Kõigile teile teadmiseks, kes te facebookis ei jälginud. Meie armas inglike, kelle nimeks saab ilmselt Annemaia, on lõpuks ilmavalgust näinud! Kahjuks küll ootamatu keisriga, aga well… Sünnikuupäevaks nihverdas ta endale ikka selle 09.10 ära, täpselt nagu ma lõpuks arvasin. Kellaajaks sai 00.08. Ta on 3430 grammi ja 50 cm ideaalsust! Palju tumedaid juukseid ja kõva hääl. Emme-issi väike päike.
Tema sünniandmeid kuuldes ei suutnud ma uskuda, et see õige on! Ta tundus nii imetilluke, et arvasin, et ega ta üle 2,5 kg ei ole… Aga näedsa. Päris paras pirakas. :D
Hetkel ei ole temast korralikke pilte. Digikas otsustas, et temale aitab ja lihtsalt läks lolliks. Aga mu tütrekese ilu on ka neil kehvadel piltidel näha!

Esimene päev möödus suures osas magades. Ta oli nagu talveunes karu. Imetama ei saanud teda kuidagi. Tõmbas kaks korda ja siis jälle magas. Ei aidanud paljaks kiskumine, ei mudimine, ei kõdistamine. Esimest korda sai rinda (üritasime, aga midagi sealt välja ei tulnud, ma olin liiga koomas veel siis, sain ainult nibu juurde sinika) 9.okt hommikul kella 7me paiku. Ja järgmine kord alles pärastlõunal. Öösel anti talle pudelit… :/
Mina olin päeval veel suht uimane, aga siiski ei maganud ja loll olin. Oleks pidanud magama, sest nüüd olen ma pmt magamata olnud ajast mil hakkasid sünnitusvalud…
Ma oleks pidanud ka rohkem tissi toppima, siis ei oleks ehk sellist võitlust nagu hetkel on. On küll alles teine päev, aga ma saan aru, et laps on suht näljas. Iga 40-60 minuti tagant on sõjakisa tissi järgi ja keel käib suust välja koguaeg, ning näpud ka suhu. Ja ta on nagu vampiir. Haarab kohe kui midagigi kätte saab, vahet pole kas see on siis nibu äär või üldse tissi keskoht. Näpud maitsevad talle ka väga. Nii kui need ära kaovad on jälle kisa lahti. :D
Puuksutab ja krooksutab päris hästi. Ning kakanud on ta ka juba 5 korda mähkmesse ja ühe portsu lasi mulle rätikusse ka kui ma JUST olin kraani alt temaga tulnud ja mees JUST astud palatist välja (koos peseme ja mässame muidu).
Varba peale pissi mulle ka korra. Hoidsin teda ühe käe peal ja ootasin millal vesi normaalseks läheb, aga talle ilmselt tundus, et oleks megalahe mind ka ära õnnistada. Et no kui juba siis juba. :D

Täna piinati teda ka ikka mõnuga. Hommikul võeti kannast verd bilirubiini taseme määramiseks, sest ta tundus kuidagi kollane. Õnneks sellega on korras ja ei pea päevitama minema, ega midagi. Aga mu süda lihtsalt tahtis murduda, ta lihtsalt rööökis ja röökis, see tundus lõputu. No miks nii palju oli vaja? Kolm erinevat totsikut! :(
Ja hiljem sai vaktsiinid, õnneks küll erinevatel aegadel, aga ikkagi. Kaks korda pidin veel seda kisa kuulama… Pisarad kippusid lausa silma, nii kahju oli kuulata teda. :(

Mul võeti ka täna plaaster haavalt ära ja sain lõpuks pesema. Päris rõve oli olla. Kõik kohad olid opil plätserdamisest kollased ja öösel oli ka kohutavalt palav olnud, nii, et jamh…

Hetkel oleme ilusti perepalatis kõik kolmekesti koos. Mehest on väga palju abi. Mina olen veel suht sant… Liigun juba esimesest hommikust saadik ringi, ja iga tunniga on parem, aga siiski, püsti tõusmine on päris rõve. Pikemalt hetkel sünnituse lõpust rääkida ei jõua, aga esimesel võimalusel kirjutan selle loo ka lõpuni. Hetkel lihtsalt on suht julm olla ja unega peab ka veidike järgi jõudma.
Aga lühikokkovõttes siis tuli keiser. See otsustati umbes 23 ajal õhtul. Ega ma eriti vaimustuses ei olnud, aga ma olin juba suht läbi ja lihtsalt leppisin. Olin selleks hetkeks ju 18 tundi valutanud, millest pool oli suht kohutav. Umbes kell 14 läksid valud intensiivsemaks ja 18-20 olid välakannatamatud, ning nõudsin mehelt keisrit, karjusin, et ei suuda enam jne… Sellel hetkel oleks ilmselt laps sündinud, kui ta oleks olnud õiges asendis. Keisriks läkski sellepärast, et peale nii pikka ja hullu valutamist, polnud avatud eniselt rohkem kui sõrmeotsaga. Nagu hiljem selgus siis laps oli kinni ja ei surunud emakakaelale, et too avaneks. Temal oli pea kuklas, aga oleks pidanud olema rinnal. Ja emakas oli ikka nii korralikult pressinud teda, et otsaees olevat alguses mingi vorp lausa olnud. Mina seda ei näinud enam… Nägin aga midagi sellist

Arstid on talle näkku lõiganud! Olevat sellepärast, et emakas oli nii õhuke juba ja vett vähe ees, või midaiganes. Igatahes jube. Nagu kassikriimustus oleks näos. Mu väike vaeseke…

Okei. Ma olen seda sissekannet juba tunde kirjutanud. Mõni ‘mees’ meil siin on selle ajaga juba 4 korda tissi tahtnud. Käisin just enne ämmaka juures küsimas, et ei tea kas peaksin süstlaga RPA’d andma, sest laps on rahutu ja tundub näljane, kuigi istus just rinnal 40-50 minutit. No piima mul veel ei ole eriti ju. Või vähemalt seda ma arvasin. Ämmakas pigistas korraks tugevalt mu nibu, et näha mis värk on ja sealt lendas suure kaarega igast kraami! Seega jehhuu!! Seda ma lootsingi, et nüüd ehk tuleb, sest rinnad muutusid raskemaks ja kõvemaks. Natuke tulisemaks nagu ka.

Igatahes. Vabandan, et läheb nii pikalt uudistega, aga ma eeldan, et te saate aru. Ma siiski taastun päris tõsisest operatsioonist ja mul on väike tähelepanunõudlik inglike kõrval. See ei olnud mul ju mingi seljasüstiga keiser, vaid ikka korralik üldnarkoos ja värgid… Ma ei jõua isegi fb’sse midagi lisada. Terve tänase päeva on olnud üks pidev arstide-õdede vahet komberdamine, tissitamine ja mässamine. Blogimine on viimane mille pärast hetkel põen. Aga olen tagasi niipea kui võimalik. Seniks aga uudistage ja küsige askis. Seal vahepeal, kui aega tekib hetkeke, ikka vastan. Parem kui mitte midagi. Otsetee sinna leiate blogi kõrval olevalt ribalt.
Ja suur aitähh teile kõigile! Nii hea on lugeda, et elasite ja elate kaasa, ning aitäh ka kõigile õnnesoovijatele! Lähen ja poen nüüd oma magavate inglikeste vahele tuttu. Hullumeelne. Mu väike Pähklike on juba 48 tundi ja 33 minutit vana!

Comments

comments