Et polegi vähk vist… või siiski?

Holy shit, ma ütlen. Elu on ikka imelik. Teed plaane ja muretsed, aga lõpuks läheb ikka nii, nagu minema peab… Mina ausõna mõtlesin, et ma maha surema hakkan või vähemalt mingi ilge jama avastamise eel olen, sest see ei ole ju okei, et on päevad, siis on nädal vaikust, siis jälle veri ning seejärel ei ole päevadest kuu aega kippu, ega kõppu, kuigi rasedustest on negatiivne…

Kui ma nädal tagasi testi tegin, polnud see negatiivne vastus mulle eriline üllatus. Mõtlesin, et nooojah, see on siis kõik praeguseks. Ju see neljas peab siis seal munasarjas mul edasi loksuma, sest siit tõmban mina pidurit, et mitte raseda pallina abielluda. Ehk lähen isegi kooli või töötan veidi…

Reede õhtul koolituselt tulles mõtlesin, et võtaks uue rasedustesti, just in case, niikuinii on negatiivne, aga siis on vähemalt kindel, sest no mida kammi, et päevi pole ikka veel… Laupäeva hommikul oli mul kodust välja saamisega hullult kiire. Ärkasin 7.20 ja 7.40 pidin juba teiselpool linna olema… Madli röökis mul jala küljes, üritasin samal ajal testi teha, sest no ega ma ometi või ju veel ühte päeva oodata. Ikka kohe!

Koos kontrolljoonega ilmus koheselt ka korralik teine triip. Ma lihtsalt vaatasin seda testi  ja mõtlesin, et no täitsa pekkis, eiiii oleeee nii. Ma ei tundnud otseselt ei rõõmu ega hirmu, lihtsalt mõtlesin, et ”nojah siis, olgu siis nii, äge ju!”. Viibutasin seda korraks ka oma pooluimase mehe ees, aga ega sealt ka mingit erilist reaktsiooni tulnud. Me oleme neid teste ju näinud oiblää, kui palju… Nagu elu näitab, siis igast triibulisest testist ei saa veel last… Viskasin testi riiulisse ja panin kodust ajama. Jäin veel viis minutit hiljakski (hah, vähemalt mitte nädala)…

Õues mõtlesin aina edasisele. Naeratus kerkis näkku, elevus puges südamesse. Kannan endaga kaasas väikest ime ja keegi ei tea… Mõtlesin kodustele –  mida ütleb Annu? Kas Joel on sel korral juba nii palju ”inimene”, et ka asjast aru saada? Ja jeesuuus, Madli on ju nii tilluke veel, pealegi on ta hirrrrmus kade! Keegi ei või mind puutudagi, ilma, et tšikk kriisates kohale ei lendaks. Kuidas nad küll lepivad, et emmel on veeeel üks titt… Ja siis sain aru, et see üheksa kuud on niiiiiiiiiii pikk aeg. Selle ajaga muutub nii palju. Madlist saab selle ajaga juba peaaegu inimene, teised kasvavad veelgi rohkem, kõik on ok!

Kui see nüüd tõesti juhtub, siis pulmad tulevad mul igatahes huvitavad! Kuskil juuli lõpus-augusti alguses peaks mul tähtaeg olema. Maadšu saab oma teiseks sünnaks väikse venna või õe… Ja kuu hiljem pean ma põhimõtteliselt lapp püksis, valges kleidis altari ette astuma. Aidaa pulmareis ja muud hüved. Oiii mulle meeldib ikka enda elu keeruliseks elada. :D

Kleidi oleksin pidanud ma ära ostma umbes üleeile, sest täna olen ma juba ”liiga rase”. Reaalselt, nii, kui ma triipe näen, olen peast kah rase. Kohe käib klikk ära.

Aga, kui nüüd ausalt rääkida, siis tõenäoliselt pean jah kleidi ikkagi ära ostma hiljemalt jaanuaris, sest peale seda on mul ilmselt juba võimatu üldse kuhugi sisse mahtuda ja haiglast otse pulmasalongi ka nagu väga ei kipu… Kujutate seda muidu nagu üldse ette… Suuured sidemed all, võrkpüksid jalas, hargivahelt lööb tuld, tissid tilguvad piimast*, imik kaenlas ukerdan kuskil pruudisalongis… Ma tõmbaks end ilmselt esimese ettejuhtuva looriga lambikuplisse lihtsalt oksa.

*Ma just mõistsin, et ma pean pruutkleidis imetama. That’s gonna be fun… Piimarops kleidil, veri, piimanired ja piimapaisud… Kes mind selle 16h jooksul vähemalt 24x kleiti sisse ja välja aitab? Pean vist ikka pruutneitside osas ringi mõtlema hakkama! :D

Teine variant on minna nii nagu jumal mind loonud on, lihtne ligipääs

Ughh, hingame nüüd kõik koos kolm korda sisse ja välja… Kõik on ok. Kõik läheb hästi. Pulm ei jää pidamata, titt ei jää sündimata, ma saan ju kõik mis ma tahtsin! Kuigi ma võiiiibolla veristan kogemata oma pruutkleidi täis ja võin vajada back-up kleiti (või viite)…

Aga tegelikult ka. See oli suht ootamatu, sest ma andsin juba alla. Järgmisest nädalast olin plaaninud isegi vastavad meetmed kasutusele võtta ja puha… Ja nüüd, ba-baam, preggo!

Kui on ette nähtud, siis järgmisel aastal, samal ajal, olen mina juba nelja lapsega, aus abielunaine. Ütlen endale, et läheb nagu läheb, aga sisemuses kasvab aina suuremaks hirm, et äkki juhtub jälle midagi… ”Mõtle positiivselt” blaa-blaa-blaa, jajah, aga sa ei saa ju välja lülitada oma tundeid… Lappasin täna oma sõbranna tarbeks vastsündinu suuruses riidest mähkmeid kokku ja jäin neid vaatama, mõtlema, piilusin ka eelmise beebi tarbeks õhinal ostetud riideid… Nii väiksed ja armsad… Ma reaalselt ei ela seda enam üle, kui asi jälle pekki läheb…

Samas, sel korral ei ole mul sellist tunnet, et tahan seda vaid endale hoida ja kivi all elada. Misiganes lõppvaatlus ka ei oleks, tahan ma seda jagada. Koos rõõmudes ja muredes, eks? Et jahh, ma vist siiski ei sure vähki. Ühe vähi võin aga tuleval suvel sünnitada küll…

Comments

comments

16 thoughts on “Et polegi vähk vist… või siiski?

  1. Minu laps oli pulmade ajal 1 kuu ja 11 päeva vana. Ei veritsenud. Kleidi ostsin kuu pärast sünnitust. Pulmas imetasin ja pumpasin piima välja ka – need olid suhteliselt glamuursed hetked. Aga kõik oli väga ok.

  2. Kui ägeeee!!! Nii lahedas ja hoolivas peres võikski palju lapsi olla, sest need lapsed tunnevad sünnist saati armastust ja kasvavad ise ka headeks inimesteks, nii et maailm on tõesti parem paik <3.

  3. Wow. Muidugi kallistused ja õnnesoovid! :)
    Aga jeesusz, kus ma sain naerda siin alles :D Hea, et inimesed mu kõrval üles ei ärkanud.
    Kujutasin elavalt su kirjutisi ette… Vähemalt teil ei igav küll olema ei saa, vastupidi, eks :)
    Ootan põnevusega edasist ja hoian pöidlaid!

  4. Miks sa kardad, et sa köik ära veristad nagu jahimeeste kokkutulekul :D
    Ma täpselt enam ei mäleta, aga laps sündis mul sept. keskel ja oktoobri löpus läksin ühele juubelile küll nagu vana beib kunagi. Eks see verisus on individuaalne, aga loodan, et mitte nii hull :)
    Rinnaga toitmine on juba suurem väljakutse :D
    Aga väga äge ja palju jöudu ja jaksu teile :)

  5. Ohhh, kui armas uudis!! Tahaks ka! :D Üldse ei loe, et mul parasjagu kaisus üks 4kuune mõnusasti tudib onju :3
    Ok, ma tegelikult ei suudakski veel. Ja kas üldse kunagi… Mul on praegu elu raskeim aeg kolmegagi. Njah. Aga vast jääme ellu kõik.
    Teile aga palju palju õnne ja veelgi enam jaksu!!!!!!!!!!!!!!!

  6. Lipsuke, sa oled inspireeriv :) Meil üsna sama seis, kolmas laps nii nädalake-kaks sinu omast noorem Ja sel sùgisel järjest kaks katkemist. Lugesin su postitust enamvähem kadedusest rohelisena, sest endal kalendrisse vaadates ja arvestades, millal teinepool hoopis meretaga komandeeringus oli, tundus Et pole mingit võimalustki. Aga nüüd jõllitan ka suu kõrvuni kahte rasvast kriipsu testi peal.

    • Põlvasse panin juba enne teada saamist aja, sinna pean minema 5ndal. Tartusse, S. Põllumaa juurde saan alles 13.jaan. Peaks olema viis nädalat ja paar päeva peale. Suht pekkis on see, et kui ma enne mujale ei saakski, siis Tartusse minnes on juba pmt see aeg käes, mil peab kuklavoldi uh jms tegema…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.