Kas ma olen ise oma lapsed ära rikkunud? Ehk – ühe jalaga olen juba hullumaja uksest sees

Ilmselt on pea iga vanema üheks suurimaks hirmuks see, et nad keeravad oma lapsed nässu. Ja suureks saades saavad neist näiteks sarimõrtsukad. :D
Ok, seda ma nüüd ei karda (eriti…vist), et Annu ja Joel suureks saades kriminaalideks hakkaks, aga viimasel ajal olen ma tänu ühe tuttava kommentaarile, küll mõtlema hakanud, et ehk olen ma tõesti ise süüdi, et mu lapsed sellised ‘jonnijuurikad’ on.
Kui Joel sündis, oli ta ideaalne beebi. Ma olin nii-ii tänulik, et vana jumal mu peale halastas ja ei saatnud mulle Annu (munadega) teisikut. Jah, eks ta ikka nuttis, aga enamasti suutsin ma põhjuse üsna kiiresti leida ja ta oli mõnus mees edasi. Aga viimased nädalad on ikka ulmeeeeee olnud.
Kõik hakkas umbes siis, kui Poja sai esimese rota vaktsiini. See võib nüüd vabalt ka kokkusattumus olla ja ma lihtsalt panen praegu lambist kaks ja kaks kokku, aga umbes siis see pull meil hakkas.
Tüüp lihtsalt ulub koguaeg nutta, omaette üldse olla ei taha ja vea teda muudkui süles. Jumal selle eest, kui sa üritad teda maha panna, või midagi. Ka süles olles on tal vaid paar kindlat asendit ja kiigutamise viisi, mis sobivad (enamasti), muidu ulub süles ka edasi. Ja see ajab mu lihtsalt fucking hulluks! Kui selline asi nagu lapsevanema kutsehaigus eksisteeriks, siis ma nõuaks sisse rahhi oma valutava selja ja parema käe ning õla eest. Ma tõsimeeli imestan, et mu käsi ikka veel enam-vähem funksioneerivana mu küljes tilpneb.

Igatahes. Kui laps nutab, siis on ju loogiline, et ma võtan ta sülle. Ei? Aga tolle tuttava arvates peaksin ma laskma lapsel lõuata. Muidu nunnutan ta ära ja ta harjubki mõttega, et piisab vaid ühest virinast, kui saabki juba jälle sülle. Aga mida see röökida laskmine aitab? Et las laps saab ”rõõmuga” mõelda miks mitte keegi ei tule ja miks mitte kedagi ei koti, et ta nutab, ning kui ta lõpuks siis hüsteeria saavutab ja sa ta sülle haarad, võtab lapse lohutamine viis korda kauem aega. Lihtsalt…milleks?

Aga mida siis teha, kui laps tahabki vaid süles vedeleda, aga sul on vaja ka muid asju teha? Mina näen praegu kolme varianti. Variant A – laps röögibki nii kaua, kuni mõistab, et mitte kedagi ei tule ja mitte kedagi ei huvita, või kuni sul lõpuks tekib aega, et oma ihuvilja hoida. Variant B – sa tassid oma põnni süles nii kaua kuni vaja, mis siis, et sul on võib-olla kolmandat tundi pissihäda, või sa peaksid õhtusööki tegema. Variant C – sa sokutad oma eluõie kellegi teise sülle. Mu lemmik on loomulikult variant C. Kõik on rahul – mina saan teha mis mul vaja on, laps ei röögi oma kopse välja ja lapsehoidja saab ühte maailma armsamat titte nunnutada. Aga 9l juhul 10st pole varianti C võimalik kasutada, sest ma olen üksinda ja kuigi Annu soovib oma väikevenda vägagi hoida, siis ei oleks see antud hetkel veel ilmselt kõige parem mõte.
Aga Annut kasutan ma siiski – luti toppijana ja kussutajana, ning vahel näpistab mulle mõne lisaminuti ka see, kui ta Joeliga suhtlema saadan. Joel on meil nimelt äärmiselt edev poiss. Ükskõik kes talle silma vaatab, kukub kutt kohe naeratama. Ja kõik sulavad. :D
Mina olen juba selle võlunaeratuse suhtes endale teatud immuunsuse kasvatanud. Nimelt pole see naeratus enam pooltki nii hurmav, kui sa seda igal öösel kell 5 nägema pead. Nimelt, mõnda aega tagasi meeldis talle meeletult keset ööd üles tõusta ja suhtlema hakata. Ja sa proovi vaid silmi kinni panna, siis hakkas kohe nutujoru pihta. Nii kui sa talle jälle otsa vaatasid, jättis järgi, ning hakkas jutustama ja naerma. Armas, eksole? Jah, aga mitte öösel kell 5! :D

Nüüd on muidugi naeratused ja armsad titeplärinad asendunud *appi, ma KOHE suren* meenutava kisaga. Kas me võiks minna tagasi eelmise variandi juurde?

Please, please, please, please

Oeh, ma olen lihtsalt surmani väsinud. Ja väga tüdinenud, kui aus olla. Aga samas ei muudaks ma mitte iial seda vanusevahet, mis Joelil ja Annul on (1a7k). Kui siis ainult väiksemaks, et nad ometi kiiremini koos mängida saaksid. Ja minu rahule jätaksid! Ilus lootus, kas pole? :D
Ma mõnes mõttes nutan iga sekundit taga, sest aeg läheb metsiku kiirusega, aga samas olen väga õnnelik ka. Ma ei jõua ära oodata millal Joel juba jalad alla saab ja nad Annuga koos asjatama hakkavad.

Aga tõsiselt. Ma ütlen nüüd midagi, mille peale mulle ilmselt lastekaitse kutsutakse – vahel ajavad nad mu lihtsalt nii-ii-ii tigedaks, et ma tahaks nad… *mõtle siia ise mõni mõrvarlik tegevus* Palun öelge, et ma pole ainus? :D ***

Näiteks- ma olen järjekordselt öösel kell 5 Joeliga tõusnud, ning ta lõpuks suure vaevaga kella kaheksaks uuesti magama saanud, lootes, et saan nüüd ise ka viis sekundit lõpuks magada. Aga siis ärkab Annu ja hakkab elueest täiest kõrist kiljuma, ilma igasuguse fucking põhjuseta (jeeee, Joel ärkas!), ning ma tahaks ta lihtsalt ära lämmatada. :D
Või – oletame, et kell on juba pool kaheksa õhtul, sa oled terve päeva (TERVE PÄEVA!) kussutanud ja süles vedanud ühte 7 kilost volaskit (kes tahab sind vaid vaatetornina kasutada), lootes, et kui ta lõpuks rohkem, kui kolm minutit korraga magada suvatseb, saad sa kasvõi ÜHE normaalse, sooja ja tervisliku söögikorra valmistada. Reaalsus on aga see, et nii kui lapse tagumik voodit puudutab, on tal silmad laks lahti ja suu põlvini. Seega ulatad sa oma vanemale lapsele järjekordse näksi, et ta vahepeal lihtsalt nälga ei sureks. See kas ja mida sa vahepeal ise süüa saad, ei huvita muidugi kedagi (tüüpiline ‘aaaa-mul-pohhui!’ situatsioon). :D

*** Märkasin just ühte videot (SEDA) mis mul telekast taustaks käis, ning jäin korraks mõtlema. Ehk on mul ka sünnitusjärgne depressioon? Kuigi ma ei ole kunagi nii diipe mõtteid mõelnud (mingi kergem versioon?), olen ma ju ka vahepeal päris läbi omadega (kogu see vihastamine jne…) Ehk peaks ka seda teemat veidi uurima…

A ja palun, kui te mulle külla tulete, ning näete milline mu maja välja näeb, siis A) võta hari kätte, või B) shut the fuck up! :D Ma tean ja näen ise ka, et me kohe sita sisse upume, aga ausõna, ma ei ole kaheksajalg. Jah, ma näen seda tülgastust su näol, kui astud üle maas vedeleva mähkme/virsikukivi/musta pesu hunniku. Ei, ma ei tea kust see sinna sai ja kui aus olla siis ei saaks mul praegu rohkem pohhui olla ka. :D

Have kids they said. It’ll be fun they said.

Seega ma loodan, et see postitus vastab nüüd teie küsimusele, kus ma olnud olen. Aga kui jäi veel segaseks siis – üritamas üle saada hiilgavast mõttest endal esimese ettejuhtuva asjaga kõrvakiled läbi torgata, sest mu ihuviljad armastavad röökida nagu lämbuvad kajakad. Btw, see postitus valmis ka nii, et üks kahest ‘kajakast’ oli mul koguaeg süles. :D

Aga no, ükskõik kui hull olukord ka poleks, siis käsi südamel, ma ei ole mitte ainsamatki korda nende jõnglaste saamist kahetsenud. Ka siis mitte, kui Annu mulle poriste kummikutega tuppa jookseb, nii, et sitta lendab kahte lehte. Ja isegi mitte siis, kui Joel ühe mähkmevahetuse ajal igast võimalikust august midagi eritab, ning see kõik maandub minu peal, või värskelt vahetatud voodilinadel (kui need saatanad kunagi suureks saavad, peame me oma madratsi ilmselt põlema panema!)

You’re the reaseon we don’t have nice things.

Aga jamh. Kogu selle hullumaja tasub suure koormaga vaid üks väike hetk (ja siis sa mõtled, et sa oled maailma kõige kohutavam lapsevanem, et üldse julged väsinud, tüdinenud või tujukas olla). Näiteks eile, kui Joel jälle nuttis, tõi Annu talle oma viimase küpsise, ning tegi poisile pai. Ise tõdes samal ajal: ”Pojaaaaaa, hullu, samas”. See tähendas siis seda, et poja, pole hullu, emme on siinsamas. :D

20160831-dsc_0043-2

Joel, mina ja Annemaia ühes vaatetornis



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

38 thoughts on “Kas ma olen ise oma lapsed ära rikkunud? Ehk – ühe jalaga olen juba hullumaja uksest sees

  1. Tead mul oli esimene lapa poiss, samamoodi surin ja hoidsin süles. Nüüd sündisid kaksikud kes 7.kuused. ma suht koguaeg olen nendega üksi kyna mees komandeeringus juba teist kuud järjest. Minu suhtumine oli kohe alguses et mida vähem sülle seda lihtsam hiljem, külalistel lubasin 1.min haaval süles hoida ja kui tahtsid nunnutada pikutasid jutustasid jne. Ise harjutasin ka kohe algusest peale et kui lähedust vaja läheme koos voodisse ja kaisutame seal aga sülle ei :D samamoodi kui lapsed kõhutavad ja roomavad viskan ise ka kõhuli maha ja ajame juttu. Kui vaja köögis asjatada siis panen kas söögitooli ja ajame juttu ja keedan syya, pesen nõusi jne. Jne. Annan mingi ploomi vms. kätte las lutsuvad. Kui ei taha tooli panna siis läheb köögipõrandale tekk ja sinna peale roomama (enamjaolt nad sealt kadunud aga ikkagi) kui nad on kannatamatud ja tahavad miskit saada ajan juttu, kui nad ärkavad ja tahavad midagi ning hakkavad jonnima siis ajan ka juttu. See ninnunännu hääl ja kõrvuni naeratua väga meeldib neile. Poissi kasutan ka lutiandjana ja kussutajana :D üldiselt püüame lutte vähe kasutada muidu tuleb see teine manipuleerimis võimalus kui ainult kisatakse apppiii lutt kukkus suust, tegelikult ise sülitas. Mu õed ütlesid kohe kui teada sain et apppiii kui sa saad kaksikud ja mõlemad on samasugused nagu poiss oli siis sa sured maha. Samas kõik tegid külas käies maha et mismõttes sa kohe ei jookse kui laps piuksub ja mismõttes sülle ei saa. Ma olin väga täpselt jälginud laste käitumist, keegi külla tuleb ja süles hoiab siis ma võõrutan jälle terve nädala neid et nad ei nõuaks sülle koguaeg, närvid olid selle harjutus nädalaga nii läbi ja kõrvad jooksid saasta vett. Jumal kus võisid vinguda :D aga jah praegu on ikka veel nii et kaisutame ja kallistame palju. Mähku vahetusel saab süllr ja palju kallisi ja toolidesse, vooditesse ja maha tõstes ka ja sellest peaks piisama. Nad ei mängi omaette vaid me räägime koguaeg hästi palju ja palju silmsidet, naeratusi ja musisi kallisi on ka aga sülle pigdm mitte.

    • Mul on tõesti lihtne, nende kolmega on praegu lihtsam kui kunagi ühega oli. Peas et päevakava korras ja süles ei mingit tassimist.

      Appi kui palju vigu mu tekstis on :D

    • No on natuke jonni jne. kui nutavad siis naeruga räägin vastu et kesse jonnib ja nii edasi. Ongi nii et lihtsalt ei võta sülle, toimetad omi asju, alguses kui võõrutama hakkad ole koguaeg ligiduses, näita asju, räägi juttu nagu ikka, hakkab jonn tulema pane selili kõdita, masseeri jalgu ja niisama ninnu nännuta. Magama minek samuti nii et ei mingit sülle võtmist, kui on jonni siis pikuta koos beebiga võta kaissu, kindlasti aitab see kui teeskled magajat ja kui on tuduaeg siis rääkida ei tohi beebiga, äärmisel vajadusel sosista. Samuti pead tüdrukuga sarnaselt toimima kuna vahet ei saa teha, teine näeb ju. Säilitan rõõmsameelsuse isegi kui nuttu on üleliia. Lõpuks lapsed saavad aru et elu peaks käima natuke teistmoodi ja emme küljes ei saa rippuda. Tegelikult ongi nii et lõpuks sul närvid läbi jonnist, niikuinii jonnib ju edasi, pole kasu sellest et sülle saab, ikkagi. Närvid läbi, kõht tühi, endale mitte mingit aega pühendada ei saa, issiga ei kõlba olla. Annan veel pliksidele huvitavaid mänguasju, põrandal suur tekk ja mõlemad asjatavad omaette nurgas ja uurivad mänguasju ja käputavad mööda korterit ringi. Natukene läheb aega selle võõrutamisega aga hiljem saate ise rahulikumalt elada. Kindlasti ei tohi mees erandeid teha, peate ühtemoodi käituma sest minu mees on ka nunnutaja aga ta ei saa aru et tuleb koju annab neile näpu ja juba paari tunniga nad võtavad terve käe ja appikene seda jonni ei jaksa ära kuulata, viimati mees juba küsis ise et jumal küll kuidas sa nendega üksi toime tuled ja palus et ma neid jonnivastaseid reegleid talle tutvustaks ja meelde tuletama hakkaks muudkui :D

    • Väga eluterve suhtumine. Lapsele läheduse pakkumine ei võrdu süles tassimisega ja lapse sülle mittevõtmine ei tähenda lapse nutu eiramist.
      Las igaüks teeb nii nagu kõige õigem tundub.

    • Ja sul on raske aru saada et normaalne laps ei nuta niisama. Minu lapsed saavad oma lähedus vajaduse minu kaisus olles ja magades. Jah see on eluterve suhtumine sest ei kannata ei mina, mees ega lapsed – kõik on rahul.

    • Meie peres magatakse 19-08.00 või 21-09.00. Öösel ei ärka ja päeval on kaks und, hakkasin kohe beebide sündides harjutama et öösel null valgust ja rãäkida ei tohi, mãssu vahetatud, tissi otsa ja tuttu tagasi. Alates 2.elukuust saati pole neil enam huvi öösel ãrkamise vastu.

  2. Tunnen sulle kaasa!! :) Aga usu mind, see kõik on mööduv, varsti sa ainult naerad nende “kergete” probleemide peale :D Kui tunned et ikka liiga ülemõistuse raskeks läheb, kutsu endale keegi appi, see pole häbiasi!! Me oleme ju ka kõigest inimesed, mis sest et emad :)

    • Mul pole väga sellist inimest kes mulle appi tuleks. Kõigil on oma elu ja see on minu oma. Saan hakkama, varsti on see raskem aeg jälle möödas. :)

  3. Appi, mul on sust kohe täitsa kahju! Enda aeg võiks ka ikka olla :)

    Mul oktoobris kolmeseks saav magab 19.00-07.30 ja 1a4k magab 18.00-08.00 ilma ühegi öise visiidita jutti, lisaks lõunauni. Õhtul saab igast asju teha:)

    Ja sinu sõbrannaga olen nõus, nii saadadki signaali, et iga nutu peale saab sülle. Point on see, et ta saaks aru, et kui midagi viga pole siis saab niisama tsillida :)

    • Kuidas sa nad nii vara magama saad? See tundub küll veits ulme. :D
      Isegi, kui Annu läheks tund-paar varem magama, siis ärkaks ta ka poole öö pealt. :D

    • Ja mina selle oma tuttavaga nõustuda ei saa. Ma ei usu, et nii väike laps oskaks manipuleerida või jonnida. Nende aju pole nii palju arenenudki, et selliseid seoseid teha. See on tal ilmselt mingi häda ikka, mis ei lase rahus olla.

    • Beebid on targemadki, kui me arvata võime :)
      Mu poiss oli ka beebina täielik sülekas. Esimese kuu kannatasin ning siis sain majja beebikiigu, mis oli tõeline hingeõnnistus. Kussutas lapse rahulikult magama ja ma sain lõpuks ilma kisata pissile ja süüa. :D

    • Meil on kõik need imevigurid seina ääres reas, aga kui tema tahab süles olla, siis tema on süles ja need lamamistoolid ja kiigud ja tekid võite kõik endale sisse istuda. :D

    • Mina olen ka sellega nõus et manipuleerida nad ei oska ja nii ei tohi et lased lapsel nutta. Tuleb lapse tähelepanu püüda viia huvitavate asjade peale, lastele ju meeldib kui nendega juttu ajada, huvitavaid kilinaid kõlinaid näidata, ka see kui emme naeratab ja teeb koos ôekesega naljakaid nägusi ja räägib kahtlase häälega, kallistab, mudib jalgu ja näitab neid beebile, musitab titat. See et laps kukub nutma tähendab seda et ta nõuab seda mida ta on harjunud saama, sülle. Aga kui harjutada last mãngima ja ka muid tegevusi tegema siis ta annab nutuga üldiselt ainult siis märku kui tahab süüa või mähku vajab vahetamist no ja muidugi annab märku ka siis kui haiget saab aga üldiselt lastesõbralikes kodudes ei saada haiget. Kui ma kujutaks end ette emme sülle siis ma ka hakkaks süles lõpuks nutma kuna ma tahaks vahepeal maha ka saada mängima, õde ju muudkui asjatab midagi ja kuidas mina siis ei saa – ta on sul vôibolla päris segaduses juba, tahab süles olla kuna pelgab maailma avastada ja siis on veel need beebide kahtlased hirmud et emme jätab äkki maha ja samas on ta segaduses kuna tahaks ka ju maha mängima. :D meil pooleaastased veavad juba venna autosi laiali hoolega.

    • Seda kõike me temaga koguaeg teemegi, aga kui tal on nututuju, siis ei taha ta midagi kuuldagi mängimisest, ning hakkab kohe nutma, kui pepu maad puudutab.

    • Siis lihtsalt vaata teda ja leba seal samas maas et sa oleks madalam kui laps ja ta saaks minna uurida maailma aga esimestel pãevadel näeb et sa oled ikka seal maas alles ja ta saab kohe su juurdr tagasi tulla kui igatsus tuleb või miskit pelgama hakkab. Nãiteks, mina prooviks olukorda nii lahendada.

  4. Ah, need maailma targad laste kasvatamise eksperdid ja nende geniaalsed teooriad. Muidugi Sa talitad õigest. Nii väikest last ei saa kuidagi lähedusega ära rikkuda. Pigem rikub läheduse puudumine ning nutta laskmine. Nii pisikesed nutavadki ju siis, kui neil midagi mureks, see nende suhtlusviis. Oleks eriti julm seda ignoreerida. Alati pigem rohkem lähedust kui vähem.

    Kahe väikese lapsega võib kindlasti päris raske olla. Õnneks on see ajutine ning kestab lühikest aega (pubeka iga pidi kordades hullem olema).
    Seda olen küll tähele pannud, et kui olen ise närviline ja/või väsinud, siis laps kipub ka tunduvalt rohkem jonnima või genereerib erilise hoolega “ägedaid” ideid.

    Ja see rota vaktsiin. Peale igat vaktsiini oli mu laps 1-1,5 nädalat eriti viril. Sel ajal jäi magama ainult süles kussutades. Alguses arvasin, et kokkusattumus. Aga tuleb välja, et mitte.

    Püüa leida lahendusi, mis Su elu kergemaks teeb-kandelina, kõhukott, lamamistool (ma ei tea, äkki juba kasutad midagi neist). Ega beebi seal ju kogu aeg ole. Äkki Joelile mõni asi nendest sobid ja saad rahulikult nt kasvõi korraliku sooja söögi teha (ka Sina pead korralikult toituma). Rahulikku meelt ja kõik on hästi, Sa saad hakkama!

    • Jaaa, seda olen minagi märganud, et kui ma pole öösel magada saanud ja olen pahuram, siis on lapsed ka halvas tujus. Vaatavad ju emme järgi kõike…
      Joel oli peale rotat kaks nädalat kohe eriti viril, siis oli veidi rahulikum periood, ning nüüd on jälle suht hullumajapuhvet. Nüüd teist rotat ta ei saanudki, sest arst ütles, et tema ei teeks.

      Kandekotti ta ei tunnista, kiik ja lamamistool on mõlemad olemas, aga nendes on ta ka üldiselt hea tujuga max 10-15 minutit nõus olema. Kandelina saan esmaspäeval proovida, loodan, et see sobib lõpuks. :D

  5. Uuuh, ei ole ainus, kes vahest oma lapsi killida tahaks… Mul endal 1 laps. Mõnel hetkel on ka mul selline mõte peas, et saan täitsa mõistusega aru, miks mõned vanemad emotsioonitulvas oma lapsi raputavad. Sest sa lihtsalt ei suuda ja kõik keeb üle. Aga normaalsed inimesed tulevad oma emotsioonidega siiski niimoodi toime, et keegi ei kannata, v.a sina ise. :)
    Mul on kolmel sõbrannal ka praegu aastased lapsed ja no nad kõik räägivad sama juttu, et sa armastad oma lapsi niiiiii-niiiii palju, et kui sellele mõtled, tulevad pisarad silma ja südames on kibemagus tunne, kuid mõnel hetkel mõtled, et oh god, whyyy, never again!!!!!! :D Ega ilmaasjata ei öelda, et magavad lapsed on need kõige armsamad :D Õnneks kasvavad nad suureks ja siis mõtled heldimusega, et juba suured, tahaks et oleksid veel nunnud ja pisikesed :D

  6. Süles hoidmisest ja lähedusest ei saa küll võõrutada. Mu laps tahtis ka kogu aeg süles olla, magas isegi üksvahe ainult mu vastas – ja ma lasin. Lähedus mõjub lapsele hästi ja turvaliselt ning emale samamoodi. See nn “läheduse tõrjumine” on viimane asi, mis last rahustab, sest ta ei saa aru, miks ema teda ei taha.

    • Läheduat saab ka kaisutades ja kaisus magades, kui laps maas mãngib saab tema kõrval pikutada ja ta on sul ka põhimõtteliselt kaisus, last saab hoida enda kõhu peal kui lamad, ei pea koguaeg süles hoidma. Las laps õpib natuke iseseisvalt ka olema, kõige lihtsam teda harjutada ongi nii kui sülle väga ei saa vaid läheduse saamiseks kasutatakse muid meetodeid ja on ka kõik rahul. Loomulikult ei saa lapsel lasta nutta aga kui harjutada mitte süles olemist siis on võimalik üsna ruttu reageerida kui jonn tahab tulla ja hakata oma lapsele klouni mãngima, mänguasju nãidata, juttu ajada jne. Meie peres on olnud seda võõrutamist poole aasta peale kaks korda ja peale külalisi ja no jonni on olnud ikka väga väga vähe, alguses on seda reageeeimist ja kohale jooksmist hullult palju aga juba nädalakesega hakkab aina vähemaks jääma. Meie armastame väga kaisutada hommikuti umbes 20.min ja nii igakord magama minnes ja ärgates aga kui umbes 20 min läbi võtavad plikad jalad alla ja käputavad ära oma mänguasju otsima ja vaatama mis venna teeb, ei pea ma neid üksi sundima olema ega miskit, kõik on tasakaalus ja ma saan ka omi asju teha.

  7. See tuttav võiks sul mitte paljuneda. Ausalt ka.
    Imiku ja väikelapse ainus viis väljendada oma kurbust, valu, tühja kõhtu, ebamugavust jm taolist on nutt. Last mitte kihutades näeb ta peagi, et tema mure ei kuulata ja põhjus miks beebi nutu jätab (nt unekooli tehes) on see, et ta teab, et keegi ei tule, keegi ei hooli, milleks abi paludagi.

    Oma 6k beebiga neerupõletikuga eestis haiglas olime. Rääkisin arstiga (mitte õega) rota viirusest. Ütlesin et tahaks ka seda teha küsis et milleks? 50% lastest kes rotat põevad on vaktsineeritud. Uurisin seda teemat natuke. Internet teatab, et nii ongi kuid väidetavalt põevad vaktsineeritud lapsed seda kergemalt (samas haiglas tilgutite all istuvad ikka – ei tundu nagu oleks kergemalt midagi põdenud).
    Sõbranna poja (kes praeguseks on 7k). Jäi kohe peale esimest rota vaktsiini haigeks. Nii haigeks, et olid haiglas. Haiglast ta vastust ei saanudki, miks nad seal 2 nädalat sees olid. AB kuuri sai terve selle aja ning algul olid lausa intensiivis (lapsel oli kõrge palavik, mis lihtsalt ei taandunud). Samas haiglast öeldi kohe, et vaktsiiniga seda siduda kindlasti ei saa. Kuid sõbranna siiani ei tea mis haigus või põletik tema last tabas.
    Ära saa valesti aru. Ma pole anti vaxxer vms. Kui oleks, ma poleks haiglas uurinud rota kohta.

    • “Poja, hullu, samas” on kõige armsam asi mida ma lugenud olen 😍

    • Ja sellepärast ma unekooli ei pooldagi.

      Ma olen ka kuulnud, et see vaktsiin ei anna mingit garantiid haigestumise vastu, vaid peaks aitama haigusel lihtsalt kergemini mööduda. Mõnes mõttes arvan, et milleks siis üldse teha, kui laps võib ikka haigeks jääda ja kõrvalmõjud on igal teisel üsna ebameeldivad? Aga teisalt jälle kannataks enne kõik need kõrvalmõjud ära, kui riskiks, et haigus veel hullemini last tabaks. Kahe otsaga asi… Mine tea kui hull oleks nende lastel olukord siis olnud, kui nad poleks vaktsiini teinud? Rota on ikka väga ränk ja ohtlik haigus.

  8. TÜ pedagoogilises instituudis õpetati meile, et vanuses 0-2 tekib lapsel side usaldusisikuga (üldiselt emaga) ning laps usaldab pimesi ja kahtlematult. Kui aga lapsel röökida lasta, siis saab ta aru, et on hüljatud ja üksi. Seega – psühholoogilisest vaatevinklist lähtudes soovitan last pigem kussutada ja lohutada. See periood ei kesta ju nii jõledalt kaua, aga eneseohverduse tulemuseks on tulevikus õnnelik inimene, mis on ju kõige tähtsam :) Edu!

    • Last saab ka muudmoodi poputada ja nunnutada ja hellitada jne. Ei pea ilmtingimatta süles hoidma.

    • Nii ongi. Last ei saa võõrutada või treenida. Nutma laskmisega ta lihtsalt harjub, et ta on üksi ja kedagi ei huvita tema tegemised.

      Näiteks kui vaadata lastekodu videosi imikutest ja beebidest. Nad ei nuta röökida, sest harjunud, et keegi ei tule.

      Mulle andis paar minutit kui beebi sai uue põneva mänguasja… plastik pudel nt kuiva pasta sees, silikoon labidas/pintsel, sussid (ostsin uued ja pesin ennem lapsele andmist läbi), puidust lusikas jne.

      Edu ja kõik see on õnneks mööduv ☺

  9. Soovitan Sul lugeda raamatut “Päästke meie uni” seal päris häid nippe mida kasutada. Raamat on ka pdf kujul olemas. Lihtsalt paned googlesse raamatu nime ja kohe peaks leidma :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga