Hirmuäratav pühapäeva hommik

Kujutage ette vaikset pühapäeva hommikut (no nii vaikset, kui see ühes kolme lapsega majapidamises üldse võimalik on, st mitte eriti). Ema magab rahulikult (üks silm lahti), lapsed mängivad rõõmsalt (NALI!), isa keedab hommikukohvi… Järsku kuulete valju mütsatust. Kuulatate hetkeks, et kas keegi hakkab nutma või ei, ise samal ajal mõeldes, et pühajumalaema, kuidas te ei suuda veel tõusta (tere hommikust kell 5.50 tõusev Madlike!). Keegi nutma ei hakka, aga peaaegu koheselt kuulete kuidas kassid magamistoa ees olevas koridoris kaklema lähevad ja te hüppate ikkagi voodist välja, et neid lahutama minna…

Kassid laiali pekstud, avastate ka selle salapärase ”mütsatuse” põhjuse… ”Keegi” on aknalaualt maha ajanud hiigelsuure lillepoti, pool tuba on mulda ja purunenud lille lehti täis… Jee, saab kohe esimese asjana hommikul koristama hakata, sest vastasel juhul on 30 sekundi pärast seal mullahunnikus üks robottolmuimeja (Madli), kes kohe päris kindlasti selle koguse peale umbe läheb… Ilma naljata, see beebi ongi nagu robottolmuimeja, mida ma endale lubada ei ole saanud! Kõik sodi, mis vähegi maas või kusagil all/sees/peal on, lõpetab selle tibina suus. Kuidas küll need ahjuesised ja pliidi tagused nii kutsuvad talle on, aru ma ei saa…

Igatahes. Nüüd on nali läbi ja asi läks tõsiseks, sest umbes kaks tundi peale seda lillepoti jama ja kasside draamat, ronis kräunudes minu juurde meie kass Grinch. Ta viskas minu kõrvale pikali, tõstis ühe oma tagumistest käppadest üles ja nuttis valjult. Käpp oli VÄGA paistes. Mu süda vajus saapasäärde!

wpid-20190324_102521-1277993856.jpg

See oli ikka marukummaline, sest käpa keskel oli imelik muna, aga ”kand” ja käpa ots olid justkui normaalsed. Kass kräunus ja käpp värises, oli ilmselge, et tal on meeletud valud. Kui muidu on Grinch selline kass, kes iga puudutuse peale ekstaasi läheb ja on justkui ”jejee, tee veel, mmm”, siis nüüd oli ta täielik fuuria, kes lausa küünistas ja hammustas, kui üritasin kasvõi tasakesi uurida mis vigastus tal olla võiks.

Koheselt helistasin loomakliinikusse, kus loomulikult keegi vastu ei võtnud, sest no pühapäeva hommik… Helistasin loomade kiirabisse, kus mulle ka midagi väga soovitada ei osatud, sest diagnoosiks on ju ikkagi looma vaja näha. Samas mitmesaja kilomeetri kaugusele sõita ei oleks kindlasti mu esimene variant olnud. Ja kui veel lisada sinna nädalavahetuse hinnakiri, siis uuugh. Aga loomulikult niimoodi ka asja jätta ei saanud, seega proovisin korra veel loomaarstile helistada ja õnneks seekord sain ühe arsti kätte. Peale situatsiooni seletamist küsis ta, et ega kass mõnelt rästikult või nastikult salvata ei ole võinud saada… Kuna ma ei olnud kindel kas ta on sel päeval väljas käinud või ei, ei saanud ma midagi välistada. Nii palju, kui kass vaadata lubas, ei märganud ma väliselt mitte ühtegi vigastust. See paistetus oli minu jaoks täielik müstika! Mis see ometi on? Uss, mesilane-herilane, luumurd, mingi hammustus, MIS OMETI?! Miks sellised asjad ALATI nädalavahetuseti juhtuvad?!

Kuna nädalavahetusel ei ole sellisel puhul väga midagi teha ja niisama valuvaigistit ka väljastada ei saa, soovitas arst mul anda kassile 1/4 tabletti Ketoprofeeni. See sobivat hädapärast ka loomale (kaalu järgi doseerimine on oluline!)… Käisin siis jooksuga apteegis ja andsin kassile tabletikillukese sisse. Juba paarikümne minuti pärast oli näha, et see mõjub, sest kass jäi rahulikuks ja sättis end magama. Mõne aja pärast oli ta lausa voodist kummuti kohale, kõrgele riiulile suutnud ronida, seega hingasin kergendatult – kui ta sellist akrobaatikat suudab, ehk ei olegi asi niiii hull?

Panin talle vett ja krõbinaid kõrvale, ning jätsime ta rahulikult pikutama. Aeg-ajalt käisin teda kontrollimas ja nüüd tundus ta ikka kohe palju rõõmsam – nurrus kergelt isegi ja nühkis peaga kätt, nagu tavaliselt. Aga noh, loomad on SUUREPÄRASED valu peitjad ka, seega ei imesta väga midagi…

Tibatilluke Annu ja Grinch, 2016a

Järgmise päeva hommikul helistasin esimese asjana kliinikusse ja leppisime aja kokku, millal kassi näitama lähen. Kuna kohalikus kliinikus röntgenit ei ole, sõitsime Võru Sodalisse.

Peale ilget jamamist, et kassi käpast pildid saada, selgus, et Grinchil on õnnestunud neljast käpa/varba vms luust kolm ära murda. Positiivne oli see, et luud olid enamvähem kohakuti ja neljas luu on terve, st see hoiab ülejäänud krempelit ka rohkem paigal. Kuna tegu on ülipeenikeste luudega, ei tehta sellisele kohale oppi ja no kipsi kassile ammugi ei panda, seega sai ta lihtsalt 10ks päevaks valuvaigistid ja ringi rändamise keelu… Luud kasvavad ise kokku ja tulevikus ei tohiks see kassi kuidagi häirima jääda.

Hetkel on see vaene õnnetuke mul külje all ja nurrub magusasti. Isegi öösel ei lahku ta mu kõrvalt, kuigi olen talle mitu korda kogemata läbi une haiget teinud…

Nüüd, tagantjärele mõeldes, on ainus loogiline seletus sellele vigastusele see neetud lillepott, sest kohe peale seda hakkas koridoris meeletu kassikisa. Mina arvasin, et nad kaklema läksid, aga Grinch karjus seal laste ATV all mõni hetk peale sedagi veel edasi, kui olin teise kassi ära ajanud. Aga no ma ei tea, see lillepott ei meenunud mulle enne õhtut, kui tolmuimejaga uuesti koristama hakkasin ja maas paari mullakübet nägin… Ainult, et sellest ei saa ma siiamaani aru KUIDAS tal õnnestus käpp murda lillepotiga…?

Lisaks pani see juhtum mind uuesti mõtlema lemmikloomakindlustusele, aga ma ei kujuta ettegi mis ja kuidas ja kui palju… Mul on kaks koera, kaks kassi, kaks küülikut – kõik oleks vaja siis ju kindlustada, aga kas kraantši tõugu loomadele üldse on sellist asja… Pean uurima hakkama, aga kui keegi teab, rääkige mulle ka!

Väike Madlike ja Grinch, suvi 2018

Comments

comments

10 thoughts on “Hirmuäratav pühapäeva hommik

  1. Kas on võimalik (no kasside puhul on eksole kõik võimalik), et teine kass ajas lillepoti maha ja Grinch jäi käppapidi alla…? Mitte nii “täpselt”, et haav tekiks, aga piisavalt, et luid murda :(

    • Eks kõik ole võimalik, aga see tundub selline utoopiline kokkusattumus. Samas ma ei kujuta ette ka mismoodi see teisiti juhtuda oleks saanud..Oeh.

  2. Mina isiklikult ei näe lemmikloomakindlustusel mõtet… Küll aga on see on õigustatud jahis käivate koerte puhul. Miks? Eelkõige seetõttu, et kui midagi juhtub, pead sa ikka ise arve kinni maksma kliinikus ja siis saad alles kindlustusfirma poole pöörduda ja osa rahast tagasi nuiata. Lisaks korvavad nad max 800 eurot vms… Pluss omavastutus on ka muidugi (60€). Meil pakuvad lemmikloomakindlustust Ergo ja If. Ergo pakub seda vaid koos kodukindlustusega. Googelda veits ja uuri… Kindlustatakse vaid kuni 7-aastaseid loomi, pärilike haiguste ja tõuspetsiifiliste haiguste ravi ei korvata, samuti mitte hambaravi, ega ka sünnitusabi, allergiaravi, küüntelõikust, vaktsineerimist, kroonilisi haiguseid… Saab muidu kindlustada nii tõuga kui tõuta koeri-kasse, küülikuid nad ei kindlusta. Ja muidugi tasub meeles hoida, et kindlustatavad loomad peavad olema korralikult vaktsineeritud ja mikrokiibiga. Nõkse jm on veel ja veel. Minu silmis mõistlikum loomadele lihtsalt mingi kindel summa iga kuu kõrvale panna… KUI midagi juhtub, on see vähemalt kohe võtta. Kunagi oli lemmikloomakindlustus midagi muud, kui ta on nüüd. Praegu siiski puhtalt äri. On olnud nt ka olukordi, kus kindlustus enam looma ei kindlusta, sest väljamaksed omanikule on liiga suured/tihedad olnud :) Pluss keeldutakse teatud tõuge kindlustamast… Aga eks igaüks ise otsustab, kas on mõtet või ei, see vaid minu isiklik arvamus.

  3. Minu koer oli kindlustatud. Ja kindlustan ka järgmise koera kui ta piisavalt vanaks saab. Ei kahetse hetkekski, et tegin kuigi paljud rääkisid kui mõtetu see on. Tänu kindlustusele sain tagasi peale omavastutuse mahaarvamist ülejäänud raviks kulunud summa ning peale koera surma hüvitati ostusumma. Maksimum ühe haigusloo hüvitis jääb küll alla 1000€ ( oli vist 700€) kuid minule oli kasu küll kui ühel visiidil tasutud pea 600€ tagasi maksti ning teiste haiguslugudega samamoodi. Otusumma hüvitis ei too küll koera tagasi kuid oli tõukeks võtta uus koer kuna mis ma muud selle rahaga teeks. Ei hakka ju koera hüvitisega näiteks autot remontima vms.

  4. Ma sinu asemel seda suurt lillepotti aknalauale tagasi ei paneks sest kui juba korra alla käinud siis ei saa ju garanteerida et mõnele lapsele kaela ei saja.

    • No iseenesest see ju ei kuku, st ma eeldaks, et ta ise ajas selle kuidagi maha, kui pottide vahel patseeris, aga kuidas ta siis endale veel viga tegi… ma ei tea. Imelik asi.

Vasta Di-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.