Issand, see sünnituse värk

Oleks igati okei, kui see beebi saabuks kasvõi viie (!!!!) nädala pärast. Saate aru VIIE! Samas võib muidugi minna ka kuni kaheksa nädalat, enne, kui selle titaga näost-näkku kohtume (üle tähtaja ei taheta jälle lasta), aga isegi see kaheksa nädalat tundub praegu juba… nagu järgmisel nädalal.

Üks osa minust on selleks beebiks nii valmis, et ma läheks kasvõi homme hommikul kott kaenlas haiglasse ja saaks sellega ühelepoole, kui vaid beebi ise juba valmis küpsetatud oleks. Ma olen väga põnevil, et kuidas siis sel korral läheb. Kas veed tulevad ise ära (see oleks nii uus ja lahe ju!), kas saan sel korral ilma epiduraali jms jamata hakkama, kas läheb jälle 20h aega jne. See suhkruvatiline beebilõhn, sünnitusjärgne eufooria ja need esimesed päevad, kui alles tutvust teeme… Ma ei suuda ära oodata!

Teine osa minust on aga täiesti…hirmust halvatud, kui mõtlen, et äkki tuleb sellest jälle mingi õudukas. Ma tean täpselt mida ma tahaksin ja mida ma teoorias selle nimel tegema pean, aga ma olen kabuhirmus, kui mõtlen sellele kõigele reaalselt juhtumas. Ma kardan, et ma ei suuda end rahulikuna hoida ja see takistab jälle mu avanemisprotsessi, ning lõpuks olen ma jälle lihtsalt hüsteerias, sest 12h jooksul olen suutnud avaneda 3 sentimeetrit. Kuidas muidu seletada seda, et ilma epiduraalita kulus mul paari sentimeetrise avatuse tekkimiseks mingi 15 tundi põrgupiinu, aga kui epiduraali sutsaka ära sain, mis minu eest mu lihased lõdvestas, sai kahe tunniga neljast sentimeetrist kümme. Ma kardan, et ma ei suuda ise end niimoodi rahuliku ja lõdvana hoida. Epiduraal ei ole paha, aga ma ei tea… ma tahan olla see vägev ürgnaine, kes saab päris ise hakkama.

Ma vist otseselt ei kardagi seda valu, kuigi seda lõpu õudust ikka nagu pelgan, kus valu enam nagu täielikult üle ei lähekski ja ongi vaid ”omfg lihtsalt tapke ming kohe” ja ”millal see ometi lõppeb, ma ei suuda enam” valu. Pigem kardan vist pettumust, kui asjad ei lähe nii nagu minu kontrolli friigist aju tahaks.

Ma tean, et segavateks faktoriteks on:

*tuhude vahede mõõtmisele keskendumine – eelnevatel kordadel olen väga pingsalt üritanud üles märkida tuhude pikkusi ja vahesi, sest arstid on seda koguaeg tahtnud. Sel korral ma tahaks selle asja üldse vahele jätta, kui tunnen, et see mind liigselt segab. Aga kas arstid jälle lasevad?

*lastele ja kodus toimuvale mõtlemine – kui Joelit sünnitama läksime, jäi Annu mu sõbrannaga koju. Ma teadsin, et laps on hoitud ja kõik on hästi, aga põdesin ikkagi veidi sõbranna pärast, et kuidas ta vastu peab ja kuidas saab tema kooli asjadega, kui mu sünnitus nii kaua venib (ta tegi minu pärast koolist poppi ja oleks peaaegu veel ühe päeva pidanud Annuga olema).

*asjadekäigu täpne üles märkimine – ma olen eelnevatel kordadel blogi facebooki lehele märkmeid maha jätnud, et hiljem oleks hea kellaaja järgi vaadata mis millal oli ja siis sünnilugu kirjutada. Sel korral ka kindlasti annan teada kui asjaks läheb, aga ilmselt ei tee ma enam nii täpseid sissekandeid ja üritan minna lasta mõttel, et sünnilugu ei saa nii täpne. Läpakat mul ka niikuinii enam pole, millega haiglas olles juba sünnilugu kirjutama asuda, et kõik oleks võimalikult täpne ja värske.

*arstide sekkumine – ma loen parasjagu sellist raamatut, nagu ”loomuliku sünnituse teejuht” ja olen täiesti vaimustuses. Mõni lugu on seal nii inspireeriv ja täpselt see mida minagi nii väga tahaksin, aga ma tean, et haiglas ma seda ei saa… Ma tean, et kohe, kui haiglasse lähen, topitakse mind KTG alla ja hiljem tõenäoliselt olen samamoodi voodisse aheldatud ja juhtmeid täis, nagu eelnevatel kordadel. Ma ei taha, et mult võetaks mu liikumisvõimalus või raskendatakse seda mingite juhtmete ja voolikutega. Ma saan aru miks seda vaja on, aga ma ei tahaaaa. Ma ei saa arstidele ju ka vastu vaielda, kui nad tulevad ja ütlevad, et marss voodisse selili ja ei liiguta nüüd 30 minutit. Või saan? Ma lugesin Joeli sünnilugu ja see lõpu osa, kus ma kirjeldasin seda kuidas ma voodisse aheldatud olin ja kuidas ma iga liigutusega pidin viite juhet kaasa tõstma… see tekitas minus vastikust. Ma ei taha!

*ahastus, kui asjad ei liigu nii kiiresti nagu ”peaksid”- ma mäletan nii selgelt seda pettumust, kui ma mega valudega haiglasse jõudsin ja olin täiesti kindle, et olen juba vähemalt poolel teel, aga siis arst ütles, et avatus on vaid 1cm. Mitu-mitu tundi hiljem polnud see suht muhvigi kasvanud ja 12h hiljem olin veel poolel teel. See oli täielik deija-vu Annu sünnitusest ja ma olin nii hirmul, et saan jälle erakorralise keisri. See tunne oli ko-hu-tav.

Sel korral hellitan ma lootust, et noh, Annu oli vales asendis ja sellepärast läks asi pekki. Joel tuli lõpuks ”ise”, aga kuna ma olin hirmust kange, takistas see mul normaalset avanemist, aga ÄKKI tegi Joel ikkagi nö ”tee ette” ja see kolmas sünnitus läheb lõpuks kergemini… Kui mõni siin kardab, et ei jõua haiglasse ja sünnitab kodus diivani ette, siis… issand mida kõike ma annaksin, et mul oleks selline lootuski! Ma tõesõna hakkan vist nutma, kui lähen haiglasse, surm silmade ees ja siis selgub, et sünnitus pole veel poolel teelgi. Miks minu keha selle asjaga toime ei tule ometi!

Ma ei teagi tegelikult millal oleks mõistlik haiglasse minna… Tartusse on tunni ajane sõit + veel lisaaeg, kui juhtub halb kellaaeg olema. Kas minna siis kui valud on veel nö ”talutavad”, sest siis on autosõit ka kergemini talutav. Või minna siis kui olen juba valust lolliks minemas, aga siis oleks see sõit ka veel ekstra räme piin…

Vahepeal hakkasin lausa mõtlema, et äkki istungi kodus nii kaua kuni vähegi kannatan ja siis kimame hoopis Põlvasse, sest seal on kõik loomulikuma suhtumisega ja pole selline liinitöö, ma tean, et seal minu soovidega arvestataks, aga… mis siis kui mu kehal ongi midagi viga ja ma ei suudagi ilma epiduraalita sünnitada*, ning Põlvasse minnes saaksin jälle üldnarkoosis keisri, mida ma niiii väga peljanud olen ja iga hinna eest vältida soovin…

*ma reaalselt lugesin, et selline asi ongi võimalik, et see olevat mingi emaka…sündroom.  Äkki ma olen ka ”katki” ja ei suudagi ise hakkama saada…

Aghhh, see ajab mind nii närvi, ausõna. Ma tean, et kui ma end maha ei rahusta, siis lähebki kõik pekki, aga KUIDAS ma endale kinnitan või selgeks teen, et ma saan ja ma suudan… sisemuses jään ikkagi ju endas kahtlema.

Rääkige mulle oma positiivsetest sünnilugudest ja andke mulle ideid, kuidas…agh, ma ei tea.

tumblr_n9qh5bk6ng1tq4of6o1_500

Comments

comments

45 thoughts on “Issand, see sünnituse värk

  1. Oskaks ma kuidagi aidata, aga ei oska. Mul kehal sama asi. Läksin haiglasse omast arust kindla plaaniga lähitundidel sünnitada ja voilaa- 1 cm avatust ja 14h järel lausa 3 :roll:🤪 ja peale epiduraali sai asja liikuma. Loooooodan ka, et järgmisega on tee lahti 😁

  2. vb oleksid sa põlvas rahulikum.. see pisike hämar tuba,rahulikud ja toetavad ämmakad.. ehk see rahustab rohkem..
    sünnitasin viimase põlvas,minuga oli mu sõbranna ja mees..terve aja tegid nad balja,niiet mu valud läksid kõkutades :) sünnitus oli niiii mugav,see hämarus ja rahulik õhkkond andis palju juurde.. usun et sa suudad sel korral rahulikuks jääda ja kõik läheb hästi !

    • Jah, ma tahaks nii, agaaaa, kui ikkagi mingi jama ja vajan epit, siis seda ma ei saa ja ongi järjekordne trauma. Kui on midagi, mida ma kardan rohkem, kui epit, siis on selleks kindlasti üldnarkoosis keiser. Issand ma ei tea noh.. Selgub äkki käigu pealt siis mis saab… Vb valutan pikalt kodus, sõidan Põlva, et teada saada kuidas asjad on ja kui kisub tuksi, siis põrutan edasi Tartusse… Aga kas nii saab üldse, et jooksen mitme haigla vahet…

  3. Mul ka ees kolmas sünnitus.
    Mind on varem väga aidanud pilatesest õpitud vaagnapõhjalihaste tunnetus ja hingamine-hingamine-hingamine.
    Hingan sisse ja puhun kõvasti naba peale välja. Ämmakad on kiitnud seda, sünnitused kokku mul olnud mõlemad 7h tuuri, ilma valuvaigistiteta. Samuti pikali ktg ja stan’iga.
    Näis, kuidas seekord.
    Teine laps ei tulnud mul alla sünnitusteedesse ära, mistõttu avanemine ei suurenenud vaatamata valude suurenemisele ja vete avanemisele. Lõpuks pidin “valesti”pressima ämmakas last sorkimas ja liigutamas, et pärispressid peale tuleks.
    Loodan ainult, et seekord ta vähemalt tuleks peaga sinna alla ära emakakaela vastu ära :)

  4. Ma nüüd kahe aasta jooksul kaks last Põlvas sünnitanud ja mõlemad ideaalilähedased kogemused. Avanemisele aitab väga palju kaasa keskkond ja enda mõtlemine. Keskkonna suhtes, ma usun, et Põlva ikka parim koht! (Mul küll mujal kogemust pole, aga see, mis Põlvas, on ikkagi mõnus, kodune, rahulik, privaatne jne)
    Mind aitas ka väga palju selline mõtlemine, et sünnitusaegne valu on ainukene positiivne valu üldse, täidab oma eesmärki ja tänu sellele valule saad sa endale beebi :) niiet süsti endasse palju positiivsust, sa saad hakkama, unusta varasemad (kehvad) kogemused ja usu, seekord läheb teisiti, paremini. Tänu sellistele mõtetele ongi mul kaks positiivset sünnituskogemust.
    Palju edu, oled väga tubli! :)

    • Nii väga tahaks endasse seda positiivsust imeda, aga kuidagi ei oska. Kui korra tunnengi seda võimu, et jah ma suudan! siis mõne aja pärast ikka hakkan kahtlema, et kas ma ikka PÄRISELT ka suudan? Ma ei oska seda hirmu ja kahtlust endast täielikult välja ajada, nii, et ta enam tagasi ei tuleks…

  5. Kallis Janeli :)
    Esmalt soovitan, et ehk oleks mõistlik raseduskriisi nõustajaga ühendust võtta ja oma hirmudest rääkida.
    Teiseks, olemas on ka juhtmevabad KTG andurid. Ja sul juba kolmas laps tulekul, et kindlasti tunned lapse südametoonid ära ja oskad vajadusel andurit veidi paremasse kohta liigutada. Seega kui oled voodi aheldatud, siis leia omale sobiv asend ja siis liiguta andurit nii, et kenasti tuksuks. Ja kui tahad, siis palu, et ainult dopplerit kasutataks, ka see on võimalik.
    Ja need valude vahed ja mõõtmine viska kohe peast välja. Piisab ka sellest kui sa neile ütled, et valud muutuvad tugevamaks/nõrgemaks/ sama nagu enne, ajaliselt ütle seda mis tundub. Ega keegi ei kontrolli, kas tõesti nii on. Ja küll nad neid vahesid saavad KTG pealt lugeda. Oluline ongi see, et sa tunneksid ennast vabalt ja saaksid lõõgastuda. Sünniloo pärast ka ära muretse, küll pärast on kõik piisavalt meeles, et kirja panna. Minuti täpsus pole oluline va sünni kellaajal ;)
    Minu sünnitus oli imeline, olenemata sellest et kutsuti 3 päeva esile :D Kolmanda päeva hommikuks (kell 9) oli em.kael geeliga piisavalt avanenud, et saadi veed lahti, tehti KTG, siis hakkasin tablette iga 2h tagant lutsutama. Kell 11 hakkasid valud ja sain sünnitustuppa (maakonnahaigla rõõmud) dušši alla. Vedelesin seal kella 15ni, tehti uus KTG ja palusin ämmakal avatust katsuda. AINULT 3CM. Ma mõtlesin oouu maii gaad, nii vähee, et ma suren kui pean poole ööni tiksuma. Ämmakas tegi mulle ka NoSpa süsti tuharasse, et emakakaela lõdvestada. Kobisin tagasi dušši alla. Kell 17e paiku tundsin esimesi kergeid kergeid presse, arst tuli 17.30, et ise avatust katsuda. Tõusin dušši alt toolilt ja omg mis surve ja pressid peale tulid, neid juba tagasi hoida ei saand. Lootsin, et on ikka õige värk, sest 2,5h tagasi oli ju ainult 3cm. Aga näed nüüd oli 9,5cm. Olin veel selili ja ainuke asi mis ütlesin oli, ma ei taha selili sünnitada :D keerasin siis külili ja kuigi laps oli veel kõrgel, siis ma ei suutnud presse üle hingata, et laps rahulikult laskuks vaid no punnimise tung oli nii suur et lihtsalt pidin kaasa punnima. Ja nii mu tütreke 17.42 siia ilma sündiski. Mu sünnitus oli nii kerge ja ma tõesti nautisin seda, mitte ainsatki paha sõna ega meenutust mul pole. Va see, et oleks võind ise sünnitus pihta hakata.
    Minu arust mängib hea sünnituse juures kõige suuremat rolli see, kas sa suudad selle valu enda jaoks mõtestada. Ma olin seal dušši all ja kujutasin ette kuidas tuhud on lained. Meri loksub ja iga tuhu on nagu randa tulev laine, kõige valusamal hetkel kujutasin ette kuidas laine täiega vahutab ja tuleb kaldale lähemale ja siis loksub randa ja läinud ta ongi ja nii iga tuhuga. Ma ei mõelnud kordagi, et tuhu on nii valus või appi mul on valus, paha jne. Olin väga zen seal dušši all ja lainetasin. Mees ütles ka, et tal nii igav :D passis sünnitustoas telefonis, käis sõi lõunat ja siis lõpuks oli väljutuses mu kõrval ja toetas. Aga teadmine, et ta on seal olemas oli nii oluline. Ilupisteid sain aainult sisemisi, lahkliha jäi terveks. Kirja läks ametlikult 7h sünnitust.
    Võiksin miljon korda veel sünnitada.
    Aga sulle soovitan tuhud enda jaoks mõtestada, keskendu hetkeolukorrale, vii end mõtetes heasse paika ja unusta muu maailm ära, pärast aega küll sellega tegeleda.

    • Su kommentaar oli kuidagi nii armas, et kiskus lausa nutuklompi kurku, aitäh! Ma nii tahaksingi teha. Ja muide, su lugu ja need laine jutud on täpselt nagu sellest raamatust, mida ma loen.

  6. Kui ma oma kolmandat läksin sünnitama, siis konkreetselt keeldusin ktg jaoks voodis lamast. Ja pandi nii, et sain püsti seista. 🖒

  7. *vastuseks ühele su eelmisele vastusele
    Mine alguses Põlva haigla, kui sünnitus algab, vaata kas saad seal sünnitatud (mõningatel juhtudel saab Põlvas ka epiduraali, räägi seda ka oma ämmakaga läbi) ja kui selgub, et ei saa ikkagi Põlvas, siis saad loomulikult Tartu edasi minna, kiirabigi vist viib vajadusel. Niiet ära üle muretse ka selle koha pealt. Su põhiprobleem ongi praegu ülemõtlemine. Kerge öelda, aga ära mõtle nii palju sellele, et mis siis, kui.. Vaid keskendu sellele, et sa saad hakkama ja kui lähebki midagi halvasti, siis ei pea sa ju üksi välja mõtlema, mis saab edasi, selleks on ikkagi arstid :) usalda ennast haiglapersonali hoolde. Nemad ei saa sinu eest küll sünnitada, aga teevad palju selleks, et sul oleks hea sünnitada.

  8. Mul rasedust 37+2 ehk siis sünnitus üsna varsti ees ootamas. Kõige hirmsam on see, et esimene sünnitus ja ma üldse ei tea, mida oodata, mida karta. Ja see tekitab paanikat :D

    • Ma isegi ei tea kas see on pigem hea või halb, et sa ei tea mida oodata… pigem vist ikka hea, sest sul pole veel seost millegagi,ala, et eelmise sünnitusega oli sel ajal juba nii või naa… Mine sünnitusele vastu avasüli. Kui veel jõuad,soovitan soojalt lugeda Ina May Gaskini raamatut “loomuliku sünnituse teejuht”. Neid lugusi lugedes saan minagi oma paanikale leevendust, sest tõesti, kõik on võimalik, kui vaid on soodne ja usaldav keskkond.

  9. See lainete võrdlus on tõesti ilus. Hingamise kohapealt julgen enda kogemuse põhjal soovitada varianti, kus keskendud huultele ehk huuled peavad olema lõdvad. Mitte ei hoia hambaid ristis :). Öeldakse, et ülemised ja alumised nn huuled on omavahel seotud :) Nina kaudu sügavalt sisse ja pikalt-pikalt puhised lõtvade huultega suu kaudu õhu välja.

  10. Miks peab ktg-ga voodisse olema aheldatud? Mina olen kõigi kolmega ise küsinud, et kas võin püsti olla ja ilusti on lubatud. Juhtmed on küll, jah, aga liikuda saab ikka rohkem ju kui lamades. Ma ei suudaks elu sees olla keset tuhisid selili liikumatult voodis :D

    • Ma ei tea, mul on niimoodi kästud… samas jah, ega ma muud pole küsinud ka. Aga no ikkagi juhtmed… ma ei tahaks üldse mittr midagi enda külge, vahet pole kas püsti, pikali või horisontaalis…

    • Kusjuures ma ei tea. Korra isegi mõtlesin sellele, aga no ma olen selle haigla kohta nii palju negatiivset kuulnud, et on tekkinud mingi eelarvamus vist…

    • Mul esimene sündis Võrus. Pakuti igasuguseid leevendusi, aga ma ei soovinud midagi. Kogemus oli igati positiivne ja lähenemine personaalne, kuigi oli üks neist vähestest kordadest, mil korraga oli 2 sünnitajat tegutsemas. Iga kell sünnitaksin seal uuesti, kui vajadus selleks tekiks. ;)

    • Okei… oleneb vist palju ka sellest kelle vahetusse juhtud? Ja kas neil on muidi epiduraali võimalus kohapeal koguaeg olemas (kui tead)?

    • Kindlasti oleneb vahetusest/inimestest jne. Kellele sobib üks, kellele teine, aga see on jällegi igas haiglas ja igal pool sama moodi mu meelest. Ma olin esimese ajal haiglas 28 tundi enne sünnitust ja 2 päeva peale sünnitust, selle aja jooksul kohtasin ühte natukene karmima sõnaga arsti, aga ta lihtsalt oligi selline konkreetne, samas kui teised olid rohkem ninnu-nännutajad. :D

      Epiduraali saab minuteada igal ajal. Mul mitmed tuttavad selle saanud ja ka õde sünnitas esimese lapse erakorralise keisriga. Talle anti ise valida, kas narkoos või süst, seletati mõlemaga kaasnevaid nö riske. Tema valis seljasüsti. Ja Võru haiglas on pea kõik arstid sellised, kes Tartust käivad, nii et ma julgen Võrut soovitada küll. Kaaluda vähemalt. ;)

  11. Tere!

    Oled Sa äkki mõelnud koostööle sünnitoetajaga, et saaks oma hirmud vabastatud?
    Või äkki rahustaks Sind, kui saaksid võtta tasulise ämmaka, kes on Sinu päralt ja teab kindlalt Sinu soove?

    Kahjuks on nii, et ega Sa neid hirme “ära muretseda” ei saa, niiet parem on nendest olla lihtsalt teadlik ja kui tunned, et laine kasvab üle pea, võtta korra enda jaoks see aeg ja aru saada, et see on ainult mingi hirmutunne ja mitte reaalsus. Soovitan enda jaoks läbi mõelda mingi kindel tegevus, millele keskenduda, kui tunned, et ärevus tahab Sind üle võtta (näiteks hingamine).

    Ilusat ja rahulikku ootusaega soovides!

    • Jah, plaanisin isegi tasulise ämmaka võtmist, aga kuna need kellega ma ühendust võtsin, olid juba kirja teel ebameeldivad ja lisaks on see teenus meie hetkeolukorda arvestades naaaaatukene kalli võitu, siis on see plaan soiku jäänud… oleks võimalik, võtaks kindlasti.

  12. Ma tõesti soovitan sul enda kõrvale leida sünnitoetaja või doula. või raseduskriisi nõustaja.
    Temaga kohtuda, arutada enda eelnevaid sünnitusi. Harutada lahti pundar, mis need hirmud on tekitanud.
    Muidugi ei oska keegi ette ennustada, missugune on sünd, aga sina saad ennast ettevalmistada, et sünnitusel hingata ja lasta emakal avaneda ja lapsel tulla.

    Minu enda teise lapse sünd oli esimese poja sünnipäev võrreldes kiirem ja pehmem, kuna esimesega õppisin kuidas olla ja teha, et lõdvestuda.

    • Ma alguses tahtsin tasulist ämmakat, aga need paar tk kellega suhtlesin, olid juba kirja teel kuidagi nii…ebameeldivad, kuigi mulle just neid soovitati… aga doula…vb peaks tõesti uuesti uurima ikka hakkama. Tookord jätsin otsingud pooleli, sest hind on ikka üpris krõbe ja kui juba kirja teel ebameeldiv tundub,siis sellist inimet nagu palgata ka ei taha…

  13. Sünnitasin oma esimese lapse selle aasta märtsikuus TÜKis ja minu sünnituskogemus oli ideaalilähedane. Esiteks, rasedusest teada saades võtsin vastu otsuse, et ma ei hakka kõiksuguste vaevuste ja muude asjade pärast vinguma, võtan asja nii nagu ta on. Vingumine tekitab minus stressi, mitte ei leevenda seda. Mõistagi tegi asja kergemaks ka lihtsalt see, et ma olen heas füüsilises vormis, mul tugev tervis, olen normaalkaalus ja toitun ka normaalselt, mistõttu oli mul vaevusi minimaalselt – enamik ajast tundsin, et ei olegi rase. Sain kuni 37. nädalani rahus tööd teha, sain magada, süüa, jalutada. Aga rohkem kui tugev tervis aitas mind teadmine, et see kõik on ajutine ning valud on asja eest. Sama suhtumine aitas mind ka sünnitusel. Tõtt-öelda ei saanud aru, et sünnitus alanud oli, enne, kui tuhud regulaarseks muutusid. See mind vist “päästiski” – oleksin muidu liialt muretsema hakanud. Päev otsa oli imelik olla küll, mina aga arvasin, et mul on kõhugripp… Õhtul sain aru, et vist midagi toimub, aga tahtsin kindlasti Eesti Laulu finaali ära vaadata. Laps kuulas sõna, tuhud läksid regulaarseks kohe pärast Elina viimast laulunooti (kell 22.30), valutasin poole üheni, siis läksin haiglasse, seal selgus, et mul on täisavatus (olin tõeliselt üllatunud!), laps sündis kell 2. Kuna asi läks nii kiiresti (keha ei jõudnud “valmis” saada, kui laps juba tuli), siis sain mõned iluõmblused ka. Terve sünnituse aja mõtlesin hästi intensiivselt, et: 1) see on kõige mõtestatum valu maailmas, sellega tuleb leppida, see aitab mind lõpule lähemale (suuremate valude ajal olin duši all, hingamine aitas ka, aga mitte nii hästi kui vesi) 2) mu keha elab esimest korda elus midagi sellist läbi, võta igast sekundist kõik, mis võtta annab, oota huviga, mis järgmisena tuleb 3) ma saan hakkama, sest mingit muud võimalust ei ole (hehe, umbes samamoodi mõtlen ka nüüd, kui laps on üleväsimusest või gaasivaludest täiesti endast väljas, mul on kõht tühi, aga elukaaslane on veel tööl). Suureks vaimseks toeks oli ka eraämmakas (Häli Viilukas, soovitan, kui järgmine kord asjaks läheb!) ning elukaaslane. Mul kui esmakordsel emal ja täiesti-kogemata-hästi-sünnitanud-inimesel on naljakas (peaaegu) kolme lapse emale midagi soovitada, aga… proovi endasse rohkem uskuda. Looda algusest peale kõige paremat. Ja lepi sellega, mis tuleb.

  14. Ma ei oska muud moodi aidata kui targutades, aga… kui mul sünnitus lähenes, otsustasin asja väga ratsionaalselt võtta, st eesmärk on terve laps. Kui selleks on vaja süste, oppe, aparaate, palun väga, kui kõik need on vajalikud, et beebi terve oleks. Muidugi oli hirm, et midagi võib valesti minna jne, aga see kaine mõtlemine aitas. Tõesti aitas. Tõele au andes võtan ma sünnitust siiani osa lapse saamisest, st ei tähtsusta seda üle. Minu jaoks oli ikka laps oluline :) miljonid naised on tuhandeid aastaid sünnitanud, see et mina sünnitasin, ei ole minu silmis küll kuidagi erilisem kui ükskõik kelle teise sünnitus :D aga oma hirmudest võid kellegi professionaaliga rääkida, äkki on abi :)

  15. Lipsuke, ära muretse! Kui Sa liigselt ei muretse, siis seda suurem tõenäosus, et kõik läheb hästi. Omast kogemusest (õpin ämmakaks, olen oma õpingutega poole peal ja tosinal sünnitusel abiks olnud) võin öelda, et kolmandad lapsed vupsavad üldiselt kiiresti välja ja ma loodan, et sul läheb samamoodi ning sa ei jõuagi seal väga midagi muretseda ja põdeda :D Kõige ilusam sünnitus, mida mina näinud olen, oli ka ühe naise kolmas sünnitus, ta saabus öösel u kella 4 paiku pressidega sünnitustuppa ja u 30min pärast oli laps juba väljas. Kusjuures tegu oli vist tantsijaga ja no jumal, ma ei kujutanud ettegi, et nii graatsiliselt ja kiiresti saab üldse sünnitada (ja et sõna graatsiline saaks üldse sünnitusega kokku minna) :D Ei jõudnud hoomatagi. Muidugi on kõik naised ja sünnitused erinevad, aga mõned asjad peavad ikka paika – nt et mida rohkem sünnitust ette plaanid, sünnitusplaani jne koostad, seda enam läheb kõik vastupidiselt soovile jne. Nii et mina soovitan ka end rohkem usaldada – sul on ka ju juba kolmas sünnitus, sa tead küll väga hästi, kuidas see käib ja mida oodata. Ma arvan, et tunned ka ära, millal on õige aeg haiglasse minna, ma isiklikult soovitaks nii kaua kodus olla kui vähegi võimalik, aga kuna sul juba kolmas ja sa elad haiglast kaugemal, siis kuula oma keha, lõpp võib väga kiiresti minna. Põlva sünnitusosakonna kohta olen ka mina palju positiivset kuulnud, kui sa tunned, et sa oled närvis, siis vb aitaks sind rohkem rahustada sealne patsiendikesksem suhtumine ja suurem privaatsus. Ning “Loomuliku sünnituse teejuht” on tõepoolest väga-väga hea raamat, seal on palju kasulikke nõuandeid, väga äge, et sa sea loed:) Sellele raamatule vastavat sünnitust on küll raske Eesti haiglas luua, aga proovida ju võib ja loodan, et sulle satub normaalne ning mõistlik ämmakas ning nii või teisiti ta peab su soovidega kindlasti arvestama :) Mis mina igatahes sünnitusele kaasa soovitaks võtta- enesemotivatsioon, keskendumine ning valu mõtestamine ja sellega toimetulek on peamised. Siin eelpool mainitud lainete jutt oli väga armas ja hea kujutluspilt :) Paljud kujutavad ette ka enda emakakaela kui lille avanemist, oled ilmselt seda ka kuulnud, võib ju proovida. No ja siis kui võimalik, tugiisik kaasa ja proovige sünnitustoas luua hubane keskkond, kui vähegi aega on, kõik asjad, mis SIND õnnelikuks ja rahulikuks teeks. Võid palatisse ka kaasa võtta midagi kodust, mõnel aitab see. Või hämar valgus, olen näinud, et soolalamp võetakse nt kaasa jne. Kui aitab, siis ka lemmikmuusika või mõni lemmiklugu, ega keegi ei tohiks seda keelata :D Seal “Loomuliku sünnituse teejuhis” soovitab ka, et musitamine-kallistamine-silitused-massaaž aitab kaasa emakakaela avanemisele, kui vähegi soovi ja tahtmist on, proovi kindlasti, hormonaalselt põhjendatud :D Pluss jah see, et tuhide ajal ja pressimisel püüa suu lihaseid lõdvestada, uutamine on väga hea jne. See on otseselt seotud alumiste lihaste lõdvestumisega ja avanemisega, see oli ka täpselt sealt raamatust. Ja üleüldine enese rahustamine, kuivõrd see sellises olukorras võimalik. Selleks need rasedate joogad jne, hingamised särgid-värgid. Ma soovitan, kui see ikka väga võõras tundub ja tunned, et ei oska, uuri nt mingeid meditatsiooni äppe. Ma ise julgen soovitada nt sellist nagu “Calm”, seal 7p tasuta ka, minu meelest tõesti aitab kaasa enese rahustamisele ja lõdvestamisele, õpetab igasugu tehnikaid, mis võivad tulevikus stressirohketes olukordades, sh sünnitusel ette tulla. Vahel lihtsalt tuleb aeg maha võtta ja leida enesele päevas mõni minut, kas või enne magamaminekut, selleks on nt sellised lühikesed mindfulness seansid väga head:) Juba enne sünnitust ja millal iganes. Võid guugeldada ka seda Mindfulnessi. Ma poleks ka uskunud, aga tõesti toimib. Kui sa rääkisid, et sa vb seda õiget “hingamist” jne ei oska, siis mina soovitan, et kunagi pole liiga hilja harjutada, kuna hingamine on väga-väga oluline, eriti sünnitusel. Jällegi mida rohkem end rahustada oskad ja chillim oled, seda kiiremini avaned. Ja ikkagi usun, et kolmanda lapse puhul puht füsioloogiliselt ei tohiks see sul raske olla, kuna su emakas teab juba küll, mida tegema peab :D Lisaks on väga hea naturaalne valuvaigisti ka soe vesi, kui seda õigesti kasutada osata, ma soovitan ka võimalusel vanni või dušši. Vähemalt 20+min järjest, muidu pole kasu. Ja sinu ÕIGUS on valida, kas sa tahad KTG-d või doppleriga jälgimist, kui miskit viga pole, siis ei ole sa sunnitud olema juhtmete külge aheldatud, lihtsalt teadmiseks. See KTG on lihtsalt soovituslik normaalse sünnituse korral, aga kuskil seaduses pole kirjas, et kohustuslik. Juhend normaalse sünnituse käsitlemiseks – sealt võid juurde lugeda. Võid sellest KTG-st kohe alguses ämmakaga rääkida. Tean, kui ebamugav ja piinav see KTG naistele valude ajal on. Ja viimane soovitus – kuula oma keha. Sa tunned ära, mis asend sulle kõige parem on jne, eriti kui sa oled enne sünnitanud ka. Kuula oma sisemist häält, usalda ennast ja sa saad väga hästi hakkama:)! Kerget sünnitust sulle!

    • Selles ongi asi, et mul pole endasse piisavalt usku… aga ma tegelen sellega ja teen kõik endast oleneva, et end sinnamaani viia, et ma tõesti ka usuksin, et suudan! Suur aitäh sulle selle suurepärase kommentaari eest!

  16. Minu esimene sünnitus kestis 5,5 h. Mind aitas jalutamine. Kõndisin ühest koridori otsast teise ja hingasin. Tuhu ajal sügavalt sisse ja välja. Mul polnud üldse valus. Ei tuhude ajal ega sünnitades. KTG alla pandi siis, kui ütlesin, et nüüd on vist valmis. Ei usutud, sest nii kiiresti toimus nende arust. Avatus oli täielik. Lootekott avati ning läksin sünnitustuppa. Sünnitasin järil, mees istus selja taga. Kõik oli nii chill, et presside vahel tukkusin. Ainult see häiris, et mees mulle kuklasse hingas ja palavust tekitas :D
    Soovitan jalutada ja hingata ;)

  17. Sünnitasin hiljuti Võrus – imeline kogemus! Olgugi, et veed avati hommikul, siis ülejäänud protsess kulges ilusti. Aeg-ajalt käisin KTG all ja presside alguses oli ka peal masin, kuid siis lõpus hakkas imelike numbreid näitama ja siis otsustasime eemaldada (ei saanud ühendust vms). Päeval küll olid küll hullud sünnitusvalud (valuvaigisteid ei antud – hingasin valud välja :D) ja käisin ka vannis, mis kiirendas avatust ikka hullult. Õhtul kella 18ks oli laps käes, 2 ilupisted ja kõik korras. Esimene sünnitus ja täiesti talutav, taastumine läks ka kiirelt.

  18. Olen 2lapse ema. Mõlemad on sündinud Pärnu haiglas. Esimene sünnitus algas kodus vete tulekuga, kuna olin sel hetkel esmarase, siis tormasin kohe haiglasse, kus sain väga kaua valutada, kokku kestis sünnitus 14tundi.
    Teise lapsega hakkasid õrnad valud kella 19paiku. Kuna midagi hullu ei olnud, siis käisin veel jalutamas paar km. Elasime sel hetkel maal, niiet igaks juhuks otsustasime haiglasse kontrolli minna. Peale 23 jõudsime haiglasse, avatust oli 1cm. Haiglas istusin dušši all üle tunni ja lasin soojal veel voolata alaselga, väga hästi aitas olekut paremaks muuta. Kell 1 tundsin esimest veidi suuremat valuhoogu, mis pani korraks natuke valjemat häält tegema, samas kõik valud olid endiselt talutavad ja polnud pooltki nii valusad, kui esimese sünnituse ajal. 1.15 tuli ämmakas mind vaatama ja umbes sel ajal tulid ka veed ära. Edasi läks kõik väga kiirelt, 1.20 oli avatus juba 10cm ja 1.23 olid tita käes.
    Teine sünnitus oli esimesega võrreldes mega kerge ja neid hulle valusid õnneks ei tulnudki :D ise ma arvan, et see kõndimine ja dušši all olek kiirendasid asja, niiet soovitan soojalt, ehk aitab :)

  19. Ma sünnitasin oma kolmanda lapse uskumatult kiiresti. Ta on kohe kümne kuune. Tuhud olid tasapisi terve öö ja päeva kestnud, sellised ebamugavad, aga mitte väga valusad. Kuskil poole kolme paiku päeval tundsin järsku, et tuhud on väga intensiivsed, kuigi mitte väga regulaarsed. Läksin igaks juhuks kontrollima. No ja avatust kõigest 1,5 cm. Tuhusid oli KTG all vähe ja nõrgalt. Kodus läks valu kuskil tunni aja pärast nii tugevaks, et võtsin 2 paracetamoli ja ronisin vanni. Aga seal oli olemine talumatu, roomasin sealt välja ja kutsusin kiirabi, sest kartsin kodus sünnitada. Kell oli viis läbi mõned minutid, kui ämmakas kontrollis avatust, mis oli 3,5 cm. Valu oli talumatu, ma kõndisin sünnitustuppa seina najal. Seal nõudsin elus esimest korda epiduraali, sest noh, kuidas küll täisavatuseni sellist valu taluda. Pandi hoopis KTG ja olin külje peal pikali. Ämmakas läks ära, mina seal uutamas. Oh, ja siis tundsin tuttavat survet, lapse pea oli nii all. Karjusin täiest jõust, tuli joostes keegi. Ma siis ütlesin, et press on. Ämmakas tuli kohkunult joostes kohale. Mul oli täisavatus, ehk kuskil poole tunniga avanemine 3,5 cm pealt täisavatuseni. Pressisin käpuli voodis ja mees veel jõudis selleks ajaks kohale kätt hoidma. Milline kergendus, et nii kiiresti kõik läks. Laps sai hea Apgari 9/10. Ma usun, mul on head geenid esiteks, sest mu email olid ka kiired sünnitused. Lisaks käisin enne sünnitust kiropraktiku juures. Jõin alates 38. nädalast nõmmliivateed. Samuti oluline oli see, et olin viimase võimaluseni kodus, pikutasin, hoidsin jõuvarusid. Jõin palju ja sõin, kuigi eriti isu polnud. Et organismil oleks energiat.

  20. Tegelikult kunagi ei tea. Mul esimene oli rist ja viletsus. Kaks ööpäeva ja kiirenduse ning kõiksuguste anduritega. Sünnitustegevuse nõrkus. Peale seda olin kindel, et mu keha niiöelda kiiremini seda asja lihtsalt ei oska teha. Perekonna värk veits ka, alati läheb kaua meie naistel.
    Teisega ma ei jõudnudki haiglasse. Autos võtsin ise vastu beebi. Elu sees poleks osanud oodata, et nii ruttu võib minna. Mul oli ka ca tunnine sõit vaja teha ja startisime siis kui oli kindel, et läheb sünnitamiseks. Ehk väga kiiremini nagu poleks ka saanud. Sõidu alguses ma olin kindel, et enne õhtut ei ole midagi oodata. Oli ebamugav küll. Mõtlesin et selle asendi tõttu, et ei saa liigutada, peab istuma ja ühel hetkel…ou god, juba tuleb :D. Ma ei jõudnud üldse vaimu veel valmis pannagi, kui oli juba läbi kõik.
    Loodan, et sul tuleb ka kiire ja kerge!

  21. Ma olen ka see vigase emakaga ja epiduraaliga sünnitaja. Ja seejuures mul epiduraal valu ära ei võta, aga vähemalt kiirendab avanemist. Nii et ma tänan toredat inimest, kes selle välja mõtles.
    Ma arvan, et hirmu ja ärevuse tundmine on igati loomulik. Nii nagu teisedki on öelnud, kuula ning usalda oma keha ja sa saad hakkama.
    Olen emaks olemise juures tähele pannud, et lastega toimetades tulevad paljud asjad instinktiivselt ja on olemas see müstiline kõhutunne/emasüda, mis tunneb ära, kuidas õigem toimida oleks. Neid sa ju ometi usaldad? Sünnitamisega on täpselt sama lugu. Lihtsalt ei tohi kõrvalistele asjadele keskenduda. Ainult sina ja beebi (tema näeb ka ju vaeva, et välja tulla).
    Ma tean, et seda kõike on väga lihtne öelda, aga palju raskem teha.
    Lihtsalt usu endasse!

    Teist korda sünnitama minnes oli endal ka ärevus, sest sel korral tuli endast välja pressida tervelt kaks beebit, kellest üks veel tuharseisus. Olin ka igatepidi juhtmete külge aheldatud ja sekkumist oli palju. Võrreldes esimese sünnitusega oskasin paremini oma keha kuulata ning lihtsalt hingasin, hingasin, hingasin. Kõik tuli kuidagi iseenesest. Ja õnneks otsustas ka teine beebi ennast õiget pidi keerata (aga seda ei tea keegi, millal ta nii tegi). Olen enda üle uhke, et hakkama sain.

    Igatahes soovin sulle jõudu, jaksu ning kiiret ja kerget sünnitust!

  22. Ma kartsin kohutavalt enne teist sünnitust. Ma olin nii kindel, et kõik oli esimese ajal nii valesti ja mu keha oli ka halb keha justkui, et avanes kaua ja ei jõudnud pressida, sest pole sportlik ja pole lihaseid, mis asja lihtsustaks ja ka teisel korral ei treeninud keha lihastesse, et selle abil aitaks ennast.
    Aa muidugi materdasin, et ma pole ürgnaine, sest sünnitasin epiduraaliga ja ilma ma pole neverever nõus midagi tegema. Ja issand ma kartsin seda kontrolli käest anda. Mul on vaja teada ju mis saab ja mina pean ütlema et nüüd tohib olla see valu ja beebi tulla ja mul peab olema nii asjad nagu ette kujutasin ei tohi olla valesid lauseidki arstidelt, mehelt või mõtteid endal peas.
    Aga kui ma käisin haiglas perekooli loengutes sain kinnitust, et tglt oli kõik esimene kord ok pm õpiku järgi. Ja teiseks korraks aitaski teadvustamine. Et mis ma teha saan, mul aitas endale telefoni notesidesse kirjutamine märkmed hingamise ja lõdvestumise kohta. Ütlesin mehel, mis peab tegema v püüdsin oma hirme talle teadvustada ja seletada kuidas mina kujutan ette et minginolukord laheneb. Haiglas ei läinud endast isegi enam välja kui pidin pikali sünnitama (kartsin seda ülimalt, sest ma ei suuda pressida selili ja need rebendid ja gravitatsioon jms vale asend kontrollifriigile), pm ma ei saanud enam sellist traumat sellest teisest sünnitusest nagu esimene kord. Kuigi ei olnud easy breezy see teine kord ka. Valus oli ikka väga ja pikali ja juhtmed ja rebendid.
    Soovitangi ehk minna loengutesse hingamine ja tugiisiku oma. Kuulata asja nii, et kuidas oma probleemidele lahendused leida. Kontrolli osas ütlesin mehel ja kirjutasin sünnitusplaani, et mul on komme kontrollifriik olla, seda teha selle vältimiseks aitaksid mind need ja need, mida kuulsin loengust.
    Pm anna ära see kontroll ja beebi ju tuleb nii kui nii välja, milleks seda on vaja kontrollida? Kui sa endale oskad vastata sellele küsimusele siis vasta. Usalda meditsiini ja oma tugiisikut sa saad selle tehtud! Edu ja ära ole enda vastu karm! Saad ju hakkama parimal viisil. Teadvusta eelnevalt enda jaoks oma tegevust! Teadvustamine ja olukordade lahendamine peas juba eelnevalt aitasid mul rahulikumalt sünnitada.

  23. Ma soovitaksin sul hüpnosünnitisega tutvust teha. Selle meetodi peamised tööriistad on hingamistehnikad ja eelnev töö alateadvusega. Eemaldada ühiskonna poolt sisse juuritud suhtumine, et sünnitus on midagi valusat ja piinarikast.

    Hüpnosünnituse põhimõte on julgustada naisi- meie kehad on loodud sünnitamiseks, sünnitus saab olla ilus ja hirmuvaba, sünnitus on loomulik, meie keha teab täpselt, mida ta teeb, tuleb ennast lõdvestada ja” kontroll” kehale üle anda, tuhud ei saa olla tugevamad, kui sünnitaja, sest need on osa sünnitajast, kui mu teadvus lõdvestub, siis lõdvestuvad ka mu lihased… Ma hakkasin siia nüüd hüpnosünnituse lauseid kirjutama, aga tõesti soovitan sul youtube’is googeldada ja hingamisharjutusi teha. Koolitused on kallid, aga kui sul on huvi ja soov, siis kirjuta mulle, saan sinuga jagada oma ostetud inglise keelset online kursust. Mind aitas see tohutult.

    Esimese lapse sünnitus ei olnud eriti ilus. Valmistusin teise lapse sünniks hüpnosünnitusega ja maikuu lõpus oli mul uskumatult ilus, rahulik ja meeli ülendav sünnitus! Hingasin ja keskendusin muudele asjadele (hüpnosünnituse laused, linnulaul, visualiseerimine jne), seisin püsti, et kasutada gravitatsiooni ning käisin ka vannis. Haiglasse läksime kella kuue aeg ja 9.30 sündis poeg. Hingasin ta püsti seistes välja!! Ise ei usu seda siiamaani veel väga hästi, et kõik nii uskumatult läks. Ma ei ütleks, et sünnitus oli valuvaba, aga võrreldes esimese lapse sünniga oli kõik talutavam, sest ma oskasin rohkem oma mõttetööd ja hingamist kontrollida.

    Ma soovin sulle usaldust enda keha vastu. Su keha teab täpselt, kuidas sünnitada, anna kogu kulg oma keha kätesse ja lõõgastu. Lõõgastudes vallandab keha loomuliku valuvaigistit, aga seda tuleb enne kodus harjutada.

    Ja ära loe/kuula teiste naiste hirmulugusid sünnitistest, alates tänasest “sööda” oma teadvust ja alateadvust ainult positiivsete sünnilugudega (youtube, instagram…).

  24. Mul sündis aprillis kolmas laps. Esimene laps 2007a sündis peale 15h valusid erakorralise keisriga, haiglasse läksin paar tundi peale valude algust. Teine 2009a 17h valudega loomulikul teel, haiglasse läksin 15h peale valude algust ja selle ajaga oli avanenud 6cm. 2h hiljem oli tita käes, õmblusi ei tehtud. Seekord olin juba enne rasedust otsustanud et sünnitan Tallinnas, sest kodukoha haigla ei tundunud eriti adekvaatne (eelmistest kordadest mingid traumad vist vms). Pealegi oli mul terve raseduse platsenta liiga emakakaela lähedal, armiga emakas ja ennustati suurt last. Paraku algasid valud ootamatult 37+2 koos lapse pea fikseerumisega. Võtsin vanni ja proovisin magama jääda (hilisõhtu oli), sest olin kindel et need on libavalud. Ja isegi kui oleks sünnitus, siis läheb nagunii pool ööpäeva vähemalt aega, kuna teine kord kestis ju ka kauem kui esimene, pidasin isegi plaani hakata kohe Tallinna poole sõitma (3-4h reis). Hea et ma seda lollust ette võtta ei jõudnud, sest peale 4h valusid ei suutnud enam rääkida ega normaalselt liikuda, läksime haiglasse sest kartsin et midagi on valesti, rasedus oli ju raske. Sellest, et tita juba tulebki, sain aru siis kui haiglas ÄE teatas et 9cm on avatus…4 tunniga…. Sealtmaalt läks veel veidi üle 1h ja sain kauaoodatud beebi kaissu. Tehti 1 õmblus sissepoole ja taastusin kähku, 2 nädalat hiljem ei saanud arugi et alles sünnitasin. Siiski kiire sünnitus ei ole alati hea! Valud olid nii intensiivsed et võtsid mõistuse ära. Teisel sünnitusel olid valud 17h peale nagu ära jagatud, aga seekord mahutati see kõik 5h sisse ära. Vastu kõiki hirme ja ootusi, läks ikkagi kõik ülihästi. Kusjuures mu arst andis valida loomuliku ja keisri vahel, aga mingi sisetunne käskis ise proovida, olgugi et terve raseduse pabistasin ja närveldasin, tegin juba plaane et kui vabsee sussid viskan sünnitusel jne. Teadlikult sundisin ennast mõtlema et saan hakkama küll ja ei karda, aga alateadvus leierdas kõikvõimalikke hirme läbi. Nüüd mõtlen et miks oli üldse vaja koguaeg nii üle mõelda kõige üle, tuleb rohkem oma keha usaldada ja lõdvaks lasta :) Muide sünnitustoas kuskil 1h peale sünnitust küsisin mehelt juba et millal ta on nõus järgmist last saama :D

  25. Pingback: Tagasivaade mu kodusele vettesünnitusele ja sellele eelnenud mõttetööle | Lipsuke

Vasta Rika-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga