Juhtus meiega täna siis selline lugu, et ma kaotasin ühe oma jänestest ära. Terve päeva otsisin ja valutasin südant, halasin sõbrannadele, et no nüüd ongi finito – ma ei näe seda jänest enam ii-al-giii… Liigutasin mööblit, tassisin kummutite sahtlid eest ära, sest ta armastab lahti jäetud sahtlitesse ronida ja siis seal asju närida, kutsusin ja kudrutasin, pöörasin terve maja pea peale ja koristasin siis pisar kurgus nagu segane. Kus see tõbras küll sai? Lõpuks lõikasin isegi diivani tagant riide puruks ja ronisin pooleldi sinna sisse, sest seal oli enne väike auguke ja no äkki ta läks sealt sisse ja jäi kinni ja no jumal teab eksole? Aga tutkitki. Pole seda küülikunässi mitte kuskil!
Tegin siis kurvad järeldused, et ju jooksis õue, sest lapsed patseerivad siin pidevalt sisse-välja ja jumal selle eest, kui keegi uksi kinni märkaks panna… Otsisin ja kudrutasin hoovi pealt ka, et äkki tuleb välja, aga ei. Kadunud nagu vits vette, laipa ka pole!
Panin lapsed magama ja tulin siis elutuppa tagasi, et siin jälle korda looma hakata. Virutasin ühe paki mähkmesisusid mehe arvutilauale ja kuulsin aknalaualt küünte krabinat. Muidu oleksin eeldanud, et see on meie kass Nublu, sest tema magab seal pidevalt, aga Nublu oli just mul nina all taidlemas… Tõmbasin kardina eest ära ja mida ma näen! Üks hirmunud punasilm vahib mulle sealt vastu! Vaesekene oli terve päeva seal söömata ja joomata päikese käes olnud! Täiesti pekkis vend noh.
Ainus võimalik stsenaarium – ta oli öösel ringi konnates arvutitoolilt lauale hüpanud ja sealt kardina taha sattunud aga tagasi ei osanud enam tulla…