Keiser vs loomulik sünnitus

Õnneks, või kahjuks on mul kogemusi mõlemaga. Aga ehk ongi hea, sest nüüd oskan ma asju mõlema mätta otsast näha.

KEISER

Minu keiser oli veidikene dramaatilisem, kui ehk tavalisel puhul (erakorraline, üldnarkoosis), sest lapse pea oli valesti (lõug peaks olema rinnal, temal oli pea kuklas) ja ta ei tulnud mitte mingi valemiga õiget kaudu välja.

Sünnitust ma ei kartnud. Ma ei teadnudki veel mida karta. Aga ühes olin ma kindel – mina sünnitan loomulikul teel. Mis keiser? Mina ja keiser? Psõhh, ei iial! Ma isegi ei kaalunud seda võimalust.
Ma mäletan kuidas ma seisin dušširuumi ukse taga ja kuulsin, kuidas praktikant arstile ütles, et ta on vaid korra kateetrit pannud ja loodab, et saab seda veel teha. Võdistasin õlgu ja tänasin jumalat, et see mina olema ei pea, kelle peal ta kätt harjutab. Aga oh sa poiss, kuidas ma eksisin! Täpsemalt võib kogu sellest õudusunenäost lugeda SIIT.

Keiser oli minu jaoks kogu asjale VÄGA ootamatu lõpp ja ma põdesin selle pärast veel tükk aega. Natukene põen ehk siiani. Kõige raskem oli leppida sellega, et ma polnud seal, et näha tema esimest hingetõmmet, kuulda tema esimest nuttu, pakkuda talle tema esimest sööki ja lohutust, mida ta vajas. Laps oli minust 8 tundi eemal, sest ma olin narkoosist veel toibumas ja öösel ei hakanud keegi mulle last tooma. See murdis natuke midagi mu sees ja siiani tuleb klomp kurku, kui mõtlen millest ma ilma jäin.
Kui ma lõpuks lapse enda kätte sain, tundus ta mulle täiesti võõras. Mõistusega sain aru, et minu laps, aga ma ei tundnud absoluutselt mitte midagi. Ja ma tundsin end selle pärast süüdi. Mis ema ma selline olen???
Mäletan kuidas üks tuttav minult umbes kaks nädalat peale sünnitust küsis: ”noh, kuidas on – ei kujuta elu ilma temata ettegi, jah? On selline tunne nagu ta oleks juba igavesti sinuga olnud?” Hmmmmmmm, ei. Ma mäletasin ideaalselt veel elu ilma temata ja suutsin end ka ilma temata veel ette kujutada.
Ma isegi ei tea millal see tõeline tunne lõpuks tuli, aga sinna läks ikka üpris kaua aega. Uuuh, see kõlab nii kohutavalt!

Keisrist taastumine oli ka jubeee. Ma olin kaks nädalat nagu zombi ja selleks, et ma end normaalsemana tundma hakkaksin, läks üle kuu aja. Voodis lamada oli valus, istuda oli valus, seista oli valus, käia oli valus, sirge seljaga olla ei saaud, sest haav kiskus ja valutas. Ma olin nõrk ja kurnatud. Lohhiad kestsid kuskil 6 nädalat, siis oli nädal vahet ja seejärel hakkasid mul PÄEVAD! :D

Kui ma seoses keisriga oma tunnetest avalikult rääkisin, sain alati süüdistavaid kommentaare – mis vahet seal on kust kaudu laps välja tuli? Jah, tõesti polegi vahet, aga vahe tuleb sealt, mis juhtub peale keisrit.
Kuigi jah, ma tunnistan, et olen keisrit halastamatult kõige eest materdanud. Ehk sellepärast, et ma vajasin midagi, mille kaela ajada see, et mu lapse esimesed 6 elukuud olid põrgu ja ka edaspidi pole tema elu kerge olnud. Aga noh, see on kahjuks midagi, mille puhul ma mitte kunagi tõde teada ei saa. Aga üks on kindel – kui ei eksisteeriks keisri võimalust, ei eksisteeriks enam ka meid.

_DSC3574

LOOMULIK SÜNNITUS

Teist last sünnitama minnes olin veidike ärevil, sest polnud kindel kas olen suuteline ise sünnitama. Sünnitust ennast ma jällegi ei kartnud. Ma olin täiesti kindel, et see ei saa olla hullem, kui eelmisel korral ja kindlasti on kõik hoopis teisiti, kui esimesel korral, sest nüüd on ju laps ometigi õiges asendis (vähemalt seda ma lootsin ja tahtsin uskuda). Olin kindel, et esimesel korral oli kõik nii kohutav vaid sellepärast, et laps oli vales asendis.
Ja oligi mingil määral lihtsam. Polnud nii valus (vähemalt mitte nii pikalt), kuigi enne epiduraali saamist ma mõtlesin, et ma ei taha enam, ma ei suuda enam ja põrgusse kõik. Ma olin juba 16 tundi pöörastes valudes olnud ja avatust oli vaid mõne näpu jagu. Teised juba saavad selle aja peale asjaga ühelepoole, aga mina pole veel poolel teelgi! Tõstsin käed üles ja andsin raske südamega alla, ning lasin epiduraali panna. Ma sain mingi puldikese pihku, et nii kui tunned, et hakkab jälle valus, vajuta nuppu ja saad uue laksu valuvaigistit peale. Ma kasutasin seda nii ära, et pärast olid mul pool ööd veel jalad alt ära. Iga 15 minuti tagant hakkasin uuesti valu tundma ja lasin uue doosi teele (tihemini polekski saanud). Epiduraal oli issanda õnnistus! Peale epiduraali mõjuma hakkamist oli laps pooleteise tunniga rinnal. Saate aru – kolme sentimeetri pärast piinlesin 16 tundi! Ja ülejäänud 7 tuli kahe tunniga, tänu epiduraalile. Olin endas pettunud, et ei saanud täiesti loomulikul teel hakkama, aga ma teadsin, et tol hetkel polnud mul enam valikut. Loe täpsemalt mu teisest sünnitusest SIIT!

Ma mäletan kuidas ma presside ajal mõtlesin, et täiesti uskumatu, et ma seda praegu teen. Kui poiss välja vupsas, hakkas ämmakas teda natukene lapiga nühkima. Ta ei nutnud. Ja koheselt täitus mu süda hirmuga – miks ta ei nuta? Küünitasin kohe lapse poole ja küsisin mis viga on, miks ta ei nuta? Ämmakas sõnas vist midagi sellist, et anna talle nüüd hetkeke ja kohe peale seda kuulsin ka tema esimest nuttu, ning sain oma rinnale sooja, lägase tombu. Ta oli nii tibatilluke – mu väike konnapoeg! Ja nii ilusa nahaga! Polnud üldse krimpsus, sinine/punane, paistes. Ilus, roosa ja rõõsa laps oli. Ma mäletan kuidas ma teda muudkui uuesti ja uuesti tänasin, et ta otsustas ikka ise tulla ja ma sain ise sünnitada. Ma mäletan kuidas ta kohe rinda otsima hakkas ja pead tõstes otsis midagi, millest kinni hakata. Ma mäletan kuidas teda seal samas sünnituslaual rinnale üritasin saada, sest mu kokku õmblemine võttis terve igaviku aega, aga laps oli vana nälg ise. Ma mäletan kuidas ta seal sünnituslaual mu peale KAKS korda pissis. :D Ma mäletan kuidas sünnitusel abiks olnud õde mu last vaatas ja rõõmsalt teatas, et mu pojal on põselohud! Mäletan kuidas ta tänu ternespiimale lõhnas nagu suhkruvatt…
See kõik oli nagu filmis – armastus esimesest silmapilgust ja kohene side. See kogemus justkui ravis mind natukene tollest keisri traumast. Kuigi ma ei saa iial tagasi Annemaia esimesi hetki, on mul vähemalt Joeli omad.

Ka loomulikul teel sünnitamisest paranemine oli pikk ja valulik protsess, aga siiski TOHUTULT kergem, kui kui keisrist taastumine.
Mul oli lahkliharebend (+ moka peal rebend ja veidi rebenes ka üles poole), ning emakakael oli ribadeks (ka ilmselt tänu epiduraalile, sest ma ei tundnud presside ajal oma piire). Esimesel kolmel-neljal päeval oli otse istumine võimatu. Istusin poole kanni peal ja enamus ajast lihtsalt lamasin. Ma kartsin pissid ja nr2 tegemisest rääkimata. Ma olin külma higiga kaetud, kui vetsu külastama pidin. Mõtle ise, kui sul on kaks auku üheks kärisenud, eksole…
Koju sõita oli ka väga tore (65km). Sättisin dressipluusi tagumiku alla sõõrikuks.
Kokku oli valus vist nädal, või kaks? Peale seda lihtsalt ebamugav. Ämmakas õmbles mind vist väga tugevalt kokku, sest kui ma seisin, siis oli koguaeg selline surve ja kiskumise tunne seal all.
Aga muidu olin vähemalt normaalse inimese moodi, mitte zombi, kes ei jaga maast, ega ilmast. Lihtsalt käisin jalad harkis ja ohkisin iga kord, kui istuma või tõusma pidin. Praeguseks (pea neli kuud hiljem) on see kõik vaid hägune mälestus ja kõik on ideaalselt paranenud – nagu ma polekski neli kuud tagasi endast arbuusi välja pressinud (lahklihal on tegelikult ikkagi armi tunda veel, aga ega see vast enam kuhugile kaogi).
Lohhiad olid kuskil 6 nädalat, millele järgnesid kohe päevad – täpselt samamoodi, nagu esimesel korral.

Kokkuvõttes võin öelda, et valus on see kõik niikuinii, aga selle vahega, et keisri puhul valutab kõht, loomuliku sünnituse puhul jalgevahe.

Sünnitus ja oma lapsega kohtumine on midagi nii erakordset, et seda pole võimalik sõnadesse panna, ega seletada inimesele, kes seda kogenud pole. Ja fakt on see, et mitte ükski sünnitus, laps ega naine pole samasugune, seega pole mõtet end võrrelda naabri Maali, oma ema, või õega. Ka sama naise sünnitused on kõik erinevad. Aga sellegipoolest, KUI ma kunagi, kümne aasta pärast, veel lapsi otsustan saada, siis kardan ma seda kolmandat korda vist rohkem, kui sügavat vett, kõrgusi, ämblikke, pimedust ja väikseid ruume kõike kokku, sest ma juba tean, et see saab sittakanti valus olema ja on väga vähe tõenäoline, et ma kolmandal korral kiiremini hakkama saan, kui esimesel kahel korral.
Oma unistustes ma muidugi loodan, et KUI see kolmas kord kunagi tulebki, siis on sel kolmandal Kirsil juba tee selge, ning ta kompenseerib oma õe ja venna tekitatud kahjud kiire(ma) ja kerge(ma) sünniga.*
Ma ei tea kas need väikesed Kirsid on mul tõesti nii kuradima kangekaelsed, et peavad mu enne täiesti hulluks ajama ja mind pea 20 tundi piinama, enne kui suvatsevad oma ninad välja pista, või olen mina hädapätakas, kes eriti valu ei talu, aga see on ikka metsik millist valu ma üle elanud olen ja millega hakkama olen saanud. Võtan enda ees mütsi maha!

*OH JUMMEL EI, see EI tähenda, et ma planeeriks siin juba vaimusilmas kolmandat last. Enne peaksin ma praegusest traumast üle saama, kuskilt üles leidma oma titeisu ja miljonivõidu kinni panema (või hea töö otsa komistama), sest ainult sellepärast, et beebid nii armsad on, neid kahjuks saada ei saa. Keegi peab nad suureks ka kasvatama.

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga