Kes ütles, et uue elu loomine peab kerge olema?

Mõned on siin huvi tundnud, et mis siis minuga toimub, et eelmises sissekandes kerget suremist mainisin. Ega üldiselt midagi väga hullu ei olegi, aga vahel on küll selline tunne, et KUIDAS mul juba praegu kõik nii tugevalt välja lööb? Annuga ma küll sellist pulli ei mäleta nagu… Ma ei suuda ise ka uskuda, ning mõtlen, et kas ma kujutan seda endale ette? Aga no vaevalt, et ma suudan endale ette kujutada kurgus edasi-tagasi käivat okset või ‘appimakoheminestan’ nõrkust. Mul on elav kujutlusvõime, aga see on juba teine level.

Ma nüüd enam ei mäleta kas ja mida ma eile (!!!) teile juba rääkisin, ning vaatama ka ei viitsi minna. Seega andke andeks, kui midagi juba teist korda räägin. Aga noh, topelt ei kärise.

Igatahes. Esiteks kõhuvalud. Nõrgemad, kui Annu ajal, aga siiski piisavalt tugevad, et veidikene häirida. Õnneks ei ole neid väga palju ja kestavad nad ka vähe. Teiseks seljavalud. Vot need on juba praegu kaks korda hullemad, kui eelmise raseduse lõpus. Seega jamh, kõlab julgustavalt. Mõni mees peab endale rauast näpud kasvatama, sest vabandus ”mu käed on juba surnud!” ei kõlba kuhugi. :D
Kolmandaks väsimus-nõrkus-uimasus-jõuetus. Ma ei oska sellele isegi õiget nime panna. Aga selline tunne on vahepeal, et ma kukun kokku. Mitte midagi ei jaksa. Paar päeva tagasi oli isegi korra nii, et tõstsin lapse vannist välja ja vajusin koos temaga mööda seina põrandale istuma, sest jõud sai otsa… See oli päris hirmus tegelikult. Ja eile hommikul mul näiteks käed värisesid täiega ning terve ülakeha oli nii nõrk, et ei jõudnud tassigi õieti käes hoida. Rääkimata siis lapsest, keda 84848424209 korda tunnis tuleb kuskilt kapi otsast alla tõsta. Pea oli ka uimane nagu. Kui seda emale rääkisin, siis ta käskis mul kohe kiirabi kutsuda. Aga ma ei pidanud oma olukorda nii hulluks, ning ei tahtnud ilma asjata inimesi tüüdata. Õnneks peale korralikku lõunasööki oli olemine kohe parem. Hetkel tundubki, et pean koguaeg midagi näksima ja palju jooma, siis on normaalsem olla.
Kuigi täna see mind eriti ei aidanud. Pidin arsti juures käima, et Annemaia saatekirjale üks asi juurde kirjutatud saaks, ning käisin siis üksiti juba poodidest ka läbi. Algus oli hea, mõnus oli värskes õhus olla ja enesetunne oli täitsa tavaline. Aga üsna varsti hakkasid jälle käed värisema ja veidikene nõrk oli olla. Selline ‘mnjeeeeh’ tunne on siiani. Nõrkus on just nagu kätes.

Ja tundub, et ka see beebi on taimetoitlane, kes puuvilja eelistama hakkab, sest nii kui ma jõudsin oma poetiiruga lihalettide lähedusesse hakkas mul paha. Ma läksin vist näost täitsa kaameks, sest nii mõnigi vaatas mind sellise näoga, nagu mulle oleks otsaette kirjutatud ”ettevaatust, kohe ropsin!” Igasugused veidrad lõhnad hakkavad vastu. Otseselt oksele ei aja, aga… rõvedad on.

Kohtasin kassas oma nimekaimu ja ühtlasi ka lugejat (Tsauu!), üritasin veel enda arvates nalja teha, aga pärast kassast lahkumist pidin endal küll silmad peast häbenema. Miks ma lihtsalt vait ei võiks kunagi olla?! :D
Igatahes, tegin sealt poest kiirelt minekut.

Aga mis mind ennast kõige rohkem praegu häirib – ma ärritun NII-II kergesti! Ja see pole üldse tore omadus, kui sul on kodus üks närvisöödikust püksinööp, kes end igal võimalikul moel hävitada tahab, sulle lihtsalt oma lõbuks näkku röögib, sulle moosi pluusile määrib ja siis nutab, et sa talle süüa ei anna, aga kui annad, siis ka nutab, sest sa annad talle ju süüa (!), sind NÄOST hammustab, sind tissist hammustab ja täiest jõust hambaid kokku surudes tõmbab (nagu need piimapaagi nupud juba niigi valusad ei oleks, eksole! Halleluuja rasedus + imetamine) või sind lihtsalt kõige magusama une pealt juustest paljaks üritab röövida. Muide, tema uus lemmiktegevus on minu ülelaskmine. Mängib, et jääb magama, seega panen ka mina silmad kinni ja mõtlen, et tukastan siis veidike. Aga umbes täpselt sel hetkel, kui mina uinuda jõuan või uniseks muutun, otsustab tema, et aitab kah ja tõuseme nüüd üles! Jeeess… Not.

Hmm, ja raseda aju on ka mind täies hiilguses üle võtnud. Ükspäev helistasin Elisasse ja hakkasin midagi digiboksidest soiguma, kuni mulle öeldi, et ‘sorri, aga meil pole digibokse’ ma mõtlesin, et misasja, mis mõttes ei ole digibokse? MIS ASI SEE MU TELEKA ALL SIIS ON, HUVITAV?!
Ja siis hakkas mees täiega naerma, ning ütles, et ma helistasin ELISASSE, mitte ELIONI! No anna abi… Ma juba tunnen, it’s gonna be fun one…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

21 thoughts on “Kes ütles, et uue elu loomine peab kerge olema?

  1. Hehh..sümptomite kohta loeks justkui endast :D ainult, et mul vist vedas…paha pole mul üldse olla. Joon palju vett ja ei lase kõhul väga tühjaks minna. Aga ma olen niiiii väsinud ja niii närvidele käib, et mulle käib kõik nii närvidele :D

    Pea vastu! :)

  2. Täpselt sama mida mina praegu tunnen :D Ainult et mina ei jaksa neid tundeid enam sõnadesse panna sest ma olen oksendamisest väsinud. Püüa ikka magada hästi palju, siis kui mees kodus on anna laps talle üle ja puhka. Soovitan padi kõhu ees magada, need pisikesed marakratid kipuvad kõhtu ka hüppama ja see pole hea :)

  3. Hakkab juba pihta sul see meeletu hädaldamine, nagu ka eelmise raseduse puhul ving-vingu otsa, tundub et oled ikka päris sant või hädapätakas.
    Ja ei tasu vb oma lootusi hetkel veel nii kõrgele seada, arvestades ka seda mida sa enne juba läbi oled elanud (2 korda!!!!) ning sa pole isegi arsti juures veel käinud.
    Mina sinu asemel oleksin ülimalt ettevaatlik ja ei hõljuks veel nö pilvedes.

    • Mine lajata oma negatiivsusega kellelegi teisele. Oskan soovitada näiteks perekooli, seal on teisigi sinusuguseid troppe taidlemas.

    • See on lihtsalt reaalsus, mida sina endale tunnistada ei taha kahjuks, elad ju pidevalt mingi mulli sees.

    • Mina, kui vööras saan vist aru. Sa, lipsuke, vajad vajad tähelepanu ja haletsust. See on nagu narkootikum sinule. Ela reaalsuses ja löpeta need koolid ja muretsege auto. Ja selle majaga ja sisustamisega – ärge kiirustage!

    • Ma olen juba pikka aega su blogi jälginud. Väga mõnusalt kirjutad! Aga tõepoolest, see virisemine rikub nagu poole sellest mõnust ära. Ma ei ütle, et sa peaks ainult kõigest positiivsest siin pajatama, kuid jah. Kui sa Annut ootasid olin ka mina lapseootel, natuke maad maas küll aga siiski.. Minu hirmutasid sa oma vingu ja halaga ära küll nii et tükk aega ma siia lugema tulla ei tahtnud. Tegelikult, mida ma siia üldse ütlema tulin oli see, et sa nii väga tahtsid rasedaks jääda, isegi oma tervise huvidest hoolimata, kuid nüüd, alles oma kuuendal nädalal räägid nagu see oleks üks vastik kohustus, mis sulle pähe on määritud. Lihtsalt see ebakõla häirib mind. Aga sa oled tubli!! Ja palju palju õnne sulle! :) Et see rasedus lihtsamalt läheks! ;)

    • Sa saad täiesti valesti aru! Ma ei vingu ega hädalda tegelikult, lihtsalt räägin kuidas olukord on. Ma ei jaksa enam seda korrutada. Täpselt sama teema oli ka eelmine kord. Paljud võtsid seda vingumisena, aga see ei ole nii mõeldud. Loomulikult oleme me rõõmsad ja õnnelikud ja tahame seda last, aga see ei tähenda, et ma ei peaks rääkima ainult heast ju? Või ma ei saa aru mida minust tahetakse. See, et ma räägin sümptomitest, ei ole vingumine! See oleks vingumine, kui ma muudkui möliseks, et ma ei taha ja ma ei suuda ja ma ei jaksa. Aga ma ei tee ju seda? Ma lihtsalt räägin, kuidas enesetunne on ja mis toimub, ning saan hakkama kõigega, mis mu teele visatakse.

  4. Kas see organismile koormav pole, kui nii ruttu jälle rasedaks jääda? Ehk oleks pidanud kehale veel veidi taastumisaega andma eelmisest rasedusest…

    • Eks ta ilmselt ole jah, aga eks ma pean end lihtsalt rohkem hoidma, aga samas ka liikuma ja õigesti toituma.

  5. Mul hetkel selline mega wohooooo tunne, et mind on mainitud! :D:D
    Aga ma ei saa üldse aru, miks sa endal silmi pidid peast välja häbenema, sest vbl sul jäigi mulje, et ma ei saanud aru või üldse ei kuulanudki sind, sest ma ju ainult ähmasin seal midagi vastu ja ei reageerinud nagu kuidagi. Ma ei saa kahte asja korraga teha ja siis võibki jääda täpselt selline mulje, et sa teed nalja ja räägid nagu seinaga, kes nagunii millestki aru ei saa :DJa ma alati olen oodanud seda hetke, kui sa hakkad oma asju kotti panema ja peale sind pole ühtegi klienti ja ma saan rahus vaadata ja kuulata, kuidas sa Annuga jutustad ja ise koguaeg naeratad! :)
    Ma pean veel ära mainima, et sa polnud ainuke, kes oma silmi pidi peast välja häbenema, sest mul oli korraks wtf moment, kui sa mainisid rasedust ja lihaletti. Ma tükkaega mõtlesin, et kas ma kuulsin õigesti? Seda enam, et ma polnud seda postitust siis veel lugenud. Ja ma ei julgenud küsida ka :D Nüüd lugesin ja kahetsen veel rohkem, et poes juba ei öelnud, et mul on niiiii hea meel ja ma hoian täiega pöialt, et teil kõik hästi läheks ja ma võin lapsehoidjaks tulla !! :D

    • Ma sellepärast häbenesingi, et su reaktsioonist oli aru saada, et sul pole aimugi millest ma räägin ja totaalse ajukääbikuna kõlan. :D :D :D

  6. Aga mina sooviksin rohkem lugeda Annemaiast. Hakkasin blogi jälgima kui beebiblogi ja nüüd on sellest kaua oodatud beebist kuidagi vähe juttu. Kas ootad aastat ja teed suure postituse või miks lapsest viimaselajal nii vähe juttu ? :) Mind näiteks huvitaks küll kuidas tal läinud on ja areng ja kas ta käib või räägib sõnu või üleüldse millega oma päevi sisustab jnejne, igatahes saad ju aru :) Muidugi on huvitav lugeda ka maja juttu ja muidu möla. Aga äkki üks pisike postitus Annust ka tulemas ? :)

    • Eks ikka kirjutan temast ka, aga kuna hetkel on see kasvamine ja arenemine vähe hoogu maha tõmmanud, siis ei ole iga kuu midagi niiväga kirjutada. Aga muidu, tema oskustel ja mõõtudel saad silma peal hoida ka tema kasvutabelis, mis asub päisepildi all, ning selle nimi on ”Annemaia”. Hetkel ei ole seda veel täiendanud, aga teen seda üsna pea. :)
      Aitäh, et huvi tunned ja oma soovist ka mulle kirjutad, siis tean seda postitust plaani võtta. Ma ise muidu arvasin, et kedagi väga täpselt ei huvitagi see. :D

Vasta Lugeja-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.