Kolmas elupäev, ehk – saime koju, laste esimene kohtumine, käisime shoppamas, Annu vihkab mind ja EI mingit pudelit mu lastele!

Kuigi poisike ei saanud eile hommikul veel endiselt rinnast piima, saime koju, sest ma kurtsin, et esimene laps on kodus meeletus stressis. Lubati siis koju, aga omal vastutusel ja pidin esimese asjana poest RPA’d ostma minema. Noogutasi aga kaasa ja tormasin oma palatisse tagasi, et mehele helistada – VII MIND SIIT ÄRA! :D

Lõunaks jõudsid mees ja Annu Tartusse. Kui Annu palatisse astus ja mind nägi… Ta naeratas nii-ii kohmetult! Mitte midagi ei öelnud. Mina muidugi kallistasin ja musitasin teda nagu segane ja hoidsin TÄIEGA pisaraid tagasi.
Ja issand milline ta välja nägi… Mu vaene väikseke. Ta nägu ja käed on täiesti kärnas ja verised. See paganama dermatiit ma ütlen! Nüüd juba õnneks on parem ja enam ei kratsi ka pmt üldse. Ma ütlesin kohe, et see on sellest stressist, et ma ära olin…
Üle kere olid tekkinud ka mingid punased täpid. Esimese hooga ehmatasin ja mõtlesin, et ehk on tuulerõuged. Joppakolla, pärast on Väikevend ka mõne päevasena siis rohelisi täppe täis.
Õnneks tundub, et need kõigest sääsepunnid, sest täna on needki juba heledamaks hajunud.

Igatahes. Kui Annu esimest korda Väikevenda nägi, ütles ta väga rõõmsalt ‘tita!’ ja siis ‘tekki!’ ning tõmbas poisil teki üle pea. :D
Pärast tegi veel pai, tahtis sülle võtta jne… Filmisin tegelikult seda kõike, aga see jääb ilmselt siiski pereringis vaatamiseks. :)

13307275_964269297024130_8646708379679413130_n

Kuna ma pidin ju seda neetud RPA’d ostma ja pudelit mul ka kodus ei ole, siis suundusime Lõunakasse. No ja kui juba, siis juba, ning lasin mehel ühe kinkekaardi ka kaasa võtta, et see laiaks lüüa. Loomulikult ei leidnud me kohe õiget kohta üles ja nii me seal seiklesime. Tänasin vaid jumalat, et ma enne haiglast ära tulekut olin endale grammise valuvaigisti sisse söönud…

Kuna Annu vann on nüüd õues ära trööbatud ja sellel on tegelikult juba umbes 1,5 aastat põhjas mõra, ostsin poisile uue vanni ja mingi svammist vannitamise aluse ka. Lisaks ei tundunud eriti tervislik valik jätta beebi voodisse ‘madratsiks’ paksusid tekke, seega võtsin ka ühe kookos-tatra madratsi poisi võrekasse. Mille ma muidugi suure hurraaga esialgu üldse poodi unustasin… Mees siis lippas pärast järgi sellele. :D

Ma ei tea mis teema mul nüüd selle unustamisega on. Mallukas ja Leenu saatsid mulle haiglasse imeilusa kimbu. Ja arvake ära, kas ma selle sealt vaasist kaasa ka haarasin? Ma veel enne mõtlesin, et raudselt unustan maha ja unustasingi. Ometi sättisin vaasi ilusti koti kõrvale jne… Oeh. Loll mis loll. Ja tagasi ei olnud ka aega enam minna, sest autojuht pidi kolmeks kodus olema (me jõudsime pool kolm alles meie juurde).

Kui lõpuks koju jõudsime, viis mees Annu magama ja mina hakkasin poissi toitma. Kui poisiuss magama jäi, hakkasin ma suure ahastusega koristama ja kotti lahti pakkima. Mitte, et mees poleks siin midagi teinud! Vastupidi. Tal oli kõik täiesti kontrolli all ja tehtud. Isegi mu kasvuhoone ja aiamaa eest hoolitses (+ muidugi loomad jms selline). Uskumatult tubli!
Aga no ma suutsin juba koti lahti pakkimisega nii palju segadust tekitada, et pidin hiljem kõik toad tolmuimejaga üle tõmbama. No ja siis vahetasin voodipesu ja panin asju ära ja tegin poisi voodi korda ja pesin pesu ja… Ühesõnaga täiesti segane olen. Ise sünnitasin kaks päeva tagasi nii, et kahest august sai pmt üks ja räägin koguaeg, et ei saa istudagi, aga nüüd rahmeldan ringi nagu…
Pärast muidugi kahetsesin seda valusalt. Kahetsen siiani. Need õmblused mis mul mokkade peal on… appi. Tooge keegi valuvaigistit, mida ma võtta ka saaksin!

Ja mis ma veel rääkida tahtsin – Annu vihkab mind! Ta ei andesta mulle vist iial seda, et ma neli päeva ära olin… Ta on nii solvunud! Mina ei või mitte midagi teha. Eile õhtul tahtsin teda magama panna, nagu alati. No täiesti võimatu! Ainult röögib ja jookseb mehe juurde. Läbi suure hüsteeria sain ta siis kreemitatud ja riidesse, aga muinasjuttu lugeda ei lasknud. Enne läheb ilma jututa magama, kui laseb minul seda lugeda! Lõpuks võtsin mehelt lihtsalt poisi endale ja lasin temal Annu magama panna, ise hoidsin pisaraid tagasi. Annu veel röökis ‘eiiii!’ kui mees temaga minu (ja ühtlasi voodi) poole kõndis. Ta vist mõtles, et mees toob ta jälle minu juurde. Aga pani hoopis võrekasse ja seal tuli hetkega rahu. Vaene laps, sai oma kohutava ema käest päästetud!

Esimene öö kodus oli ka väga…põnev. Peale seda, kui lapsed voodisse saime, hakkasime vaatama ‘päevad mis ajasid segadusse’. Ma ei tea kas see olen ainult mina, aga mina nimetaks selle filmi hoopis ‘film mis ajas segadusse’, sest ma ei saanud ikka mitte sittagi aru.
Ega eriti kaasa vist ei aidanud ka see, et ma lõpus lihtsalt magama jäin, aga noh…

Kell oli vist midagi pool üks tiksunud, kui me magamistuppa suundusime. Loomulikult hakkas poisiuss just siis trallima ja järgmised pool ööd veetsin ma elutoa diivanil, teda rinnale surudes. Lihtsalt mängis tissiga. Nagu oleks imemise unustanud! Needsin mõttes seda paganama rinnapiimaasendajat ja kogu seda pudelijura! Annuga oli ju täpselt sama jama, kui ma talle mõned korrad pudelit olin andnud. Lihtsalt hakkas lolli mängima, ilmselt lootes, et mu närvid ütlevad üles ja annan jälle pudeli. Ennast pole ollagi, aga kavalus on selline, et… Pudelist on ju palju kergem söök alla kugistada ja tuttu tagasi jääda. Rinnaga peab vaeva nägeme.
Aga ega ma ka alla ei vandunud ja mõtlesin, et kui ma praegu nii väsinud ei oleks ja mul alt kõik nii valus ei oleks, siis tõuseksin kohe ja praegu, ning virutaks selle pudeli suure kaarega prügikasti. No ikka ülikurjaks ajas. Võtab tissi suhu, lätsutab kaks korda nagu pudelit ja laseb lahti. Joppakolla. :D

Õnneks täna on piim juba rinda tulema hakanud ja rohkem ma loodetavasti seda pudelit puutuma ei peagi. Hommikuks saime ikka läbi suure surma imemise jälle selgeks ja ma eeldan, et õhtuks on piimapais ka kohal.
Ma juba haiglas ütlesin arstile, et niikuinii tuleb piim rinda, kui koju lähen ja enam Annu pärast ei muretse. Nii oligi. Või noh, ehk oleks ta ka haiglas tulnud, sest Annuga tuli mul ju ka piim 3.päeva õhtul ja 4.päeval oli juba pais. Imelik vaid, et keisriga tuli piim sama kiirelt, kui loomuliku sünnituse puhul. Või ehk mängib siin rolli see, et mõlemad sünnitused algasid ise ja mu keha ongi lihtsalt kogu selle titenduse värgiga aeglane (nii sünnituse ajal emaka tööga, kui pärast piima tekitamise ja hoidmisega).

Ma juba tunnen kuidas see pais tuleb. Täpselt samasugune ribivalu on paremale poole tekkimas, magu valutab ja toit hakkab vastu (midagi süüa ei taha!), nagu Annu ajalgi.

Aga on üks asi, mida ma ei suuda ära imestada. KUIDAS see poisike ometi nii tibatillukene on? Ta sündis Annuga võrreldes suuremana, aga tundub kolm korda väiksem. Kas see sentimeeter pikkuse vahet tõesti mõjutab NII palju? Kõik riided on talle nii laiad, et ta libiseb neist lausa välja! Pikkuse poolest jäävad väikseks juba (varrukad on kolmveerandid), aga laisussse võiks sinna kolm temasugust konnakest panna. :D
Annu tundub mulle nüüd nii suur ja tark ja tubli. Mitte, et ta seda enne ei oleks olnud. Aga esiteks, ta on selle nelja päevaga nii palju sõnu juurde õppinud… Ja teiseks, kuna ma olin juba harjunud Väikevennasuguse konnapojaga, siis tundus mulle maruimlik järsku Annusugust last hoida või katsuda. Tema käed ja jalad on NII suured. Ta on NII raske. Ta tundub lihtsalt NII suur. Mis sai minu väiksest tütrekesest ja kes on see hiiglane, kes ta alla neelas? :D

Aga poisike on muidu väga mõnus sell. Tahab koguaeg kaisus olla ja hea meelega ei lasekski mind lahti. Enne just võitlesime. Tahtis nibu suus magada. Ei imenud ega midagi, aga lihtsalt pidin temaga lebama siis… Aga no nii kahjuks päris ka ei saa, et ma olen temaga 24/7 ühenduses. Sellepärast otsisingi Annust järgi jäänud soothie lutid üles ja proovisin talle neid anda. Võttis kohe hea meelega vastu. Nendega ei ole ohtu ka, et rikub tissitamise ära, sest ots on samasugune nagu rind ja neid peab samamoodi imema. Neid kasutatakse isegi enneaegsete lastega haiglates, kui õigesti mäletan.
Nüüd on ainult jama, et vahel kukub lutt suust välja ja siis on kohe kisa lahti…

Üks hea asi veel – ükskõik kumb lastest nutab, see teist ei sega. Poisike eile öösel lasi täitsa vapra häälega, aga Annu vaid veidi nihverdas selle peale. Aga no ega ma sinna magamistuppa teab mis kauaks samas ei jäänud ka selle kisava Põrnikaga. Ja täna röökis Annu nagu siga aia vahel, aga poisike magas magusalt edasi.

Ühesõnaga, asi laabub. Ainult, et ma ei tea millal ma selle sünniloo kirjutatud saan. Enne läheb mul kõik meelest ära, kui selle jaoks aega leian. Õnneks on mees neljateistkümnendani kodus. Ilma temata ma praegu küll ei kujutaks ette seda asja siin. Eile juba oli nii, et appiii, ära iial mind nendega üksi jäta! :D
Naljatas mul veel siin, et ‘okei, ma siis lähen linna ära’. Väga vaimukas. Annu on korviga kiriku ukse taha jätmiseks küll liiga suur juba, aga mingi suurema kastiga ju ikka annaks viia? Kui pealt teibiga näiteks kinni tõmmata? Ja poisike mahub veel vabalt isegi saiakotti. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

22 thoughts on “Kolmas elupäev, ehk – saime koju, laste esimene kohtumine, käisime shoppamas, Annu vihkab mind ja EI mingit pudelit mu lastele!

  1. Kui veel pudelit on vaja anda, siis ma soovitan kindlasti Medela Calma pudelilutti. Sellest ei voola piim niisama läbi vaid laps peab luti enne vaakumisse tõmbama nagu rinnagi ja samamoodi tööd tegema söömise nimel.

    • Mulle soovitati ka imetamisnõustamisel seda Medela Calma pudelit, et sellega peab laps samamoodi vaeva nägema nagu rinna otsas.
      Mul laps ei saanud piisavalt toitu rinnast kätte ja pidin paralleelselt pudelit ka kasutama. Lisaks läksin ka üsna kohe tööle tagasi ja siis oli pump ja pudel endiselt vajalikud.
      Igatahes rinnast ta ei võõrdunud selle pudeli tõttu.

      Ahjaa, suurimad õnnesoovid ka teile:)

  2. Naudi veel seda aega, kui ühe lapse nutt teist veel ei sega :D… See aeg on nõnda üürike ja läheb ruttu mööda. Oeh, ja nii armas pojake sul, silm lausa puhkab :)

    • Mul noorim 17 kuune ja vanem 3 endiselt ei sega nad üksteist ei nutuga ega jutuga.

  3. Palju õnne Teile!

    Lohutan Sind, see kahe lapsega majandamine läheb lihtsamaks. Mul ka lapsed pooleteise aastase vahega ja kõige raskemad olid esimesed kaks kuud. Õnneks mul sai mees olla kogu selle aja kodus aga siis pidi minema välismaale tööle ja oli kohe kolm nädalat järjest ära. Selle aja jooksul kui ta ära on, on kõige raskem lastega koos poes käimine, sest suurem laps ei ole veel nagu nii suur ka, et mul riiulite vahel ära ei jookseks või magusa riiuli juurest ennast edasi tahaks liigutada. Aga kõigega saab hakkama ja kõik läheb järjest lihtsamaks. Muud lohutust ei ole.
    Meil õnneks haiglast koju saamisega läks lihtsalt. Laps pidi ainult ühe öö olema eemal sest ma ei pidanud 24 tundigi haiglas olema peale sünnitust. Tegu siis Põlva haiglaga.
    Hiljem käisin lihtsalt väikse pudinaga andsin vajalikud proovid, mis lapsel peale sündi 72 tunni jooksul tehakse.

    • Aitäh!
      Ma lootsin ka ikka korduvsünnitajana varem koju saada, aga nad hakkasid seal midagi armiga emaka jälgimisest sokkima ja no siis hakkas laps liiga palju kaalu kaotama jne… Ja ega ma ei olekski suutnud vist päev peale sünnitust kohe siia kodussse hullusesse sukelduda. Sain haiglas rahulikult imetamisele keskenuda ja puhata. :D

  4. Soovitan imetamisnõustajaga konsulteerida – telefoninõustamine tööaegadel telefonil 666 1900 või 5304 1783. Pudeli nahka on nii mõnelgi imetamine läinud, asju tuleb algusest peale õigesti teha. Rind ei toodagi piima piisavalt kui rpa ka anda. Kui piima veel vähe tuleb hästi tihedalt tissitada (mulle soovitati nii haiglas). Mul endal on mõlema lapsega algus raske olnud, aga tänu neile nõustajatele pole kukmbki pudelit saanud. Kui sul juba pudel mängus, tee see kõne ikka igaks juhuks ära, siis ma usun et saad asja korda (võibolla soovitatakse lisaks pumbata nt, sest kui praegu oled pudelit ka andnud siis rind ei saagi õigeid käsklusi piimatootmiseks). Kui imetamisega raskusi, siis kuiva imemislutti soovitatakse vältida. Aga usun et kui said Annu imetatud,saad teise ka.

    • Ma olen õnneks jah piisavalt tark ja teadlik imetaja, ning tean kõiki neid asju. Isegi olen neid postitusi vorpinud ja neist asjust rääkinud.
      Aga praegu oli point selles, et laps ei saanud rinnast vahepeal grammigi piima ja kui nii ikka neli päeva on, siis lõpuks pole temast ka enam mingit imejat, sest nälg on nii palju võimust võtnud.
      Annu tol ajal sai vähemalt 10 grammigi iga korraga (iga tunni-kahe tagant), aga sel korral oli see kogus vaid 2 ja ükskord isegi null grammi. Laps istus koguaeg rinnal ja tegi lausa kolme tunniseid maratone, aga kasu sellest ju ei olnud, ning laps väsitas end vaid veel rohkem. Stimulerimiseks ei pea ta kolm h seal vaeva nägema.
      Muidu on su jutt sulatõsi! Seda räägin ma isegi iga jumala kord, kui keegi sarnast muret kurdab.
      Nüüd meil asjad juba õnneks laabuvad ka, ning täna ta enam pudelit ei saanudki. :)

  5. Mina soovitaks tommee tippee pudelit. Meil oli see slow flow lutt küljes, ka rinnakujuline ja rinnast ei võõrdunud, kuigi sai alguses sageli rpa-d juurde, kuna oli pisike :)

  6. Meil oli sama jama… Kuigi olin ära vaid 24h Kui issi veel kaks nädalat meiega veetis ja siis tööle läks saadeti teda pisaratega sinna ja rõõmupisarstega võeti vastu.
    Ma tegin palju vigu ise ka ja pojaga uue sõprus lainele saime alles 5 kuud hiljem kui olime isast eemal 4 nädalat.
    Jõudu sulle ?

    • Nii kurb on vaadata, kuidas ta minust lausa eemale hoiab. Iga asi käib läbi sõja ja nutu.

  7. Pingback: Beebiasjad vol1 – Kadri fm

Vasta keegi teine-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.