Ideaalne ema, ideaalses maailmas, ideaalse perekonnaga

 

Teate kust mul tuli juba lapsena mõte, et minul saab olema neli last – kaks poissi, kaks tüdrukut? Kui mul oleks näiteks vaid poiss ja tüdruk, siis tüdruku lastel poleks ju tulevikus tädi, ning poisi lastel poleks onu – no mis elu see veel siis oleks, ah? Seega peab olema kaks ja kaks, siis on kõigil mu tulevastel lastelastel onud ja tädid! Kujutage nüüd ette 5-aastast, kes mõtleb oma tulevastele lastelastele ja sellele, kui kurvad nad oleksid, kui neil poleks onu/tädi…

Peale Joeli sündi olin ma täiesti kindel, et lähimate aastate jooksul ma rohkem lapsi ei saa – las olla kaks nüüd ja kaks maeitea, mõne kuni kümne aasta pärast. Aga noh, kuus kuud hiljem tuli emakas koputades ja ütles, et ta tunneb end tühjana. Käis ja koputas ikka mitu kuud, kuni ma nägin ühes blogis loosi Lukcy Laika suuretele, raamitud piltidele ja otsustasin osaleda. Valisin välja pildi ”Suur pesa, suur pere” ja ütlesin endale, et kui ma võidan, on see märk sellest, et peaksime kolmanda lapse kohe saama. Ja mina, kes ma iial midagi ei võida, võitsin. Peale mõningasi takistusi, sündiski lõpuks meie Madlike. Teha suuri otsuseid mingi loosi alusel, igati adekvaatne ju! :D

Ma olen alati unistanud, et ühel päeval saab minust ema. Maailma parim ema. Ema, kes annab endast oma lastele kõik ja rohkemgi veel. Ema kes kokkab imemaitsvaid roogi. Ema, kes pakub oma lastele elamusi. Ema, kes on olemas. Ema, kes mängib oma lastega tunde. Ema kes ei karju iial. Ema, kel on alati kõik kontrolli all. Ema, kes nähes mingit mega-sigadust, läheneb asjale külma kõhuga ja lahendab asjad ühe käeviibutusega. Ema, kes loob oma perekonnale tõelise kodu.

Ma mõtlesin, et minu perekonnast saab täpselt selline perekond, kellest mina ise lapsena unistasin – isa ja ema, kes jumaldavad teineteist maailmalõppu ja tagasi, tõelised hingesugulased. Lapsed, kes kaklevad ja lepivad, aga hoiavad alati kokku. Umbes nagu seriaalis ”parenthood”. Ma vaatasin seda seriaali pisar silmas, sest see on täpselt see, millest mina alati olen unistanud ja mida mina olen oma perekonda ”luues” silmas pidanud. Miks peab olema suur perekond? Ikka selleks, et oleks inimesi kes on sunnitud sinuga leppima! :D

Aga reaalsus on see, et peale kolme lapse jutti saamist olen ma lihtsalt üks tühjaks pigistatud sidrun, kel pole endast enam midagi anda. Ma tahaks lihtsalt segamatult lapiti lamada ja mitteeeee midagi kuulda ega teha – eriti veel kell viis hommikul ”emmee, kakaaaa”… Ma olin ideaalne ema, kuni sain lapsed, hah. Nad söövad mul hinge seest ja nad on minust välja imenud iga viimse kui raasu eluisu.

Minu emal ei olnud aega minuga mängida, sest ta oli alati kas tööl, või liiga väsinud. Mul polnud ka enam-vähemgi samaealist õde-venda, seega olingi ma valdava osa oma lapsepõlvest üksinda. Teate kui kurb on üksinda mängida? Teate, kui kurb on üksinda laduda lumememme, või üksinda kiikuda… Ja ka see on põhjus miks lendab minust välja lapsi palju ja tihti – vähemalt ei pea nad iial tundma üksindust.

Ma tahtsin tegelikult oma jutuga jõuda sinna, et ma pole täna kohe mitte üks raas selle ema moodi, kes ma plaanisin olla – ma olen närvihaige, ma tõesõna lihtsalt ei suuda mängida üle viie korra ühte ja sama mängu, ning mis puudutab mingigi kontrolli omamisse, siis see rong sõitis juba umbes kolm last tagasi teadmata suunas minema. Kuidas teised naised hakkama saavad, ahh?

 

Comments

comments

15 thoughts on “Ideaalne ema, ideaalses maailmas, ideaalse perekonnaga

  1. Minul on hetkel üks laps, plaanis kunagi ka teine. Aga selle teisega on veel aega kuna tahan, et see esimene saaks meie aega ja tähelepanu. Et ta mälestused ei algaks sellega, et ta “on ju vanem ja targem”. Et ma ise saaks oma kaine mõistuse tagasi ja iseendaks. Ma imetlen neid, kel on mitu väikelast aga ise seda teed ei valiks. Liiga egoistlik vist. Samas oskan ma üksiku lapsena hinnata ka oskust omaette olla ja oma asjadega ise hakkama saada. Kuna vanematel minu jaoks aega ei olnud siis pidin oskama ise toime tulla. Seepärast vist tahangi lapsele jagamatut tähelepanu.
    Aga sulle jaksu, ühel hetkel läheb paremaks! (ja kolm korda vasakule on ju sama kui üks kord paremale :P )

  2. Pole lapsi, pole probleemi :D ei tegelt ma arvan, et nii väikese vahega kolm last saada on igaühele raske, aga nad kasvavad ju nii kiiresti ka, kohe varsti on juba arukamad :) sa oled kindlasti palju parem ema, kui sa ise arvad. Mina vana närvihaige oleks sinu olukorras juba ammu mehest lahus ja laste närvisüsteemi ära rikkunud, seetõttu ma lapsi ilmselt kunagi ei teegi :D

  3. Mina kasvasin üksiku lapsena ja olin väga rahul. Ja olen üle kolmekümne ja siiamaani lapsi pole. Ja tegelt ega ma ei saagi aru, mis valu peaks olema üle 1-2 lapse saada, sest tähelepanu ja raha jagub iga lapse jaoks ju järjest vähem. Aga ega ma saagi sellest aru saada, kui endal lapsi pole. Lihtsalt… tea, kust see “on vaja” tunne tuleb. Eks ta bioloogiline ilmselt ole, saad ühe ja jääd sõltuvusse 😃

  4. Mina loen su postitusest välja, et sul oleks täiega vaja korraks aeg maha võtta ja enda aega saada. Kas su mehel suvel pikem puhkus on? Kuna su väikseim laps ei ole ka enam nii tilluke midagi, ehk on võimalik korraldada nii, et jätadki lapsed näiteks 3-ks päevaks mehele ja sõidad kuskile end välja puhkama? Kas siis vanemate juurde, mõne sõbra-tuttava juurde, võimaluse korral mingi tasuline majutus. Ei pea olema luksuslik spa, kohti on igas hinnaklassis. Saaksid end alustuseks lihtsalt välja magada, ehk ka rahulikult duši all käia, õhtul kohvikusse jalutada, lihtsalt ajakirja või raamatut lugeda. Kõigil on sellist rahulikku hetke vaja ja sina pole seda päris kaua saanud. Kui väikseim on ikka liiga beebi veel ja ainult rinnaga uinuma harjunud jm, siis võta ta kaasa, aga kui saab kuidagi teistmoodi (nt piima välja pumbates), siis pigem see variant. Usu mind, sellest on tervele perele kasu! Mehel on paar päeva raske ja alguses ehk ka seda vajadust raskem mõista (sest tema on tööl käies ilmselt rohkem lastest ja kodusest rutiinist eemal, ei saa aru, kuidas see pidev kodusolek kurnata võib), aga ka temal on pärast parem olla, kui n-ö läbipõlenud kodune ema end paremini tunneb. Ja ka lapsed on rõõmsad, kui ema on puhanud ja hetke endale saanud. Vähem kui 3 päeva ei ole mõtet, esimene päev läheb sul lihtsalt harjumiseks ja ei suuda veel nautida. Tegelt ka, mõtle sellele. :)

  5. Mul on noorem õde ja vend, seega peaks justkui olema suure pere laps, aga kuna ma olin alguses üksi seitse (!) aastat, siis ma vahel tunnen, et natuke on minus seda üksiklast kah – jagada ei meeldi, tahan palju olla üksi, olen isekas ja paindumatu jne. Mulle väga meeldis olla see laps, kellega käidi igal pool, kellel oli palju hoidjaid ja kelle jaoks oli alati kuskil mõni šokolaad varutud. See elu lõppes, kui ema ja onu mõlemad kokku viis uut last said :D Keegi ei vaevunud enam nimesidki meelde jätma…

    Aga seda, et minust saab ema, olen ma alati teadnud. Kaks või kolm last. Olen terve elu mõelnud ja unistanud, milline ema ma oleks ja ootan seda aega väga. Noh, natuke kaine õuduse ja hirmuga ka :D :D Loodetavasti see hiljemalt paari aasta pärast ka juhtub. Millalgi 26aastasena mu emakas lülitas selle nupu sisse, et TAVAI BUSINESS IS OPEN ja see tekitab minus iga kuu uusi veidraid tundeid :D

  6. Ma tundsin end niiiiiii ära!!! Loeks täpselt nagu enda kirjutatud teksti, ainult et…mul pole veel lapsi ja praegu on siis see faas, kus ma enam-vähem sõna-sõnalt kujutangi olukorda nii ette, nagu postituse alguses kirjeldatud. Pai-pai sulle!

  7. Ma teadsin kunagi 15-aastasena et saan kunagi lapse(d). Aga siis kui olen paaalju paalju vanem, no nii mingi 30 ringis. Tahtsin õppida kuskil ja reisida ning hea töö leida.
    Aga läks paraku teisiti ja see laps sündis 2 aastat hiljem. Nüüd on ta 7 aastane ja alles nüüd praegu sai mahti teisele lapsele mõelda..
    Ma ei tea miks aga mulle ei sobi kohe üldse lapsed väikeste vanusevahedega. 6-7aastat vanusevahe on minu jaoks ok. Alla selle ei tuleks kõne allagi.. Siin kuskil kommentaaris keegi seletas ilusti lahti ka miks. Et ise vaja enne inimeseks saada ja lapse tähelepanust ilma jätmine teise lapse tõttu tundub mulle pisut vale.
    Ma olen kuulnud ja et kui lapsi väikeste vahedega teha siis neil tore mängida koos jne.. Aga kes ütleb et 8 aastasel ei võiks olla tore mängida oma väikese õe/vennaga?
    Ja ideaalne ema ma ei ole. Ei ole eales üritanudki olla.. Ei hakka ka ilmselt olema
    Kellegile hakkan ikka närvidele käima 🤣

    • Kui vaatan enda sugulasi, sõpruskonda ja tuttavaid, siis tõepoolest, pigem mängivad koos suurema vanusevahega lapsed ja 1-2-aastase vahega tülitsevad. Sama oli ka meie peres.

Vasta Kärt-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.