Kolmas laps: kolmkümmend kaks nädalat

Ma ei oska seda postitust isegi kuskilt otsast alustada. Füüsiliselt on nagu okei isegi olla olnud viimasel ajal, kui välja arvata ilmselge lõpuspurdi väsimus ja valu, aga no emotsionaalselt… ma pole vist iial selline olnud, nagu praegu. Ikka väga keeruline on endaga toime tulla. Selline ”kõike on lihtsalt nii palju ja ma upun” tunne on. Kui inimesed mind närvi ei aja, siis õnnestub minul kuidagi hoopis nemad närvi ajada. Mille peale mina end muidugi täiesti… rämpsuna tunnen, sest mismõttes on selline olukord. Ma olen viimase paari nädala jooksul vähemalt kolm inimest suutnud nii välja vihastada, et ma isegi ei tea kas ja kuidas asja parandada. Näiteks sain ma ühelt blogijalt põhimõtteliselt sõimu ja bloki peale selle eest, et julgesin välja tuua fakti, et tema postitus võib olla mõne ema jaoks solvav. Mina loomulikult ei soovinud toda inimest kuidagi pahandada, aga kahjuks läks teisiti. Kuna ta mind ära blokeeris, siis ei saa ma talle ka seletada ega vabandada, aga ega ma vist seda enam nii väga teha tahagi. Tunne jäi siiski väga ebameeldiv ja rõhuv sisse. Nõme lihtsalt. *Ei, jutt ei ole Mallukast. Katsuge olla, maailmas on teisi blogijaid ka.*

Üleüldse, koguaeg juhtub midagi nii ebameeldivat, et ma tahaks lihtsalt, ma ei tea, peaga vastu seina taguda. Aga kogu see negatiivsus mu ümber mõjutab mind ja justkui imeb minust energiat välja. Lisaks on veel selline tunne, et mu ümber on alles jäänud vaid käputäis inimesi, keda ma tegelikult ka usaldada saan ja kes mul päriselt olemas on. Ülejäänud lihtsalt tahavad minust midagi saada…

Olen siin hoogsalt beebitüdruku tulekuks valmistunud, asju ostnud, leidnud nime mida ma vägaväga armastan, kokku leppinud kohtumise doulaga jne… Turvahälli tellisin ka lapsele ära, aga see saabus minuni nii halvasti pakituna, et ma ei teagi kas ma julgen seda kasutada. Nimelt saadeti häll mulle täiesti suvalises, õhukeses pappkarbis, kile ümber. Ei mingit peno ega pehmendusi ega midagi. Kast oli ühest kohast veel aukus ka, mis ilmselgelt viitab kukkumisele-muljumisele vms. Kui ma sellele firmale kirjutasin, siis nad isegi ei saanud aru MIKS selline pakendamine pole okei. Jah, häll on pealtnäha terve, aga samamoodi olid terved ka meie avariilised turvatoolid. Seda kasti niikuinii loobiti transpordi käigus ringi ja see sai põrutusi, kuna puudus peno jms, mis takistaks hällil kastis liikumist, seega võivad hällil nüüd olla samasugused kahjustused, nagu avariilisel turvahällil. Ja ma peaksin nüüd oma imiku sinna panema või? See ajab mind lihtsalt niiiii marru! Ma ei saa aru kuidas see võimalik on, aga peaaegu iga asi, mille ma uuena ostan, osutub problemaatiliseks. Viiest viimasel ajal soetatud esemest kolm on olnud pekkis. Tõesõna, juhtub vaid minuga!

Lisaks olen ma väga emotsionaalne ühe otsuse pärast, mille pidin tegema. Enamus teist vast mäletavad mu jäneste saagat, eks. Igatahes, pojad said kõik omale head kodud ja ma olen tõesti rahul kõigiga, kellele otsustasin poja müüa. See tee oli tõesti raske, sest inimesi on ikka iiiiigasuguseid, aga pikemal vestlusel siiski sain veenduda, et inimene, kellele poja müün, ei võta teda arvates, et ‘oiii, jänkuuu, NIII nunnu!’ ja sellega asi piirdubki. Ootamatult pidin aga loobuma ka ühest oma täiskasvanud jänkust, sest üks hakkas teist taga ajama ja kiusama. Koguaeg olid karvupidi koos ja no kuna mul pole võimalik siia majja VEEL ühte puuri mahutada ja jänkusi piisavalt kauaks erinevatel aegadel lahti lasta, siis tundus mõistlikum üks neist anda kodusse, kus ta ei pea sellise stressi käes vaevlema. Loobusin raske südamega emasest, kes peksa sai ja mölakama jätsin endale. Aga see tunne on ikkagi niii halb, justkui ma oleksin seda jänksi alt vedanud, sest ei suutnud talle head kodu pakkuda. Viimasel õhtul kammisin ja pügasin teda, et ta uude koju minnes ikka viisakas välja näeks. Ta lamas nii rahulikult mu käe peal nagu väike beebi, ja lasi kõhu alt pusasi lõigata… ugh, süütunne.

Pesapunumise faas on ka täie hooga käes. Kõike muudkui korrastaks ja organiseeriks ja majandaks, aga pidevalt tabab mind mingi ahastus, sest ma mõistan, et TEGELIKULT pole mitte midagi valmis ja TEGELIKULT ei saagi ma mitte midagi mitte kunagi nii korda, kui ma tahaksin. Issand ma vajan vist professionaalset abi! :D

Raseduse lõpp on hirmuäratavalt lähedal. Osalt ei jõua ma seda ära oodata, aga osalt on see nii kurb, sest rasedus on tõesti hästi eriline aeg ja kui välja arvata vaevused, naudin ma seda väga. Harjumatu on lihtsalt olla selline hädapätakast vrakk, sest ma olen alati kõigega ise hakkama saanud.

32 nädalat

Comments

comments

2 thoughts on “Kolmas laps: kolmkümmend kaks nädalat

  1. Kas see blogija kirjutas igast võõrutustest?
    Kui jah siis minus tekitas küll natuke paha tunde see postitus ja ma mõtlesin, et ma ise kuidagi kujutasin seda endale ette.

    Ja sulle palju rahu, vahest lihtsalt on raske periood elus!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga