Kas blogijad on peale blogiauhindade jagamist ülbemaks läinud? /// Blogimise masekas

Mulle tundub, et mõned blogijad on peale #EBA2015 ülbemaks läinud. Just need väiksemad, kes muidu igapäevaselt silma ehk ei hakkagi. Peaasi, et mahtusid kasvõi 1 häälega kuskile kategooriasse, ja nüüd on nad justkui midagi… Ülejäänud inimestest paremat.

Eks neid ‘ülbikuid’ leidub igalpool, aga hetkel on mulle päris mitu sellist blogijat silma hakanud, kes on oma ütlemistega ikka väga julgeks läinud (loe: ülbeks). Kommenteeritakse julgelt kõiki ja kõike. Ja mitte just kõige viisakamalt.

No ma ei tea. Pole minagi mingi õige ütleja siinkohal, sest ütlen minagi asju mida ehk ei peaks ütlema, aga ma üritan alati jääda viisakaks ja mitte kedagi ma meelega ei solva. Kui sulle inimene ja tema blogi ei meeldi, siis miks sa seda loed? Veits masohhistlik, või mis?

Ma vihkan inimesi, kes peavad end teistest paremaks (vihkamine on võimas sõna, ja ma ei kasuta seda just eriti tihti). See, et sul on parem töökoht, uhkem maja, kõrgem haridus, suurem blogi, kallim kaamera, targem/ilusam/rikkam mees/laps/vaarvanaisa, garderoobi täis guutsisid ja muutsisid, ei tee sinust tegelikult ka paremat inimest. Tule oma pilvelt alla!

Seda kirjutades jäin ka endale ja oma blogile mõtlema. Mul ikka käivad vahel mingid imelikud ‘blogi masekad’ peal. Tihtilugu jään mõtlema, et kellele ja miks ma üldse kirjutan, sest ammu on selge, et ainult iseendale ma seda enam ju ei tee.
Jah, ma naudin blogimist, aga kas see on ka kõike seda negatiivset väärt? Kas ma ikka peaksin jagama oma/meie elu tuhandete inimestega? Kas ma ikka peaksin jagama absoluutselt kõike? Ja keda see üldse tegelikult kotib? Kes ja miks siin meie tegemistest lugemas käib? Mida nad sellest saavad? Ma ei paku ju eriti midagi. Mul pole ilusaid pilte, ega tarku nõuandeid, mu blogikujundus on jama, postituste sisu liperdab-lapserdab teemast teemasse ja esineb selliseid kirjavigu, et pool lugejaskonda on ilmselt mu blogi lugedes pimedaks jäänud. Ja endiselt leidub inimesi, kes käivad, loevad, kommenteerivad ja elavad kaasa. See on minu jaoks veits müstika.

Vahel ma mõtlen, et ma ei tahagi enam kirjutada. Kui kellegile ei meeldi ja ainult mölisetakse, kui loll, paks ja harimatu ma olen (muud pole ju ette heita), siis nahhui ma siplen. Ma ei saa blogimise eest mitte midagi ja ma ei ole mingi õuenarr, et mulle turja hüpata, kui ma julgen paar päeva inimkonda mitte lõbustada oma rumalusega. Jah, big fucking deal, et mul pole ette näidata kõrgharidust, tipptasemel tööd ja ma olen 20-aastane kodune ema. Ma olengi sellisena hetkel õnnelik, ja muu ei tohikski ju lugeda? Miks jääb teistele ette see, et ma pole nagu tänapäeva normid ette näevad? Kui mul nii hullult sügeleks millegi muu järgi, siis uskuge mind, mul oleks see olemas. Või ma vähemalt püüdleksin selle poole kogu oma olemasoleva jõuga.

Ma ei taha teadagi milline sõim ja hala lahti läheb, kui ühest meie otsusest teada saadakse. Hehh, raudselt öeldakse, et see on ühe teise blogija järgi, sest ega me ise ometi pole võimelised taoliseid otsuseid tegema.

Ja see on veel üks põhjus miks ma vahel kaalun blogimisega lõpparve tegemist – ma ei taha lugeda halvustavaid kommentaare oma pere ja meie otsuste suhtes. Minu perekond ei pea ometigi sellepärast kannatama, et mina kirjutada tahan.

Taolised ulguvad sissekanded ajavad mind teistes blogides kergelt närvi, sest tunduvad sellised ”kiitke mind, muidu ma lõpetan blogimise” jauramisena. Ja siin ma nüüd olen, teen ise põhimõtteliselt sama, ainult selle vahega, et mina tõesti ei oota mingeid kiitusi. Ma tean ise ka, et ma olen tegelikult awesome. Mis siis, et noor ja rumal, küll ma kasvan ja targemaks saan. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

22 thoughts on “Kas blogijad on peale blogiauhindade jagamist ülbemaks läinud? /// Blogimise masekas

  1. nii, nüüd ma tahan küll teada, mis see otsus oli, mille peale teid maatasa tehakse.. :D
    tõsi ta on, mina oma elu niimoodi never ever letti laotada ei julgeks.. mitte iialgi.
    ehk oleks tõesti sul targem kirjutamine lõpetada.. see oleneb muidugi sinu tuleviku(töökoha)plaanidest..
    ma muidugi sisimas loodan, et sa ei lõpeta blogimist :) peale su aski vaibumist pole mul niigi midagi tööjuures lugeda :D

    • Ask vajus jah peale seda ära, kui küsida saavad ainult registreeritud kasutajad… Ja seda uudist ma enne ei saa jagada, kui tulemus käes. :D

  2. “Ma ei taha teadagi milline sõim ja hala lahti läheb, kui ühest meie otsusest teada saadakse. Hehh, raudselt öeldakse, et see on ühe teise blogija järgi, sest ega me ise ometi pole võimelised taoliseid otsuseid tegema.”
    Tegelikult elus me kõik “kordame” oma otsuseid kellegi järgi :) kõik ostavad kinnisvara, abielluvad, saavad lapsi, võtavad lemmikloomi jne.

  3. Mina loen su blogi just selle pärast, et sa pole selline “elu on ideaalne” kirjutaja. Ma väga roosamanna jutu peale löön peale ühe postituse lugemist blogi kinni ja eriti tagasi ei kipu. Mitte, et mulle nüüd meeldiks lugeda, kui kellelgi midagi halvasti on :D Aga mulle meeldib, kui näidatakse elu sellisena, nagu see on, mitte nagu see võiks olla…

    Ise lähtun kirjutamisel samast põhimõttest, kuigi tean, et enamasti nende postitustega, kus kirjutad millestki, mis halvasti läheb, saab kohe kõvasti kirjalikku peksu ka juurde. Et ikka veel kehvemini end asja suhtes tunneksid. Aga näed, olen vist kerge enesepiinaja, sest kirjutamist maha ka ei jäta :D

    PS! EBAst juttu tehes, siis sa nägid nendel EBA piltidel minu meelest väga kena välja :)

  4. “Kui sulle inimene ja tema blogi ei meeldi, siis miks sa seda loed? Veits masohhistlik, või mis?”
    Kõlab nagu käiks minu viimase postituse kohta? Kuigi ma ei tea, mis mul EBA-ga pistmist olla võiks…?
    Aga kui käib jutt minust, siis jah, loen küll üht blogi, mille kohta ma tegelikult juba mõnda aega mõtlen, et see inimene ja tema sõnavõtud ajavad ainult närvi mind põhimõtteliselt. See ei tähenda, et ma ülbe oleksin või end kellestki paremaks peaksin (kust sellised järeldused?) või talle sitasti ütleksin, oh ei. Lihtsalt on huvitav jälgida, KUI erinevalt üks inimene mõtleb ja oma elab. Kogu lugu.

    • Ei mõelnud otseselt sind. Kuigi ka sinu blogi lugedes olen veidi üleolevat tooni tajunud. See pole küll ebaga seotud, pigem haridusega. Aga ehk on see mu enda peas, sest olen selle koha pealt ebakindel ja alati, kui haridusest või selle puudumisest, loen, on tunne nagu jutt käiks minust. :D Ära võta hinge. Mulle tegelikult väga meeldib su blogi ja huumorimeel. :)
      Muide, tundsin end puudutatuna. Kas mina olen see närvesöövblogija? :-D

    • Vot selle minu üleolevusega on nii, et üsna kindlalt on see näiline. Ma ei arva mitte kellestki, et ma inimesena parem olen, et keegi on mingi tühine kõnts kõnnitee ääres ja mulle lehvitage palmiokstega. Ei.
      Ja koolist – oleks mul mõistus õige koha peal olnud mõned aastad tagasi, võiks mul juba magister käes olla, aga näe, toksin siin vaikselt oma bakat alles alates septembrist. Nii et üleolevuseks null põhjust. Eks see kooli-teemaline elevus tuleneski sellest, et olin siiralt rõõmus, et nüüd viimaks kõrghariduse ka sain käsile võetud endale väga meelepärasel erialal :) Ja ilmselt selline rõõmus kepslemine võib küll teinekord hooplemisena tunduda meile, Eestlastele :D
      Huumor on mul seinast seina ilmselt seal blogis, aga üldiselt kedagi riivata ega solvata ei soovi. Blogi pole minu jaoks päris see koht, kus oma kõlapinda isikliku ussitamisega solkida. No ja see üks konkreetsem, kuid siiski anonüümne kirjeldus viimasest postitusest jäi ka ikkagi nähtavasti anonüümseks, sest sinust jutt ei käinud. Nuta või naera :D :)

    • Haridus ja haritus on kaks väga erinevat asja. Leian, et niikaua kuni sa oled haritud ja mõistlik inimene, siis ei anna see doktorikraadi nagunii midagi suurt juurde. Jah, võib saada ju erialase töö ja kõrgema palga peale, kuid see sõltub ka juba suuresti eriala valikust ja kõik ei peagi olema karjäärimutid. Niiet chillbill ja lase samas vaimus edasi. Las koerad hauguvad, karavan läheb ikkagi edasi ;)

    • Kuidas võtta. Üks asi on bakalauruse ja magistrikraad, teine asi on keskharidus. Inimesed, kes on põhiharidusega paistavad silma juba kaugele paraku. Vaielge oma haritusega vastu nii palju kui jaksate. Tegelikult ikka annab see kaugele tunda.

    • Ma julgen vaielda, kuna oleneb inimesest. Enamus muusikuid on põhiharidusega :D kedagi ei huvita, ma tean ühte peret, kus emal on põhiharidus ja isal põhiharidus pooleli, neil on kaks imearmast last, suur ja ilus maja ja töökohad, kus nad teenivad ikka kõvasti üle Eesti keskmise ja mitte kedagi ei huvita nende haridustee. Kõik on nad ise saanud, omade jõududega, ilma laenuta :) Mina väärtustan haridust ja väga, kuid ikka oleneb inimesest kuidas ta elus läbi lööb, on ka neid, kes ei vaja haridust. Need kellel on ärivaistu või annet näiteks :) ei tasu ka üle tähtsustada, võid ju olla magistriga, aga ikka seest ussitanud ja üürikas :) :)

  5. Nüüd ajasid küll mind põnevile!!! Ja mina ka ei saa aru neist, kes kirjutavad mingit mõttetut, rõvedat sõimu. Mul ei tuleks pähegi kellegile kirjutada sellist jura :( ja kuigi sa kiitust Ei tahtnud, pean am sind ikka kiitma. Sa oled super tubli ja vahva nii, et jätka samas vaimus.

  6. Kuna otsus on mingi teise blogija järgi, siis ilmselt annate oma koera ära et ta saaks vabalt ringi joosta? On ta ju üpris suur elukas ja korter on talle ilmselgelt väike..

  7. Whaaaat? Sa oled 20? Tegelikult oled sa mega äge blogija ja ootan uusi postitusi huviga!!!

    • Sorri, aga mõtlesin millegipärast, et oled vanem. Ma hakkasin alles hiljuti su blogi lugema ja pole vanusele kunagi mõelnud. Jutu järgi tundud vanem ?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.