Joel ja söök

Kui Annemaiaga alustasin lisatoiduga tema 6.elukuu minisünnipäeval, siis Joeliga hakkasime juba varem katsetama. Esimese püree sai ta minu mäletamist mööda juba 4,5-kuuselt. Siis aga tuli tõdemus, et ta ikkagi pole veel valmis selleks, ning ma ootasin veel ühe kuu.
Viie ja poole kuusena oli ta aga juba nii agar, et 1-2 lusikatäit kadus nagu tina tuhka. Ta nõudis aina juurde ja sai väga kurjaks, kui nägi, et rohkem ei saagi. Seega üsna pea sai 2 lusikatäiest 10 ja kümnest terve kausitäis. Musteremmed löövad nüüd silmad krõlli ja saavad südari, aga mis teha. Talle meeldis söök, rinnapiima kogused oluliselt ei vähenenud, vaevusi see talle ei tekitanud ja kõik oli tip-top. Kaalu tuli juurde nii, et ragin taga. Ta oli 6-kuusena sama suur, kui Annu mitu-mitu kuud vanemana.

Aga peale seda, kui ta oli paar korda kätte saanud näputoidu, midagi muutus. Ta ei tahtnud enam püreed. Alla läks ainult kurk ja muu taoline juppideks lõigatud kraam.
Peale mõnenädalast võitlust ma loobusin talle püreede toppimisest ja läksingi täielikult üle näputoidule. See on ju mulle isegi lihtsam, kui püreedega jändamine. Ainult auruta juurikad valmis ja anna ette. Ei mingit püreestamist, söötmist ja pläga. Lisaks on näputoit lapsele paljupalju kasulikum, kui püreed.

Kuigi see tundub alguses hirmuäratav, kuidas laps köhib ja läkastab, kui ta toitu mäluda üritab, siis see läheb mööda. Nõnda ta õpibki. Varsti ta tunnetab juba oma piire ja ei topi omale tervet kurki kõrri.

Ühesõnaga, mõnda aega oli kõik ilus. Kaal tõusis, laps sõi ja elu oli lill. Aga viimased kuud on kaalutõusu suhtes murettekitavad olnud. Ühel kuul oli ta lausa 300g alla võtnud! Ja nüüd on ta kaal juba mitu kuud peaaegu sama olnud.
Arst ei ütle selle kohta nagu väga midagi, sest laps ise paistab rõõmus ja rõõsa, aga mina emana ikka tahaksin olla natukenegi kinni neis normides, mis ütlevad, et minimaalne kaalutõus kuus võiks olla 500g. Samas saan ma aru ka, et kaua see väike inimene ikka kilo kuus juurde võtma saab jääda, aga, et kaal kohe üldse ei tõuse?

Nüüd annan ma Joelile süüa kätte nii palju, kui ta vähegi tahab. Aga ega ta söögist enam teab mis vaimustuses pole. Ka rinda ei soovi ta enam väga süüa. Alati on midagi paremat teha, kui lamada ja tissi nosida.

Kui mul õnnestubki ta rinnale saada, viitsib ta tissiga jännata täpselt nii kaua, kuni piima pahinal kurku lendab. Kui piimavool raugeb, kaob ka tissitamise isu ja ta üritab lihtsalt tuld panna. Ülimugav vend ikka! Ausalt, ma olen lausa kade nende emmede peale, kes saavad kasvõi 10 minutit rahulikult lamada ja imetada, ilma, et peaksid koguaeg titte jalgupidi tagasi tõmbama ja uuesti rinnale suruma. Joel on mul nagu väike sipelgas, kes koguaeg mu kätevahelt jeed üritab panna. Muudkui tõmban ta tagasi, topin tissi suhu, tema võtab ühe sõõmu ja üritab jälle minema käputada. Aga kui annan rinna, millest ta veel imenud pole, on ta kohe vägagi nõus suud lahti hoidma ja neelama. Peaasi, et ise midagi tegema ei pea!
Imetamisele ei aita kaasa ka vaikus ega pimedus (mitte, et neid kahte asja siin majas väga eksisteeriks). Isegi mänguasjadega tähelepanu püüdmine ei aita! Siis ta lihtsalt hakkab naerma ja imegu ma ise oma tissi. :D

Ainus aeg, mil mul õnnestub teda rahulikult toita, on siis, kui ta läheb oma esimesele lõunaunele. Kella kaheteistkümneks on ta lihtsalt nii kutu, et ei suuda enam mul eest minema vurada, ning sööb alandlikult oma portsu ära.
Aga sellest on ju vähe! Kogu see ringi sahmimise nali on juba sellised mõõtmed võtnud, et ma tunnen kuidas mu keha on saanud signaali, et pole nii palju piima vaja toota, ning piimavabrik tõmbub tagasi. See aga omakorda tähendab, et siis, kui poiss ükskord söömise kasuks otsustabki, ei saa ta enam piimast kõhtu täis. Öösiti käib see kõige hullem virin ja võitlus. Ta muudkui tahab tissi, aga kui peale 2-3 tõmmet sealt enam midagi ei tule, läheb ta närvi. Annan teise rinna. Aga ka see on tühi. Ta hakkab nutma. Panen lutti. Aga sealt ju ka ei tule midagi. Ning ta hakkab uuesti nutma. Ja see kestab täpselt nii kaua kuni ta väsinult magama jääb. Kõige hullem aeg on hommikul kell 5. Selleks ajaks on ta oma 2-3x ärganud, väga näljane ja täiega tige, et ma talle süüa ei anna.

Annuga oli mul umbes sama teema. Nad on mõlemad sellised lapsed olnud, kes armastavad tissi täpselt nii kaua, kuni sealt midagi head kergesti kätte tuleb. Kui peab ise tööd tegema hakkama, on häda oioi kui suur. Sellest, et nad niisama rinnal mõnuleks ja lähedust naudiks, võin ma vaid und näha. Rind on ainult kiireks tankimiseks ja siis tuleb edasi lipata, sest ega maailm ju ei oota!

Õnneks been there seen that, seega ma tean, et see on lihtsalt üks periood jälle, mis tuleb üle elada. Annuga ju elasin, ning ta sai lausa 1a4k rinda, küllap elan ka nüüd selle sahmimise aja üle ja toidan tedagi veel kaua-kaua. Aga see kaalutõusu asi teeb mind küll veidi murelikuks…

Btw, siis kui ma sain teada, et Joel poiss on, mõtlesin ma alguses, et no kuidas ma küll poisile rinda anda saan – see on ju nii-ii veider! Nüüd aga ei ole mul sellega nagu enam mingit tõrget. Samas, kui imetamisele üleüldiselt mõtlema hakata, ei tundu see ju ka ‘maailma kõige loomulikuma asjana’. Vähemalt mitte minu jaoks. :D

P.S. Otsustasin kõik laste pildid blogist ära kustutada, seega peaks nüüd kõigis postitustes nende piltide kohal ‘error’ ilutsema. Edaspidi ma enam blogisse vist laste pilte väga ei pane. Aga instagram jääb avatuks, sest seal saan vähemalt natukenegi valida, kes meie pilte näevad.



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

10 thoughts on “Joel ja söök

  1. Ma saan aru, et Joel sul juba käputab hoogsalt mööda elamist ringi. Siis pole ju kaalul miskit häda, kõik mis sisse sööb, rallib maha kah. Ega mis muidu viga ainult juurde võtta, kui ringi aktiivselt ei liigu. Mäletan, et kui plika väike oli, siis oli mul sama mure, nagu sööb hästi, aga juurde ei võta enam. Aga eks ta ei püsinud paigal ka. Siiamaani ei püsi :D

  2. Ma küll arvan et sa kaalu pärast muretsema ei pea, mul ka poja pärast enam ei võtnud praktiliselt üldse juurde, aastasena kaalus max 8 kg. Niiet ära muretse, ta lihtsalt ju kulutab selle energiaks ära mis toidust saab :)

  3. Kuni laps on rõõmus ja rõõsa (st tundub, et ta tunneb ennast hästi), siis ma kaalu pärast üldse ei muretseks.
    Mingist hetkest hakkas mu laps beebina väga vähe juurde võtma (oli siis u 6kuud vana). Sinnani oli ta iga kuu juurde võtnud hästi (kohe väga-väga hästi). Alguses tehti arsti juures suur paanika. Mure läks kohe päris suureks. Aga nagu Sa isegi välja tõid, siis laps ei saa lõpmatuseni ühtemoodi kosuda. Kuna laps tundis ennast hästi, oli aktiivne ja ikkagi võttis midagigi juurde, siis ma lõpetasin muretsemise. Eks ta hakkas sellepärast vähe juurde võtma, et ta muutus järjest aktiivsemaks. Kaalult on ta siiani pigem kribu, aga ei midagi hullu :)
    Tean, et seda on lihtne öelda, aga raske teha-ära muretse! :)

  4. Äkki näitab hoopiski arsti kaal (kasutavad beebikaalu?) aiateibaid? Meil tuttavatel on nii. Korra oli laps isegi 1,5 kg “alla võtnud”;)

  5. ma nüüd väga täpselt ei mäleta, aga kui eksin, ju siis keegi parandab, et arst vaatab seda kaalu ikkagi ka mingite kuude keskmisena. näiteks kui sul laps võtab juurde üle ühe kuu – üks kuu terve kilo ja siis järgmine 200 grammi ja siis jälle terve kilo ja siis jälle 200 grammi (hästi lihtsustatud näide), siis 4 kuu keskmine on ikkagi 600 grammi, mis on jumala okei. pluss joeli vanuses nagunii see kiire kaalutõus hakkab natuke tagasi tõmbama.

Vasta Oksana-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.