Keiser, aasta hiljem – see ikka veel piinab mind

Pooled teist pööritavad ilmselt silmi ja mõtlevad, et ‘oeh, jälle ta jahub sellest keisrist’. Jah, jahun jah! Kui sa ei viitsi seda ”kuulata”, siis seal lehe ülemises nurgas on üks punane ristike. Palun vajuta seda ja lase siit jeed!

Vaatasin eile õhtul ühe imelise naise videot keisrilõikest. See lohutas mind ja poetasin isegi paar pisarat. Aga siis tegin saatusliku vea ja vaatasin ühe video sellest, kuidas keisrilõiget tehakse.
Mu süda kukkus saapasäärde. Ma ei tea kas kõiki beebisid nõnda koledal kombel tangidega välja sikutatakse, aga too pilt oli rohkem, kui kohutav. Mul oli sellest titast nii-ii kahju! Ta ei olnud veel päriselt väljagi sikutatud, kui talle juba see tatipump kurku suruti, nii, et laps öökis. No ma saan aru, et see on vajalik, et laps hingama hakkaks, aga beebi seisukohalt on see ju tegelikult päris jube. Sind lõigatakse lambist välja, kistakse tangidega, lükatakse orasid kurku, eemaldatakse emast jne…
Selle lapse silmad olid nii ehmunud ja hirmu täis, et mu süda lihtsalt purskas verd. Ta vaatas juba mõni hetk peale sündi ringi ja otsis pilguga ema. Aga selle asemel nägi ta pimestavaid lampe ja maskidega onusid-tädisid, kõik võõrad hääled ja lõhnad.

Nagu ka mina, oli ka too naine üldnarkoosis ja laps viidi hoopis kuskile mujale minema.

Ma lihtsalt nutsin, kui samastasin Annut selle beebiga. Annu kogemus oli ilmselt veel rämedam, sest ta oli mu vaagnas peadpidi kinni ja teda tuli reaalselt sealt jõuga välja tõmmata, lisaks sellele lõigati talle veel noaga näkku ja eemaldati minust kaheksaks tunniks, nii, et ta pidi läheduse ja ternespiima asemel leppima pudeli ja külmade kätega.
Ma kujutan ette, et see on ühe väikse hinge jaoks äärmiselt traumeeriv.

Tegelikult sain ma eile millestki aru. Minu jaoks ei ole kõige hullem see, et Annu sündis keisriga, vaid see, et ta eraldati minust niivõrd kauaks ja ma jäin tänu narkoosile ilma tema esimestest elutundidest. Ma olin jumal-teab-mitmes, kes teda alles hoida sai, tema esimene söök ei tulnud minult ja kõik muu, millest ma muidu ilma jäänud ei oleks.
Oleks see keiser vähemalt seljasüstigagi toimunud, suudaksin ma ilmselt sellega leppida. Ma oleksin tema sünni hetkel olnud teadvusel, ma oleksin saanud kuulda ta esimest nuttu, ma oleksin saanud pakkuda talle oma lähedust, mida vastsündinu ju nii väga vajab… Ma tunnen nagu mind oleks röövitud. Aga ma olen tänulik, et sünnitus algas ise ja laps oli valmis siia ilma saabuma… Kuigi mitte sel kombel.

Ma mäletan siiani esimest korda, kui mees lapse mulle tõi. Ma ei saanud mitte millestki veel aru, lihtsalt vahtisin seda pampu, mind isegi ei pannud kurvastama või sellele mõtlema, miks tal näos mingi verine kriips on. Ma justkui ei saanduki aru, et see on minu titabeebi. Beebi, keda olen nii ammu oodanud. Ja mina ei tundnud mitte midagi.

Ma tean, et paljud vaidlevad sellele vastu, aga mina siiralt usun, et tänu sellele kogemusele, oligi Annu esimene elupoolaasta selline, nagu ta oli. See ei pruugi nii olla, aga mina seostan neid kahte.
Ehk lihtsalt otsin seletust sellele, miks kõik nii läks…

Aga ehk oligi mulle sellist kogemust vaja, et ma suudaksin hinnata oma tugevust, oma last ja seda, kui mul ehk järgmisel korral veab ja saan loomulikuma sünnituse.
Ma suudaksin leppida, kui saaksin vajadusel järgmise keisri kasvõi nii, et olen teadvusel. Kuigi see tundub väga hirmutav. Olla ärkvel ajal, mil sind lahti lõigatakse.
Ma peaksin kohe uurima hakkama, mismoodi see keiser Eestis välja näeb. Kas mees saab juures olla? Kas laps antakse vahetult peale sündi emale, või viiakse kuskile mujale? Need on nagu kaks kõige tähtsamat asja minu jaoks. Kuigi ma ikkagi nii loodan, et sel korral läheb kõik paremini ja saan natukenegi seda nägu sünnituse, nagu hinges soovin.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

43 thoughts on “Keiser, aasta hiljem – see ikka veel piinab mind

  1. Ma mõistan sind liigagi hästi. Minu laps sündis sammuti erakorralise keisriga. Sünnitus oli juba nii kaugel, et pressid olid peal, aga laps polnud ikka sünniteedes. Lõpuks hakkad end ringi keerama ja süda hakkas seiskuma. Aega anti 3.minutit, kui selle ajaga laps väljas pole, siis… Ma oli ka valmistunud selleks imeliseks kohtumiseks, kui laps su rinnale pannakse ja kõik see “just nagu filmis.” Aasta aega olin ma pooleldi nagu udus, süüdistasin end, kuidas ma ei saanud hakkama naise ürgseima kohustusega, kuidas mu keha seadis mu lapse elu ohtu jne jne. Mul olu üsna raske SJD. Sain ka nõustamist. Laps ise esimese eluaasta nuttis, nuttis, ööd ja päevad. Polnud koolikuid, polnud gaasivalu,,lihtsalt nuttis koguaeg. Aga mingi hetk enne esimese eluaasta täitumist käis klõps ja nagu ärkasin unest. Sain aru, et see mis oli, see oli. Paratamatus, ma pole ainus. Aga mul on elus ja terve laps,,ma ise olen elus ja terve. Ma olen juba aasta oma lapse elust nii mööda lasknud, et ei mäletagi sellest eriti midagi. Kas ma tõesti tahan seda veel teha? Ma ju ei näinud seda ette, et mu keha pole loodud sünnitamiseks ja ma peaks hoopis tänulik olema, et keiser on olemas. Ja tegingi enda ja minevikuga rahu. Soovitan sulle samagi. Me ei saa minevikku muuta ja iga asi on millekski vajalik, mis juhtub.

    Aga see jääb mulle arusaamatuks, et miks sind lapsest nii kaua lahus hoiti ja miks laps isaga sel ajal polnud? Meil sai laps väga ruttu isa juurde, kohe peale tavapäraseid kontrolle. Pandi aga laps rinnale ja sinna ta jäigi, kuniks mina vast paari tunni pärast ärkasin. Kohe kui küsisin lapse kohta, seletati, mis juhtus ja helistati, et ema on ärkvel. Ja mees sai lapsega minu juurde. Ja laps jäigi minuga, vaid selleks hetkeks viidi korraks ära, kui mind intensiivist tavapalatisse viidi. Mina isegi ausalt öeldes oleks tahtnud pisut rohkem toibuda ilma lapseta, aga õnneks oli ta algul nii imerahulik, et väga palju ei pidanud end pingutama.

    • Ma olen ka mõelnud, et pean võib-olla nõustaja juurde minema, või midagi.

      Mind hoiti temast nii kaua vist eemal, sest ta sündis südaööl ja hommikul alles hakati uuesti vaatama mis ja kus. Mäletan veel hästi kuidas ärkasin iga natukese aja tagant ja küsisin last. Suu oli nii kuiv, aga juua ei antud jne… Õudne oli. :D
      Mingil hetkel ikka viidi ta isale ja temaga sai ta nahk-naha kontakti ka. Aga ma ei tea kuna ja kauaks jne…

  2. Ka minu tütar sündis neli kuud tagasi erakorralise keisriga. Sünnitama läksin Tartu Ülikooli kliinikumi. Avatust ei tulnud piisavalt ja tehti keiser. Seljasüstiga. Meest operatsiooni saali ei võtnud, ehk oleks saanud – ei uurinud. Mees mul selle kohapealt hellake :) mees ootas palatis. Laps võeti välja ja toodi minu pea juurde. Sain teha esimese musi. Kaaluti-mõõdeti. Teine musi ja viidi ruttu issile nahknaha kontakti saama. Issiga oli ta 45 minutit. Selleks ajaks viidi mind juba intensiivi. Tuli issi lapsega. Sai esimese söömise. Kuna oli öö pidi issi ära minema ja laps viidi ka kuskile ära. Ütlen ausalt olen selle otsusega rahul. Ma olin niiiii väsinud ja üksi poleks hakkama saanud. Sain mõned tunnid magada. Hakkas mega palav. Opi laual vappusin külmast. Keha ise tõmbles see oli niii imelik tunne. Hommikul toodi laps. Öeldi, et öösel sai pudelitoitu, oli karjunud. Keegi mulle ütlemas ei käinud ja ei toonud teda mulle – pettunud. Aga see selleks. Siis saime palatisse. Perepalatit kahjuks polnud. Ma ei saanud külgegi keerata. Õnneks üsna pea tuli mees mu vanematega. Esimese mähkme vahetas mul ema. Ise polnud suuteline. Arstid kamandasid püsti. Nooo ei saa ju. Saime paari tunni pärast perepalati, mis oli vastas uks. Oli suur takistus – saada sinna tuppa. Üritasin end voodi äärele istuma saada. Nuta või naera valu tahab ära tappa. Mees küsis kas ratastooli saab. Arstid et mis kuradi ratastooli ise kõnnib. Lõpuks toodi aga sain ikka omal jalal kooberdatud. Lihtsalt ulusin ja kõndisin. Ilma meheta ma poleks haiglas hakkama saanud. Respekt nende keisriemmede ees, kes pidavat paar tundi pärast oppi omal jalal olema. Minul oli arstiks Fred Kirss. Ja tõesti parim arst! Teeb nalja, pehmemad käed kui neil naistel, kes mu allkorrusel toimetasid. Aga keisrist taastumine oli omaette ooper aga eks sa tead seda isegi ;)
    Aga kui on küsimisi, siis mu meili sa ju näed :)

    • Njaa. Mind käsutati ka püsti kohe, kui palatisse sain. Ja samamoodi mäletan enne narkoosi saabumist seda kohutavat külma ja vappumist. Nad viivitasid ka väga kaua, et narkoos võimalikult vähe last mõjutaks. See oli jube. :D

    • Minul oli ka 2011 erak.keiser üldnarkoosiga (selgus, et ei saanud mingi anatoomilise iseärasuse tõttu mulle seljasüsti teha ja lapsega oli juba väga pahasti). Lapsega sai kõik korda ja üsna varsti pärast ärkamist sain ta juba enda juurde. Piima mul ei tekkinudki, kas siis keisrist või ei tea, millest. Imetamisnõustajad jõudsid lõpuks järeldusele, et ju ma nende 2% hulka kuulun, kellel ei tulegi. Aga taastumine oli minul kiire. 13.24 sündis laps ja kella kuue ajal õhtul intensiivis nõudsin, et tohiks püsti saada (eks ma olin kusagilt lugenud, et mida kiiremini liikuma saad, seda parem). Järgmisel päeval läksime tavapalatisse ja ülejärgmise päeva lõunast norisin ennast ikka koju ära. Mul haavavalud ei olnudki hullud, aga ma olin end sünnituse käigus nii tühjaks hinganud (läks ca 8h kuni keisrini), et nädal aega absoluutselt KÕIK lihased valutasid ja vaat nende valude käes nutsin küll öösiti …

      Aga laps on hoolimata sünnituseaegsest hapnikupuudusest ja madalast apgarist algusest peale väga tubli ja kiire arenguga olnud :)

  3. Minul olnud kaks plaanilist keisrit ITK-s. Isa sai juures olla, kätt hoida. Laps pandi kõigepealt korraks mulle rinnale ja siis läks isaga koos sünnitustuppa mind ootama ( oli seni isa rinnal kuni mind kinni nõeluti). Kui intensiivi jõudsime sain kohe lapse rinnale panna. Kõik läks hästi ja kergelt, lapsed ka tublid peagi 3-ne tüdruk ja poole aastane poiss. See kas sul tuleb teine keiser selgub alles u. 36 rasedusnädalal. Sinna maani soovitatakse palju liikuda, tervislikult toituda ja valmistuda loomulikuks sünnituseks, nii tegingi. Samas kui sain teada et teine ka keiser siis nutma küll ei hakanud, pigem oli hea tunne.

  4. aa ja keegi ei kiskunud lapsi tangidega välja. Kuna mul oli keisri põhjuseks tuharseis, siis võeti jalgadest kinni ja tõmmati välja. Mõlemal juhul ootasime 40 nädalani, sünnitegevuse alguseni, niiet et lapsed olid ikka juba valmis tulema. Eks ka loomulikul teel sündides saab laps teatava trauma, niiet igal asjal on mitu külge.
    Kui tõesti läheb keisriks siis tasub paluda, et vana arm lõigatakse ilusti välja ja kasutatakse ise sulavaid niite. Tulemus jääb kenam.

  5. Mul oli keiser seljasüstiga. Erakorraline – lapsel nabanöör ümber kaela. Last minu kätte ei antud, vaid näidati mulle korraks ja siis viidi samuti ära. Kui mind õmmeldi jne, siis tegeleti lapsega ja kui opijärgsesse sain, siis toodi laps sööma..olime eraldi u 1,5 h. Seejärel nägin last 6 tunni pärast, sest ta lihtsalt magas nii kaua. Isa päris kõrval olla ei tohtinud, kuid sai kõike jälgida läbi klaasseina. Ega ta eriti vaadata tahtnudki. Kuid tema sai lapse kohe sülle ka, mis oli tore! Opist siis nii palju, et see riie on rindade juures ees, et midagi ise ei näeks. Mul oli selline tunne vahepeal, et raputatakse nii jõhkralt mind. Ja tegelikult keskendud rohkem sellele momendile, mil laps välja võetakse, kas ta nutab ja mis arstid räägivad – kas kõik ok, mis soost. Ümber käib selline virr-varr, et jube.

    Nüüd ootan oma teist pisikest ja loodan väga, et tuleb loomulik sünnitus :) minul muidugi palju rohkem aastaid möödas ka.

  6. See kui kiiresti sa pärast oppi kõndima hakkad mõjutab oluliselt taastumise kiirust ka, kui kohe jalad alla saad on emakaliiteid jms. palju vähem.
    Kui oled opi ajal ärkvel siis anestesioloog on terve aja juures ja jälgib sinu enesetunnet ja küsib kuidas on olla…
    Valus on ikka, aga kuna meil oli ka teine väike laps kodus siis mees läks ööseks tema juurde. Mina jäin beebiga kahekesi ja sain hakkama küll hoolitsemisega. Nüüd vist on peretubades ka väikelapsele eraldi voodi olemas :)

  7. Ei taha küll hirmutada, aga reeglina, kui on olnud keiser siis järgmised sünnitused on ka keisrid, aga erand kinnitab reegleid ja hoian pöialt, et oled erand.
    Kui mul viimane laps sündis olin sellistes valudes, et kui kohe laps poleks sündinud siis oleks nõudnud keisrit, kuna alakõhus olid hirmsad valud.

  8. Kas sa pole nt. mõelnud Lõuna-Eesti Haigla peale. See asub Võrus ja vähemalt 2-3 aastat tagasi tehti plaaniline keiser seljasüstiga. Ma olin praktikal siis seal ning nägin keisrilõiget pealt. Op’i saalis oli naine täiesti ärkvel niikaua kui 2 arsti keisrilõikega tegelesid ning isa oli ka saalis. Pärast keisrilõiget tehti lapsele protseduurid ning näidati emale, või oli vastupidi ma enam ei mäleta. Igatahes anti laps pärast seda isa kätte. Isa võis siis minna osakonda lapsega niikaua kui ema järgi toodi. Lõuna-Eesti haigla pluss on ka veel see, et ta on suur haigla , kuid sünnitajaid on seal vähem kui TÜK’is. Seega oleks seal suht suur võimalus saada vannid jms. Kuigi seal ainult 1 vann oli, aga siiski.

    • Ma vist pigem valin Tartu. Selle kohta rohkem head kuulnud ja seal ilmselt paremad võimalused kiire abi andmiseks. :)

  9. Ma olen juba ammu tahtnud öelda, et kui vähegi võimalik, vali Tartu. Seal võib jääda kohati konveieri tunne aga see, et erakorralistes olukordades on abi lähedal kaalub selle üle. Ja kohapeal on oluliselt rohkem spetsialiste.
    Minul on olnud kaks keisrit, mõlemad TÜK-is, olemas nii seljasüsti kui üldnarkoosi kogemus. Kui on küsimusi, siis julgelt võid küsida, ka meilida.
    Ja see kas sa saad jalad alla kohe või ei, see sõltub juba olukorrast. Mul on kaks täiesti erinevat kogemust ja kui ma teisel korral juba õhtul istuda suutsin ja arstidega sellest rääkisin, siis seletati ära, et see oleneb verekaotuse kiirusest. Mida kiiremini kaob, seda raskem taastumine. Mul oli teisel korral verekaotus suurem aga ju siis kiirus aeglasem ja taastumine ka kiirem. Esimesel korral ma mõtlesin ka et vot nüüd olen kõva mutt ja ajan jalad alla aga kui ikka jalad ei kanna, siis ei kanna.

    • Ega mul rohkem hetkel küsimusi olegi, kui, et kas mees saab juures olla ja kas lapse saan enda juurde. :D
      Aga see vist kõik oleneb arstist ja konkreetsest olukorrast.

    • Selles mõttes on Tartus lihtne. Seljasüstiga mees juures, kui laps väljas ja kõik korras, viiakse nad niikauaks teise palatisse laps kohe issi kõhule ja kui sinuga valmis ja sa intensiivipalatis, siis laps sinu juurde ja kohe rinnale. Ja laps on täpselt nii kaua kui tahad sinu juures. Pakutakse ka varianti, et sa saaks puhata, et viiakse seniks lastetuppa. Kui ei taha, siis ei viida.
      Kui üldnarkoosis, siis meest juurde ei lubata aga kui lapsega kõik korras, siis toimub edasine täpselt samamoodi. Kui laps väljas, saab ta kohe issi kõhule pikutama, seniks kuni sina toibud.

    • Okei. Tore. Kahju ainult, et kohe last enda rinnale ei saa ja teda samal ajal hoida ei saa, kui ema kokku õmmeldakse. :D

    • Minul oli eelmine suvi plaaniline keiser Tartus. Isa oli juures (öeldi, et kui ema ärkvel võib olla, kui magab, siis mitte). Kui laps välja võeti, siis näidati mulle, kaaluti mõõdeti ja pandi mulle rinnale. Samas lapse isa oli mu pea juures. Kui hakati intensiivi viima oli laps mul kaisus ja isa tuli ka kaasa. Intensiivis arstid vaatasid, et laps paljas ja isa saadeti lastetuppa, kus laps uuesti kaaltui ja mõõdeti ja riietati. Siis tulid nad tagasi. Kui lapse isa koju läks jäi laps mulle kaissu. Kui palatisse sain tuli laps minuga ja kell 8 õhtul ajasin end püsti (laps sündis 10.48). Enne keisrit tasub küsida, kas saaks sinu jaoks olulisi asju ja võimalusel ikka saab.

    • Kui olukord lubab, saab ju seda ehk paluda, aga ema “kokkulappimise” ajal ilmselt tuleks keskenduda pigem sellele, et parim voimalikust saaks tehtud …

  10. Kummaline, et last sinust ja mehest nii kaua eemal hoiti… :(
    Minul sama saatus samas haiglas, aga laps viidi pm kohe isa kätte ja nii kui mina 1,5-2h hiljem silmad lahti sain, tuli laps koos isaga minu juurde. Seni pidi põnn isa kõhul pikutama.
    Aga eks iga juhtum ole erinev. Ma ise ei taha millegi pärast eriti uskuda, et sul seal haiglas veel ise sünnitada lastakse. Aga muidugi kõik on võimalik :) Ja kindlasti uuri ka muid variante(Tartu), kui vähegi võimalust ja soovi on.

    • Ämmaka sõnul ikka lastakse vähemalt proovida. Aga ma olen juba nkn 99% kindel, et ma lähen Tartusse ikkagi. Ei taha järjekordse üldnarkoosiga riskida.
      Mees saigi lapse enda juurde, peale kaalumist ja kontrolli, mina lihtsalt pidin terve öö kannatama ja alles hommikul tuldi. Ehk nad arvasid, et tahan puhata peale pikka sünnitust, või ma ei tea…

  11. Tere, Lipsuke! :)

    Mina avastasin sinu blogi just nimelt peale enda erakorralist keisrit, kui guugeldasin “keisrilõikest taastumine” ja sattusin sinu pildipostituse peale, kus näitasid kõhtu 7 nädalat peale operatsiooni. Ütleme nii, et ehmatas ikka ära küll :D Sellest hetkest jäingi su blogi lugema, kerisin ikka kenasti algusesse ja
    siiani ootan iga su postitust pikisilmi :) Siiani olen nö salalugeja olnud, aga antud teema on mulle väga hingelähedane ja otsustasin pisut kaasa rääkida.

    Ka mina sünnitasin Põlvas. Platsenta eesasetsuse tõttu otsustati keisri kasuks 3 nädalat enne sünnitustähtaega, kusjuures see otsus tehti tavapärases kontrollis, nii et mul oli mõttega harjumiseks umbes pool tundi kui ma juba laual lebasin. Saatus otsustas just sel päeval oma iroonilist külge näidata – mu elukaaslane oli samal hommikul Tallinnasse koolitusele sõitnud. Vaid ämm oli kaasas ja tema kätte mu laps esimesteks elutundideks usaldatigi. Loen su kirjutatut nagu omi mõtteid ja tundeid. Narkoosist väljatulek oli kohutavamaid kogemusi mu elus, last nägin esimest korda läbi udu 2 tundi peale operatsiooni kui ta hetkeks rinnale pandi, aga maailma enda ümber hakkasin adekvaatselt tajuma alles umbes 7 tundi peale keisrit. 7 tundi pidi mu pisike, pisut üle 2.5 kg kaaluv beebi ilma minuta olema. Ka ilma issita. Siiani pitsitab hinges sellele mõeldes ja küllap on see üks neist asjadest, millest naine päriselt iial üle ei saagi.

    Esimese lapse sünnitasin loomulikul teel ja kuigi oli väga (VÄGA!) valus, siis valiksin iga kell just nimelt tavasünnituse. Mälestus füüsilisest valust kadus samal hetkel kui laps kõhule pandi, kuid armid, mida keiser mu hinge jättis, teevad siiani väga haiget.

    Lõpetuseks veel seda, et igast sinu postitusest kumab läbi kui tohutult hea emme sa oled :) Elan su tegemistele õhinaga kaasa. Väga äge oled!

    • Suur-suur-suur aitäh sulle nende sõnade eest!
      Sa oled tugev naine! Mina poleks ilma meheta hakkama saanud. Ja ilmselt poleks ma ka sellise järsu otsusega leppinud, sest otsene oht ja vajadus koheseks keisriks ju puudus? Kui sain õieti aru… Väga imelik tundub see igatahes. Ja kahju, et nii läks. Aga vähemalt olete lapsega mõlemad elus ja terved.
      Ka minu süda valutab, kui sellele kogemusele mõtlen.

  12. Mul oli see keisrist taastumine üllatavalt lihtne. Ka haigla personal imestas, et ise nii pisike ja habras ja sellise opi üle elanud, aga juba käib mööda koridore lapsega ringi. Minul oli op õhtupoolikul, ma ei mäletagi, mis ajal tavapalatisse sain, vast kl.21 paiku. Aga öeldi kohe, et enne hommikut mitte voodist välja tulla, kui pole mingit eriti suurt vajadust tõusta. Isegi topsi jogurtit nurusin endale välja ja vett ka. :P Lapsega sain ise kohe alguses hakkama, ühispalatit me ei võtnud, aga mees oli kõik päevad külastusajal muidugi minu juures. Ma oleks ka tegelikult eelistanud alguses mõne tunni puhata ilma lapseta, aga samas midagi ette heita ka polnud, laps magas hommikuni põhimõtteliselt esimesel ööl. Ah ja see jube jube õlavalu oli mul ka mitu päeva, mis narkoosi tagajärjel võib tekkida. Keisrihaav nagu ei teinud üldse häda, aga selle õlavalu pärast ikka helistasin küll öösiti õdede tuppa ja küsisin rohtu. Aga eks see taastumine ole igal inimesel nii erinev ja tegelikult võiks personal küsida ema käest, kas ta on kohe võimeline lapse enda juurde võtma või tahab natuke puhata. Aga võibolla oli minu puhul ka see, et ma olin kohe väga adekvaatses seisus ja seega järeldati, et võib lapse kohe ema juurde jätta.

  13. Sa sünnitasid Annemaia Põlvas? Soovitan tõesti Põlva asemel Tartut kaaluda või siis näiteks Võru haigla, mis on mulle ka väga sümpaatse mulje jätnud. Seal tehakse ka keisrit seljasüstiga. Mina sünnitasin Tartus ja jäin kokkuvõttes väga rahule. Eks sünnituse poole pealt tagantjärgi võiks mõelda küll, et miks nad varem ei reageerinud ja mind ei kuulanud, aga hea, et niigi läks. Ja sünnitusjärgne osakond saab minult vaid kiidusõnu. :)

    • Põlva on tegelikult väga hea haigla, aga keisri kohapealt küll nuriseksin. Kui teaksin 100% et tuleb loomulik sünnitus, valiksin iga kell Põlva.

  14. Ma üldse ei ütlegi, et Põlva halb oleks. :) Lihtsalt just selle keisri suhtes on Tartu parem variant, eriti kui tahta epiduraalnarkoosi.

  15. mina sünnitasin peaaegu lõpuni ise. Aga filmilikku rõõmuhetke vms ei tulnud, ma kuidagi ei osanud seda tunda, mul läks üldse nende ematunnetega aega. ja siiamaani ma tunnen samamoodi, et minult on see röövitud, aga röövijaks olin ma ise. kuidas ma nii rumal olin? vb kui ma oleks osanud rohkem hoolida, oleks hilisemad probleemid olemata olnud. aga tol hetkel oskasin ma mõelda ainult magamisest. siiamaani nutan, kui mõtlen, kui ükskõikne ma olin ja mis lollusi mõtlesin. sinu puhul on ehk vähemalt lohutus, et sa polnud ise selles süüdi, mul seda võimalust pole, ja see on mõnes mõttes palju valusam…

    • Filmilikud ematunded ongi filmides :-)
      Iga naine kogeb sünnitust erinevalt. Ka minul läks pisut aega uue olukorraga harjumiseks, aga filmilike ematunnete puudumise pärast ma küll endale tuhka pähe ei raputa. Ennast (ja oma tundeid) tuleb austada ja hoida.

  16. Mul on olnud kõik plaanilised keisrid, ükski pole olnud plaanitud kellaajal ja üks muutus terviserikke tõttu hoopis erakorraliseks keisriks. Kõik samas haiglas. Plaanilistel olen mehega käinud ja need siis seljasüstiga, kuuled, näed. Palju rahvast ümber sagimas. Enesetunne seal väga halb. Lapsed on alati mehega läinud nahk-naha kontakti. Plaaniliste korral tuuakse beebi juba ärkamistuppa ja ka intensiivi. Erakorraline oli minu ootamatust tervisejamast (rasedusega seoses), mis tekitas lapsele tervisejama. Peale nahk-naha kontakti viidi laps intensiivi ja ma nägin last alles rohkem kui 24 tundi hiljem. Keisrid ja rasedused. Arvan, et keisritest tekivad probleemid. Vähemalt mul tekkisid. Just selle armiga seoses. Kõik lapsed on erinevad. Keisrid pole küll neid mõjutanud. Ainuke, millega pole leppinud, oli ootamatult erakorraliseks muutunud plaaniline keiser. Ma polnud selleks valmis. Ja siiani mõtlen sellele õudusega. Mul vedas, et tehti kiiresti vajalik operatsioon. Mõtlen hoopis selles võtmes, et kui poleks operatsioonile jõudnud…

    • Njaa. Mõnes mõttes olen väga tänulik, et keiser olemas on, sest me oleksime lapsega mõlemad surra võinud, aga erakorraline ikka mõjutas mind väga.

  17. Mul on kaks keisrit olnud viimase 3 a jooksul – erakorraline ja planeeritud. Kui teiseks valmistudes hakkasin otsima informatsiooni keisrilõike-lapse ja taastumise kohta, tulidki esmajärjekorras artiklid, mis rääkisid enesesüüdistamisest ja mittehakkamasaamisest. Ja need olid arstide poolt kirjutatud artiklid veel. Naisi ei peaks halvustama seetõttu, et sünnitusteed on kitsad või laps keskmisest suurem. Ma olen õnnelik, et mul on elus ja terved lapsed, ma ei pea neid hooldekodus vaatamas käima, ma ei pea korraldama sotsiaalkampaaniaid, et endale puhkehetke võimaldada. Ja selle kõige taustal pole absoluutselt vahet, kas mu beebi kisti mu seest välja nii et olin ärkvel või narkoosis, kas ta sai esimese toiduna minu tissi või beebitoitu, kas ta pandi rätikusse või minu rinnale.
    Pandi kusjuures minu rinnale, seniks kuniks mind kinni õmmeldi. Olin osalises narkoosis, tundsin kuidas laps mu seest välja sikutati (ma ei tea, millega) , peale minu kinni õmblemist pesti laps, mõõdeti jne, anti lapse isale ja mind viidi pooleks tunniks kuskile mujale. Siis saime koos olla. (Pärnu haigla kogemus).
    Mul on head armsad kiindunud lapsed. Hoian neid kaisus ja räägin, kuidas nad minu sees kasvasid ja pärast tissi sõid. Nad elus ja täiesti terved. Ja mina olen ka elus. Muu pole enam tähtis.
    Ps. Aastal 2015 ei üllata ilmselt enam ühegi sünnitusmaja arste see, kui palud peale keisrilõiget pisikese oma rinnale panna. Ja opi ajal ärkvelolek pole üldse nii hirmus.

  18. Minul oli selline sünnitus nagu sina endale tahtsid, ideaalne niiöelda, valutasin päevakese, õhtul lauale, neli korda pressi ja laps pandi rinnale, mees oli kõrval ja nuttis ja lõikas nabanööri jnejne.. Nagu sünnitusvideos. Aga mida mina tundsin ? Pärast seda põrguvalu ei suutnud ma mitu kuud vetsus käia korralikult kuna kartsin, et pean sünnitama kui pressin, nägin kuid õudusunenägusid sünnitamisest ja kui laps rinnale asetati ei nutnud ma ühtegi pisarat, olin segaduses ja hirmunud. Ma poleks elus arvanud, et sünnitus emotsionaalselt mulle nii õudsalt mõjub, nüüd ligi aasta hiljem sellele mõeldes tulevad külmavärinad ikka veel ja teist last ma ei taha, sest kardan sünnitust. Jah sain 2 õmblust ja kui kellelegi räägin oma sünnitusest siis õeldakse, et oh sul läks nii lihtsalt, aga mina soovin, et oleks keisri saanud, siis vb suudaksin ka teise lapse saada, mis minu unistus oli tegelikult :) ehk siis vastupidi täpselt ja nagu keegi ütles siis jah need filmilikud ematunded kui laps loomulikult sünnib ongi aint filmides, vähemalt minujaoks. :) kui kurg lapsi päriselt tooks või ma sada prossa kindlalt keisri saaks, siis tahaks kohe uut titte :)

  19. Tegelikult ma ei tea miks ma oma loo kirja panin siia, vb sest seda sinu keisri lugu lugedes ma tundsin, et ma tahaks sinuga kohad sellessuhtes vahetada, aga ma soovin, et sinu uus rasedus lõpeks sellise sünnitusega nagu sa soovid ja ootad ja et su hing teeks rahu eelmise sünnitusega :)

  20. Minul oli plaaniline keiser lapse tuharseisu tõttu. Minu beebi oli 30ndal nädalal ilusti peaseisus, kuid 36 nädalal oli plika otsustanud järsku tuharseisu pöörata ja nii jäi ta lõpuni. Mingit mehaanilist pööramist ma teha ei lasknud (minu tuttava tuttav lasi teha ja beebi suri ära kõhus selletõttu). Kui sain teada, et mul tuleb keiser, nutsin ma terve päeva. Peale operatsiooni isegi mõnda aega ei suutnud sellega leppida (õnneks mitte pikalt, vaid 1 kuu). Minul toimus keiser süstiga ehk olin ärkvel, mees oli operatsioonisaalis kaasas ja hoidis mu kätt. Kui beebi välja sikutati, anti ta mulle korraks põse vastu ja siis kaaluti, mõõdeti ära ning anti mehe rinnale. 45 min õmmeldi mind kinni ja juba nägin oma beebit. Ma küll kohe teda ei saanud rinnale võtta, kuna mu keha oli shokis ja tekkisid värinad ja paanikahäire (ma väga tundlik hormonaalsetele muutustele). Aga kuskil 20 min toibusin ja tibu oli rinnal. Mina olen leppinud sellega, sest ma usaldan elu loomulikku kulgu. Kui oleksin sünnitanud ise, äkki oleks midagi juhtunud? Rääkisin oma beebiga, et kui ta peab vajalikuks, siis pööraku ümber, tema teab ise kõige paremini, ju siis teadis, et on vaja keisrit :) ja ausalt öeldes ma ei teagi, kas sooviksin ise teist sünnitada, lihtsalt mulle tundub keiser palju kindlam lapse seisukohalt (plaaniline keiser just) ja olen selle ära ka kogenud. Ühesõnaga, eks kõik on ka mõtlemises kinni, usalda elu kulgu, kui oleksid ise lõpuni sünnitanud, ei oleks äkki su last su kõrval. Aga mina kogesin ka baby bluesi esimesed kaks nädalat, kui lapse koju tõime, olin nii väsinud ja kurnatud magamatusest ning ei suutnud lapsele üldse keskenduda. Pigem tekkis hirm ja imelikud mõtted. Kestis 1,5-2 nädalat vist.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.