad miks ‘Kolme Karu’ muinasjutus emakaru puder külm oli…

Kas tunned enamasti, et saad asjadega hakkama? Lastega tegelemise kõrvalt koristamise, pesu pesemise, iseenda korras hoidmisega jne?

On päevi kus ma tunnengi end super-emmena, sest kodu on korras, lapsed on söönud soojad ja tervislikud söögid, me oleme mänginud-naernud-hullanud-jalutanud ja elu tundub lill. Aga siis on vahel jälle need päevad, kus lapsed on vaid mingit solki söönud, pool päeva multasi vahtinud ning teise poole päevast mulle kõrva karjunud, üksteist peksnud ja kiusanud. Vot siis ma tunnen, et ma feilin kõiges, et ma olen mingi väärtusetu ollus, kes mitte millegiga hakkama ei saa, et kõik on halvasti ja ma üleüldse ei väärigi nagu neid lapsi. Miks valisid nad MINU oma emaks, kui ma ei saa isegi kõige lihtsamate asjadega hakkama… Ma eeldan, et see on mu pööraste raseda hormoonide süü, aga no samas usun ma, et kõigil emadel on vahel neid hetki, kus kõike tundub lihtsalt liiga palju ja sa justkui upud selle kõige sisse…

Aga jah, enamasti saan ma ju hakkama. Mitte küll nii hästi kui ma tahaks, aga saan. Lapsed on elus ja rõõmsad, ning mingil põhjusel veel tunduvad nad mind pööraselt jumaldavat…

Kas sätid iga päev oma juuksed soengusse või paned need lihtsalt hobusesabasse?

Ma vahel avastan õhtul, et oiii, kuule, eelmisel õhtul punutud pats on ikka veel peas – jee ei peagi uue punumisega vaeva nägema! Seega, hahaha, ei. Krunn või hobusesaba on minu diil.

Kui tihti saad sa täiesti üksi olla?

Never. Kui keegi mul sõna otseses mõttes otsas ei aele või kõrva ei irise, siis mõni neist ujub minuga ikkagi kaasa. Parimal juhul magab kuuldeulatuses. Ma olen alati valves.

Millise nõuande annaksid esmakordselt emaks saanud iseendale?

Kõik möödub, kunagi. Isegi siis, kui see praegu nii ei tundu, siis need kisamaratonid lõppevad, sa magad jälle ja see ”omg, kill me now” tunne möödub ka, ning mis kõige peamine – sa saad hakkama! Sest muud valikut ei ole.

Mida sa mäletad neist päevadest, kui su lapsed sündisid?

Annu esimene elupäev on udu. Ma olin keisrist ränkades valudes, narkoosist uimane ja lapse vastu suht tundetu. Pigem vaatasin last ja mõtlesin vist midagi sellist, et okk, see ongi nüüd minu laps või. :D

Joeli esimene elupäev oli idüll! See muinasjutuline armastus esimesest hetkest ja muu läila nunnudus. Nagu raamatust. Istuda ei saanud ja jalad olid all makaronid, aga nii suur õnn ja armastus oli.

Mida sa armastasid raseduse juures? Mida vihkasid?

Armastan lapse liigutusi ja mõtet temast. See ootusärevus on alati põnev, et milline inimene temast küll tuleb, mis värvi on tema silmad ja juuksed, kas ta saab oma issi põselohud jne. Beebi tulekuks valmistumine on tore. Mulle meeldib väikseid riideid vaadata ja sortida. Praegugi vaatan enda ees tervet kuhja lappimist ootavaid beebiriideid, mille ma eile läbi pesin – nii põnev!

Ma ei ütleks, et ‘vihkan’, sest see on nii tugev ja negatiivne sõna, mida ma eriti tihti kasutada ei taha, aga ebameeldiv on kindlasti kogu füüsiline pool rasedusest. Ala toonused ja õhupuudus, kõrvetised ja valud jne. Sünnitus pole ka mingi fun asi, mida väga teha tahaks… Aga no kõik on siiski tehtav ja üle elatav, peab siis peab.

Milliste hüüdnimedega oma lapsi kutsud ja kuidas need nimed tekkisid?

Annemaia on Annu ja Joel on Joel. Minu peas on neil muidugi igasuguseid hüüdnimesi ja kõik neist pole alati ilusad. :D Kõhubeebs ei ole veel nime saandu ja ma isegi ei tea enam kust seda nime otsimist jätkata. Ma ei taha mingit väga poppi nime, ei taha igrekuid ja ikse, ei taha mingeid keelepeeretusi, mida endalgi raske hääldada, samas Juuli ja Maali ka nagu liiga… tavaline. :D

Milliste momentide üle lapsevanemaks olemise juures oled kõige uhkem ja millised hetked panevad sind end läbikukkununa tundma?

Olen uhke, kui nad saavad ja teevad ja oskavad ja on üleüldse asjalikud oma vanuse kohta. Olen uhke, kui nad on hellad, hoolivad ja armastavad. Olen uhke, kui nad on viisakad ja sõbralikud. Olen uhke, kui nad on sõnakuulelikud ja abivalmid.

Läbikukkununa tunnen end päevil, mil kõik on lihtsalt…valesti. Enamasti on see ka minu enda süü, seega ongi tunne, et kõike on selleks hetkeks lihtsalt liiga palju ja tahaks võtta 5 minutit, et eemalduda ja rahuneda. Aga no kuhu sa eemaldud, kui üks klammerdub su jala külge nagu boamadu, ja teine üritab samal ajal esimest juukseidpidi eemale kakkuda…

Mis on emaks olemise juures kõige raskem?

Kuidas. Mitte. Närvi. Minna. Ma ärritun väga kergesti ja kui ma pean sada korda ühte ja sama asja rääkima, seletama, paluma, käskima, keelama… vahel tahaks lihtsalt peaga vastu seina taguda.

Kumb meeldib sulle rohkem, kas lapse beebi- või väikelapseiga?

Ma olen seda korduvalt öelnud ja ütlen veel – beebid on nunnud, aga sellega see asi ka piirdub. Väikelapsega, kes juba juttu mõistab ja vastu seletab, on aga palju huvitavam. Nii lahe on kuulata kuidas tema maailma asjadest aru saab ja kuidas ta noor mõistus töötab. Vahel naerad nii, et pisarad voolavad…

Vanasti ma mõtlesin, et no kui laps on juba selline paari-kolme aastane, siis pole temaga enam ju midagi teha. Ta on kaotanud oma beebi-nunnuduse ja tõenäoliselt sööb sul lihtsalt hinge seest. Antud hetkel ma sellele tegelikult otseselt vastu ei vaidle, aga no kui mul on valida kas 3-aastane või 3-kuune, siis palun mulle üks esimene. Ühesõnaga, igal vanusel on omad plussid ja miinused ja vahele ei jätaks ma midagi, isegi kui saaks.

Millist nõu annaksid oma lastele, kui nemad ühel päeval lapsevanemad on?

Tüdrukutele – kuula oma südant, emasüda teab! Poistele – anna oma naisele vaba aega. Lase tal magada, kui vähegi võimalik. Aita teda ja näita, et ta pole üksi. Ja ära seda titte ka karda, sest usu mind, sa ei tee teda katki. Ja P.S, mu lapsed, ma olen telefonikõne kaugusel. ;)

 

Comments

comments

4 thoughts on “Emadus vol2

  1. Hah unistuste puhkus lastega :D Mina proovisin korra (6a ja 7a) aga mõlemal olid oma hädad parasjagu nii et mõnusast perepuhkusest ei tulnud midagi välja. Kui minna lastega eraldi, nii et üks kaasas või teine, siis pole hullu. Aga kahekesi koos siis kohe kui nad on veits väsinud/näljased/unised/tüdinud, hakkavad omavahel kraaklema ja enne ei lõpeta, kui ühel nutt lahti. Mehega sai küll viimati koos puhkusel käidud ja käisime spas logelemas https://www.kingitus.ee/kingitus/laulasmaa-romantikapakett/ Lastega vist vaja veel oodata, kuni nad vanemaks kasvavad ja suudavad omavahel läbi saada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga