Emasüda teab, ehk momfidence

Täna öösel, kui Joel järjekordselt nutuga ärkas, mõtlesin ma, et no midaaa, jeesusmaria, jälle… Ohkasi väsinult, kui ta vaikselt nuuksudes jälle mulle voodisse puges… Siis aga tundsin kuidas tema väike keha mu kätevahel rahunes ja lõdvestus ning kergendusohke saatel uuesti unne vajus… Taipasin taaskord, et mina olen ju selle väikemehe turvalisus, tema kaitsja ja hoidja, tema maailm. Minu puudutus pühib ära halvad unenäod, minu musid võtavad ära valu. Kui paljud emad annaks oma elu, et kasvõi ühe korra veel tunda oma lapse soojust või kuulda tema häält…

Ja siis on need inimesed, kes pööritavad silmi, kui kuulevad, et su laps magab endiselt sinu kaisus ja aeg-ajalt teevad seda ehk kõik su lapsed. Eriti vahvad on need, kel kukub lõug põhimõtteliselt keldrisse, kui tuleb jutuks, et su pooleteiseaastane (või vanem) laps saab endiselt rinda ja sul pole veel plaaniski lõpetada… Sa ei pea end kellelegi õigustama, sest sinu emasüda teab paremini, mis on õige sinu lastele.

Kurb on aga vaadata, kuidas juba mõnekuuselt beebilt oodatakse ööläbi oma voodis magamist või kuidas kolmeaastasele seatakse mingid elusuured ootused. Nagu eesmärgiks oleks laps võimalikult varakult iseseisvasse ellu lükata. Beebi on kasvanud sinu sees üheksa kuud. See on kõik mida ta teab. Järsku sünnib ta siia võõrasse keskkonda ja temalt eeldatakse täiesti loomuvastast käitumist.

Kui laps nutab, siis ta ei manipuleeri. Ta väljendab oma vajadusi. Ka lähedusevajadus on oluline, täpselt samaoodi nagu toit ja õhk. See on tema inimõigus. Olgugi selleks kasvõi siis see, et ta tahab, et sa teda hoiaksid, või paitaksid tema pead, kuni ta uinub. See on talle psühholoogiliselt vajalik. See ei ole manipulatsioon.

Kui paljud teist on kuulnud mõne vanema sugulase poolt sarnast lauset: ”ära tassi teda koguaeg süles, sa hellitad ta ära”? Siia võiks liigitada ka ”issandjumal, sa ikka veel imetad?!” ja ”ta magab sul IKKA VEEL kaisus – ta ei õpigi niimoodi ju omapead magama!” ning ka ”sa peaksid talle unekooli tegema (st lase lapsel nutta, kuni ta ”ise magama jääb”)”… See kõik on bullshit. Nii suuuuur bullshit! Last ei saa armastuse ja lähedusega ära hellitada! Lapsed, kes on saanud piisavalt tähelepanu, lähedust ja armastust on ka edaspidises elus palju elutervemad, õnnelikumad, tugevamad ja enesekindlamad.

Siinkohal muidugi märgin, et ”armastus ja lähedus” ei tähenda pidevalt uusi mänguasju ja ammugi ei tähenda see seda, et laps võib teha mida heaks arvab.

Ma ei teagi miks ma jälle sel teemal kirjutan, aga ma loodan, et see annab ehk kellelegi jõudu vastu hakata või ignoreerida kõrvalist müra, mis käsib teil eirata oma instinkte. Ma siiralt loodan, et teie ümber on inimesed, kes teid toetavad ja innustavad, mitte ei ürita teie momfidence’i maaaluseid mutiauke uuristada. Kui sina tunned, et pole valmis veel oma last võõrutama, siis ära tee seda. Kui sina tunned, et mingi asi või otsus on just sulle ja sinu perele õige, võivad kõik kõrvalised isikud käia sinna, kus päike ei paista ja tuul ei puhu. Punkt.

Comments

comments

5 thoughts on “Emasüda teab, ehk momfidence

  1. Rõhutades, et iga ema teab, mis on tema lapsele parim, avaldad kurbust laste osas, kelle vanemad on leidnud, et neile on parim, kui laps magab oma voodis. Ehk siis – sa mitte ei suuna emasid oma südamehäält kuulama, vaid langetama otsuseid, mis on just sinu arvates kōige õigemad. Sinu südamehääl vōib kellegi teise jaoks tühi müra olla. Et toetada emaliku instinkti jälgimist, tuleb aksepteerida ka teisi seisukohti ja tōekspidamisi, mis last ei kahjusta. Ja oma voodis magamine vaevalt kedagi kahjustab…

    • Ma võin ju aksepteerida teisi vaateid, nagu näiteks see, et laps magab oma voodis (kui just pole kasutatud väljanutmise süsteemi, seda ma lihtsalt ei saa aksepteerida), aga samas ei saa ma ka kirjutada postitust nii, et ma teisi võtteid 100% pooldan. Mina kirjutan ikka oma vaatenurgast.

  2. Nii nõus su postitusega!
    Mul oli laps paari nädalane, kui üks vanem sugulane esimest korda külla tuli. Ja beebil oli kehv tuju, tahtis süles rohkem olla. Ja sain ka kohe kuulda, kuidas laps on ära hellitatud, et niimoodi jonnib. Ma lasen need jutud ühest kõrvast sisse ja teisest välja ja toimetan ikka omaviisi. Nüüd on laps pea 1,5aastane ja hirmus lugu küll, endiselt kaisus ja endiselt saab rinda! Vanem laps 3,5, rinda sai 2 aastat ja siis loobus ise ja oma tuppa kolis 2,5slt umbes, veidi peale väiksema sündi. Ja ikka on vahel öid, kus ta tahab ka kaissu tulla ja muidugi ma luban.
    Minu arust on see ka mööda, kui väiksema lapse sünnil, kohe vanem laps peab nö suureks kasvama.. just teiste arust. Kui enne oli piisavalt väike, et võis sülle istuda vms. Siis pärast beebi sündi kõik muudkui kommenteerivad, et oi sa nüüd nii suur, sina küll emme sülle istuda ei tohi enam. Vabandust väga, ma ise äkki ütlen, millal mu laps võib mu sülle tulla ja millal mitte. :)

  3. 100% nõus Sinuga!!!
    Iga TERVE MÕISTUSEGA JA KAINE inimene teab, mis on tema lapsele parim! Ja minu jaoks on see sama, mis just lugesin.😇💓
    Hellus ja armastus peavad olema!!💓

  4. Ei tohi unustada, et osade emade “emasüda” käseb neil ka mitte vaktsineerida või raskeid haigusi ravida eeterlike õlidega või sööta oma lastele rämpsu.

    Ma saan aru, mis sa selle postitusega öelda tahad, aga samamoodi nagu sinu kirjeldatu on sinu taktika, ei poolda mina kanaemaks olemist ning väldin teadlikult seda ka oma laste puhul. Minu vanemad kasvatasid mind täpselt samamoodi nagu sina oma lapsi – selle tulemusena ma kartsin vanematest ja kodust eemal olla (sest kodus on kõige parem), kartsin mujal magada, kartsin teiste pereliikmetega, kes polnud vanemad, kuhugi minna… isegi klassireise kartsin kuni gümnaasiumini vist. Kui ma vaid saaks ajas tagasi minna ja öelda neile, et nad oleks võinud vahel mind enda voodist välja ajada ning lasta ise lasteaeda ja kooli kõndida (mõlemad viie minuti kõnni kaugusel tollal) ning üleüldse sundida tegema asju ka oma mugavustsoonist väljaspool, oleks mul palju kergem lapsepõlv olnud (vaimselt). Nii et mõtle palun, kas sinu “tõde” on tegelikult ka universaalne tõde või lihtsalt sinu viis asju teha, millel – nagu ka kõigil teistel kasvatusviisidel – võib olla nii häid kui halbu tulemusi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.