Esimesed lasteaiamured, ehk mida teeksid sina, kui su lapsele öeldaks ”tattnina”

Eile oli Annu ja Joeli kolmas päev lasteaias ja nad jäid rõõmuga lasteaeda isegi lõunauneks, peale mida ma neile siis järgi läksingi.

Joel jooksis mulle suure naeratusega vastu ja kallistas mind kõvasti. Temal minevat väga hästi. Väga kenasti olevat magama jäänud, teistega mänginud ja kui keegi oligi nutnud, polevat Joel selle kisakooriga üldsegi mitte ühineda tahtnud, vaid hoopis naeratas edasi. See poiss on kõigile oma põselohukesi demonstreerinud juba esimesest päevast peale!

Täna tahtis Joelgi mul kätevahelt head aega kalli ja musita minema lipsata, sest üks poiss, kellega ta enam-vähem samal ajal aias käima hakkas, juba ootas teda rühma ukse all, kapi nurgas. Muudkui naeratasid teineteisele ja lollitasid, samal ajal, kui mina üritasin Joelile alles sandaale jalga suruda. See oli nii armas, et mu süda lausa sulas! Mul juba mõtted jooksid, et mõtle kui lahe, kui see poiss nüüd olekski see ‘parim sõber’, kellega nad 20a pärast ka istuvad ja lapsepõlve meenutavad. ”Mäletad kuidas me juba kaheaastastena parimad sõbrad olime, ja koos lasteaias autodega mängisime?” :D

Annu pärast olen ma aga mures. Küsisin eile õpetajalt, et kuidas tal läheb. Õpetaja muudkui kiitsi, et Annu on väga asjalik ja tragi, ning vägevate ütlemistega. Näiteks olevat Annu pilti joonistanud ja siis õpetajale kurjustades öelnud, et kas too võiks teistele lastele öelda, et nad veidikene vaiksemalt kisaksid (hah, irooniline, sest tema on kodus see kõige suurem Preili Kisa) või ukse vahelt kinni panna (kujutle seda ütlemas ühte ninakat kolmeaastast eksole).
Aga kui küsisin, et kas Annu on sõbrunenud ka kellegiga, ütles kasvataja ei. Annu olevat õpetajale kurvalt kurtnud, et keegi ei taha temaga mängida, mille peale siis õpetaja oli lapsi suunanud ja Annu ikka ka mängu sokutanud. Mul käis südamest jõnks läbi. Keegi ju ei taha kuulda, et ta laps tunneb end üksikult, et tal on paha või valus.

Õpetaja küll rahustas mind, et anname asjale aega, sest teistel on juba eelnevalt omad grupid välja kujunenud, Annu on alles uus ja nad kindlasti jälgivad olukorda, ning vajadusel suunavad. Mina ise muidugi kardan seda, et teda ei võeta mängu, sest suuremad arvavad, et Annu on ”titt”…

Aga rühmast ma Annut vabatahtlikult ikkagi kätte ei saanud. Jälle pidin teda minema lohistama, sest tema tahtis veel seal soengut endale teha ja jumal teab mida. Meie mehe, Joeli ja Madliga aga ootasime täisriides tema järgi, seega pidin ta lihtsalt rühmast süles välja kandma… Õues mossitamine jätkus. Annul oli väga paha tuju. Ta ei tahtnud isegi issi käest kinni võtta, ega talle kukile minna. Mossitas ja torises nagu väike vanainimene. Minu käsi õnneks talle siiski sobis.

Kodus, õhtusöögilauas, hakkas Annu jälle lasteaiast rääkima ja puhkes järsku nutma, öeldes, et keegi ei võta teda mängu. Ma oleksin peaaegu ise ka nutma hakanud, sest mul on nii valus mõelda, et keegi ei taha temaga sõbrustada… ja ma ei saa ega oska ju ka midagi teha! Annu on ju muidu selline tulesäde, energiline ja rõõmus, naerab ja sõbrustab KÕIGIGA. Mis neil lastel ometi viga on, et nad teda kampa ei taha… see murrab mu emasüdame.

Täna lasteaiaväravas sain aga uue paugu. Annu nimelt ütles, et keegi oli talle tattnina (!!!) öelnud! Kui küsisin, et kes see niimoodi talle ütles, hakkas laps kogelema, ning rääkis, et kasvataja ütles (andis ka kirjelduse), ning lisas siis, et ta ei olevat tohtinud seda emmele-issile rääkida. Nagu… MISSSAASSJA?!

Ma ei oska sellest mitte midagi arvata. Ma ei oska kuidagi reageerida, ega midagi mõelda. Ma tahan ju oma last uskuda, aga samas ma tean, et ta ajab niisama ka palju pada ja tal on elav fantaasia. Aga see on konkreetse sõna. Sõna, mida ma pole kuulnud teda iial kasutamas. Sõna mis kohe kindlasti ei pärine meie majast!

Ehk ütles keegi lastest seda talle ja kasvataja siis ütles, et ta ei tohiks seda meile edasi rääkida? Vaevalt ju, et kasvataja ISE lapsele tattnina ütleb? Või mis värk sellega on… Oeh, pühajumal küll. Ma hakkan tõesti mõtlema, et see lasteaia asi polnud ikka ÜLDSE hea mõte. Vähemalt mitte see, et Annu läheb endast aasta-kaks vanemate rühma…

Loodan, et ma saan pärastlõunal direktoriga rääkima minna ja… ma kohe ei teagi mis. Lepingu pärast pean niikuinii tema juurde veel minema, seega võiksin talle ehk sellest probleemist ka rääkida? Või peaksin sellest enne kasvataja endaga rääkima, ning alles siis direktori juurde minema? Ma ei tahaks kuidagi kasvataja ”seljataga” tegutseda, aga kui ta on ehk ise ka ”asjaosaline” ja ongi lapsele öelnud, et too ei tohiks emmele-issile rääkida, et talle halvasti öeldi? Oeh, kurat, ma ei teaaaaa…

Edit:

Ma ei süüdista kedagi. Lihtsalt arutlen hetkel, teades mida mu laps rääkis. Mulle tundub väga kaheldav, et mõnel kasvatajal sellega üldse mingit pistmist olla saab. Kõige tõenäolisem on ilmselt see, et mõni laps seda talle ütles ja keelas emmele-issile rääkida. Või ma ei tea… Annu õpetajad tunduvad kõik niii toredad ja kui ma ükspäev Annult küsisin, et kellega ta kõige rohkem aias mängib ja suhtleb, kes talle kõige rohkem meeldib, kirjeldas ta on õpetajaid (mis muidugi mind jälle kurvaks tegi veidi, sest ta peaks/võiks ikka lastega mängida…) Aga ma ei saa ju sellesse ka ükskõikselt suhtuda ja lapse juttu eirata, sest fakt on see, et kuskilt see sõna tuli ja keegi seda talle ütles.

Loe SIIT mis TEGELIKULT juhtus! :D

Comments

comments

11 thoughts on “Esimesed lasteaiamured, ehk mida teeksid sina, kui su lapsele öeldaks ”tattnina”

  1. Alati esimese asjana räägi õpetajaga ja kui tunned, et sellest jäi väheks siis samm kõrgemale. Ma ei tea lapsed on erinevad ja minu aurst on nii lahe kui väike laps suuremaid korrale kutsub. Sellega aga võib tekkidagi teatud konflikt ka , et mõni suurem siis tunneb ennast nn “puudutatuna” ja võibki nii nipsakalt vastu öelda.

  2. Räägi esiteks kasvatajaga ja kui ei saa lahendust, siis direktoriga. Kui sa lähed sellest murest rääkima, siis vaata, kuidas reageeritakse, kas hakatakse eitama või mõeldakse kaasa, millest tuli lapsel selline jutt. On seal üks või mitu kasvatajat? Kuidas nad tunduvad? Ma ei välistaks, et laps räägib tõtt. Võid siis kirjutada ka, kuidas asi lahenes.

  3. See lasteaiaga mässamine ongi tegelt parajalt närvesööv ja nii aastast aastasse. Alati on probleeme või tülisid ja kunagi ei tea, kes nüüd see algataja oli. Mina räägiksin kõigepealt ikka kasvatajaga ehk siiski olukord polegi nii hull. Vaataks kuidas kasvataja selle jutu peale reageerib. Kui hakkab üldse väitma, et midagi sellis pole olnudki, siis hakkaks häirekell kasvataja suhtes tööle. Jõudu ja jaksu! Meil juba viimane lasteaia aasta, aga vahel tahaks last kodus peidus hoida, sest see lasteaia elu ei tundu nii tore ja lõbus alati.

  4. Mina õpetajana arvan, et kui on mingi probleem, siis tuleks kõigepealt õpetajaga rääkida. Lasteaias võib tihti tulla ette arusaamatusi, lapsed võivad valesti aru saada või asju välja mõelda. Üsna nõme tunne on, kui sinu ees tehakse head nägu ja siis jookseb direktorile kaebama või hoopis aasta lõpus tagasiside küsitluses. Nt meil üks vanem kirjutas tagasisides, et õudne,koguaeg aken lahti, pole ime, et lapsed haiged on. Oleks ta kordki aasta jooksul uurinud miks aken lahti on, või tulnud vaatamagi, mis aken see on.. Tegemist on magamistoa aknaga,st rühmaruumia oleva aknaga,millest saab siis magamistuppa vaadata. Mitte õueaknaga.
    Ühesõnaga soovitaks õpetajaga rääkida.
    Muidugi ma ei väida; et Annemaia mõtlea välja või valetas. Kahjuks võib tõesti olla kibestunuid õpetajaid, kes ka lapsi nii kutsuvad ja sellisel juhul pöörduks ma ka direktori poole juba. Aga enne võiks kuulata õpetaja versiooni loost.

  5. Direktori juurde pole esimese asjana küll mõtet minna, siis oleksid küll eriline draamavanem, kes tühjast tüli teeb. Paratamatult lapsed ütlevad üksteisele halbu asju, ikka päris palju, isegi kui nad saavad omavahel hästi läbi. Sest nad on lapsed, ei oska käituda, katsetavad kõike, alles õpivad elamist. Eks võid seda ühekordset sõna kasvatajaga arutada, aga ma arvan, et ma ei teeks üldse välja. Või mainiks, et laps ütleks, ja küsiks, kas oli mingi suurem konflikt seal. Vahet polegi, kes ütles (tõenäoliselt siiski laps), sellised asjad suures kollektiivis lihtsalt juhtuvad.

  6. Kui laps on esimest korda lasteaias, siis on väga vale lüke panna ta endast vanemate sekka, kus pole tema vanuseid või nooremaid lisaks.
    Kindlasti on erandeid, kelle elu ja tundeid see ei sega, aga enamus lapsi see siiski mõjutab suurelt.
    Esiteks, õpetajad on harjunud vanemate lastega tegelema, ja nad ei lähe sujuvalt sellisesse suhtlusesse, mida vajab 3-4 aastane. Ja teistel lastel on ammu omad bestikad ja tegevused välja kujunenud.

    Mina isegi usuks Annut. Vbl oli selline stsenaarium, et suuremad teda mängu ei võtnud ja ütlesid et oled titt. Annu solvus, tundis end kehvasti ja läks õpetajale rääkima. Vbl õpetaja ütles, et eks sa oled teistega võrreldes tattnina- Annu hakkas nutma selle peale ja õpetaja kohkus. Ärme emmele räägi jne vms.

    Erinevas vanuses lapsed vajavad erinevat suhtluskeelt.

    Minu arvamus on, et rühm on valesti koostatud. Annu asemel oleks pidanud suuremasse rühma minema juba vana olija. Sama vana nagu Annu, aga temal oleks see keskkond sobilikum olnud.

    Loodan, et saate kiirelt sellest etapist jagu. Teil mõlemil kindlasti see raske

  7. Kui lasteaias on probleem, siis reegel on see, et esimesena kurdad või räägid õpetajaga ja kui te ühiselt ei leia lahendust, alles siis minnakse murega direktori juurde. Ükskõik, kas probleem on seotud õpetajaga või mitte. Õpetaja on lapsevanema esmane kontaktisik. Mine ja küsi otse, kuidas lugu oli.

  8. Mitte, et ma sind hirmutada tahaks.. aga jagan oma kogemust oma pisikesega (2,5+), kes käis vahepeal väikeses erahoius. Ta oli seal ka kõige väiksem, ülejäänud olid ikka SUURES, sellised ca 4 aastased, kes käisid seal hoius lasteaiast “närve rahustamas”. Ega suuremad ka temaga mängida ei tahtnud ja ega eriti ei mänginud ka. Ma selle pärast väga ei muretsenud, sest vanuse vahe jne, minu oma mängis ilusasti ka ise ja pealegi oli ta seal pool päeva, aga ikka rohkem teiste lastega suhtlemist kui üksiklapsena kodus. Lapsele meeldis ja oli alati väga rõõmus kui teised ka olid.
    Küll aga hakkasin mingi hetk järgi minnes märkama, et üks suurem poiss kiusab teda. Alguses lihtsalt narris (tegi nägusid, hüüdis vale nimega, ütles midagi stiilis “mine nüüd kähku koju ära. Ongi parem” vms, võttis asju käest ära jne) kuni selleni välja, et see suurem poiss minu silma all mu lapsele haiget tegi! Vott see oli moment, kus ma totaalselt šoki sain! Et nagu mis asja! Hoidjaga rääkides tuli välja jah, et nii ongi. “Aga ega ta ise kehvem pole! Kui keegi liiga teeb, siis ikka annab vastu! Õpibki enda eest seisma! Ega mulle sellised munad ei meeldi ka!” sain vastusteks. Tema meelest oli kogu asja “lahendus” see, et õpibki enda eest seisma! Šokk jätkus… nagu võis oletada. Ma ei osanud küll midagi öelda.
    Aga min lapse käitumisest oli kohe näha, kui mingi moment oli päeval jälle olnud. Oli närviline ja rahutu. Samas talle need lapsed ikka meeldisid. Aga hoidjalt sain ikka aegajalt kiitusi oma lapse suhtes, et tuuseldab siin 3-aastaseid ja ei lase endale liiga teha! Nagu tule taevas appi! Samas ürita siis lapsele seletada, et asju tuleb jagada ning teistega arvestada.

    Nüüd käib laps lasteaias ja olen juba kuulnud, et jagamisega on probleeme ning pidi täitsa kurjaks minema, kui asju jagatud ei saa. Jaaa see nii hirmutab mind, et “tänu” eelmisele hoiule arvabki laps, et selline on ok käitumine. Ta lihtsalt ei tea, et see konkreetne suurem laps käitus valesti, nii ei tohi teha. Mul on väga raske talle seda seletada ka, kuna antud olukord ei juhtu minuga koos ollev, vaid kollektiivis. Kuiv teooria kahjuks ju ei aita… Ma tõestis ei taha, et mu laps oleks SEE laps, kes lasteaias teistele liiga teeks. Sest nagu ikka iga vanem väidab, et tegelikult on tema oma hirmus armas ja empaatiline ja tubli ja hoolitsev…
    Lisaks on laste arengus kuud juba nii suure olulisusega, mis siis aastatest rääkida. Uhh. Hirmus.

  9. Usun, et tasub enne õpetajaga rääkida.
    Jättes ühe vahepealse sammu tegemata ning õpetaja kaasamata võib see õpetajale emotsionaalselt liiga teha. Eriti, kui juhtumi taga hoopis muu selgitus.

  10. Kui tahta kellegagirääkida, siis ennekõike ikkagi lasteaia õpetajatega, sest juhataja ei tea detailidest ja situatsioonidest suurt midagi, mis kuskil rümas toimuvad. Õpetajad aga on terve päeva lastega, kõigi eelduste kohaselt nad jälgivad lapsi, sekkuvad, seal, kus vaja, selgitavad jms. Küll aga eeldan ma ka õpetajatest seda, et nad hiljem vanemale taolistest asjadest räägivad! Isegi kui laps ei näinud tolles situatsioonis kurb, ei nutnud vms. Ikkagi mina vanemana eeldan, et mulle räägitakse, sest tihtipeale koorub alles päeva lõpus, et lapsele miski ikkagi muret tegi päeval lasteaias olles. Aga kui vanem ei tea, ei oska ta palju kaasa rääkida ega olukorda selgitada kah.

    • Meie aia direktor on õnneks vägagi ‘asjas sees’. Just ükspäev nägin kuidas ta käis väikeste rühmas õpetajatel abiks, kui välja mineku aeg oli. Toppis seal higimull otsaees ühele pisikesele plikale vammuseid selga. :D

Vasta L-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.