Issand milline halapunn

Jah, me kõik saame siin aru, et ma halan ikka jubeee palju viimasel ajal. No nutke mulle fucking jõgi, ausalt. Kas te arvate, et ma ei teadnud, et see saab olema raske, et kaheaastase, kolmeaastase, majapidamise, kuuma suve ja kõige muu kõrvalt, millega ma siin tegelema pean, saabki raseda elu olema keeruline? Mina igatahes teadsin. Aga fakt, mida ma ei osanud vist oma naiivsuses ‘teada’, on see, et ma ei tohi seda öelda.

Sest jumal selle eest, kui keegi enda tundeid ja mõtteid ausalt kirja paneb või veidi halab, et siis oleks jälle hea kergema südamega edasi trampida. Topime aga kõik emotsioonid, tunded ja mõtted kuskile mulla alla peitu, ning teeme nägu, et ma olen mingi fucking wonder woman, kes kõigega alati hakkama saab ja sealjuures iial ei kurda. Sest noh, ise ma ju valisin selle tee, seega ole aga heaga vait. Kes siis käskis end rasva süüa, kolm titte jutti valmis treida, trobikonna loomi kokku kuhjata jne? Ikka ise, ikka ise.

Kas te arvate, et ma ei tea, et elu läheb veelgi keerulisemaks, kui plikatirts ära sünnib? Uskuge mind, ma mäletan veel imehästi mida ühe keerulise tite kantseldamine tähendab ja ma oleksin puhta naiivne imbitsill, kui loodaksin, et sel korral saan omale lapse, kellega pole muresi, kel pole gaase, refluksi, magamata öid, imetamisprobleeme, hulluks ajavaid nutumaratone… et ma siis parem ei kirjuta tulevikus sellest, ning postitan teile vaid imenunnusi pilte instagrami neist kolmest sekundist, kui see põnn õndsalt magada on otsustanud. Muidu veel äkki halan ja no, jumal selle eest, eksole.

Ma kohe päris-päris ausalt tean, et mu soov saada neli last jutti, on pöörane ja ma tean, et see ehk pole minu keha ja mõistuse suhtes kõige parem plaan, aga kui ma seda neljandat kohe ja praegu otsa ei tee, ei näe ma mõtet teda enam üldse saada. Minu ettekujutus minu perekonnast on alati olnud neli last. Kas just jutti, aga kahe kaupa kindlasti, et kõigil oleks mängukaaslane koguaeg olemas. Nüüd aga kui mul on juba kolm jutti tehtud, ei saa ma seda neljandat ka kuskile aastate pärast üksinda hängima jätta. Kas see saab olema kerge? Kindlasti mitte. Kas ma saan sellega ikkagi hakkama? Kindlasti saan. Hell, ma olen 12-aastasena üksinda lehma poegimistki vastu võtnud, asi see üks titt veel üles kasvatada siis on.

Et jah… esimest korda enda kohta neid asju lugedes haavas see mind küll veidi, aga teisel korral juba muigasin, sest neil perekooli kägudel pole niikuinii õrna aimugi mis elu ma siin elan, milleks ma suuteline olen või mida tähendab olla 35 kraadise kuumaga lõpurase, kelle kõhuümbermõõt on 133cm, kel on kaks raske iseloomuga (*kasvatamatut*) väikelast, kes koguaeg sinust midagi tahavad, ning samas pead sa hoidma korras suurt maja, sest muidu hakkab üks lastest allergiliselt end veriseks kratsima, loomi kantseldama, süüa tegema, hoidiseid keetma, kasvuhooneid, peenraid, hoovi ja jumalteab mida kõike händelima, ning sealjuures veel kaine mõistuse säilitama. Tugivõrgustik on mul põhimõtteliselt ümmargune null ja kõik on koguaeg ainult minu teha-mõelda-muretseda. Jah, ise olen selliseks oma elu elanud. Jah, ma pole esimene rase väikelaste ema, kel on muud kohustused ka, peale ellu jäämise, aga kas see tähendab, et ei või öelda, et elu ongi vahepeal niiviisi keeruline?

Ma keeldun uskumast, et ma olen ainus ja ma tunnen südamest kaasa kõigile, kes peavad vajalikuks või normaalseks kõike vaid sissepoole elada, et jumala eest mitte vahel nõrgana paista.

Alati on üks häda. Ütled ja näitad välja, et sul on praegu raske – issand milline vingats! Milleks neid lapsi saada ja elu keeruliseks elada, kui hakkama ei saa! Teed nägu, et sul on kõik mega kontrolli all ja sa saad nii fucking imehästi kõigega hakkama, et jumal ise ka taevas tahab sulle nuttes kuldmedali anda – ninnu-nännu, feik, mõttetu elu, fantaasia, raudselt mõtleb kõik välja ja tegelikult saab iga õhtu kodus mehelt nuuti.

a-wise-woman-once-said-screw-this-shit-and-she-lived-happily-ever-after-d65b4

 

 

Comments

comments

23 thoughts on “Issand milline halapunn

  1. Veidi halab? Minul oli sinu vastu suur respect aga peale viimast paari postitust on tõesti ainult üks suur hala ja vingumine. Mille võiksid tõesti natuke enda teada jätta. Ega sellest vingumisest ju midagi paremaks ei lähe vaid tuleb üle elada sest ise sa valisid selle tee 🙂 ja ausalt öeldes ma ei suuda ette kujutada sinu neljandat rasedust.. See laps vist sünnikski suure hala saatel😕
    Soovin muidu jaksu ja jõudu sulle ning ütlen et you can do it!

  2. Peab ikka mingi täisjobu olema, et öelda teisele inimesele debiilik…Aga Sina, Janeli, oled tubli! Ma nt ootan oma esimest last ja mõtlen et jummel saaks ma ühegagi hakkama :D nii et müts maha!

    • Ausalt, mind isegi ei kõigutanud see kommenteerija, kes mind debiilikuks prg kutsus. Loodame, et tal kergem hakkas sellest. :D
      Ja kindlasti saaksid ka sina hakkama, antud hetkel lihtsalt on seda raske ette kujutada. :D

  3. Soovitan sul lihtsalt järgmise raseduse aeg mitte blogi pidada, mitte keegi ei viitsi nagunii seda (veel hullemat) hala lugeda…praegunegi on juba too much.

  4. Mind ajab nii kettasse… Kes käsib siia lugema üldse tulla. See on suht sama hea, kui et mingi võõras sajab mulle koju sisse, istub siin pool tundi vms, vaatab, mis teen, kuulab, mis räägin ja siis kõnnib minema sõimates mind debiilikuks, kuna see ei olnud talle meelelahutuslik aeg. Haha. Peaasi, et te oma elusid siis paremini elada oskate ;)

  5. Sa oled nii tubli! :) Inimesed unustavad ära fakti, et halades või ei, sa tegelt ka saad oma eluga lõpuks ikkagi suurepäraselt hakkama. Teist varianti ju nagu polegi. Enamus inimesi aga ei hakka oma elu selliseks elama, kuna löövad põnnama, et oi, aga äkki on raske, äkki olukord nõuab viimati enesearengut, eneseületust jms suuri asju, lihtsam on mugavustsoonis elada. Ja no ju ei mahu hinge ka, et mismõttes sul on vabadus viriseda, aga neil pole, kuna see ei vasta nende enda seatud normidele…… Virinaga on sama asi, mis närvi minemisega. Virise ära ja saab kergem. Seda endas hoida ja alla suruda, teeb lõpuks hoopis suurema karuteene.
    Ma oma kahe lapsaga halan ka piisavalt, ainult et oma privaatsesse blogisse või mehele, mitte teistele. Seepärast mu tuttavad vaatavad, et ma kuidagi rahulik, hakkavad minu eest halama :D Niiet saa siis inimestest aru ;)

  6. Just hea, et kõik välja ütled. Kirjutad üles ja läheb kergemaks. Mul on 3 last ja tugivõrgustik, aga ikka vahel halan :) 10 aasta pärast kirjutad, kui mõnus on elu 4 lapsega.

  7. Blogijate kommenteerimise puhul jääb mulle veidi arusaamatuks, et kas keegi sunnib neid Kägusid siin lugemas käima? Minu veebibrauseril on küll võimalus, et ebameeldivad lehed panen kinni. Ja kus see inimene oma frustratsiooni veel võiks välja elada kui mitte oma kodus/oma blogis :)

  8. Mind üldse ei häiri su nn vingumine, sest sa teed seda läbi musta huumori ja üldmulje on minu jaoks igati positiivne ja mõnus. Rõõmuga elan teie pere tegemistele kaasa! On neid blogijaid ka, kes minu arust vinguvad halvas mõttes ja on juba oma olekult negatiivsed ja isegi õelad, sina nende hulka kindlasti ei kuulu. Ja minu silmis oled sa supertubli noor perenaine, kui ma lähemal elaksin, siis pakuksin ennast sulle sõbrantsiks :)

  9. Päris naljakas on lugeda neid kommentaare, et miks sa umbes pead halama ja kedagi ei huvita. Mul pigem tekib küsimus, et kui neid ei huvita siis miks te loete edasi, pole ju vaja edasi lugedagi kui juba aru saad, et see postitus sulle peale ei lähe.
    Ning kuigi jh see blogi on avalik siis võiks ju võtta asja nii, et Janeli kirjutab nagu päevikut oma mõtetest ja tunnetest, erinevus ainult ongi selles, et see on internetis ja kätte saadav kõigile.

    Mina arvan, et hala aga edasi see on just hea, saad oma tunded ju välja kirjutada ning tavaliselt hakkab peale seda kergem :) Minu silmis oled sa tubli ema ja naine. Mul on üks laps ainult ning noh 2 koera ja vahel tahaks küll metsa joosta ja tagasi mitte tulla. Kõik ju möödub alati. Meil kõigil on paremaid ja halvemaid aegu. :)

  10. Ma selle halavärgi jätan vahele. Ju siin oleneb palju ka lugeja meelestatusest. Ma hoopis kommenteeriks seda foorumivärki.

    Mulle on silma jäänud, et nii palju heidetakse inimestele ette ilustamist ja fassaadi. Aga miks need osadel eksisteerivad? Nende samuste kommentaatorite pärast ju. Kui kirjutad ka negatiivsest, siis hakatakse saagima ja ei tahagi enam rääkida muust peale hea.

    Näiteks võiks sinul nüüd kopp ette saada ja võiksid jagada vaid häid emotsioone. Selles poleks midagi halba, aga see näriks sind veits seest ja see poleks sinu valik vaid hirm kommentaatorite ees.

    Samamoodi mina halasin veits, et kurjad tädikesed on tulnud lastega pahandama, kui nood on lihtsalt veits vingunud. Kommenteeriti, et pole mul mingid inglid ja teevad põrgukisa. No, tere, tegelt jah? Muidugi teevad. Aga ma kirjutasin ikka olukordadest, kus ei teinud. Sest peaks olema totu, kui laps laamendab, keegi tuleb korrale kutsuma ja siis hakkad veel solvuma. :D

    Ühesõnaga, mis ma tahtsin öelda on, et paljud inimesed ei julgegi millestki kirjutada. Pole vaja neile kägudele nii suurt mõjuvõimu ka anda. Nagunii loevad ridade vahelt täpselt seda, mida ise soovivad. Las nad olla ja muliseda rahulikult edasi.

    Ja sina kirjuta täpselt samamoodi rahus edasi. Kelle jaoks on hala, see ärgu lugegu. :)

  11. Need “mida sa halad” kräunujad ei mõtle väga palju. Sul on kaks last ja loomad ja rasedus ja elu ja head hetked on sellises tempos omale nautimiseks ja puhkehetked omale. Blogisse jõuab see osa, mis on vaja nö. välja elada esimeses järjekorras, et jälle edasi tegutseda. Rohkema vaba ajaga jõuaks ka roosi lõhnalist fru-frud küll ja veel, aga näiteks minul pole ka ühe lapse ja raseduse kõrvalt seda aega. Tugevamad tunded, mida on vaja välja saada on ikka hala teemalised ja head, mugavad, mõnusad hetked on mulle ja minu inimestele, mitte anonüümsetele üleolevatele hinnangute loopijatele, ehk nii ka sinul.

  12. Võta selle nelja lapse kinnisidee suhtes natuke vabamalt. Selles mõttes, et elu on elu ja never know. Sa kuidagi väga raiud, et kindlasti saad neli ja kohe jutti. Saa ikka kolm enne kätte ja vaata kuidas on. Ma ei teagi miks ma seda kirjutan üldse, sest ma tegelikult ei mõtle üldse seda ka, et oi oi ära saa lapsi juurde. Vist pigem sellepärast, et elu üllatab ja sina arened ja muutud ja ei saa nii plaanida selliseid asju. Aga jah mine tea, äkki saad hoopis kaksikud ja plaan pees :D
    Jõudu!

    • Ega ma teda vastu tahtmist voodi külge seo ja end vägisi viljasta. See on ikka tema soov ka. Ta kiusab mind siin, et tema tahab kuute last ja kui ma teda siis hullu-pilguga vaatan, naerab, et mis see minu tahetud neli parem on, kui tema kuus. :D

  13. Ma jätaks küll maja koristamata, kui mul lapsed kõike seda allergia pärast ise tegema hakkaks :D : “samas pead sa hoidma korras suurt maja, sest muidu hakkab üks lastest allergiliselt end veriseks kratsima, loomi kantseldama, süüa tegema, hoidiseid keetma, kasvuhooneid, peenraid, hoovi ja jumalteab mida kõike händelima”
    Võtan endale nüüd kausitäie tähti ette ja lähen närima :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga