Kõik mida pead teadma küülikutest

Kui sa mõtled küüliku võtmisele aga ei tea veel päris täpselt mida küülik sööb, mida tal eluks vaja läheb jne, siis oled õigesse kohta sattunud. Üritan alljärgneva tekstiga kõik võimalikult lühidalt, aga täpselt ära seletada.

Internet on muidugi täis erinevaid arvamusi ja kõigil on oma tõde, aga siin on kirjas need põhimõtted, mida mina olen omaks võtnud oma kogemuse, uurimistöö, veterinaaridega rääkimise, jms põhjal.

Btw, see alljärgnev, just eriti toitumise osa, käib ka paljude teiste näriliste kohta, ning teraviljavaba söögi osa lausa ka kasside ja koerte kohta, st kassid ja koerad peaksid ka sööma teraviljavaba sööki, aga nende puhul siis peaks olema toidus võimalikult palju liha (koeral vist mingi 75 ja rohkemgi %)

Täiskasvanud küüliku toitumine – mis sobib, mis mitte? Mida, kui palju ja millal anda?

Tänapäeva küülikud pole enam samasugused, nagu vanasti maal vanaema juures väikses puuris kasvatati. Siis oligi enamasti eesmärgiks küülik võimalikult kiiresti võimalikult suureks kasvatada ja lihaks teha, mitte teda tervislikult toita, hoida ja armastada, et ta elaks pika ja ilusa elu lemmikloomana. Siit tulevad ka erinevused lemmikloomana peetava ja liha eesmärgil kasvatatava küüliku pidamisel.

Küülikul peab koguaeg piiramatult ees olema hein ja puhas joogivesi. Hein on küüliku põhitoit, mis moodustab tema menüüst lausa 80-90%. Hein sisaldab palju kiudaineid, mis on küülikule ääretult tähtsad, et seedeorganid saaksid ilusti töötada ja samas kulutab see ka küüliku hambaid. Küüliku hambad kasvavad terve elu, seega on ülioluline hambad vahel kontrollida. Normaalne on kui hambad on kohakuti või ülemised ulatuvad veidikene alumiste peale. Kui hambad liiga pikaks kasvavad, siis tuleb jänku arsti juurde viia ja lasta seal hambad jälle normaalseks lõigata. Mõnel loomal peab seda lausa iga paari kuu tagant teha laskma!

Milline on hea hein ja miks see tähtis on?

Hea hein lõhnab meeldivalt ja värskelt, ei tolma, hallita ega ole märg. Hea hein on pehme, ilma kõvade kõrreliste ja tükkideta, ning värvilt ilus hele. Tolmav hein kahjustab küüliku hingamisteid, ning võib tekitada hingamisteede haiguseid. Sh aevastamine võib ka olla tingitud tolmavast heinast.

Veel toitumisest

Lisaks heinale ja veele, tuleks küülikule anda iga päev vähemalt üks klaasitäis värskeid juur- ja köögivilju ühe kilo kohta, st 2kg kaaluv jänku vajab kaks klaasitäit jne, soovitatavalt vähemalt kolme sorti korraga. Näiteks jupike porgandit, tükike paprikat ja natuke maitsetaimi vms. Aga kõike tuleb anda mõõdukalt, sest küüliku seedesüsteem on õrn. Brokoli, hiinakapsas, peakapsas jms kapsalised, ning õun, pirn jms võivad küülikule gaase tekitada, mille väljutamisega ta ise hakkama ei saa, seega tuleb värsket kraami anda ettevaatlikult ja vähe korraga. Väga raske olukorra puhul võib küülik gaasidesse lausa surra. Liialdada ei tohiks ka palju vett sisaldavate viljadega (kurk, paprika jms), sest need võivad põhjustada kõhulahtisust.

Kindlasti ei tohi küülikule anda sibulat (sh porrulauk, küüslauk, murulauk jms) ja kartulit, sest need on küülikule mürgised. Mina pole ka andnud tsitruselisi (mandariin, apelsin jms). Loomulikult pole küülikule sobivad ka piim, muna jms loomne produkt (piima ja muna võivad sisaldada mõned loomapoodides müüdavad maiused!). Ka praetud ja keedetud toidud pole küülikule sobilikud.

Vanasti anti küülikutele kuivatatud saia-leiba, et nad oma hambaid kulutaksid, aga lemmikloomana peetavale küülikule mina siiski leiba-saia ei pakuks. Esiteks sisaldab sai-leib loomseid produkte ja palju süsivesikuid, teiseks, see ei anna küülikule mitte midagi head juurde, seega pigem üldse mitte anda. Hammaste kulutamiseks pakkuda pigem õunapuu oksi. Küüliku toitmisel tasub alati mõelda mida ta looduses kätte saaks? Eestis elav küülik ei saaks ju iial looduses mandariini, ammusi siis veel saia-leiba… Aga ainult selle peale ka siiski enam lootma ei saa jääda, et küll küülik ise teab mis talle sobib ja mis mitte – koduküülik on need instinktid unustanud ja usaldab inimest, seega vastutad sina tema eest 110%.

Hammaste kulutamiseks ja närimisvajaduse rahuldamiseks tuleks küülikule pakkuda ka puuoksi. Sobivad näiteks õunapuu, pirnipuu, paju oksad ja lehed. Mõned väidavad, et sobib ka kirss, ploom jms luuviljaliste puude oksad ja lehed, aga teised ütlevad jällegi, et need võivad küülikule mürgised olla. Mina pole katsetama hakanud, ning olen pigem läinud mugavamat ja kindlamat teed, ning lõiganud neile oma aia õuna- ja pirnipuust oksi. Meie küülikud armastavad oksi väga, seega pakun neid neile mitu korda nädalas. Okste närimine rahuldab nende närimisvajadust, seega siis on lootust, et nad pole teie juhtmete, liistude ja tapeetide ampsamise järgi ka nii näljased. ;)

Küülikule ei ole hea anda ka viljateri ja neid sisaldavaid krõbinaid, sest ka need võivad küülikule tekitada gaase ja kõhulahtisust, millest ennegi juttu oli. Kui tahad küülikule graanuleid/krõbinaid siiski pakkuda, tuleks valida teraviljavabad graanulid (“grain free”). Kuna graanulid sisaldavad palju süsivesikuid, vähe kiudaineid ja palju kaltsiumi, võib täiskasvanul küülikul nende piiramatu manustamine põhjustada ülekaalu, südame-, maksa-, ja neeruhaigusi ning kroonilist kõhulahtisust. Kiudainesisaldus graanulites peab olema 18% või rohkem, ning toortuha sisaldus võiks jääda alla 8%. Täpsemat toitumisjuhist võid vaadata konkreetse krõbinapaki pealt. Normaalse ja mitmekülgse toitumise puhul ei vaja küülik ka vitamiine. Soolakivi võib puuris siiski olemas olla.

Krõbinatega on veel see lugu, et kui need on küülikul pidevalt piiramatult ees, võibki ta hakata krõbinaid heinale eelistama. Sellisel juhul tuleks krõbinate kogust kindlasti vähendada, et küülik ikka piisavalt heina sööks, mitte maiustaks vaid krõbinatega. Hein on küüliku põhitoit!

Toidu- ja loomapoodides müügil olevad krõbinad on enamasti küülikule täiesti sobimatud, sest need ei sisalda piisavalt kiudaineid ja on hoopis suure süsivesikute sisaldusega maiustused, mida võiks äärmisel juhul pakkuda vaid preemiaks, mitte põhitoiduna. Küülik loomulikult tahab neid, kui ta on neid proovida saanud, sest need on talle nagu komm. Aga liigne kommi söömine pole ju kellelegi hea, ammugi siis pisitillukesele küülikule. Kuigi kõik need värvilised pakid ja glasuuritud terad on inimestele kutsuvad, siis just sellepärast need selliseks tehaksegi – et inimesed neid ostaks. Tootjad tahavad vaid raha teenida ja neil on ükskõik, mis sinu küülikust seda toitu süües saab. Mina võrdleks seda näiteks nii – kõike müüakse, ka suitsu ja alkoholi, aga see ei tähenda, et need asjad sulle ju head on? Seega, alati vaadake ka krõbinate paki pealt mida see toode sisaldab.

Alla 3-kuune küülik – mida, kui palju, millal ja kuidas? Uude koju saabumine jms.

Kuni 3-kuuse küüliku toitmine ja hooldamine on aga veidi teistsugune. Kui sa oled omale just pisikese küüliku koju toonud, siis ei saa sa teda toitma hakata nagu täiskasvanud küülikut. Uude koju loovutatakse tavaliselt (minimaalselt) alates 2.elukuust, sest siis on küülik piisavalt iseseisev ja emast võõrutamine on juba toimunud. Alla 2-kuust küülikut ei ole soovitatav veel uude koju viia, sest ta vajab veel emapiima. Me keegi ju ei taha, et värskelt koju toodud jänkubeebi haigeks jääks ja sureks, seega pigem olla ettevaatlik ja kannatlik. Sellepärast ongi liikvel ka nii palju lugusi, kus loomapoodidest ostetud küülikud tihti uues kodus surevad. Põhjus on lihtne – nad on oma emadest liiga varakult eemaldatud. Kuu aega vana küülikutita on ju nii armas, et igal inimesel läheb süda hellaks, ning tahaks endalegi ühe koju tuua, st mida väiksem küülikubeebi, seda kergem on teda maha müüa! Keegi aga ei mõtle selle peale millisesse stressi väike küülik niiviisi langeb. Kuna küülik on juba oma olemuselt väga arg loom, siis võib see pisike hing stressi lausa ära surra. Kui lisada sinna veel vale toit jms, võivadki kahjuks tulemused väga kurvad olla.

Üldiselt soovitatakse alla 3-kuu vanustele küülikutele värsket kraami üldse mitte pakkuda, sest nende seedesüsteem ei pruugi veel selle jaoks valmis olla, ning kõhulahtisus ja gaasid on kerged tekkima. Uued omanikud on tihtilugu küülikust ka nii vaimustuses, et tahaksid talle koguaeg midagi head pakkuda, et jänkule heameelt teha. Hea soov, aga tulemus võib kurb olla, seega tasub siinkohal väga ettevaatlik olla. Värsket kraami tuleks tutvustama hakata vähehaaval. Ühel päeval näiteks viiluke porgandit, teisel päeval juba veidi suurem viiluke jne. Tark ei torma, sest pisike küülikutita saab esialgu kõik oma vajalikud ained heinast, ning ka emapiimast saadud heast kraamist jagub veel mõneks ajaks.

Ka krõbinaid võib väiksele küülikule pakkuda, aga jällegi, jälgida tuleks mida krõbinad sisaldavad ja kui vanale küülikule need sobivad. On täiesti saada ka teraviljavabu krõbinaid, mida võib anda alates 3. elunädalast. Esimese 5-6 elukuu jooksul, kui küülik veel aktiivselt kasvab, ei pea krõbinate hulka piirama, sest ülekaaluks jms veel ohtu pole, st alla 6-kuu vanusel küülikul võivad krõbinad koguaeg ees olla. Aga siis tasuks jällegi jälgida seda, et küülik ikka piisavalt heina sööks ja vaid krõbinatest ei toituks. Kui märkad, et heinaküna seisab täis, aga krõbinakauss kipub pidevalt tühjaks saama, tuleks mõneks ajaks krõbinate kogust piirata.

Alati tasub küüliku eelmiselt omanikult uurida millist toitu ja kui palju ta nende juures sai, ning omalegi koju samu asju varuda. Siis on küülikul üks uus asi ka vähem, millega uues kodus harjuma peab. Kui mina oma kaks küüliku-õde võtsin, siis kolistasid nad mitu õhtut täpselt kell 22.00 oma puuri ust, justkui millegi meeldetuletuseks. Eeldasin, et ju nad olid siis vanas kodus harjunud iga päev kell kümme õhtul midagi head saama, ja nüüd tuletasid mullegi meelde, et halloooo, snäki aeg! :D

Esimesel paaril päeval, kui sa oled just küüliku koju toonud, tasub talle rahu anda, et ta saaks omas tempos uue kodu, inimeste, häälte ja lõhnadega harjuda. Ma saan väga hästi aru, et tahaks hirmsasti seda väikest karvapalli paitada ja nunnutada, aga anna talle aega. Küülik on arg loom ja enese liigne peale surumine võib talle pigem tekitada hirmu ja tunde, et ta peab end sinu eest kaitsma (võib tekkida kaitserefleks hammustamise jms näol). Ära kisu teda vägisi sülle, vaid pigem paku talle käest midagi maitsvat, et ta saaks sinu lõhnaga harjuda ja vajadusel jälle vabalt eemale tõmbuda.

Kõige parem viis uue küülikuga sõbraks saada, ongi talle aega anda, talle käest maitsvaid palu pakkuda ja lihtsalt rahulikult tema lähedal istuda. Kui ta on valmis, siis tuleb ta ise sinu juurde sind uudistama. Mina näiteks jätsin küülikute puuri ukse lahti ja nad ise hakkasid siis vähehaaval puurist väljas käima, kui tundsid, et ümbrus on piisavalt turvaline. Las puur olla tema tagala, kus keegi teda ei kisu ega sega, et ta saaks end seal turvaliselt tunda. Las ta usubki, et keegi ei saa teda sealt kätte. :D

Üks või mitu küülikut?

Kui mina oma esimesed küülikud võtsin, siis soovisin võtta kohe kahte korraga, sest koos on ju palju toredam. Nüüd aga, kui need kaks on osutunud parajateks tõbrasteks. :D mõtlen, et oleksin ikka pidanud võtma esialgu ainult ühe. Neil on muidugi koos toredam, aga kaks on ikkagi poole rohkem, kui üks. Poole rohkem hävitustööd, poole rohkem väljaheiteid põrandal, toidule kulub poole rohkem jne. Lisaks tekkis neil mingil hetkel võistlusmoment, et kes siis on ikkagi karja boss, ning nad hakkasid valimatult igalepoole oma junne jätma, ning kõike uriiniga märgistama. Küüliku uriin aga haiseb umbes sama kohutavalt, nagu kassi oma, seega sai minu elutoast ühel hetkel paras karjalaut. Siinkohal on mulle aga abiks uriinihaisu eemaldaja, mida kulub meil ikka kõva pudelike kuus. Selle eemaldajaga pesen aeg-ajalt üle kõik puurid, ning kui keegi on maha loigu jätnud, pesen ka selle koha kohe haisu eemaldajaga üle. Vaid nii saan oma kodu inimlikus seisukorras hoida.

Ühesõnaga, kui minult küsida, et kas üks või mitu küülikut, siis alustuseks soovitan võtta vaid ühe. Kui hiljem tekib sul aga tunne, et üks on ikka liiga vähe, saab üldiselt alati teise juurde võtta. Harjutamiseks läheb veidi aega ja on risk, et ehk nad ei hakkagi omavahel läbi saama, aga see on kindlasti parem, kui see, et sa avastad end ühel hetkel olukorrast, kus tahaksid mõlemad küülikud lihtsalt mättasse lüüa, sest keegi on sulle jälle voodisse, vaibale või diivanile kusenud.

Mina panin siinkohal tähele ka seda, et kui ma võtsin kaks jänksi korraga, ei pidanud nad vajalikuks minuga sõbruneda, sest nad olid ju teineteisel juba olemas. Üksikuna võetud küülik aga sõbrunes minuga paremini, sest kedagi teist, kellega suhelda, tal ju polnud. Eks siin võib muidugi mängida väga suurt rolli ka küüliku enda iseloom ja see millisest kodust ta sinu juurde tuleb.

Emane või isane küülik, pättuste tegemine jms.

Üldiselt arvatakse, et emased on rahulikumad, peavad paremini korda ja on üldse pigem sellised nunnud. Samas kui isased on rohkem metsikud, märgistavad oma territooriumi jne. Omast kogemusest ütlen aga, et meil on asi pigem vastupidi. Minu emased küüliku-õed on ikka tõelised tõprad – lasevad oma hädad kuhu juhtub- diivan, voodi, padjad – spetsiaalselt kohe käivad sinna kusele, kui saavad! Koguaeg hüppavad oma puuri peale ja pissivad siis sealt sorinal alla, hiljem hüppavad sinna loiku sisse ja löövad käppadega kust kahte lehte laiali, endal selline nägu ees, et ”omg, iu, kes see kuses siia, omg, iu!”. Emased on täielikult ära hävitanud mu eelmisel suvel valminud elutoa – pole seina, kust nad poleks tapeeti maha kiskunud. Kõik juhtmed, mis meil vähegi on korraks vedelema jäänud, on just emased läbi närinud. Mingiaeg harrastasid nad lausa seda, et hüppasid telekalauale, ronisid teleka taha ja hakkasid sealt juhtmeid närima! Küülik võib väga kõrgele hüpata. Üks mu emane hüppab maast vabalt 60cm kõrgusele, kapi peale.

Isane on meil aga hoopis teisest puust. Ta on mul nüüd emastest eraldi tuppa tõstetud, ja tema võib kasvõi 24/7 lahti olla, mitte ühtegi sigadust ei tee! Pole ta iial mulle voodisse kusenud (kuigi olen näinud, et ta vahel voodite peale ikka hüppab), ühtegi seina, juhet ega liistu pole ta ka närinud. Isegi pabulaid ei jäta põrandale, vaid käib teeb oma hädad kõik kenasti puuri ja potti. Täielik muster-küülik! Probleemid tekivad vaid siis, kui ta kogemata elutuppa pääseb, kus emaste puurid on. Siis on ta nii ärevuses, et pissib ja junnitab terve puuri esise täis.

Ühesõnaga, mina ei oska küll kindlalt väita, et üks sugu oleks nüüd parem, kui teine. Ma usun, et siin pigem mängib jällegi rolli küüliku iseloom ja see kuidas ta kasvatatud on.

Üks asi, mida ma igale inimesele, kes küülikut võtta soovib, meelde tuletan, on see, et küülik pole mingi ninnu-nännu loom. Ta võib olla su parim sõber, aga ta võib osutuda ka täielikuks tõpraks. See on fakt, millega pead arvestama. Maha kistud tapeedid ja läbi näritud juhtmed võivad olla alles algus! Kõik mis ripakil, see ära. Küülikud on hullemad hävitusmasinad, kui lapsed! Silmapilguga võivad nad läbi hammustada üle lauaääre rippuvad kõrvaklapid või klaviatuuri juhtme, maas vedeleva pikendusjuhtme või laadija. Nende hambad hakkavad kõigele taha. Lahtine tapeedinurk – või noh, kui pole lahti, siis teeme nii, et on lahti! Igal juhul, ole mureta – ajame asja korda ja tõmbame selle tapeedi maha! Liistud võidakse ära närida, samuti mööbel (mu puidust köögilaud on nii mõndagi näinud!) Sa pead valmis olema, et küülik võib su asju hävitada, ning kedagi peale iseenda sul sellisel juhul süüdistada pole. Muidugi võib sulle sattuda ka muster-küülik, kes neid asju ei tee, aga igal juhul, sa pead selliseks asjadekäiguks valmis olema.

Loe veel minu kogemusi SIIT ja SIIT! P.S tegu on emotsiooni ja viha tulval olles tehtud postitustega, reaalselt pole ma ühtegi küülikut veel ära suutnud ikkagi anda. Nad on tõprad, aga nad on minu tõprad…

Puur, sinna sisse käiv varustus jms.

Siin kehtib minu arust reegel, et mida suurem, seda parem. Aga võtame siiski arvesse, et kõik kodud ei ole kummist, ning igalepoole ei mahu 160cm pikk puur, aga absoluutne miinimum võiks olla 120cm küljepikkusega puur.

Arvestada tuleb siiski seda, et küülik peab puuris veetma suure enamuse oma päevast. Osa ruumi võtavad enda alla veel erinevad vee- ja toidukausid, pesa, vetsupott jms, seega jääb küülikul vaba ruumi iga puuri lisatava asjaga aina vähemaks. 120cm pikas puuris näiteks u 2kg kaaluv kääbusküülik väga joosta ega hüpata ei saa…

Mina näiteks tellisin enda küülikutele puuri Saksamaalt (zooplus.de), sest seal maksab 160cm pikk puur u 70 eurot, Eestis ei saa sellise raha eest isegi mitte 120cm puuri. Antud lehel on ka hein, krõbinad, mänguasjad, kausid, künad jms palju odavam, kui Eestis. Meie kohalikus toidupoes maksab näiteks 500g heinapakk 1.29, zooplus.de lehelt tellides saan sama raha eest terve kilo (tellin 17kg pakiga). Teraviljavabad krõbinad, mida mina oma küülikutele ostan, maksavad seal 6-8 euri/4kg. Väga soojalt soovitan seal lehel ringi vaadata, eriti just puuri valides.

Mina olen puuri põrandapinda säästnud ka puuri võrede külge kruvitavate kausside abil. Veetopsik on meile võrede küljes ka sellepärast, et nad ei saaks sinna nii palju sodi sisse ajada. Mina soovitangi küülikutele vett pakkuda pigem kausist, kui sellest kuulikesega pudelist. Kausist joomine on küülikule loomulikum, ning ta saab paremini ja kiiremini vett kätte, sh ta joob rohkem, mis omakorda on talle jällegi kasulik.

Kui aga valida siiski põrandale käivad kausid, tasuks eelistada raskeid ja laia põhjaga anumaid, et küülikul oleks võimalikult raske neid ümber ajada. Tasub jälgida ka materjale, sest küülikud kipuvad iga asja peal oma hambaid teritama ja plastmassi söömine pole kindlasti hea mõte.

Kuna küülik on uruloom, siis oleks tore talle puuri ka pesa panna, kuhu ta saaks vajadusel peitu pugeda.

Allapanu – mida, kuhu, kui palju?

Mina olen asja lahendanud nii, et puuri põrand on paljas ja puidugraanilid on küülikutel vaid vetsupotis. Kui ma ka ülejäänud puuri põranda millegagi katan, kipuvad nad alati sinna pissile, seega meie jaoks toimib kõige paremini just selline variant. Hea kerge puhtana hoida, materjali kulub vähem ja ei jõua ka haisema hakata.

Allapanuks ei sobi kindlasti paakuv kassiliiv, sest kui küülik seda näksima juhtub, ummistab see tema sooled ära. Hea pole ka ajaleht jms, sest seegi on küülikule mürgine.

Poti peal käimine – kuidas õpetada?

Mina proovisin mitmeid erinevaid variante, aga kõige paremini on siiani siiski töötanud see, et puuri põranda jätan paljaks, ning graanulid panen vaid vetsupotti. Mulle tundub, et nii saab küülik kõige kergemini aru kus on hädal käimise koht. Meie küülikud on paari päevaga ära jaganud, et kui nad keset puuri pissivad ja sinna hiljem sisse hüppavad, on neil paha olla. Kes see ikka tahaks olla märg ja haiseda nagu uriin, seega hakkavad nad poti peal pissil käima. Junne jätavad vahepeal ikka sinna kuhu juhtub, aga puuris nad siiski pigem hoiavad puhtust. Muide, ma soovitan panna heinaküna vetsupoti kohale, sest küülik on nagu part – sööb ja kakab.

Neid puidugraanuleid ostan ma kõige tavalisemast ehituspoest, puidupellet jms on selle toote nimi. Hind on ka väga hea, võrreldes muude alternatiividega – 15kg kott maksab ca 4.50.

Olen proovinud ka saepuru jms, aga kuna meie küülikud on pikakarvalised, siis jääb sodi kergelt neile karvade külge, ning siis on terve puur ja ka meie elamine seda jama täis. Aga kui siiski otsustad allapanu terve puuri ulatuses panna, tuleks valida midagi pehmemat, kui need puidupelletid või siis pelletid heinaga katta, sest puidupelletid on teravad ja kõvad, ning võivad küüliku jalgadele haiget teha, kui ta pidevalt nende peal hüppama peab.

Väljaspool puuri puhtuse hoidmine on muidugi omaette teema. Iga paari kuu tagant (eriti just indlemise ajal) tekib minu küülikultel mingi kreisi idee, et on okei IGALEPOOLE pissida ja junnitada. Siis tuleb neil aga jällegi läbida kiirkoolitus nimega ”kus on kusemise koht”. Ninapidi ”õnnetuse” juurde (karmimal juhul lausa sisse, kui muidu ei õpi) ja puuri tagasi oma tegude üle järelemõtlema, vähemalt paariks tunniks. Väga hästi saavad aru, ei ole nad midagi nii lollakad, nagu mõni väidab. Vähemalt pissiloikude puhul töötab see hästi, junni-probleemi vastu ma veel lahendust leidnud ei ole…

Vabalt liikumine.

Küülik pole puuriloom, st ta vajab iga päev vabalt liikumist – minimaalselt 2-3h päevas, et püsida terve ja tugev. Küülik, kes ei saa piisavalt vabalt liikuda, muutub närviliseks ja kurjaks, ning tal tekivad halvad harjumused (näiteks näksamine, puuri võrede kolistamine jms). Vähese liikumisega kaasnevad ka ülekaal, liigeste jms probleemid.

Suguküpsuse saabumine, kastreerimine ja steriliseerimine.

Küülik saavutab suguküpsuse umbes 3-4 kuu vanusena, seega selleks ajaks tuleb kindlasti emased ja isased eraldada või steriliseerida/kastreerida, kui sa poegi ei soovi. Õde ja vend poegi saada ei tohi! Pojad võivad sündida väärarenguga jms tervisekahjustustega.

Kastreerimine/steriliseerimine pidavat ka küülikut leebemaks muutma, seega kui sul on probleeme küüliku käitumisega, tasuks proovida tema kastreerimist/steriliseerimist. Maksab see umbes 50+ eurot, olenevalt kliinikust.

Vaktsineerimine.

Eestis vaktsineeritakse küülikuid müksomatoosi vastu. Müksomatoos on ägedalt kulgev väga nakkuslik küülikute viirushaigus, mille peamised tunnused on silmapõletik ning nahaalused sültjad moodustised, mis on peamiselt pea-, päraku- ja suguelundite piirkonnas. Haigus esineb puhangutena. Sagedamini haigestuvad küülikud soojadel aastaaegadel. Haiguse peamiseks levitajaks on verdimevad putukad (sääsed, kirbud, täid, puugid). Mõned viirustüved levivad ka õhu kaudu, seega ei ole vabanduseks ka see, et ”minu küülik ei käi õues ja ei puutu putukatega kokku”. Aknaid ju ikka teete suvel lahti ja sealt võib ka see õnnetu sääseke sisse lennata, kes haigust kannab. Haigusele spetsiifiline ravi puudub, seega pigem investeeri korra aastas see 20 eurot ja vaktsineeri oma lemmik ära. Vaktsineerida saab alates 3.elukuust.

Ootamatud kulud

Haigus ei hüüa tulles ja sa pead valmis olema selleks, et küülik võib üleöö haigestuda, ning sul on vaja ta kiiresti arsti juurde viia. Mõtle selliseks puhuks variant valmis – milline kliinik, kes viib, kuidas viib ja pane selle jaoks ka raha kõrvale, sest iial ei tea millal see ootamatus sind tabab. 100 eurone kliinikuarve võib sul kuulõpus üle jõu käia, aga kui sellest oleneb su lemmiku elu, pead sa selleks kulutuseks valmis olema. Selliseks puhuks võiks olemas olla ka transpordipuur, millega on looma turvaline transportida.

Muu

  • Küüliku haistmismeel on väga tundlik, seega on talle kõik vänged lõhnad ebameeldivad. Ära lõhnasta end küüliku lähedal ega kasuta tema puuri pesemiseks mingeid lõhnastatud puhastusvahendeid ega kemikaale. Ära kasuta ka lõhnastatud allapanu. Ebasobilikuks peetakse ka ntk okaspuudest tehtud saepuru, sest selle lõhn võib küüliku haistmismeelt ärritada, lisaks on okaspuud neile mürgised.
  • Küülikut ei tohiks märjaks teha, sest ta võib kergesti haigestuda. Nad saavad enda pesemisega üldiselt ise ka väga hästi hakkama. Kui aga tekib siiski väga tugev vajadus küülikut pesta, tuleks seda teha soojas, tuuletõmbeta ruumis, sooja veega, ning peale pesu küülik koheselt korralikult kuivatada.
  • Küülikuga võib ka õues käia (spets õue puur, jalutustraksid), aga vaid ilusa, tuulevaikse ilmaga, ning ajal mil muru pole enam märg. Õuepuuri puhul tasub jälgida, et ta ei saaks sellest välja, st, et puur oleks kinni nii pealt kui alt. Küülik oskab kaevata, seega on ta igati võimeline end puuri alt välja kaevama, lisaks hüppavad nad väga kõrgele – 60cm maast üles hüpata pole minu küülikutele näiteks mitte mingi probleem. Ohtlikuks võivad saada ka röövloomad, kes end puuri sisse murda/kaevata võivad.
  • Küülikule ei meeldi kõrgused, sh kõrgel süles olla. Pigem istu temaga maas, et ta ootamatult rabelema hakates maha kukkuda ja end vigastada ei saaks.
  • Jah, küülik tõesti ongi üks paras sitahäda, kes iga väikse asja peale haigeks jääda või ära surra võib, seega tasub olla ettevaatlik ja tähelepanelik.

Kui keegigi suutis selle, üle 4000 sõnalise teksti, lõpuni lugeda ja sul pole seejuures vähimatki huvi küülikute vastu, anna mulle endast teada – sa oled kiitust väärt! :D :D :D

Kui kellelgi on siia nimekirja veel midagi lisada, mis võiks ühte potentsiaalset küülikuomanikku aidata, siis ole hea ja jaga oma kogemust! :)

Comments

comments

32 thoughts on “Kõik mida pead teadma küülikutest

  1. Nii ilusti kirjutatud. Paneb hästi mõtlema, kas ikka on vaja koju küülikut. 5+

    Ma mäletan, et sul oli kass. Mis temast saanud on? Kas kass ja küülikud saavad koos elada?

    • Mul on lausa kaks kassi. Saavad ikka, kui harjutatakse. Alguses lasin eemalt vaadata, siis nuusutada, ja siis jälgisin kuidas nad koos olles hakkama saavad. Nüüd on nii, et ühel on megasuva neist küülikutest, teine kass käib nendega mängimas ja nende veekaussidest joomas. :D

  2. ✋😂😂

    Tegelikult ma ca aasta või poolteist tagasi rääkisin mehele, kui väga ma endale sellist armast karvapalli tahan. Ta arvas, et ma peast vähe sooda 😂😂😂. Aga loen su blogi ja….. ja no ei taha igaksjuhuks enam. Piisab mulle kahest lapsest, kes mu närvirakukesi maiustavad. :):)

    • Eks ta ole jah riskantne… aga no, väikelaste juurde (alla 5a ntk) ma niikuinii ei soovitaks küülikut.

  3. Mina! :D Pole iial küülikuid ega jänkusid tahtnud, aga sinu postitused see eest loen alati läbi :D

  4. Ei ole su blogi püsilugeja ja ei salli jäneseid/küülikuid miskipärast üldse. Enam ei tuvasta kohe üldse ära, mismoodi ma seekord siia sattusin või miks ma seda küülikuvärki lugesin. Ju sa ikka hästi kirjutasid.

  5. Hahaha, see lõpp! :D Ma üldse ei huvitu küülikutest, aga ei saanudki aru enne kui postituse lõppu jõudsin, et ka sellesse kategooriasse kuulun, sest Sa kirjutad nii põnevalt. :D

    • Pite tõesti ei pannud, aga seda vaid sel lihtsal põhjusel, et mul pole ühtegi väga head pilti õnnestunud enda omadest teha. Nad muudkui kalpsavad eest ära ja ei püsi iial piisavalt kaua paigal. :D

  6. Mina tulin ka kiitust saama! :D
    Tegelikult oli jutt endisele närilisepidajale natuke huvitav küll, olgugi, et küülikusoovi pole kunagi olnud. Ja pärast Sinu postitusi ausaltöeldes ilmselt ei tule ka. Aga eks iga koduloomaga on tükk tegemist, tahtmine peab lihtsalt ratsionaalsuse üle kaaluma. :)

  7. Kiitust mulle ka :D Nad ei meeldi mulle ja lugesin vist üldse ainult enda kindlustundeks, et never ikka ei võtaks :D

  8. Ma lugesin ka, kuigi pole môtteski kyylikut vôtta. Sul on nii hea ja kergelt loetav kirjastiil, lugemiseks ei pea pingutama ja pikemgi tekst kàib kiirelt silme eeest làbi.

    • Aitäh! Ja näe, suvalised inimesed, keda see teema isegi ei huvita, loevad, aga need, kes kirjutavad mulle ja tahavad minult jänkupoega osta, ei võta vaevaks, et uurida minu kui nö “kasvataja” soovitusi, sest nad “teavad juba kôike”… Lugegu kasvõi selleks, et teada saada millega ja kuidas pojad harjunud on… aga noh, sellistele ma oma pisisi ei müü ka :D

  9. Lugesin läbi, kuna endal ka kodus 3,5 aastane küülik. Heina saab ta maalt (ise teeme), juurvilju ka, kuid need teevad kõhu lahtisemaks ja oi kui jama pika karvalisel see on, iga õhtu saab väikese peopesa krõbuskeid. Vett joob meil kuuliga pudelist, kuna toidukaussi meeldib talle mööda puuri ringi vedada. Väljas käime ka suvel, aga ega talle väga ei meeldi ja ronib kuskile põõsa alla peesitama. Päeval on kogu aeg lahti, puur on kinni ainult öösel – õnneks pole midagi närinud, kuid kahjuks tahab kogu aeg trepist teisele korrusele minna siis käi ja keela :mrgreen:

  10. Ei ole küüliku omanik. Jube nunnud muidugi nad on, aga kas nad kuidagi moodi suhtlevad ka sinuga? Annavad nad sulle emotsionaalset positiivset laengut? Rõõmustavad kui sind näevad? Kuidas lastega läbi saavad. Oled arvutanud kui palju kuus ühe küüliku peale raha kulub (va ootamatud ravikulud ja asjad nõud, puurid jne)? Mulle tundub siiani ainukese mõistliku lemmikloomana koer – õpetatav, tark, emotsionaalne kontakt hea, peremeest ja koduhoidev jne. Aga kuna korteris elame, siis pole seda sammu julgenud veel võtta, lapsed ka veel liiga väikesed.

    • Nagu ma ka postituses ütlesin, siis kõik oleneb küülikust ja sellest millisest kodust nad tulevad. Minu suured on pigem arad ja ei taha ninnunännutada, aga see vast selle süü, et nad moodustavad omaette “karja” ja ei pea mind nii tähtsaks. Arvan, et kui neid oleks mul vaid üks ja nad oleks juba algusest peale nässerdamisega harjunud, oleks lood ka teised… Samas jooksevad nad ikka vastu, kui puurist mööda lähen, neid sööma kutsun jne. Aga no näha on, et väiksed jänkubeebid, keda olen juba esimesest päevast alates katsunud ja hoidnud, on hoopis teisest puust. Pisikesed on ikka täitsa sülekad ja nunnutajad. Maha istn, siis on kõik viis mul kohe Kusjuures, suured usaldavad mul vist lapsi isegi rohkem, kui mind. Nemad saavad jänkudele isegi põranda peal pai teha, kui vaid rahulikult suudavad olla.
      Rahakulu pole otseselt arvutanud, sest ostan kõike jooksvalt. Näiteks krõbinad, heina jms tellin suurema kogusega ette. Hein 15kg ca 17 euri ja neile jätkub kolme peale sellest mitmeks kuuks. Krõbinad ca 4kg kuus 7.99. Juurikad…ma arvan, et ca 20 euri. Palju need peedid, kaalikad, porgandid ikka maksavad…

  11. tagantjärgi küülikutark, kes sai kuhja küülikuid ja nimetab neid si.apeadeks jms. ning kõnepruuk on kohati kohutav, samas oled sa vist hea inimene ikkagist :P:)
    a küülikuid ega mingeid loomi ei tohi kunagi lastele võtta, sest hoolitsemine, jms kõik on ikkagi täiskasvanu kanda vastutada, muidugi lapsed saavad kohusetunnet õppida ka nende loomade eest hoolitsemisel.
    meie isane küülik saab kohati vähe liikuda a väga vanaks juba elanud ning noorena nati sirtsutas a enamus aja on väga rahulik tagasihoidlik olnud. paar korda elus õrnalt näksanud mingis olukorras. kuid enamusaja viisakas tubli v.a vahel teeb mulle armutantsu ümber oma telje, nalja saab.
    küülikul kindlasti peaks paar korda aastas küüsi lõikama ja hambaid jälgima.
    hein ja vesi on põhilised. teksti sirvides, mõtlesin,et me küüliku vanamees enam heina ei taha ja graanuleid näksib, siis võibolla ära hellitanud ja jälgime, et heina ka ikka sööks. vist isegi sööb. a mingi periood vähem.
    me jänks ka noorena tegi kõrgeid haake, hüppeid tugitooli, madalamale voodile ja keskmise kõrgusega, et vahva oli, vanadusest kobib ise puuri tagasi ja väga palju enam ei hulla.
    rõõmu, siidist pehmust, kammimist on olnud omajagu. väiksena korra võrega rapsis, a kui kate oli öösiti peal oli vaikus, hiljem kasvas sellest välja.

    • sai ütle ju lastele halbu sarnaseid sõnu koguaeg, et oma lastest, loomadest üldse lugu ei pea?! veider.
      minu jänes küll ei pabulda igale poole.:P
      nojah eks me kõik oleme omamoodi eluviisiga.
      las olla.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga