Hiigelsuur edusamm

Ma olen nii vaimustuses ja õnnelik, et ma kohe ei tea mis ma ära teeks! Käpik hakkas rihma otsas käima!!!

*Joel pani talle Käpik nimeks*

See on täielik müstika, sest eelmisel nädalal mängis ta veel keedetud nuudlit. Nii kui rihma nägi, üritas minema põgeneda ja kuskile alla pugeda. Kui rihma siiski külge sain, viskas ta end pikali ning värises ja niuksus. Kui ta süles õue viisin, viskas seal samamoodi kummuli ja lihtsalt ei võtnud jalgu alla. Vedeles külili maas nii kaua, kuni ta uuesti sülle võtsin ja tuppa tagasi viisin.

Mul oli juba tunne, et ma pean temaga hakkama Tallinnasse mingi spetsialisti juurde käima, või midagi. Ega see vast praegugi halba ei teeks tegelikult… Aga no see on ikka hiiglaslik edusamm. Ei tea kas varjupaigas käik tõi ”mõistuse koju” (sõbranna tõi ta reede õhtul koju)? Peale seda ta igatahes jalad alla võttis ja liikuma hakkas. Ma tõesõna ei saa aru mis või kuidas nüüd muutus, et ta järsku justkui iseenesest rihmaotsas kõndima otsustas hakata, aga oeeeh, ma olen nii rõõmus, et ta seda lõpuks tegi!

Ta ei kõnni mu kõrval/ees, vaid kipub mulle jalgade ette tulema nii, et astu või peale. Mitu korda olen peaaegu ninali käinud… Pelglik on ta muidugi ka veel, pidevalt on kõrvad ludus ja saba jalgadevahel (nii palju, kui rõngas saba üldse ‘jalgade vahele’ tõmmata saab). Aga ma usun, et siit saab asi nüüd vaid paremaks minna!

Täna käisime kõik koos lapsi lasteaeda viimas. Kui Joeli rühma viisin, andsin rihma Annu kätte ja nad ootasid meid nii kaua koridoris, kuniks ma Joeli ära saatsin. Seejärel läksin Annut viima ja jätsin Käpiku majanurgale ootama. Andsin talle veel enda kindad ka, et tal oleks nende peal hea soe istuda (sest ega ta karvane tagumik ju ometigi piisavalt soe ole :D), aga ta viskas hoopis kinnaste kõrvale alandlikult pikali. Ja issand kui rõõmus ta oli, kui ma tagasi tulin! Sättisin seal endale alles kindaid kätte ja ta reaalselt tuli mu jalgu nühkima, nagu kass ning istus siis mu jalgade vahele maha. See oli niiiii armas!

Ühesõnaga, jeeeeee, edusammud! Saaks nüüd kadedusest ka üle* ja lõpetaks ta selle iga äkilisema liigutuse/heli peale võpatamise/põgenemise… Aga no eks see usalduse võitmine ja traumast üle saamine võtab ikkagi oma aja. Ta juba niigi on end nii koduselt tundma hakanud, et pressib end diivanile ja voodisse kaissu. Mulle tegelikult üldse ei meeldi loomad magamistoas ja veelvähem diivanil/voodis, aga mul pole südant teda minema ka ajada…

*Käpik on VÄGA kade. Ta läheb meganärvi, kui mõni teine loom minu juurde tuleb. Enne just oli, et Sämmi tuli tähelepanu nõudma, tõi mulle oma palli jne. Sügasin siis teda ja hakkasin temaga mängima, aga oh sa püss, kui Käpik seda nägi! Tüüp läks jumala segi – klähvis nagu hull ja üritas Sämmile hammastega kõrri hüpata. Ei tea mida ta endast arvab – Käpik on ca 10kg (kui sedagi) ja Sämmi on 50kg. Hea on, et Sämmi nii tsill koer on ja sellest väiksest klähvikust välja ei tee… Sämmi võiks Käpikusuguseid hommikusöögiks süüa. :D

Comments

comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.