Enesesüüdistuse faas

Maru imelik on hakata nüüd jälle lambist muu elu postitusi kirjutama. Selline kohatu tunne… Igatahes, üleeile sain haiglast koju. Enesetunne on enam-vähem, nüüd olen juba nagu inimene, mitte kõndiv laip. Füüsiliselt.

Vahepeal läbisin (läbin), ikkagi seda ‘miks’ perioodi. Kust see neetud põletik tuli ja miks? Mida ma valesti tegin. Kurat.

Kui ma eelmise esmaspäeva õhtul koju sõitsin, mõtlesin, et küll mul on vedanud, ma ei ole ühtegi looma alla ajanud. Teisipäeva lõuna ajal sõitsin otsa linnule, kes mulle täpselt auto ette lendas. Mul ei olnud mitte midagi teha, sest ta lendas nii kõrvalt mulle ette, et ma ei oleks isegi teelt välja sõita jõudnud (mitte, et ma seda meelega üldse teinud oleksin, arvestades, et mul oli autos kolm last)… Kas see juhtus sellepärast, et võtsin tolle linnu elu? Või tajus laps mu tugevat soovi saada poeg, ning kuna tema seda ehk ei olnud… Kas see oli minu lolli soovi süü? Või ehk tundis laps, et olen juba praegu väsinud… Lihtsalt, ma soovin, et ma teaksin konkreetset vastust.

Kõige tõenäolisem on ikkagi see, et rasedus peetus ja ei hakanud ise kohe ära katkema, seega tekkis emakas põletik. Ja siis juhtuski kõik see… Peetumine olevat reeglina ikkagi see nö ”looduse valik” (ala lapsel on midagi viga), katkemine pigem mõne hormonaalse vms füüsilise teguri tagajärg.

Järgmiseks kuuks oli mul niikuinii pandud ühe targema ämmaka juurde aeg. Ma arvan, et ma ei ütle seda ära ja lähen ikkagi kohale, ning ehk nad tahavad uurida miks minuga koguaeg sellised asjad juhtuvad. Äkki mul ongi reaalselt midagi VIGA.

Ja teie, kes te mulle üritate nina alla hõõruda ”issand, kas sa ei saa aru, et su keha ei saa sellega hakkama” – käige p****. Viimane asi, mida ma praegu vajan, on see, et võhivõõras, kel pole aimugi mida kõike mina ja mu keha tegelikult veel oleme pidanud üle elama, ütleks mulle mida MINU keha suudab või ei suuda. Olin siis enne Annut ka ilmselt väga kurnatud, sest ka toona, mu kõige esimene rasedus, peetus ja katkes. Teiesuguste pärast ei tahagi ma siin enam mitte midagi isiklikku jagada. Aga, nagu lollakas, teen seda ikkagi, sest ma tean, et ükskord aitavad need lood kedagi ja see kaalub üles kõik teie öeldud jura.

Comments

comments

14 thoughts on “Enesesüüdistuse faas

  1. Tegelikult natukene nõustun nendega, kes ütlevad, et ju sinu keha ei olnud selleks eel valmis.
    Eelmise aasta aprillis sain triibud, mida kaua ootasin, õnn oli lyhike, sest mai algul rasedus katkes.
    Sama lugu ka eelmise aasta oktoobriga, mis novembris katkes.
    Peale seda lasin kirjutada endale nuvaringi, et ju pole see beebi meile hetkel loodud, sest no kaks katkemist järjest.
    Selle aasta märtsi lõpus, avastasin endalegi imelikult, et koguaeg ainult magaksin ja magaksin.
    Tegin testi, ja siin ma olen, pool rasedust läbi ja ootan meie esimest poega, keda niii nii väga soovisime.
    Beebi tuli läbi nuvaringi, seega ma eeldan, e nyyd oligi see õige aeg ☺️
    Lase tõesti kehal natukene taastuda ja usu, saad ka sina lõpuks selle neljanda :)
    Keep going!

  2. Minul peetus rasedus 5x järjest, ning 1 x katkes. Erinevates staadiumites. 8 aasta jooksul, seega ei saa süüdistada ka seda, et liialt kurnasin end. Koguaeg räägiti looduslikult valikust. See arst ütles mulle, et looduslik valik pole see, kui elule ei antagi võimalust. Jäin siis uuesti rasedaks, sain kohe algusest toetava ravi ja ka süstid, et kõik maksimaalne tehtud oleks. Tulemus on hetkel mähkimislaual, pannakse riidest mähet talle parasjagu ümber. Ma loodan, et sinu arst aitab sind samamoodi. Ole tugev!

  3. Tead, lihtne öelda, et ära tee välja ilmselt, aga ära tee. Inimkeha on piisavalt mõistatuslik, et isegi kaasaegse meditsiini jaoks on palju, mida ei saa seletada. Rääkimata siis lihtsalt inimeste arvamusest, kes sind ega sinu seisundit ei teagi. Miks üel naisel, kes saab palju lapsi suhteliselt järjest praktiliselt ei esine probleene ja teisel on peetumisi, katkemisi.. ei tea, vahest on põhjus, tasub uurida ja vahest on elus asju, mis lihtsalt on, kuigi ebaõiglaselt, aga paratamatult. Imestasin juba ühe su teise posituse all (suure pere planeerimisest ja soovist) mõnda kommentaari selle kohta, et laste vanusevahe “peaks” olema ikka 4-5 aastat “või muidu” võtad justkui oma esimeselt (esimestelt) lapselt lapsepõlve ja tähelepanu. Jah, muidugi, mitu last on teine asi kui üks, aga päris üksiklabe ja veidi egoistlik isegi mõtteviis. Kes ise nii tunneb ja soovib teha, palun, aga. Sa jagasid ju mõtteid just sellest, miks sa soovid suuremat peret (et lapsed ei mängiks üksi jne) ja seal sellist kriitilat teha veidi kohatu. Minu arvates ka loomulik, et pere on mitu last ja õed-vennad, jagamine ja kõik see mürgel käib asja juurde, keegi ei jää selle võrra armastusest ega tähelepanust ilma, aga see on veidi teistes vormides. Lapsesoov tuleb siis kui südames on veel vaba ruumi ja armastust üle, mida tahaks jagada veel ühele pisikesele. See tunne on sul olemas ja küll tuleb ka ühel päeval siis laps teie peresse, kes selle soovi kuskilt universumi avarustest leiab ja kutsele vastab. Seniks palju jõudu sulle taastumiseks ja hingejõuu, et kaotusega toime tulla ja rahu teha sellega. Sa ei teinud mitte midagi valesti. Kindlasti on sinu jagatust kasu paljudele, kes ise sama läbi elama peavad.

  4. Ma tean täpselt mida sa tunned, ootasime ka kaasaga millal triibud kätte saame ja saime peale poolt aastat, kuna vanus tüürib 30 poole siis olime omadega täiesti rahul, et nüüd on täpselt paras aeg, enam ei ole ise lapsed ja tundub, et jagub hoolt ja armastust veel kellelegi kolmandalegi aga õnn oli üürike ja rasedus katkes 7 nädala pärast. Kogemus oli masendav ja meditsiiniline protseduur samuti, alguses tundsin sellist viha nende suunas, kes lohutasid, et ju polnud õige aeg jms aga olen neile mõttes andestanud, sest nad lihtsalt ei tea millest nad räägivad aga ei oska lihtsalt paremini lohutada. Mina olen peale seda kogemust mõelnud nüüd nii, et kui ma ükskord oma last süles hoian, siis proovin iga rasket hetke võtta kui õnnistust, et ta üldse olemas on ja, et kõik on lõpuks siiski hästi läinud. Seni kuni jälle uuesti proovima hakkad naudi iga sekundit nii halba, kui head oma perega, nad on puhas õnn sinu elus. :)

  5. Vahest olidki looted vigased ja loodus tegi sulle teene? Mina mõtlen nii, sest nii on kergem.
    Tegelikult võib olla, et sul pole häda midagi ja su mehel pole häda kedagi aga geneetiline kombo on nagu on. Sellest ei räägita, aga seda juhtub.
    Tean inimest kes on täpselt aasta peale kaksikuid lapse saanud, nii et see kurnatuse jutt on suht kuu pealt.

    • Jup, üritangi end lohutada selle mõttega, et ehk oli lapsel midagi tõsist viga, ning pigem see jama praegu, kui see, et olen sunnitud sünnitama kuskil poole raseduse pealt, vms õudukas.

  6. Jõudsin juba rõõmustada, et nii palju postitusi, kuniks hakkasin sisu lugema..suured paid Sulle, ükski naine ei peaks selliseid läbielamisi kogema, veel enam korduvalt :(

    Sul on niigi kolm last, seda on rohkem kui enamusel. Mina soovitan sulle võtta hopis endale aega. Millal sa viimati raamatut lugesid? Üksinda vannis käisid? Pokaali veini jõid hea sarja kõrvale? Su keha vajab puhkust, anna seda talle :)

  7. 2017 kevadel kaotasime mõlemad oma pisikese. Selle vahega, et mul katkes ise. Lugesin siis su blogi ja tundsin, et ma ei ole üksi. Sellest oli väga palju abi, et keegi neist asjadest avalikult räägib. Täna sain esmases ultrahelis teada, et loode on rohkem kui nädala kasvult maas… Lootust veel on, et ehk siiski kõik korras, aga tahest tahtmata tekivad halvad mõtted. Ja jälle leian ma sinu blogist lohutust. Tahtsin lihtsalt aitäh öelda, et jagad! Kiiret taastumist ja uusi rasvaseid triipe, kui vähegi valmis oled.

    • Tunnen kaasa eelneva kaotuse pärast ja südamest loodan, et praegusega on kõik ikka korras. Saadan tugevad kallid sinu poole teele!

Vasta K-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.