Esimesed päevad peale sünnitust

Poisiklutt saab peagi kahe päevaseks ja mõtlesin teha ühe kokkuvõtte, et kuidas on need päevad meil läinud ja mis üldse toimub.
Hetkel oleme veel haiglas. Ehk oleks täna juba kojugi saanud, aga nagu arvata oli, siis hakkas poisike kaalu kaotama. 3470 grammist on järgi jäänud 3190grammi. See teeb üle 8% kaotust, mis on juba üle normi. Seega täpselt sama teema, mis Annugagi oli. Temal oli see protsent lausa 10 mingil hetkel.
Ise tunnen ka, et piima veel väga pole ja poiss on näljas. Eile õhtul oli ta näiteks kolm tundi vaheldumisi rinnal ja jäi ikka rahutuks. Lutsutas käsi ja kui nibu suhu ei andnud, tuli nutuvirin.
Täna hommikul täpselt sama teema.
Olen teda nüüd kaks korda enne ja pärast söötmist kaalunud, ning mõlemal korral oli tulemuseks hädised kaks grammi! Seega, et poisike üldse oleks suuteiline veel üleval püsima ja imema, olen pidanud talle 2x 20 ml rinnapiimaasendajat andma.
Ega ma sellest sillas pole, aga muudmoodi praegu ei saa ja õnneks ma tean, et see on vaid ajutine. Hiljemalt homme peaks see probleem lahenema. Vähemalt nii oli Annu ajal…
Viimasel söötmisel teine rind juba tilkus. Päris tigedaks ajab see tilkumine. Niigi vähe piima ja siis jookseb raisku eksole… Järgmisel korral lasen ämmakal vaadata, ega lapsel keelekida pole vms, mis imemist segaks. Ehk on asi hoopis selles. Tundub natukene ebaloogiline, et rind tilgub, aga kätte saab laps vaid kaks grammi.

Positiivne on see, et poisike on väga agar imeja ja sellega probleeme ei ole. Erinevalt Annust, keda me pidime söömise ajaks ikka igasuguste veidrate vahenditega äratama. Kaks korda tõmbas ja siis pidime jälle teda üles ajama… Aga see on neil selline refleks, et kui liiga palju energiat kaotavad, siis lõpuks ei taha nad seda isegi söömise peale enam raisata ja vaid magavadki.

Ma oleks pidanud juba eile sellele tähelepanu pöörama, sest poisike on ikka vana rahu ise. Nutab viimases hädas ja muidu ka täiesti suva mis temaga tehakse. Annu sel ajal juba tegi meile sellist tralli, et vähe pole…

Aga kui see kaalu asi nüüd kõrvale jätta, siis meil läheb ikka iga päevaga aina paremaks. Esimesed külalised on käinud ja olen suutnud järjekordsed sõbrannad ära traumeerida. Kui tänu minu kogemustele jääb nüüd Eestis mõni laps sündimata, siis ma mõtlen küll, et targem oleks lihtsalt kuss olla olnud. :D

See, et sünnitusega valud lõppevad on ikka ilus vale küll. No see ei tulnud mulle tegelikult üllatusena, sest Annu ajast mäletan veel liigagi hästi, kui toredad need emaka kokkutõmbed olid. Eriti imetamise ajal. Esimesel päeval pidin imetamise ajal hingama, nagu hakkaks kohe uuesti sünnitama. No see oli ikka… tore. :D
Ma ei tea kas aitas bandaaž, või mis, aga nüüd on need juba leebemad. Jumal tänatud!

Kuigi ma olen alt korralikult kokku traageldatud ja vetsus käimine tundub täiesti…palun ei. :D Siis täna hommikul õnnestus mul juba end imetamispadja abiga istuma sättida. Ja kui jalad enda alla sätin, nii, et tagumik päris voodi vastu ei lähe, saan ka istumisega hakkama.
Veidi üleliigset infot ka – nr2 tegin ka läbi suure hirmu täna lõpuks ära (reaalselt oli üle kere külma higiga kaetud). Päriselt ka. Ma nii kartsin seda… Mitte seda, et õmblused rebenevad, vaid seda, et see on lihtsalt põrguvalus. Polnudki nii hull, kui arvasin, aga no…jube ikka. :D
Hädasti oleks seda sõõrikut vaja, mida tagumiku alla panna. Eriti mõeldes, et koju on umbes tund aega sõitmist. Võeh, see on ka ainus põhjus miks ma seda ei oota…
Tahaks juba nii koju tegelikult. Mul on Annust nii kahju! Vaesekene on nii stressis, et dermatiit on kohe eriti hullusti välja löönud. Terve nägu on tulipunane… :(

Samas ma ei oleks ette kujutanud, et Annu praegu siin oleks. Alguses olin küll kindel, et võtame peretoa ja toome Annu ka siia, aga mees veenis mu ümber. Seega läks ta peale sünnitust kohe koju Annu juurde tagasi, ning ma pole neid nüüd mitu päeva näinud.
Minu ja poja seisukohast oligi nii parem, sest ma ei oleks suutnud Annu aktiivsusega sammu pidada, poleks saanud hetkegi puhata ega imetamisele keskenduda. Annu seisukohalt on see aga täielik kosmaar… Aga loodetavasti saame ikka homme lõunaks minema siit.

Kuna peretuba ei võtnud, siis läksin tavapalatisse, mida pidin ühe naisega jagama. Ema-beebi tuba oleks ka vist võimalus olnud, aga ma ei näinud mõtet sellele raha raisata.
Aga no tavapalati rõõmud – ühe laps lõpetab nutmise, teise oma alustab. Minu oma oli esimesel ööl päris kuss, aga palatikaaslase oma lasi pool ööd jutti. Seega olin ma pmt kolm ööpäeva magamata. Aga no pole hullu, päeval oli selle eest aega tukkuda küll ja veel. Umbes poole tunni kaupa, aga parem kui mitte midagi.

Vahetult peale sünnitust olin ma ikka eriti kraps ja ütlesin mehele, kui ta omi asju kokku pakkima hakkas, et ma laseks siit haiglast kohe praegu hea meelega jeed, ning läheks temaga koju. Ajasin end veel voodis istuma (ise olin just õmblustöökojast läbi käinud!), et lõpuks midagi süüa, aga alla ei läinud midagi. Süda oli endiselt paha.
Tundsin küll, et jalad on veits tömbid all, aga ei arvanud sellest eriti midagi. Olin nii ekstaasis ja rõõmus oma sünnituse üle, et ei tundnud tuhkagi. Aga see kõik oli ilus pettekujutlem, mille oli loonud imeloom nimega epiduraal.
Mõtlesin krapsakalt, et kõnnin teisele poole voodit, et vett võtta. Tõusen – mats ja maaühendus. Jalgu polnud. Süda läks pahaks ja pea hakkas ringi käima. Ajasin end põlvedele, ning toetasin pea vastu voodit. Üritasin end püsti ajada – no ei saa, pole jalgu! Mõtlesin, et mis ma nüüd teen. Nägin voodi küljes hädaabi nupu moodi asja – vajutan. Ootan. Mitte midagi… Ämmaemand lubas ka alles 10 minuti pärast tulla. Ma ei saa ju siin maas vedeleda nii kaua!
Tõmbasin siis tooli lähemale, mille peal mees just enne maganud oli, ning vinnasin end selle peale. Siis tõmbasin end koos tooliga voodile lähemale, et laps kätte saada.
Jumal tänatud, et mul nii palju oidu ikka oli, et tema enne tõusmist voodile jätsin.
Minuti pärast tuli ka ämmakas, kes üritas mind voodisse tagasi saada, aga no ma lõpetasin kohe matsti jälle maas. Mis siis ikka, vinnasin end jälle toolile tagasi ja jäin ootama millal mulle ratastool tuuakse. :D

Tänu sellele, et ma epiduraalist ikka maksimumi välja kerisin, see juhtuski (ise sain ju vajutada, kui tundsin, et juurde vajan). Ja tänu sellele ma ei saanud ka kanüülist lahti, mis mind koledal kombel häiris.

Sünnitusjärgsel hommikul ei jõudnud ma ära oodata, millal ometi keegi minu juurde tuleb. Aga no mida ei tule, seda ei tule. Hommikul kuuest saadik ootasin. Terve selle aja oli laps ka suht hooleta, sest mina ei saanud end isegi nii palju liigutada, et tal mähet vahetada. Lõpuks lihtsalt läbi valu pressisin end üles, sest laps oli kakanud. Keegi ei tulnud kontrollima, et kas ja kuidas imetamine läheb, ega midagi. Ma saan aru, et sünnitajaid palju ja aega pole jne, aga no kammoon simmo. See ei ole ka ju päris okei?
Lõpuks keegi poole 12 ajal LÕUNAL siis suvatses ilmuda. Sain oma kaua igatsetud valuvaigistid (mis üllatus-üllatus, eriti midagi ei teinud), kanüülist sain ka lõpuks lahti, kisti plaastrid maha, vaadati õmblusi jne.

Ma pean lihtsalt ütlema, et mu esialgne ootus osutus ikka täiega tõeks. Põlvas olime kui kuningad, terve personal meie päralt. Piisas vaid sellest, kui laps veidi kõvemat häält tegi ja juba joosti vaatama, ega meil midagi vaja ole. Siin oled lihtsalt üks paljudest. Nagu liini peal – üks sisse, teine välja. Kedagi ei huvita tõeliselt, kuidas sul on. :D
Lisaks pean veel mainima, et kardin, mis eraldab kahte voodit, on konkreetselt sitane. Enne mind on siin vist üks väga kauge lasuga beebi olnud, sest reaalsed sita triibud jooksevad mööda kardinat alla (tegelikult mulle tundub, et isegi maha on veel üks torts seda kraami ära kuivanud). Päris rõve, kui aus olla. Ja ma olen seda juba kaks päeva vahtima pidanud. Söömise ajal ka. :D

13330420_1093884470683823_392922840_n

Aga kokkuvõttes ütlen siiski, et Tartusse tulekut ma ei kahetse. Jah, eelistaksin iga kell väikst Põlvat, aga üldnarkoosi keisri oht kaalus kõik üles.
Ja tegelikult on kõik arstid ja üldse kogu personal siin väga-väga mõnusad ja sõbralikud.
No kui välja arvata see eile õhtune koristaja (?), kes mulle suht tigeda häälega käratas, et ega tema ei hakka mitu korda siin mu taldrikuid otsimas käima, kui mina kohe söödud ei saa. Sorri, aga ma vapsee magasin vist siis, kui toit toodi ja kui nad tund hiljem juba kandikut ära viima tulid, siis ma alles esimest korda nägin seda. Ütles veel, et nüüd toogu ma ise see pärast siis ette ära. Noogutasin aga agaralt kaasa, mis mul muud üle jäi. Mitte, et mul oleks üldse aimugi kuhu seda viia, või midagi… :D

Täna hommikul oli veel selline naljakas seik, et ma ei osanud oma palatisse tagasi tulla. Läksin aga rõõmsalt ämmakaga lastetuppa kontrolli ja kui tagasi hakkasin tulema, siis sain aru, et mul pole ju õrna aimugi kuhu ma lähen!
Kuna igast uksest sisse piilumine tundus ka veider, läksin lastetuppa tagasi ja halasin, et ma olen eksinud. :D Kuni eilseni ei teadnud ma sedagi mis korrusel me oleme, seega jamh…

Aga hoolimata kõigest, tundsin ma end juba esimesel sünnitusjärgsel päeval paremini, kui Annuga koju minnes, neljandal päeval. Üldnarkoosis keisrist paranemine on ikka paljupalju rängem.

Kuni tänaseni ei saanud ma arugi, kui väsinud ja kurnatud ma tegelikult olen. Mitu päeva söömata ja magamata, aga enesetunne oli sellest hoolimata täiesti okei (harjunud vist). Kuni täna lihtsalt lambist keset imetamist ära vajusin. Ja siis uuesti. Ja uuesti. Täna öösel saan ehk normaalselt magada ka, sest jäin palatisse üksi.
Kui mind just vastu ööd ühe värske emmega ei ”õnnistata”. :D

Aga mis siis ikka, ma pean nüüd Põrnika (ei, me ei ole ikka veel ametlikult otsustanud mis nimeks saab) kaalumisele viima.

EDIT: Just käis ämmakas, kes sünnituse vastu võttis, nägi seda kakast kardinat, ning võttis selle alla. Ega ma ise ei ole siin ka ju häält millegi üle teinud. Reaalselt oleks olnud ju võimalus arstidele ka helistada, ning nad kohale kutsuda, kui mul tol päeval nii suur häda oli, või mainida koristajatele, et näe mis kardinaga juhtunud on, aga ma ju ei teinud seda. Suud lahti ei tee ja pärast siis vingun eksole. Ma olen kindel, et kõik oleks vaid küsimise ja ütlemise taga kinni olnud. Seega ei ole siin Tartus midagi hullu. Lihtsalt tean, et Põlvas oli personaalsem ja mõnusam. Siin tuleb aga ise enda eest veidi võidelda ja suud rohkem lahti teha. :)



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

18 thoughts on “Esimesed päevad peale sünnitust

  1. Hahahaa :D Mul juhtus Tartus sama asi, et ei teadnud enam kuhu palatisse tagasi minna. :D Üldse ei vaadanud ju palati numbrit. Komberdasin koridoris oma titevoodiga ringi nagu totakas. Õnneks just oli söögi aeg ja söögitädi kuulis, kui ühele õele kurtsin, et ma ei tea, kuhu minna. Tädil olin ma meeles ja juhatas õigesse palatisse. :) Kui kunagi õnnestub teine laps saada, siis ilmselt kaalun ka Põlvat või Võru haiglat. See “liinitöö” on tõesti tuntav Tartus. Võrus tehakse keisrit õnneks ka seljasüstiga. (Ka teine laps peab mul kahjuks keisri abil sündima.)

    • Põlvas käib ka mingi arst, kes teeb seljasüstiga. Kui tuleb plaaniline, siis seal saab tema graafiku järgi aja paika panna. :)

  2. Minu beebi on juba 3 nädalat ja 2 päeva vana. Esimene oli samuti keiser ja teise sünnitasin ise. Kuidas emotsioonid ses suhtes? Ma olen nii meeletult õnnelik,et ise sünnitada sain ja see oli nii meeliülendav kogemus, et oehh..:) palju palju õnne ka loomulikult!

  3. Palju-palju õnne! Sünnitasin veebruaris ka seal ja võtsin peretoa ning tagantjärele mõeldes oleks võinud võtta ikka tavapalati. 120 eurot maksta oli ikka ülimõttetu – voodi madratsid olid niiiiii läbi vajunud, istuda paar päeva ju normaalselt ei saanud ja pikali olla oli ka paha (sünnitustoa voodi oli ka nii kohutav, niigi raske olla ja siis kannata seda ka veel) ja kogu aeg oli ju teiste laste nuttu nagunii kuulda. Saatsin mehe pärast esimest ööd üldse koju ära. Järgmisel korral loodan kohe koju saada.

    • Mulle ka voodid ei meeldinud. See sünnitusvoodi oli minu jaoks liiga pikk jalad ei ulatunud kuhugil toetuma ja siis libisesin seal ringi nagu sibelgas veerennis. :D

  4. Haha mul oli nr 2 sama asi. Mind õmmeldi ka korralikult ja ämmakas küsis hiljem, et kas pissinud olete? Ma vastasin, et olen küll aga kuidas ma kunagi üldse enam nr 2 hakkan tegema? Ämmakas punastas ja vastas, et eks siis saate teada kui aeg käes on :D

  5. Minul laps ei hakanud üldse rinnast sööma. Lihtsalt ei imenud. Ei osanud. Nii kui tiss suus maigutas niisama või nuttis. Proovisime õdedega aga ei midagi. Viimasel päeval nibukaitsmega nagu paar korda tõmbas ja nutt jälle. Nii me suutsime jantida 2 kuud siis loobusin üldse. Ma pidin nagunii igakord peale neid hulle katsetusi andma rpa ja siis nägin alles, et lapsel kõht täis ja rahul. Ma loodan et olen teise lapsega edukam tissitaja 😄

  6. Huuuuh, need õmblused. Mind traageldati kah üle tunni aja, lapiti ikka korralikult. Ämmakas veel kutsus kellegi teise ka vaatama, et kuhu mingid jupid tagasi lähevad (mokad ja kliitor olid ripakil-kuidas see võimalik, ei tea :D ). Kartsin ka hirmsalt istumist ja häda#2 tegemist, aga istuda sain vabalt. Ja häda sai kah külma higiga tehtud, ise samal ajal mõldes, et suren sinna potile 😁

  7. Mul hea meel, et said ise sünnitada ja su postitused on kohe palju positiivsemad kui olid Annu sündimise järel! :)
    Millised on teie hetkelemmikud nimevariandid kutile?

  8. Ma lugesin eile seda postitust ja mõtlesin, et respect naine, sa oled üks heas mõttes hull, kes “õmblustöökojast” tulnuna ja magamata, suudab olla nii positiivne ja mõelda nii paljudele asjadele. Ma oleks lihtsalt nutnud ja vihane olnud, et keegi minuga ei tegele/laps kaotab kaalu/kardin on must/ ma ei saa liikuda/ jne
    . Muidugi kinnitas see mu arvamust, et sünnitus ON maailma kõige kohutavam kogemus, kuid sulle soovin igal juhul PALJU ÕNNE ja jaksu. Oled kindlasti positiivseks eeskujuks paljudele noortele

    • Suur aitäh sulle! :D
      Mul vist veel see ekstaas sees, et suutsin ikkagi oma unistuse teoks teha ja ise sünnitada. Sellest ka see ‘elu on lill’ olek. :D

  9. Meil vist oli sama koristajamutt. Tōi mulle söögi, aga mina olin lapse sööma saamisega nii ametis, et ei jôudnud selle ajaga àra süüa, kuigi kôht oli tûhi ja ootasin juba, et saaks sööma hakata. Siis kui söögiaeg làbi sai, tuli see sama mutike ja hakkas mu söömata sööki àra vötma, mille peale ma siis ûtlesin, et ma pole jôudnud veel sûûa. Selle peale kàratas mulle, et ega me siin mingi restoran pole. No mis môttes, ma elu eest üritan last imetada, et ta natukenegi juurde vôtaks ja siis keegi tuleb ja ûtleb mulle nii. Ma lihtsalt hakkasin nutma selle peale, sest see oli kuidagi nii solvav.

    • Eks ta kipubki vist nii olema, et kõige ebameeldivamad ongi just need koristajad jms tädid… Väga inetu temast igatahes.

Vasta Eveliis-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.